I Eesti Vabariigi aegne proosamaastik (0)

Orud ja mäed, järved ja jõed I Eesti Vabariigi aegsel proosamaastikul
Iseseisvas Eesti Vabariigis olid kirjanduse arengutingimused varasemaga võrreldes soodsad ja saavutusedki vastavad. Hoolimata sellest jätkus küllaga mitmesuguseid probleeme. Uuel riigil tuli võidelda kasvuraskustega, mida süvendas majanduslikult ebastabiilne ja 1930. aastail poliitiliselt komplitseerunud rahvusvaheline olukord. Ennekõike nõudis lahendamist turumajanduse ja kunstiloomingu kokkusobitamise igavene küsimus, mida teravdasid ühelt poolt noore rahvuskultuuri kasvavad nõudmised ja teiselt poolt väikeriigi ressursside piiratus. Asjaolusid arvestades kujunes riigi kultuuripoliitika kunstide majandusliku toetussüsteemi -Kultuurkapitali – loomisel küllaltki edukaks. 1920. aastate poliitiline demokraatia võimaldas kirjanikele praktiliselt täielikku loominguvabadust, mida 1934. aastast autoritaarsemaks muutunud režiim küll tuntavalt piiras . Nii ongi varasem iseseisvusaegne kirjandus liikuvam, otsingulisem, maailmale avatum kui 1930. aastate traditsioonilisem ja rahvuskesksem looming. Siiski leidub kogu Eesti Vabariigi aegses kirjanduses vaimset ärksust, loomingulist sõltumatust ja opositsioonivaimu. Küpsete tulemusteni jõudsid luule ja proosa, esinduslikke teoseid leidub kõigis kirjandusliikides ja žanrides. Kirjanduse seisak ning allakäik 1940. aastate okupatsioonides ja sõjaolukorras oli järsk ja paratamatu.
1920. aastate esimesel poolel paistis oluliselt välja vooluline mitmekesisus , kus kõrvuti esinesid klassikalised traditsioonid ja modernistlikud eksperimendid. Kirjanduses hakkas taanduma uusromantiline elutunnetus, kuid selle viljelejaid oli veel alles. Friedebert Tuglase uusromantismilised novellid olid väga kõrgel tasemel. Näiteks kirjaniku teoses „Popi ja Huhuu “ avaldub vabaduse ja surma teema ning silmapaistvat rolli mängivad loomad, kellele on omistatud allegooriline tähendus: ahv (Huhuu) - kurjus, tigedus, toorus, kergemeelsus ning koer Popi – arukus , truudus, tundelisus. Kirjanikku huvitab vaimu ja võimu võitlus inimeses ja inimeste vahel. Kui kodust (maailmast) lahkub mõistus ( Isand ), siis jääb puhkevas võitluses peale võim oma rumaluses ja jõhkruses (Huhuu) ning kõiki ootab katastroof. Selle novelliga osutab kirjanik, et inimeste saatus on maailmas (ühiskonnas) sageli vastandjõudude mängukanniks. Autor on ühendanud fantastika realismiga. Kuigi elulisi detaile on küllaga, on üldmulje siiski ebareaalne , mänglev ja kujutuslik. Uusromantismi joontega raamat ilmus ka August Gailitilt. „Toomas Nipernaadi “ peategelaseks on elus paljusid rolle mängiv mees, kes püüab enda ajanatukest luiskamisega põnevamaks teha, kuid eelkõige tuleb esineda iseendada. See teos on romaan novellides , mis sai kiiresti populaarseks ning levis tõlgetena ka välismaal. 1920. aastate teisel poolel vooluline mitmekesisus taandus. Üks tähtsamaid kirjandusvoolulisi muutusi oli realismi uus tulek ning sellega koos romaani osatähtsuse kasv.
1920. aastail arenes eesti proosakirjandus kiiresti ja mitmes suunas, kuid oli esialgu üsna tagasihoidlik . Teoseid ilmus suhteliselt vähe ning vähe oli nende hulgas selliseid, mis oma elu- ja kunstikäsitlusega suutsid pikemaajalist tähelepanu äratada. Nii võrdlemisi napi romaanitoodangu kui ka ulatuslikumalt viljeldud lühivormide sisulistes suundumustes ning loomismeetodis tuli ilmsiks mitmeid lahknemisi, mis suutsid tolleaegse proosa üldpildi erilaadseist ja sageli ka juhuslikest kildudest koosnevaks mosaiigiks. Ajastu probleemide ulatuslikuma ja sügavama käsitluseni esialgu ei jõutud, kuigi seda vajadust tunnetati.
Proosa koosnes peamiselt kordustrükkidest või varem ilmunud palade ühendamisest eri kogumikesse. Allakäik jätkus, kuid 1922. aastal ilmus Anton Hansen Tammsaare romaan „Kõrboja peremees “, mis algatas realistlike romaanide tulva. Kirjaniku esikromaan on suurepärane näide sellest, kuidas kunstiteose üldinimlik mõtestatus annab konkreetse ajastu ja lokaalse olustiku probleemidele püsiva aktuaalsuse ja tähendussisu. Klassikaliselt selge ja jõuline karakterimaaling, inimpsüühika mõistmise sügavus, hingestatud meeleoluline taust, stiili täiuslikkus on selles romaanis ideaalilähedased. Autor otsib teoses Eestile ideaalset peremeest . A. H. Tammsaare jälgib isiksuse kujunemist sotsiaalse keskkonna mõju ning inimese loomuomaduste koostoimes. Ta kirjutab ühes oma artiklitest: „Inimesel on kaks vägevat vaenlast : tema oma maised nõrkused ja ümbritsevad olud. Kogu eluea peab ta nendega heitlema, kui tal on ükskõik missugune eesmärk unistuste sinavas kauguses. See kirjaniku veendumus orienteerib meid „Kõrboja peremehe“ tegelaste süsteemis. Seda enam, et kirjanik on oma romaani põhiidee kohta lausunud: „Meil Eestis ei ole praegu peremeest, meie peame selle ise kasvatama ja laps istub juba rõõmu- ja lootusrohkete punamarjade keskel.“ Kahjuks jäi see romaan vaadeldava kümnendi esimesel poolel ainulaadseks.
20- ndate aastate alguse proosaeepika kasinus ja kesisus on vahetus seoses tollaste ühiskondlik-poliitiliste sündmustega. Kirjandus elas ajutises kriisiseisundis, millest ülesaamine võttis just selles põhiliigis enam aega. Mõõnaolukorra ületamist soodustas domineerima hakkav realistlik meetod, mis eeldas rikastumist uute sisuliste ja vormiliste kvaliteetidega.
20- ndate aastate teise poole proosaeepika üldpilt kujunes mitmekesisemaks. Toimus psühholoogilise realismi esiletõus. Selline kirjutamislaad oli süvapsühholoogiline, elulähedane, väga põhjalikult uuriti inimese alateadvust. Lemmikžanrideks olid tol ajal näidendid ja romaanid . Proosa osakaal kasvas eriti pärast kirjastuse Loodus esimest romaanivõistlust (1927). Romaanide ja jutustuste arv oli tõusnud kümnendi lõpuks ligemale kolmekordseks ja tiraaž enam kui viiekordseks. Žanri kunstilised väärtused aga ei arenenud ning säilitasid oma stabiilsuse, arengut ei toimunud. Üheks olulisemaks teoseks oli Anton Hansen Tammsaare loomingust pärinev viiest osast koosnev romaan „Tõde ja õigus“ (ilmumisaastad: 1926, 1929, 1931 , 1932, 1934). Nendes kirjatükkides vaadeldakse inimeste suhete aegumatuid probleeme. „Tõe ja õiguse“ ideeliseks teljeks on maa- ja tööarmastus, juba „Kõrboja peremehes“ käsitletud inimese ja maa vahekorra probleem. Suure realistina ei vaata kirjanik mööda ka ajastu sotsiaal-ajaloolisest võitlusest, linna ja maa vastandamisest, kapitalistidest, tõusikkodanluse rikkusest ja positsioonist, samuti võimumeeste kultuuri- ja rahvavaenulikkudest tegutsemismeetoditest, revolutsioonist , usust.
1930. aastate kirjandust mõjutas poliitiliselt komplitseerunud olukord- majanduskriis ja teravnev ühiskondlik-poliitiline situatsioon. Tiraažide langus ja sissetuleku vähenemine muutsid loomeinimeste eksisteerimise raskeks. Seepärast hakati kirjanikele jagama toetusi ja preemiaid valitsuse, asutuste ja ettevõtete poolt, nt. Eesti Kultuurkapitalilt. Oluliseim nendest oli riigivanema auhind- kirjaniku talu- Lagle talu (Õismäel), mis anti August Mälgule mereteemalise loomingu eest (rannatriloogia: „Õitsev meri“, „Taeva palge all“, „Hea sadam“), kuid arvati, et selle saab hoopiski Tammsaare oma „Tõe ja õiguse“ II-V köite eest. Selline stipendiumite jagamine aitas kirjanikel jätkuvalt kirjandusmaastikul püsida. Seega trükisõnas aktualiseerusid rahvusega seotud probleemid- rahvusteadvus, rahvuslik enesehinnang ja omapära. Kritiseeriti tolle aja noorte kirjanike võõrmõjulisust. Rahvusliku omapäraga seoti ka elulähedust- selle algatas Tarapitale järgnenud rühmitus Kirjanduslik Orbiit. Kirjanike hoiak oli kriitilises olukorras demokraatlik ja iseseisev. Tekkisid uued maailmavaated, mis avaldusid kirjanduses.
1934. aastal toimus Konstantin Pätsi riigipööre (algas vaikiv ajastu), mis mõjutas eesti kirjandust suurel määral. Teoseid anti välja enamjaolt tellimustöödena, avaldati vaid kindlatel teemadel kirjatükke ning domineeris psühholoogiline realism . Ilmus rohkesti ajaloolisi romaane, mis kujutasid eestlaste kangelaslikku võitlust kaugemas ja lähemas minevikus, näiteks August Mälgu „Läänemere isandad“, mille peategelasteks olid viikingid Sigtuna hävimisloos. Mälgu looming esindab vaikiva oleku aja võimulähedast suunda, on positiivne ja rahulik.
Albert Kivika romaan „Nimed marmortahvlil“ eristub ajalooliste romaanide üldmassi romantilistest, heroiseerivast õhustikust; see eestlaste Vabadussõda kujutav romaan kajastab realistlikult gümnaasiumipoistest sõjameeste kõhklusi, hirme ja raskusi.
Vaikiva oleku aegses kirjanduses leidub ka opositsiooni ametliku positiivsusega. Seda kannavad mitmed laiemaid üldinimlikke probleeme kujutavad, inimese vabadust, ausust ja eneseksjäämist rõhutavad teosed, mis teostuselt erinevad elulähedasest realismist . Selliseid teoseid ilmus näiteks Tammsaarelt („Põrgupõhja uus Vanapagan “) ja Karl Ristikivilt.
I Eesti Vabariigi aegsed kirjanikud on näinud nii raskemaid kui ka helgemaid päevi. Mõni neist meestest suutis ületada kõik takistused, mõni aga ütles üles oma ameti. Raskused on olnud nimelt need faktorid, mis mõjutasid loometööd arenevas võtmes: muutusid maailmavaated ja poliitilised tingimused, mõtteid ja teemasid tuli juurde, sisu muutus lopsakamaks ja mahlasemaks. Uute žanride kõrval jäid püsima ka vanad sisseharjutatud kirjutamisstiilid. Teatud ajahetkedel proosakirjanduse areng pidurdus- siis domineerisid muud liigid, nagu näiteks luule, teistel aastatel aga oli liikuvam ja kogus uuesti jõudu. Kõik see toimus tänu muutuvale ühiskonnale ja poliitilisele maastikule. Kirjandus ja elu käisid käsikäes. „Mitte elu ei kulge kirjanduslike teooriate järgi, vaid kirjandus muutub vastavalt elu suunale.“ (N. Dobroljubov) Nii ka Eesti kirjanduses- tol ajal leidsid toetust proosateosed, mis kandsid edasi riigi väljavaateid, olustikku, probleeme.