Põletused (0)

Tallinna Tervishoiu Kõrgkool
õenduse õppetool
Õ16
Ksenia Võhma
PÕLETUSED
Referaat uurimis - ja arendustöö metoodikas
Tallinn 2014

SISUKORD

SISSEJUHATUS 3
4
1.PÕLETUSTE ASTMED 5
1.1.I astme põletus 5
1.2.II astme põletus 5
1.3.III astme põletus 5
2.ESMAABI PÕLETUSTE KORRAL 6
2.1. Elektripõletused 6
2.2. Termilised põletused 6
2.3. Keemilised põletused 7
3.PÕLETUSTE SÜMPTOMID 8
3.1.Nahakahjustused 8
3.2. Hingamishäired 8
3.3. Šokk 8
ARUTELU 9
KASUTATUD KIRJANDUS 10

SISSEJUHATUS

Referaadis antakse ülevaade põletuste tekkepõhjustest ja nende astmetest. Samuti vaadeldakse põletustega kaasnevaid terviseprobleeme, sest tavaliselt ei hinnata põletusi eluohtlikeks, kuigi nende kahjustused võivad olla tõsised . Autor käsitleb erinevaid põletuse astmeid ja nendele omast ravi, kuna olenevalt põletuse sügavusest ning haaratud kehapinna suurusest on paranemine ja prognoos erinev.
Põletus on koekahjustus, mis tekib soojuse või söövitava keemilise aine toimel. Koekahjustuse sügavus oleneb kontakttemperatuurist ja toimeajast. Sügava põletuse võib esile tuua isegi 52o C temperatuur 20 minutiga. 60-70o C temperatuuriga kohv võib tekitada pindmise põletuse mõne sekundiga. Üle saja kraadise temperatuuriga kontaktkehaga kokkupuutumine kutsub esile sügava põletuse, mis põhjustab tõsiseid koekahjustusi. (Härmä 2007: 166).
Põletusi saab liigitada põletushaavade klassifikatsiooni järgi pindmisteks ja sügavateks põletusteks. Pindmiste põletuste hulka kuuluvad erütematoossed põletused (I aste), villilised põletused (II aste) ja osalised dermaalsed põletused (II aste). Sügavaid põletusi nimetatakse dermaalseteks põletusteks (III aste). ( Kaha 2010: 22). Samuti rühmitatakse põletusi tekkepõhjuse järgi termilisteks põletusteks, elektripõletusteks ning keemilisteks põletusteks. (Kaha 2010: 3).

PÕLETUSTE ASTMED

I astme põletus

Esimese astme põletuse puhul on kahjustatud naha pind kuiv, tursunud ja punetav, puudutusel hell, kuid ville ei esine. See paraneb arme jätmata (Härmä 2007: 166). Esimese astme põletus haarab ainult epidermise pindmist kihti ning turse tõmbub tagasi mõne päevaga ja tekib ketendus (Kaha 2010: 23).

II astme põletus

„Teise astme põletuste puhul on naha pindmine osa kahjustunud tagasipöördumatult. Pindmisele teise astme põletusele on tüüpilised naha pinnale tekkivad villid . Sügavate teise astme põletuste puhul ville kattev nahk irdub ja haavapinnad on niisked.“ (Härmä 2007: 166).
Teise astme põletused jagunevad villilisteks ja osaliselt dermaalseteks põletusteks. Villilise põletuse puhul tekivad väikesed teravad villid, mille sisu on kollakas ja läbipaistev. Need võivad ilmuda kuni 8 tundi peale traumat. Dermaalse põletuse korral kahjustub pärisnaha papillaarkiht ning põletuspinnale tekivad suured villid, mis on täidetud sültja eksudaadiga. Dermilise põletuse haava põhi on valkjas, kahvatu, marmoreeritud ning esinevad hemorraagilised täpid. Teise astme põletus paraneb 3-4 nädalaga karvanääpsudes ja näärmetes säilinud epiteliaalelementide arvel. Põletuse paranemisel võib jääda arm. (Kaha 2010: 24-25). Villide kirurgiline eemaldamine võimaldab paremat taastumist kui nende puutumata jätmine. Ville, mis on väiksemad kui patsiendi väikese sõrme küüs, ei tohi eemaldada ega kahjustada. (Murphy jt 2014: 27).

III astme põletus

Kolmanda astme ehk dermaalse põletuse korral kahjustub nahk kogu paksuses ning hävivad ka sügavamad epiteelielemendid. Võib esineda hemorraagilise sisuga ville ning haav on pruunikas või valkja värvusega, tuhm ja nahkjas. (Kaha 2010: 26). Kõik kolmanda astme põletused ravitakse kirurgiliselt (Härmä 2007: 168).

ESMAABI PÕLETUSTE KORRAL

2.1. Elektripõletused

Elektripõletus tekib naha otsesest kokkupuutest avatud elektrivooluga. Kuigi mõned elektripõletused näevad välja väikesed, võivad nad põhjustada ulatuslikke sisemisi vigastusi. Kõige rohkem toovad elektripõletused kahju südamele, lihastele ja ajule. See on väga tõsine seisund, mis vajab arsti järelvalvet. (Kirchheimer 2011: 1).
Elektripõletuse aste sõltub elektripinge suurusest ja selle toimeajast. Elektri sisenemise kohas tekib kudede nekroos ja tundlikkuse kadu. Tekivad jäsemete krambid , teadvuse kadu, hingamise katkemine ja südamehäired. (Užegov 2006: 349).
Esmaabi osutamise korral tuleb võimalikult kiiresti neutraliseerida elektrivool . Mitte mingil juhul ei tohi puudutada kannatanut samal ajal, kui ta on elektripinge all. Kui elektrivool on väljas, tuleb asetada kannatanu lamavasse asendisse ja teha talle kunstlikku hingamist ning vajadusel südamemassaaži. Kannatanu peab jooma kuuma vedelikku koheselt peale teadvusele tulekut. Paar tundi peale põletust peab kannatanu olema järelvalve all, kuna tema terviseseisund võib halveneda 1-2 tunni jooksul. (Užegov 2006: 348-349 ). Ohvrile asetatakse EKG- monitor võimalike rütmihäirete avastamiseks (Härmä 2007: 168).

2.2. Termilised põletused

Kuumuse tagajärjel kahjustunud koest vabanevad mediaatorid, mis põhjustavad kapillaarsoonte läbilaskvuse häireid ja vedeliku ülekannet vedelikukoe- ja plasmaruumi. Turse süveneb 24 tunni jooksul vigastuse tekkest ja süvendab põletikukahjustust. Üle 20%-ste põletuste korral turse koos vedelikukaduga tekib ka mujal organismis, mitte ainult haavas . Tursed põhjustavad ringleva veremahu vähenemise ning ilma infusiooniravita kutsuvad esile põletusšoki. (Härmä 2007: 166).
Esmalt tuleb kannatanu riidest lahti võtta või põlenud piirkondadest riided ära lõigata. Selle järel mässitakse haavapinnad steriilsetesse puuvillastesse- või kiudkangarätikutesse ning haavatu kaetakse soojalt. Vingumürgituse kahtluse korral antakse kannatanule hapnikku. (Härmä 2007: 166).

2.3. Keemilised põletused

Keemilised põletused tekivad hapete, leeliste või metallisoolade toimel nahal ja limaskestadel. Kahjustuse sügavus ning ulatus sõltub söövitavast ainest ning selle kontsentratsioonist. Leeliste puhul on põletused ulatuslikumad kui hapete korral. Happe tugeva kontsentratsiooni korral koevalgud tarduvad ning tekib nekroos. Söövitused hapetega põhjustavad I-III järgu põletustega sarnanevaid kahjustusi. Leeliste ja koevalkude kokkupuutel tekivad sültjad kollikvatsiooninekroosi kolded . (Užegov 2006: 343).
Eesmaabi andmisel tuleb kahjustavate vahendite toime võimalikult kiiresti neutraliseerida kasutades 1-2 % söögisooda lahust, 1-2 % äädikhapet, sidrunihapet või oblikhapet. Nende puudumisel kasutada puhast vett. Vett ei tohi kasutada söövituste puhul, mis on tekitatud lubja või fosfori toimel. Neil juhtudel kasutatakse õli. (Härmä 2007: 169).

PÕLETUSTE SÜMPTOMID

Nahakahjustused

Lõpliku seisukoha põletuse sügavuse kohta saab anda alles kolmandal traumajärgsel päeval, kuna põletused progresseeruvad kahe esimese ööpäeva vältel. Kõik sügavad teise ja kolmanda astme põletused kuuluvad eksideerimisele ja naha siirdamisele. Sügava põletuse paranemisele kulub üle kolme nädala, lisandub silmnähtavalt armi hüübimise pertroofia ning kokkutõmbumise risk. (Härmä 2007: 166). Pindmise põletuse tagajärjel paraneb nahk armistumata, kuid sügavate põletuste järel jääb alati arm. Armkoe kootumiste tõttu võib tekkida jäseme funktsiooni kahjustus või mõne liigese täielik jäigastumine . (Härmä 2007: 171).

Hingamishäired

Hingamisteede põletus on tõsine riskitegur ning tihtipeale lisab patsiendile surmaohtu. See võib tekitada hingamisteede sügavaid kahjustusi. (Härmä 2007: 171). Hingamisteid kahjustab otsene kokkupuude leegiga , kuuma õhuga , auruga või põlevate toksiliste ainetega (Užegov 2006: 345).

Šokk

„Põletuse tagajärjel suureneb kapillaride läbilaskvus ja tekib šokk. Tõsise šoki korral on sümptomiteks tahhükardia , madal vererõhk , väike pulsirõhk , jahe perifeeria ja oligouuria. Märkimisväärne on naatriumi ja kaaliumi kadu põletuspinnalt, mis jätkub kuni paranemiseni. Infusiooniravi alustatakse elektrolüütide lahustega . Kolloididest abi ei ole, sest ka suured kolloidosakesed pääsevad kapillaaridest läbi. Positiivsed kogemused on tekkinud hüpertooniliste lahuste kasutamisel .“ ( Lindgren 2007: 17).
Psühhosotsiaalseid probleeme on leitud 20-30%-l patsientidest, kes on läbi elanud raskeid põletusi. Tihti on psüühiliste tegurite taastumine raskem, kui trauma ise. Posttraumaatilise stressireaktsiooni ja depressiooni ravi nõuab järjekindlat koostööd põletusosakonna personali ja psühhiaatrilise konsultatsiooniüksuse vahel. (Härmä 2007: 171).

ARUTELU

Läbitöötatud kirjandus- ja internetiallikate põhjal võib väita, et referaadi teema on asjakohane, sest põletuste valdkond vajab igapäevaelus suurt tähelepanu. Referaadis selgub , et on olemas erinevaid põletuste astmeid, mis vajavad ka erisugust ravi. Esimese astme põletuse korral kahjustub ainult naha pealmine kiht. Teise astme põletus hõlmab ka naha aluskude. Kolmanda astme põletus ulatub juba naha sügavamatesse kihtidesse.
Põletused võivad tekkida nii leegi , elektri kui ka kemikaalide tagajärjel. Igat liiki põletus vajab erisugust esmaabi. Sellega saab kinnitada, et oma igapäevaelus tuleks pöörata tähelepanu kõigile põletustega seotud ohuallikatele, kuna need võivad tekitada tõsiseid kahjustusi terveks ülejäänud eluks.

KASUTATUD KIRJANDUS

Härmä, M. (2007). Põletused ja külmumised. Homeostaas ja šokk. Kogumikus : Peetsalu, A. (toim.) (2007). Kirurgia (166-172). Tallinn: Medicina .
Kaha, T. (2010). Põletushaavade põhjused, diagnoos , esmaabi ja ravi.
www.haav24.ee/articles/ Seminar /Tiiu_Kaha_villa_Benita.pdf (26.10.2014).
Kirchheimer, S. (2011). Electrical burns .
http://www.med.nyu.edu/content?ChunkIID=163347 (30.10.2014).
Lindgren, L. (2007). Homeostaas ja šokk. Kogumikus: Peetsalu, A. (toim.) (2007). Kirurgia (15-27). Tallinn: Medicina.
Murphy, F., Amblum, J. (2014). Treatment for burn blisters: debride or leave intact . Emergency Nurse , 22(2), 24-27.
http://web.a.ebscohost.com/ehost/detail/detail?vid=9&sid=effb87b2-cc24-40b7-850c-c3106722739d%40sessionmgr4004&hid=4212&bdata=JnNpdGU9ZWhvc3QtbGl2ZQ%3d%3d#db=cmedm&AN=24806865 (02.11.2014).
Užegov, G., N. (2006). Spravotšnik po uhodu za bolnõmi. Gigiena, pitanije, meditsinskije protsedurõ, uhod za rebjonkom. Moskva : Tsentripoligraf.