Perekonna väärtused referaat (10)

Perekond on ühiskonna mudel. Esimene mida abiellujad tajuvad on, et nad saavad väga vähe teha raskuste likvideerimiseks, mis neile peale pannakse. Peamised probleemid tunduvad tulevat väljastpoolt ja abikaasade tegevuse kooskõlastamatusest. Peamine reegel perekonnaelus – pere liikmete ideaalid peavad olemas kooskõlastatud. Samuti peavad väärtused olema kooskõlastatud. Muidu tekivad mõrad. Mis ühele on väärtus, peab teisele pereliikmele ka olema väärtus. Sellist kooskõlastust saada pole kerge ja selle kooskõla taotlemine peaks olema pere ühisväärtuseks.
Väärtused on sellised uskumused ja seisukohad, mille alusel inimesed saavad
otsustada, mis on neile oluline ja mis mitte. Väärtused ümbritsevad meid kõikjal ja võib julgesti väita, et ilma väärtusteta pole inimesel võimalik elada. Kuid need väärtused võivad olla valdkonniti väga erinevad ja seega tekitada ka inimesele endale erinevaid ootusi.
Kõik räägivad pereväärtustest ja nende hoidmisest, kuid kui küsida täpsemalt – mis need on – siis võib vastuseks kuulda väga erisuguseid arvamusi. Kuid sõltumata sellest, milline on vastus, mõjutavad need inimeste vaba aja veetmist, seda kuidas nad oma raha kulutavad, milliseid toite söövad ja riideid ostavad ning kuidas nad üksteisesse suhtuvad. Seega – väärtused annavad tähenduse ja suuna iga pereliikme elule.
Enamik pereliikme väärtushinnangutest saavad alguse tema päritolu perekonnast. Oma vanematelt ja vanavanematelt võetakse üle nende uskumused sellest, mis on hea ja mis on halb. Kodust välja kasvades ja arenedes, hakatakse üha rohkem kokku puutuma teiste inimeste väärtustega, seda siis juba lasteaias, koolis ja töökohal. Mõnikord võib selline väärtuste erinevus olla üsna ehmatav. Näiteks alati traditsioonilisest peremudelist kinni pidama harjunud naisele võib olla täielikuks šokiks kokkupuutumine mehega, kelle arvates abielu ei välista ka teiste seksuaalpartnerite olemasolu. See on aga juba väärtuste küsimus, mis ilmselgelt tekitab konflikti.
Pereväärtustest rääkides kiputakse ikka rõhutama sõna “traditsioonilised”. Tundub, et see sõna on omandanud mingisuguse maagilise tähenduse, millega püütakse parandada ja ravida kõike halba meie ühiskonnas. Aga mida tähendab see “traditsioonilisus”? Tüüpiliselt tähendab see seda, et perekonnas on ainsaks leivateenijaks mees, naine on kodus ja kasvatab lapsi (neid peaks kindlasti olema “palju”), nad on kõik eestikeelsed ja –meelsed, see on mehel ja naisel esimene kooselu ja nad on kindlasti abielus, oleks hea, kui nad käiksid veel kirikus ka. Sellises peres pole homoseksuaale ja suhtlemine toimub ainult teiste samasuguste peredega. Traditsiooniliselt on perekond loodud ümber mehe võimu, kus võimusuhted on hierarhiliselt määratletud, pereliikmete kohustused normide kaudu kinnistatud ning individuaalne karjäär väheoluline. Last arvestatakse isiksusena vähe, rohkem olulise lisatööjõuna perekonna kui majandusüksuse tegevuses. Traditsiooniline peremudel loob selgelt piiritletud rollid ja pakub suhteliselt kõrget kindluse- ja stabiilsustunnet. Traditsioonilise pereelu hinnaks on aga sugupooltevaheliste võimusuhete tasakaalustamatus, individuaalsete valikute puudumine ning demokraatlikul läbirääkimisel põhinevate otsustuste tegemise võimatus.
Kuid selliseid peresid on tänapäeval väga raske leida. Keskmine Eesti pere on selline, kus on kaks või vähem last, kus mõlemad vanemad töötavad, see pole neil enam esimene kooselu ja kirikus käimine on üsna unustusse vajunud. Lisaks kahe vanemaga perekonnale levib ühe vanemaga perekond. Euroopa riikides peetakse üha sagedamini kõige sobivamaks kahelapselist, harvemini kolmelapselist tuumperet. Just selline peretüüp võimaldab kõige paremini sobitada traditsioonilist lastesaamise väärtustamist peres isiklike vajaduste ja ressursside ning välistingimustega. Levinud on ka nn redutseeritud peremudel, mille puhul tegelik laste arv jääb mitmetel põhjustel (majanduslikud raskused, eluasemeprobleemid, paarisuhete ebakindlus , isiklike karjääripüüdluste eelistamine laste saamisele jne) soovitavast väiksemaks.
2005 aastal tehtud küsitlus näitas, et 71 protsenti inimesi ei poolda laste kasvamist samasooliste inimeste peres. Pooldajaid on kõigest 23 protsenti. Lapsed ei õppivat samasooliste vanematega peredes õigeid pereväärtusi. Kui pereväärtusi üldse leidub, siis on nendeks armastus, sallivus, heatahtlikkus, hoolivus, lugupidamine ja lojaalsus. Kuid kes oskab öelda, milline neist on eriline geiväärtus ja milline heteroväärtus? Kas see koht ja keskkond, kuhu me sünnime, on pere või hoopis suhted ja inimesed, keda kohtame, armastame ning valime oma lähedasteks? Pere ei tähenda ainult meest, naist ja üht-kaht last. See on grupp inimesi, kes üksteist armastavad ja hoiavad.
Muutuvad perekonnaga seotud väärtused, süveneb minakeskne kultuur, mis eelistab individuaalseid valikuid kogukondlikele huvidele.
Kui traditsionalistid on mures traditsiooniliste pereväärtuste kadumise ja perekonnapiiride hägustumise pärast, siis nendest vastaspoolel asuvad nn liberaalid, kes näevad perevormide mitmekesistumises ja pereväärtuste muundumises elu loomulikku arengut. Nad leiavad, et perevormide mitmekesistumine ja individuaalsete valikute laienemine rikastab igaühe individuaalset elu ning võimaldab tuua demokraatiat peresuhetesse. Üha olulisemaks muutub karjäär kui individuaalsete püüdluste väljendus. Näiteks ei ole abielunaise seisund naise väärtushinnangutes enam nii kõrge kui varem, aktsepteeritud on üksiku karjäärinaise staatus. Perekond on majandusüksusest saamas majandusliku koostöö üksuseks, kus pere täisealised liikmed on kõik võrdväärsed individuaalse sissetuleku toojad ning perekonnagrupi heaolu tagajad. Perekonnaliikmete vahelised kohustused on nüüd vähem normatiivselt määratletud, toimides sageli kui pereliikmetevaheliste läbirääkimiste tulemus, kokkulepe. Lapse tulek peresse on planeeritum ning pigem emotsionaalne otsus kui normatiivne paratamatus. Kahaneb võimusuhete hierarhilisus ning rohkem kui eales varem tuleb arvestada lapse kui indiviidiga, anda endale aru, et ka lapsel on küps tundeelu ja omad vajadused ning tal on õigus kaasa rääkida tema elu puudutavate otsuste tegemisel.
Uurimused on näidanud, et kui laps on tulemas registreerimata kooselupaarile, siis tekib soov kooselu registreerida, põhjenduseks see, et laps peab sündima abielusse ning tal võiks olla vanematega ühine perekonnanimi. Seega võib arvata, et laps on traditsiooniliste väärtuste kõige kindlam säilitaja. Ta teeb seda oma olemasolu kaudu, vanemliku kohusetunde loomise kaudu, kuid ka argirutus kaotsi läinud põlvkondadevaheliste sidemete taastamise kaudu.
Tunnustatud sotsioloog Anthony Giddens on öelnud, et tänapäeva ühiskonnas võib igaüks ise endale valida sobiva elustiili, lisades, et sellele paneb piirid vaid majandusliku jõukuse tase. Mis tahes sisuga täiskasvanud perekonna mõiste täidavad – nad on oma valikutes vabad, st jääda vallaliseks, abielluda, elada grupina või samast soost partneriga – laste omamine esitab täiskasvanutele aga endiselt kindlad nõudmised. Laps vajab stabiilsust ja selgust, vajab oma tegevuses piiride tunnetust, vajab hästitoimivat perekonda enda ümber. Individuaalsete valikute rohkusega kaasnevad aga vanematel rollisegadus, ebakindlus ja otsustamatus, süveneb egoism, eriti kui täitmata jäävad selleks olulised eeltingimused: enesepeegeldamis- ja läbirääkimisvõime, pereliikme, sh lapse arvestamine endaga võrdväärsena, paindlikkus ning oskus hoida lähedust kui vastastikuse mõistmise ja üksteise vajaduste arvestamise alust.
Pereterapeut Kiira Järv ütleb oma kogemuste põhjal koolitustel ja tööl, et täiskasvanud saavad eluga paremini hakkama, kui neil on oma vanematega vastastikku toetavad ja arvestavad suhted. Sellises peres on ka lastel mõnus elada.
Vahel lahkuvad suureks sirgunud lapsed kodus valitseva alkoholismi ja vaesuse eest, mõnikord on vanemad liiga ranged või hoolimatud. Lahkutakse küll vanemate juurest, kuid oma juurtest eemalduda ei saa. Jääb igatsus … ema-isa tunnustuse ja armastuse järele. Et vanematega leppida, on vaja ületada ka raskeid tundeid: viha ja pettumust ema ja isa vastu.  Tavaliselt lahkuvad sellisest perest noored kiirelt kodust, et alustada iseseisvat elu mehe ja naisena. Kooselu alustades oodatakse alateadlikult, et vanematelt saamata jäänud soojuse ja armastuse teeb tasa partner . Headel aegadel see nii ongi. Kuid kriisis saavad nad toetuda vaid teineteisele ning siis võib jaks kergesti lõppeda - pereelu muutub ebastabiilseks  Tavaliselt saab ebastabiilses peres varakult otsa ka laste lapsepõlv. Sageli peavad vanemad õed-vennad hoolitsema nooremate eest, mis on neile suur koorem . Sellise pere lapsed on murelikud ega tunne end turvaliselt, sest ema-isa vahel on ohtralt pingeid. Raske on meele järgi olla vanematele, kel on iseenda ja oma suhtega nii palju tegemist ning kes on depressioonis või õnnetud. Pigem vajavad niisugused vanemad ise lastelt tuge. Ja laps toetabki - sageli rohkem, kui talle eakohane on või ta jaksab.
Samas kui suhe päritoluperega on liiga lähedane, on paarisuhe konfliktne
Eesti peredes näeb sageli ka olukorda, kus ühel abikaasal on vanematega väga tihe side, teisel on see aga katkenud. Näiteks elatakse ühe poole vanemate juures ning kogu elu määravad jõuliselt nende väärtused. Enamasti ei mõelda, kuidas võiks selline kooselu mõjutada mehe ja naise omavahelisi suhteid. Pealegi - see pool, kes elab oma kodus, tunneb end ju hästi. Samal ajal võib teisel olla väga raske sobituda neisse suhetesse, isegi tubadesse, kus parasjagu elatakse. Ema ja isa vahel tekivad pinged , mis hakkavad mõjutama ka lapsi.
Harmooniline suheon suhe kus kõike on parasjagu. Uurides nende inimeste elu, kes raskustes hästi toime tulevad, selgub enamasti, et neil on hooliv side eelmise põlvega. Harmoonilises ja tasakaalus peres elavad noored koos lastega omaette , on eluväärtused selgeks mõelnud ning järgivad neid. Vanavanemad ei sekku ülemäära noorte ellu, kuid on sellega kursis. Ei tüüdata üksteist sagedaste külaskäikude, nõuannete, söögikompsu või kartulikoormaga, küll aga ollakse abiks, kui vaja ja võimalik. Ja tunnustatakse üksteise vajadusi, eriti vajadust privaatsuse järele.
Selleks et perekonnaelu oleks harmooniline saab ise pärsi palju ära teha:
•  Tuleks hoida sidet oma vanematega, kuid elada ka oma elu. Ei tohiks lasta vanematel liialt isiklikesse asjadesse sekkuda ega ka vastupidi. Kui vaja, siis aidata neid majanduslikult või emotsionaalselt.
•  Lahendada tülid ja arusaamatused oma vanemate, õdede ja vendadega.
•  Otsida eelmiste põlvedega lepitust ja andestada. 
•  Vaadata aeg-ajalt lapsepõlvest kaasa saadud arusaamad, hoiakud ja suhtlemismustrid üle.
•  Rääkida abikaasale sellest, mis on sulle tähtis ja kuidas sa end suhtes tunnen . Küsida ka abikaasalt, kuidas tema end tunneb ning mis on talle tähtis. Teha koos oma suhetes muudatusi, nii et mõlemal oleks hea.
Kui vanematel on hea, on suure tõenäosusega hea ka nende pere lastel.
Tugev perekond loob turvalise , positiivse ja toetava koha kõigile oma liikmetele kogu peres olemise ajal jooksul. See annab igale pereliikmele võimaluse areneda ja kasvada sellest perest välja, et juba ise luua oma pere. Loomulikult annavad selles peres tooni vanemad. Nemad on heaks rollimudeliks, mille alusel saab tegeliku käitumist õppida. Nad töötavad koos probleeme lahendades ja edastavad oma oskused järeltulevatele põlvkondadele.
Kolm olulist pereväärtuste elementi on:
1. Ühtekuuluvus – perekonnas tuleks ühtekuuluvust mõista kui tunnet , et sa oled armastatud ja kuulud sellesse gruppi ja sa kasvad seal üles. Ehkki lähedusel on oma oluline osa pereväärtustes, siiski peaks olema tasakaal sagedasel koosolemisel ja omaette olemisel. Liiga palju koos perega olles jääb välja arenemata oma individuaalsus . Pahatihti vanemad ei mõista seda ja üritavad lapsi hoida võimalikult enese lähedal, samas lämmatades nende iseseisvuspüüded. Siiski, üks väheseid asju, mis peret kokku seob - ongi lähedus oma perega ja ühiselt veedetud aeg.
2.Paindlikkus – perekonnas peab olema mingisugune struktuur, et see ei muutuks kaootiliseks koosluseks ja ebaturvaliseks paigaks. Samas peab peres olema piisavat paindlikkust, et perekond ei muutuks jäigaks ja autoritaarseks. Hästi toimivat peret võiks võrrelda demokraatiaga, kus on olemas küll liidrid, kuid kõik pereliikmed on samuti kaasatud otsustuste tegemisse. Mõistetav, et liidritele langeb suurem vastutus, kuid kui perekond puutub kokku stressiolukorraga, siis kõik pereliikmed töötavad koos nende probleemide lahendamisel, tehes seda ilma vastastikuse kritiseerimise, solvangute ja süüdistusteta. On leitud, et nendel perekondadel, kes suudavad sel moel probleemidega toime tulla, on märksa kõrgem rahulolu tase.
3.Suhtlemine – väga sageli võib kuulda inimeste suust , kes on lahku läinud, et nad ei suutnud omavahel enam suhelda. Oskamatus omavahel suhelda on sageli esmaseks põhjuseks, miks perekonnad purunevad. Need, mis parandavad ja aitavad inimestel omavahel suhelda on eespool juba mainitud – lähedus, paindlikkus, koos veedetud vaba aeg jne. Samuti on oluline suhtlemise alustala see, et igal pereliikmel peab olema võimalus väljendada oma arvamust, samas loomulikult arvestades sellega, et see arvamus ei tee kellelegi haiget. Nendest peredest pärit lapsed, kus on sellised väärtused, sooritavad vähem kuritegusid , lahutavad harvem ja neil on vähem ka emotsionaalseid probleeme.
Kasutatud kirjandus:
1. Aavik, Toivo, 2006, Väärtused annavad suuna – www.sekretär.ee 09.01.2006
2. Kutsar, Tagamar, 2005, Kadunud väärtused – Postimees 01.04.2005
3. Mänd, Kristina, 2005, Ka geiperes kasvavad inimesed – Eesti Päevaleht 02.11.2005
4. Siimets, Tiina, 2004, Suhted vanematega mõjutavad peresuhet – Pere ja Kodu 13.04.2004