Pensioni II sammas (0)

PENSIONI II SAMMAS

SISUKORD

SISUKORD 2
Sissejuhatus 3
Kohustuslik kogumispension kui lepinguvabaduse piiramine 4
Riigipoolsete maksete peatamine 7
Kindlustusvõtja õiguste kaitse 10
Kokkuvõte 12
Kasutatud materjalide loetelu 13

Sissejuhatus

Kohustusliku kogumispensioni näol on tegemist peamise toega riiklikule pensionisüsteemile, mille eesmärgiks on pikemas perspektiivis leevendada võimalikku tulevikus ilmnevaid demograafilistest muutustest tulenevaid probleeme ning pakkuda pensioni eas rahvastikule täiendavat sissetulekut lisaks riiklikule pensionisüsteemile.1
Tegemist on 2001. aastal jõustatud (kogumispensionide seadus võeti Riigikogus vastu 12.09.2001 ja seadus jõustus 01.10.2001) meetmega mida riik on võtnud kasutusele tagamaks pensionieas isikutele vajalik sissetulek toimetulekuks olukorras, kus riigi rahvastiku vananemisest lähtuvalt on pensioni ealiste isikute suhe tööealistesse proportsionaalselt ebasoodsam kui tänasel päeval.
Kohustusliku kogumispensioni näol on tegemist ühe osaga kavandatud pensionireformist, mis nägi ette rahva vanadusea kindlustamist kolme komponendi kaudu – kohustuslik riiklik pension , kohustuslik kogumispension ja täiendav kogumispension. Riiklik pension on pensionisüsteemi I sammas, mille eesmärgiks on tagada kõikidele pensionäridele sissetuleku baastase ning seda finantseeritakse sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa arvelt. Kohustuslik kogumispension on pensionisüsteemi II sammas, mille tuluallikaks on töövõtja ja tööandja kohustuslikud sissemaksed töövõtja isiklikule pensionikontole. Vabatahtlik kogumispension on pensionisüsteemi III sammas, mille tuluallikaks on vabatahtlik pensioniosakute omandamine või pensionikindlustuslepingu sõlmimine.2
Liitumine kohustusliku kogumispensioniga tehti kohustuslikuks kõikidele Eesti Vabariigi füüsilistest isikutest residentidele, kes on sündinud pärast 31.12.1982. Isikutele, kes on sündinud enne 01.01.1983 tehti kohustusliku kogumispensioniga liitumine vabatahtlikuks klausliga, et nende poolt tehtud liitumisotsus on siduv mis tähendab, et hiljem ei ole enam võimalik seda tagasi võtta. 3 Seega grupeeris riik oma residendid kahte gruppi säilitades ühele grupile isikutele lepinguvabadusest tuleneva õiguse kaaluda lepingulisse suhtesse astumist.
2009. aasta 1. juunist alates peatas riik tulenevalt majanduslikust olukorrast maailmas kohustusliku kogumispensioni sissemaksete tegemise kuni 2010. aasta 31. detsembrini. Seega kui varasemalt oli riik deklareerinud, et kohustusliku kogumispensioniga liitumise näol on tegemist siduva lepinguga, mida hiljem ei ole võimalik ka tagasi võtta siis 2009. aastal loobus riik ühepoolselt nimetatud lepingut ja peatas sissemaksete tegemise.
Riik on reklaaminud pensionisüsteemi II sammast kui vahendit, mille abil on läbi lihtsate vahendite võimalik tulevikus kindlustada Eesti rahva toimetulekut ning tagada rahvale elamisväärne vanaduspõlv. Kui lähtuda üksnes nendest põhjendustest on tegemist äärmiselt kasuliku regulatsiooniga. Samas on teatud osa rahvastiku suhtes on selgelt kasutatud riigi sundi kaalumata kas nimetatud üksikisiku jaoks on tegemist parima lahendusega. Sellest tulenevalt on kerged tekkima ka küsimused. Kas tegemist on enamikule rahvastikust parima lahendusega või on riik oma pädevust ületanud ning astunud sammu lähemale totalitarismile arvestamata üksikisikute huve?

Kohustuslik kogumispension kui lepinguvabaduse piiramine

Õigusteaduse doktor Irene Kull on öelnud: „Eraõiguse tähtsaimaks instituudiks on leping, sest siin avaldub tsiviilõiguse eraautonoomia põhimõte ehk isikute individuaalne autonoomia ja enesemääramisõigus kõige otsesemalt. Lepingute sõlmimise vabadus on iseloomulik vaba turumajandusega riikidele, sest leping kui ühiskondlike suhete reguleerimise eraõiguslik vahend muudab võimalikuks vaba ettevõtluse ja majandussuhete vastutustundliku loomise.“4
Lepinguvabadus tähendab, et igaühel on õigus otsustada kas ja kellega ta sõlmib leping, milline on lepingu sisu ning vorm. Eesti Vabariigis tuleneb lepinguvabaduse põhimõte Põhiseaduse § 19, mille kohaselt on igaühel õigus vabale eneseteostusele.5 Nimetatud säte on isikuliselt kaitsealalt kõigi ja igaühe õigus,6 mille esemelisse kaitsealasse kuulub õiguslik vabadus teha ja tegemata jätta seda mida isik soovib.7 Kuna Põhiseaduse § 19 annab meile loa teha seda mida soovime või jätta tegemata see mida me ei soovi teha kuulub selle vabaduse alla ka vabadus sõlmida leping või jätta see sõlmimata. Seda põhimõtet toetab ka Riigikohus oma põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahendis 3-4-1-3-04.8
Kohustuslik kogumispension ehk Eesti pensionisüsteemi II sammas on lähtuvalt kogumispensionide seaduse § 6 kohustuslik kõikidele füüsilistest isikutest residentidele, kelle eest sotsiaalmaksu maksja on kohustatud maksma sotsiaalmaksu.9 Kui lähtuda sellest sõnastusest ei ole ka kohustusliku kogumispensioni näol tegemist lepinguvabaduse riivega kuna oma olemuselt on tegemist sarnase instrumendiga nagu iga teine füüsilisest isikust residendile kehtestatud maks, mis on loodud tagamaks riigi toimimise kulutused ning sotsiaalsüsteem. Siiski ei ole pensioni II samba näol tegemist maksuga, mille laekumised läheksid riigieelarvesse vaid kogumispensioni maksed tehakse pensionifondi . Pensionifondi näol on tegemist lepingulise investeerimisfondiga.10
Lähtuvalt eeltoodust on pensioni II sambaga liitumisel kohustus astuda kindlustusandjaga lepingulisse suhtesse. Samas ei pea kohustusliku pensionimakset tasuma isikud, kes on sündinud enne 1983. aasta 1. jaanuari.11 Nimetatud kategooriasse kuuluvatel isikutel on riik säilitanud valikuvabaduse sõlmida seaduses sätestatud leping või mitte.
Seega ei saa kohustusliku kogumispensioni näol tuvastada üleüldist lepinguvabaduse kui põhiõiguse riivet vaid riive on tuvastatav üksnes nende füüsilistest isikutest residentide puhul, kes on sündinud pärast 31. detsembrit 1982. Nimetatud isikutele on riik pannud kohustuse sõlmida leping ning isikutele on jäetud üksnes valik lepingu teise poole ning fondi valiku osas. Seega on riik pannud osa rahvastikust ebasoodsamasse olukorda ning piiranud Põhiseaduse § 19 tulenevat igaühe ja kõigi õigust vabale eneseteostusele.
Kuigi eelnevalt on tuvastatud põhiõiguste riive siis põhiõigused ei ole oma olemuses absoluutsed – ka põhiõiguseid ja vabadusi peab olema demokraatlikus riigis võimalik piirata. Põhiseaduse § 11 kohasel võib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega ning nimetatud piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.12 Seega peab säte, mis isiku põhiõiguseid ja vabadusi piirab olema sobiv, vajalik ja mõõdukas.
Sobivaks peetakse abinõud, mis soodustab eesmärgi saavutamist.13 Kohustusliku kogumispensioni eesmärk on tulenevalt rahvastiku vananemisest tingitud demograafiliste muudatustega kaasas käia. Enamikes riikides sh ka Eestis leiab aset pidev vananemise trend, mis tähendab, et toimub pidev ülalpeetavate arvu kasv maksumaksjate suhtes. See tähendab, et sotsiaalsüsteemi tarbijate hulk suureneb ning sotsiaalsüsteemi doonorite hulk väheneb.14 Kuna kohustuslik kogumispension võimaldab rahvastikul ise koguda tuleviku tarbeks vahendeid või öelda, et tegemist on sobiva meetmega, mis aitab saavutada seadusandja eesmärki.
Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga.15 Antud juhul on riik kaalunud lisaks kohustusliku kogumispensioni sisseseadmisele ka sotsiaalmaksu suurendamist, kuid asunud seisukohale, et tegemist on üksnes ajutise meetmega ning sellest tulenevalt ka vähem efektiivsema meetmega kui seda on kohustusliku kogumispensioni sisseseadmine.16 Nõustuda tuleb, et sotsiaalmaksu suurendamine riivaks rahvastiku põhiõiguseid isegi suuremas mahus kui tänasel päeval, kuna kõrgemat sotsiaalmaksu peaksid tasuma ka enne 1. jaanuari 1983 sündinud füüsilistest isikutest residendid. Samuti ei ole sotsiaalmaksu tõstmise näol tegemist nii paindliku süsteemiga kui seda on pensioni II sammas. Kuid seaduse eelnõu seletuskirjast ei selgu, et riik oleks kaalunud ka muid võimalusi ning üheselt ei ole väljendatud ka seisukohta nimetatud variantide näol oleks tegemist ainsate valikutega. Kogumispensioni näol on tegemist efektiivse meetmega, kuid kas eesmärgi saavutamiseks on vajalik nimetatud meede muuta kohustuslikuks? Nimetatud küsimust eelnõu seletuskirjas kaalutud ei ole. Samas saab leida sellele vastuse eelnõu Riigikogu menetluse I lugemise stenogrammist. Eelnõu ettekandja hr Eiki Nestor’i selgituste kohaselt on pensioni II samba kohustuslikkus vajalik tagamaks, et kogum, kes hakkab pensionifondidesse raha koguma oleks kindla väärtusega tagamaks süsteemi stabiilsuse. Võttes arvesse nimetatud asjaolu võib öelda, et tegemist on vajaliku abinõuga.
Seadus on mõõdukas kui kasutatud vahendid on proportsionaalsed soovitud eesmärgiga.17 Antud juhul on ühest küljest tegu riivega igaühe õigusele vabale eneseteostusele ja selles sisalduvale lepinguvabadusele ning teisest küljest riigi soov kindlustada oma rahvastikule piisav sissetulek ka vanaduspõlves. Kuigi siinkohal võik kaaluda nimetatud riive mõõdukust kõikides detailides on siiski kõige olulisem riive eesmärk. Süsteem on ehitatud üles selliselt , et füüsilisest isikust resident tasub teatava summa oma sissetulekutest pensionifondi, mida lähtuvalt valitud fondi strateegiatele hakatakse investeerima. Samas kogub süsteemi olemuse kohaselt füüsiline isik vahendeid üksnes oma vanaduspõlve kindlustamiseks ning tema poolt kogutud vahendeid ei jaotata riigi poolt kogukonna vahel. Arvestades, et enamik rahvastiku ei pruugi käesolevate vahenditega teha mõistlik investeerimise otsuseid võib asuda seisukohale, et riik on nimetatud põhiõiguste riive sisse seadnud eesmärgiga kindlustada selle sama isiku vanaduspõlv, kelle põhiõiguseid riik riivab. Seega võib öelda, et riigi poolt kasutatud abinõud on proportsionaalsed soovitud eesmärgiga ning abinõu on mõõdukas. Seda muidugi olukorras kus riik suudab tagada kogutud vahendite säilimise ning mõistliku investeerimise.
Lähtuvalt eeltoodust võib öelda, et kuigi kohustusliku kogumispensioni näol on tegemist lepinguvabaduse piiramisega ning sellest tuleneva põhiõiguste riivega isikute suhtes, kes on sündinud enne 1. jaanuari 1983 siis tegemist ei ole ebaseadusliku põhiõiguste riivega eelnõu vastuvõtmise hetkel. Samas eeldab see ka riigi poolset pühendumist ja panust nimetatud abinõusse ning piisavate meetmete kasutusele võtmist kogutud vahendite säilitamiseks.

Riigipoolsete maksete peatamine

Riik on seadnud residentidest füüsilistele isikutele olenevalt nende sünniajast kohustuse osaleda kohustusliku kogumispensioni süsteemis või valikuvabaduse klausliga, et kord süsteemiga ühinedes ei ole võimalik sellest enam loobuda .18 Kuigi seadusandja on öelnud, et kohustuslik kogumispension on oluline instrument tagamaks praeguse maksumaksja vanaduspõlv ning selle stabiilsus on süsteemi toimimiseks vajalik siis vaatamata sellele peatas riik 2009. aastal riigi poolsed sissemaksed pensioni II sambasse.
Seadusega peatati riigi poolt alates 1. juunist 2009. a kuni 31. detsembrini 2010. a sissemaksete tegemine kohustuslikesse pensionifondidesse ning aastal 2011 on sissemaksed senisega võrreldes poole väiksemad. II sambaga liitunutele anti siiski võimalus jätkata kohustusliku kogumispensioni makse tasumist, samuti nähti eelnõuga ette võimalus kõrgendatud määradega sissemaksete tegemiseks aastatel 2014- 2017 .
Taolise käitumise puhul võib olla tegemist õigusriigi põhimõtte rikkumisega. Õigusriigi põhimõte sisaldub Põhiseaduse § 10, mille kohaselt ei välista Põhiseaduse II peatükis loetletud õigused, vabadused ja kohustused muid õigusi, vabadusi ega kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele.19 Õigusriigi põhimõtte oluliseks sisuks on proportsionaalsuse põhimõte, võimude lahususe põhimõte, õiguskindluse põhimõte, halduse seaduslikkuse põhimõte ja õiguskaitse põhimõte.20 Kuna riik on varasemalt rahvale selgitanud, et tagamaks praegustele maksumaksjatele elamisväärne vanaduspõlv oli vajalik muuta pensionisüsteemi ning kehtestada kohustuslik kogumispension ning selle süsteemi tagamiseks on vajalikud stabiilsed maksed pensioni II sambasse siis riigi poolne maksete lõpetamine kaldub kõrvale väärtustest, mille riik on ise seadnud. Sellest tulenevalt on riik riivanud rahva kindlustunnet tuleviku ning pensionisüsteemi jätkusuutlikuse osas. Seega või arvata, et maksete peatamisega on riik rikkunud õiguskindluse ning selles sisalduva õiguspärase ootuse põhimõtet.
Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikkus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ning isikult ei võeta ära riigi poolt antud õigusi, mida isik on asunud realiseerima. Samas ei nõua õiguspärase ootuse põhimõte kehtiva regulatsiooni kivistamist. Seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning sellega paratamatult mõnede ühiskonnaliikmete õiguspärast ootust riivata. Isikul on põhiseaduses järgi õiguspärane ootus kui õigusakt annab isikule subjektiivse õiguse, isik on hakanud seda õigust realiseerima, muudatusega kaasneb isiku jaoks halvemus ja isiku mõistlik ootus õigusliku olukorra püsimiseks kaalub üles avaliku huvi ümberkorralduse järele.21
Antud juhul on kolm esimest tingimust täidetud nende isikute osas, kes on pensioni II sambasse maksete tegemist alustanud. Oluline on analüüsida kas avalik huvi ümberkorralduse järele kaalub üles üksikisiku mõistliku ootuse õigusliku olukorra püsimiseks.
Riigi poolseks põhjenduseks sissemaksete peatamiseks oli halvenenud majanduslik olukord. Vabariigi Valitsuse eesmärgiks oli võetud Euroopa Majandus- ja Rahaliidu täisliikmeks saamine niipea kui võimalik kiirendamaks pikaajalist majandusarengut. Ühisraha kasutusele võtmiseks oli aga vaja täita Euroopa Liidu Maastrichti lepinguga sätestatud kriteeriumid sealhulgas ka eelarve kriteerium . Arvestades majandusliku olukorra halba seisu oli tõenäoline, et riigieelarvesse ei laeku piisavalt vahendeid katmaks kõiki riigi poolt kavandatud kulutusi ning ohustaks eelarve kriteeriumi täitmist.22
Võttes arvesse asjaolu, et riigi majandusliku stabiilsuse ja jätkusuutlikuse suhtes on riigi rahvastiku poolt kõrgendatud avalik huvi võib riigi poolsetest ümberkorraldustest aru saada ning pidada ka vastavaid ümberkorraldusi vajalikeks. Samas on riik varasemalt kohustusliku kogumispensioni kui institutsiooni rakendamisega mõista andnud, et ilma nimetatud meetmeta ei suuda riik tagada praegustele maksumaksjatele piisavat sissetulekut vanaduspõlveks. Samuti on andnud riik II sambast loobumise võimatuks muutmisega mõista, et püsivate sissemaksete tegemine ning püsiva sissemakseid tegeva kogumi olemasolu on süsteemi toimimise olulisteks kriteeriumiteks.
Seega kuigi majandusstabiilsuse ning selle jätkusuutlikuse suhtes on kõrgendatud avalik huvi siis antud juhul ei ole tõestatud, et pensioni II samba riigipoolsete maksete peatamine oli ainukene võimalus riigieelarve tasakaalu säilitamiseks. Võib öelda, et avalik huvi eelarve tasakaalu osas kaalub üles üksikisiku ootused, kuid mitte tasakaalu saavutamiseks valitud viisi osas.
Võttes arvesse asjaolu, et varasemalt on riik kohustusliku kogumispensioni süsteemi rakendamisega piiranud üksikisiku vabadust sõlmida või mittesõlmida mis tahes sisuga lepingut ning muutnud füüsilistele isikutele lepingusse astumise kohustuslikuks põhjendustel, et see on vajalik füüsilise isiku ja riigi huvides ning pensionisüsteemi jätkusuutlikuse tagamiseks ning samuti asjaolu, et füüsilisel isikul ei ole tulenevalt isiku majanduslikust olukorrast või vajadustest lähtuvalt maksete tegemisest ajutiselt loobuda siis võib öelda, et antud juhul ei kaalu riigipoolsete sissemaksete peatamine pensioni II sambasse üle üksikisiku õigusliku ootust stabiilse ja jätkusuutliku pensionisüsteemi olemasolule. Riigi taoline käitumine oleks olnud põhjendatud üksnes olukorras kus kõik muud võimalikud vähem kahjustavad meetmed eelarve tasakaalu saavutamiseks oleksid ammendunud.
Lähtuvalt eeltoodust võib öelda, et riigipoolne sissemaksete peatamine ei ole nimetatud tehiolusid arvesse võttes kooskõlas põhiseaduse § 10 sätestatud õigusriigi põhimõttega. Samuti oleks riigi taoline otsus saanud ka avalikkuselt vähem kriitikat kui riik oleks oma teguviisi põhjendanud ning selgitanud, et majandusliku stabiilsuse säilitamiseks muid võimalusi ei ole. Seda muidugi olukorras kus muud üksikisiku huve vähem kahjustavad võimalused oleks tegelikkuses ka ammendunud.

Kindlustusvõtja õiguste kaitse

Arvestades varasemalt analüüsitud asjaolu, et pensioni II samba kohustuslikuks muutmisega on riik riivanud õigussubjektide õigust vabale eneseteostusele ning kohustanud subjekte astuma lepingulisse suhtesse olenemata subjekti tahtest on oluline, et riik võtaks kasutusele ka vajalikud meetmed säilitamaks kogutud vahendeid ning tagamaks nende mõistlik investeerimine lähtuvalt üldistest standarditest.
Käesoleval ajahetkel on riik võtnud pensionifondidesse paigutatud vahendite kaitseks kasutusele mitmeid meetmeid. Üheks olulisemaks meetmeks võib pidada kohustust hoida pensionifondi varad lahus nii fondivalitseja kui depoopanga varadest.23 Sellest tulenevalt ei kuulu ka pensionifondi raha depoopanga ega ka fondivalitseja pankrotivara hulka ning pensionifondi varade arvelt ei ole võimalik rahuldada võlausaldajate nõudeid fondivalitseja või depoopanga pankroti korral.24 Nimetatud meede on võetud kasutusele tagamaks pensioniosaku omaniku varade säilimise fondivalitseja pankroti korral.
Tagamaks, et pensioniosaku omaniku seni kogutud vara otstarve säiliks on riigi poolt loodud ka regulatsioon, mille kohaselt olukorras kus pensionifond likvideeritakse on depoopank kohustatud esimesel võimalusel pensionivara maha müüma ning ostma pärast pensionifondi varadega seotud nõuete rahuldamist ostma osakute omanikelt pensionifondi osakud tagasi. Osakute müügist saadud vara eest omandab iga osaku omanik vastava arvu tema poolt valitud või Finantsinspektsiooni poolt määratud teise pensionifondi osakuid.25
Seega on riik võtnud kasutusele vajalikud meetmed tagamaks pensionifondi varade säilimise fondivalitseja või depoopanga pankrotistumise korral. Lisaks fondi varade säilitamisele on aga oluline ka fondivarade mõistliku kasutamise ja investeerimise tagamine. Vähendamaks pensioni II samba fondi osakute omaniku riske selles vallas on käesoleva regulatsiooni kohaselt võetakse pensionifondivalitsejale kuuluvad pensionifondi osakud tagasi ja kahju kannatanud osakuomanikule lastakse välja uued osakud olukorras kus Finantsinspektsioon on tuvastanud õigusaktides või pensionifondi tingimustes sätestatud nõuete rikkumise ning on alust arvata, et see rikkumine on põhjustanud kahju pensionifondi osakuomanikele.26 Selliste juhtumite jaoks on fondivalitsejal kohustus omada vähemalt 2% oma pensionifondi osakutest.27 Juhtudeks kus kahju hüvitamiseks eelpoolmainitud varadest ei piisa ning fondivalitseja ei ole eelpool mainitud kahjusid hüvitanud on loodud Tagatisfond, mille arvel need kahjud osakuomanikule hüvitatakse.28
Seega on riik võtnud kasutusele ka meetmeid tagamaks pensionifondi varade nõuetekohane investeerimine. Kõiki eelpool mainitud meetmeid võib nimetada efektiivseteks meetmeteks ning formaalselt võib öelda, et riik on teinud endast kõik oleneva tagamaks pensionifondi osakute omaniku varade säilimise. Samas ei kaitse ükski varasemalt välja toodud meede pensioniosaku omanikku aga halbade investeerimisotsuste eest olukordades, kus fondivalitseja süülist käitumist ei ole võimalik tuvastada. Olukorras kus fondivalitseja on talitanud järgides kõiki seadusega sätestatud reegleid ning pensionifondi osakute väärtus langeb üksnes fondivalitseja halbade valikute tulemusena ei ole tänasel päeval pensionifondi osakute omanik siiski kaitstud. Kuigi pensionifondi osaku omanikul on õigus teatud ajavahemiku tagant vahetad fondivalitsejat ja kolida oma pensioniosakud teise fondi ei taga see siiski pensioniosakute väärtuse säilimist kuna pensionifondi vahetamisele mõeldakse tavaliselt alles siis kui osakute väärtus on juba drastiliselt vähenenud. Selliseid näiteid ei pea hakkama ka kaugel otsima . Viimaste aastate majandus olukorrast lähtuvalt on ka Eestis mitmeid pensionifonde, mille väärtus on tänasel päeval väiksem kui rahaline väärtus, mille eest fondiosakuid on ostetud.

Kokkuvõte

Võib öelda, et riigi poolne algatus pensionisüsteemi reformimiseks ning seeläbi kohustusliku kogumispensioni kehtestamiseks on vajalik. Eesti ja muu Euroopa demograafilised trendid näitavad, et jätkub pidev rahvastiku vananemine. Sellest tulenevalt on ilmne, et kui sotsiaalsüsteemi kasutajate hulk suureneb sotsiaalsüsteemi doonorite hulga suhtes, muutub isikutele vanaduspensioni maksmine aasta aastalt keerulisemaks. Seega on ilmne, et muutus oli vajalik.
Muutuse sisseviimiseks viis riik kohustusliku kogumispensioni kehtestamisel läbi ka laiaulatuslikke reklaamikampaaniaid ja jagas selgitavaid materjale. Selgitustöö on selles osas ka vilja kandnud, et kohustusliku kogumispensioni regulatsiooni kehtestamisele ei järgnenud ka laiaulatusliku protestilainet ning pensionisüsteemi II sambaga on liitunud ka suur hulk isikuid, kelle suhtes seaduses sätestatud kohustust liitumiseks ei olnud. Kampaania edukust saabki antud juhul hinnata nende isikute liitumise osakaalust, kellel selleks kohustust ei olnud, kuid kes seda siiski vabatahtlikult tegid ehk siis kogumispensioniga liitunud isikute hulk, kes on sündinud enne 1. jaanuari 2010.
Kindlasti on kampaania edukuse üheks nurgakiviks asjaolu, et pensioni II samba raames kogub tulenevalt pensionifondi olemusest iga inimene raha enda pensionifondi. Kui isikule reklaamida, et raha mida ta kogub kogutakse tema enda jaoks siis on ilmne, et ka vastuseis selleks on väiksem. Samas on ilmne, et olukorras kus riik kohustab isikut lepingut sõlmima ilma, et tal oleks võimalik sellest hiljem loobuda eeldab isik ka riigi poolset pühendumist.
Kahjuks on riik aga omapoolsete maksete peatamisega rikkunud üksikisiku õiguspärast ootust maksete püsivale jätkumisele ning riigipoolsele osale üksikisiku pensioni tagamisse. Seega võib öelda, et kuigi füüsilise isiku jaoks reklaamiti seda kui meedet, mille abil oleks võimalik praegusele maksumaksjale tagada piisavad sissetulekud vanaduspõlves siis karm tegelikkus on, et pensionisüsteemi osalisele ei ole tänasel päeval ühtegi garantiid, et taoline süsteem ka reaalsuses tema pensionini vastu peab. Samuti puuduvad pensioni II sambaga liitunul võimalused lepingu lõpetamiseks või peatamiseks. Seega ainukene lahendus pensioni II sambaga liitunule on kõrvalistuja kombel rahuneda ning lihtsalt kogu sõit kaasa teha, tehes endast kõik oleneva, et lõppsihtkoht ei oleks kraavis.

Kasutatud materjalide loetelu

Eesti Vabariigi põhiseadus - RT I 2007, 33, 210

Eesti Vabariigi põhiseadus: kommenteeritud väljaanne. Juura , 2008

Investeerimisfondide seadus - RT I 2010, 9, 41

Kogumispensionide seadus - RT I 2010, 38, 231

Kogumispensionide seaduse eelnõu - 290 SE I [ http://web.riigikogu.ee/ems/saros-bin/mgetdoc?itemid=040700018&login=proov&password=&system=ems&server=ragne11 ]

Kogumispensionide seaduse eelnõu - 737 SE I

Kogumispensionide seaduse ja sotsiaalmaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu – 476 SE III [ http://www.riigikogu.ee/?page=en_vaade&op=ems&eid=611345&u=20101104201502 ]

Kogumispensionide seaduse ja sotsiaalmaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri [ http://www.riigikogu.ee/?page=pub_file&op=emsplain&content_type=application/rtf&file_id=613528&file_name=Kogumispensionide seletuskiri (477).rtf&file_size=606668&mnsensk=476+SE&fd=2010-04-22]

Kull, I. Lepinguvabaduse põhimõte Euroopa ühtlustuvas tsiviilõiguses ja Eesti tsiviilõiguse reform. Riigikogu Toimetised 21, 2010

Riikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30.04.2004 lahend nr 3-4-1-3-04 - RT III 2004, 13, 160 - § 21 lg 2

Tagatisfondi seadus - RT I 2008, 59, 330
1 Kogumispension [ http://www.pensionikeskus.ee/?id=551 ]
2 Kogumispensionide seaduse eelnõu - 290 SE I, seletuskiri seaduse eelnõu juurde
3 Kogumispensionide seaduse eelnõu - 737 SE I, seletuskiri
4 Kull, I. Lepinguvabaduse põhimõte Euroopa ühtlustuvas tsiviilõiguses ja Eesti tsiviilõiguse reform.
5 Eesti Vabariigi põhiseadus - RT I 2007, 33, 210 - § 19 lg 1
6 Eesti Vabariigi põhiseadus : kommenteeritud väljaanne. Juura, 2008, lk 199
7 Ibid , lk 198
8 Riikohtu 30.04.2004 lahend nr 3-4-1-3-04 - RT III 2004, 13, 160 - § 21 lg 2
9 Kogumispensionide seadus - RT I 2010, 38, 231 - § 6
10 Ibid, § 3 lg 1
11 Ibid, § 66 lg 1
12 Eesti Vabariigi põhiseadus - RT I 2007, 33, 210 - § 11
13 Eesti Vabariigi põhiseadus : kommenteeritud väljaanne. Juura, 2008, lk 126
14 Kogumispensionide seaduse eelnõu - 737 SE I, seletuskiri
15 Eesti Vabariigi põhiseadus : kommenteeritud väljaanne. Juura, 2008, lk 127
16 Kogumispensionide seaduse eelnõu - 737 SE I, seletuskiri
17 Eesti Vabariigi põhiseadus : kommenteeritud väljaanne. Juura, 2008, lk 128
18 Kogumispensionide seadus - RT I 2010, 38, 231 - § 66 lg 6
19 Eesti Vabariigi põhiseadus - RT I 2007, 33, 210 - § 10
20 Eesti Vabariigi põhiseadus : kommenteeritud väljaanne. Juura, 2008, lk 119
21 Ibid, lk 121
22
23 Investeerimisfondide seadus - RT I 2010, 9, 41 - § 72
24 Investeerimisfondide seadus - RT I 2010, 9, 41 - § 68
25 Kogumispensionide seadus - RT I 2010, 38, 231 - § 37
26 Kogumispensionide seadus - RT I 2010, 38, 231 - § 32 lg 1
27 Investeerimisfondide seadus - RT I 2010, 9, 41 - § 78 lg 3
28 Tagatisfondi seadus - RT I 2008, 59, 330 - § 61 lg 1