Margareta armub Fausti, uid avaldab talle, et ta ei usalda Mefistofelest, ehkki Faust kinnitab neiule, et too on ta sõber. Faust annab Margaretale unerohtu, et neiu saaks temaga kohtuma tulla, ilma, et ta ema ärkaks. Linna saabub Gretcheni vend, Valentin, kes on sõjaväes kiidelnud oma õe voorustega. Nähes aga, et ta õde on Faustiga, vihastab ta. Ta võitleb Faustiga, kuid saab selle käigus suma Fausti mõõga läbi. Enne surma hoiatab Valentin Margaretat pattulangemise eest. Samal ajal on Faust meeleheites ning tema lõbustamiseks viib Mefistofeles ta volbriööl Harzi mäestikku. Seal kohtuvad nad kõikvõimalike kummaliste olenditega, kuid see ainult süvendab Fausti meeleheidet. Faust näeb Gretcheni vaimkujuist ning seejärel nõuab, et Mefistofeles ta kohe tagasi viiks. Nad jõuavad vanglasse, kus Gretchenit hoitakse. Nimelt peetakse teda nõiaks ja tema süüks on kolm
1 Pascal väitis, et saladuslikkus ja raskesti mõistetavus ongi religiooni tunnuslikud elemendid. Kui nii, siis kehtib ka surma kohal saladuse loor. ,,Religiooni vaenlased on alati teda süüdistanud pimeduses ja haaramatuses. See süüdistus muutub aga kõrgemaks kiituseks niipea kui võtta arvesse religiooni kõrgemat eesmärki edastada hämarat ja sünget lugu: patu ja pattulangemise lugu. Ta ilmutab tõsiasja, mis ei allu mingitele ratsionaalsele seletusele. Inimese patusust ei saa seletada ükski loomulik põhjus pole seda tekitanud ega tinginud. Samuti ei saa seletada lunastust, mis sõltub jumaliku armu käsitamatust aktist. See antakse vabalt ja seda eitatakse vabalt, ükski inimlik tegu ega saavutus ei või seda ära teenida. Ainus vastus, mille religioon näib andvat, on see, et Jumala tahtmine on end meie eest varjata." (E. Cassirer ,,Uurimus inimesest")
uhkus ja kuulsus eesmärk. Niisiis kogu päeva, iga päev meie elus, me libastume, libisemw, langeme ära – otsekui oleks Jumal meie praeguse teadvuse jaoks lihvitud kaldpind, millel ei saa peatuda. Meil on selline loomus, et ikka libiseme maha; ning patt, kuna ta on vältimatuvõib olla vabandatav. Kuid Jumal ei saa olla meid nõnda loonud. Tõmbejõud Jumalast eemale, ’’kodutee oma harjumuslikku minasse’’, peab olema, nagu me arvame, pattulangemise tulemus. Me ei tea, mis täpselt juhtus, kui inimene langes. Sokratese tõepära varjundiga lugu avab selle, et piki sajandeid täiustas Jumal loomset vormi, millest pidisaama inimsuse kandja ja Jumala enda kujutis. Andis inimesele lisaks muule aju, mis on piisavalt keerukas teostamaks kõiki ainelisi liikumisi, mille abil saab ’’lihaks’’ ratsionaalne mõtlemine kui aeg täis sai , andis Jumal sellele olendile- nii tema
*inimene on seesmiselt lõhestatud *ihade rahuldamine sõltub välisest *satub teiste inimestega konflkiti Augustinus õnnest ja voorusest -paganlike filosoofide õnnefilosoofia on upsakuse märk -nende voorus ei saa olla vankumatu -tõelised voorused vaid vagadel inimestelgi -nemadki ei oe kaitstud selle maailma hädade eest -nad saavad aga oma oodata kannatlikultoma tulevast õnne teises elus -tõeline õndsus seisneb igaveses elus ja rahus Augustinus poliitilisest elust: -riik on pattulangemise tulemus ja ajend -samas ta on hädavajalik, et tagada korda ja rahu -seetõttu on riik osa Jumala plaanist -kristlik riik teostab õiglust kõrgemail võimalikul määral -kristlik valitseja saab oma eeskujuga propageerida vagadust ja alandlikkust Aquino Thomas (13. saj.) õnnest ja poliitlisest elust -kuigi õndsust ei ole võimalik maa peal saavutada, peab siiski oma hinge ja ihu eest hoolitsema -inimene:osa ühiskonnast,hierarhilisest süsteemist,mille eri osad täidavad eri funktsioone
SISU - Jumal lõi inimese, mehe ja naise, oma näo järele, tarkuses, õigluses ja pühaduses, et ta valitseks loodu üle.Inimene asetati täiuslikku keskkonda (paradiis), kus oli hoolt kantud kõigi nende vajaduste eest. Oli jäetud ainultt üks keeld - nad ei tohtinud süüa hea ja kurja tundmise puust, selle keelu rikkumine lõpenuks surmaga. Inimene rikkus loomupärast vahekorda Jumalaga (paradiisis), tehes pattu (Jumala tahte vastu). Pattulangemise tagajärjed avaldusid paljudes valdkondades, suhe kaasinimesega ning loodusega oli rikutud. Inimene sattus (anti Jumala poolt) kurjuse (Saatana) võimusse. Inimene ise oma jõupingutustega patust vabaneda ei suutnud, sestap saatis Jumal lunastajaks oma poja Jeesus Kristuse (Jumala enese kehastus inimeses?, Jumal ise?). Too lunastas inimese patud läbi ristisurma ja kannatuste. Kristluse järgi on inimesel võimalik
(Jumala Poja Jeesuse Kristusena) ja Jumala Püha Vaim (pühitsejana, trööstijana, õpetajana). Kolmainu Jumal on nende kolme ühtsus. Seda väidab kolmainu ehk triniteedi dogma, mis loodi vajadusest ühendada judaistlik monoteism õpetusega Jeesusest Kristusest kui Jumala Pojast, kelles kristoloogilise dogma kohaselt nähakse tõelist Jumalat ja tõelist Inimest. 2. Jeesus on sündinud neistsist Maarjast, kes eostati Pühast Vaimust (conceptio immaculata). 3. Aadama pattulangemise läbi on kõik inimesed tema pärispatu (peccatum originale ) edasi pärandamise tõttu patused. Jumala vastu patustamise tagajärjeks on surm. 4. Jeesus kannatas ja suri ristil kõikide inimeste eest, et neid lunastada kuradi, patu ja surma meelevallast igaveseks eluks. 5. Jeesus tõusis kolmandal päeval surnuist üles, läks taevasse ja istub oma Isa paremal käel. 6. Jeesus tuleb aegade lõpul tagasi maa peale viimse kohtumõistjana. Toimub surnute ülestõusmine . 7
" Õnn on eriline naudingutunne (ataraxia), mis seisneb valu ja rahutuse puudumises, mitte maksimaalne nauding. Ataraxia on mõõdetamatu seda kas on või pole. Selline seisund saavutatakse vaid vooruse kaudu ning see eeldab häid sõpru ning ihade ja ootuste piiramist, et vältida pettumusi. Õnnelik on elu seega sõprade ringis, poliitikast eemal. Õnn on teatud passiivne seisund. 5. Augustinus õnnest ja poliitikast. Aadama ja Eeva elu paradiisis oli piiramatu õndsus. Pattulangemise karistuseks on valu, surm ja needus (põrgu). Enesearmastus on ennasthävitav, sest inimene on seesmiselt lõhestatud, ihade rahuldamine sõltub välisest, tekivad konfliktid teiste inimestega. Tõelised voorused on vaid vagadel kristlastel. Kuid surelik inimene ei saa tunda kunagi rõõmu suurimast hüvest (õnnest), nad saavad vaid oodata tulevast õnne (õndsust) teises elus ning olla "õnnelikud lootuses". Tõeline õndsus seisneb igaveses elus ja rahus.
Parim riigivorm on see, mis garanteerib inimestele õnnelikema elu: riik, kus kõik kodanikud osalevad poliitikas ning toimivad vastavalt loomutäiusele suure keskklassiga riik 4. Epikuurlased õnnest Õnn on selline asi, mis on või ei ole, vahepealset ei ole. Ainus tõeline hüve on nauding, vastand valu. Õnn seisneb valu ja vaimse rahutuse puudumises. 5. Augustinus õnnest ja poliitikast. Riik on pattulangemise tulemus ja ajend Samas ta on hädavajalik, et tagada korda ja rahu Seetõttu on riik (ka paganlik riik) osa Jumala plaanist Kristlik riik teostab õiglust kõrgeimal võimalikul määral Kristlik valitseja saab oma eeskujuga propageerida vagadust ja alandlikkust, teha "oma võimust Issanda teenri, kasutades seda tema kultuse levitamiseks suurimal võimalikul määral." 6. Aquino Thomas õnnest ja poliitikast Valitsejad ülesanne? Seadused -> voorused
Eunuhhid Ajaloost on teada mitut eri tüüpi eunuhhe: on sünnipäraseid eunuhhe, on neid, keda on kastreerinud teised mehed, ja neid, kes on vabatahtlikult valinud kastreerimise, et säilitada kõlbeline puhtus. Juutide-kristlane arusaam kasinusest ja naistest kui suurimast takistusest selleni jõudmisel õhutas samuti kastreerimisele. Katoliku kirik kastreeris poisikesi veel renessansi ajalgi, et need saaksid Sixtuse kabelis tiiskanti laulda. Et saavutada uuesti pattulangemise-eelset seisundit, kastreerisid õige paljud ennast ise, tehes sageli endast sandid, sest kasutasid selleks lauanuge, teravaid kive ning isegi klaasitükke. Muslimitest orjakaupmehed õhutasid mõningaid suguharupealikuid Aafrikas oma inimesi vabatahtlikult orjaks müüma. Nii tekkis ülikasulik äri. Kastreerimise operatsioon oli küllalt ohtlik ja paljud surid selle tagajärjel, liiati ei soodustanud palav kuiv kliima haavade kinnikasvamist. Kõrbeliiva peeti parimaks rohuks, nii et
2) suur keskklass Epikuurlased õnnest õnn on eriline naudingutunne ataraxia mis seisneb valu ja vaimse rahutuse puudumises õnn saavutatakse läbi vooruse, eeldab 1) Häid sõpru 2) Ihade ja ootuste piiramist Augustinus õnnest ja poliitikast. surelik inimene ei saa kunagi tunda rõõmu suurimast hüvest õnnest surelik inimene saab oodata oma tulevast õnne teises elus ja olla "õnnelik lootuses" tõeline õndsus seisneb igaveses elus ja rahus riik on: 1) Pattulangemise tulemus 2) Hädavajalik korra ja rahu tagamiseks 3) Osa jumala plaanist 4) Teostab õiglust kõrgeimal võimalikul määral kristlik valitseja saab oma eeskujuga propageerida vagadust ja alandlikkust Aquino Thomas õnnest ja poliitikast õndsust ei ole võimalik maa peal saavutada peab hoolitsema oma ihu ja hinge eest hea elu on pol. küsimus valitseja ülesandeks on seaduste kaudu harjutada inimesi vooruslikult käituma kirik on ülem riigist
Õnn on mõõdetamatu suurus, see kas on inimesel või ei ole, seega õnn ja voorus on samad asjad 5.Augustinus õnnest ja poliitikast. Tõeline õnn seisneb igaveses elus ja rahus, mida siin maailmas ei ole võimalik saavutada, sest inimesed sõltuvad üksteisest ja välistest asjaoludest, seega ei ole õnnelikud ka vooruslikud, vagad inimesed. Nemad saavad olla õnnelikud lootuses. Riik on pattulangemise tulemus, kuid hädavajalik ja seega osa jumala plaanist. Kristlikud riigid on parimad, sest lasevad inimestel elada kristlikku elu, valitsejad peavad oma vagadusega olema elanikkonnale eeskujuks. 6.Aquino Thomas õnnest ja poliitikast. Õndsust ei saa maapeal saavutada, kuid oma ihu ja hinge eest tuleb ikka hoolitseda, kuna inimene on osa poliitilisest süsteemist on hea elu poliitiline küsimus, valitsejad peavad looma seadusi, mis tagavad, et inimesed elaksid (saaksid elada) vooruslikku elu
Augustinus pidas paganlike filosoofide õnnefilosoofiat upsakuse märgiks, sest nende voorus ei saa olla vankumatu. Tõelised voorused on vaid vagadel inimestel, kes on uuestisündinud Kristuses. Kuid nemadki ei ole kaitstud siinse elu hädade eest. Nad saavad vaid olla "õnnelikud lootuses", sest siinpoolses elus õnne (felicitas) ei olegi: selle saamiseks tuleb elada vaga elu, et teispoolsuses õnne (õndsust beatitudo) leida. Tõeline õndsus seisneb igaveses elus ja rahus. Riik on pattulangemise tulemus ja ajend, ent samas hädavajalik, et tagada kord ja rahu. Seetõttu on igasugune riik (ka paganlik) osa Jumala plaanist. Kristlik riik teostab õiglust kõrgeimal võimalikul määral. Kristlik valitseja saab oma eeskujuga propageerida vagadust ja alandlikkust, teha "oma võimust Issanda teenri, kasutades seda tema kultuse levitamiseks suurimal võimalikul määral." Augustinus kahte sorti inimlikust armastusest ning kahest riigist (linnast)
substantsiaalset ühtsust ei kahjusta surelikkus, nõrkus ega teistsugusus. Või teisiti väljendades: jumaliku ja inimliku loomuse ühtsuse substantsiaalsus jõuab inimkonna teadvusse sel viisil, et teadvus näeb üht inimolendit Jumalana ja Jumalat inimesena selline on taolise kogemuse paratamatus ja vajalikkus. Pattulangemine Taaskord esitab Hegel filosoofilise teisendi religioossest kujundist inimese pattulangemise kohta Eedeni aias, mis tema arvates väljendab sügavat tõde inimeksistentsi olemuse kohta. See on vastavalt viis, kuidas kontseptuaalne määratlus väljendab loona ja kuidas seda edastatakse teadvusele intuitiivsel või meelelisel kombel nii, et seda peetakse reaalselt toimunuks. Tegemist on tuttava looga 1. Moosese raamatust. Asja tuum seisneb selles, et Jumal lõi inimesed oma näo järgi: see on inimese mõiste. Inimkond elas paradiisiaias; me võime seda nimetada loomaaiaks. Seda
Poliitika peab tagama inimesele õnneliku elu võimalikkuse. Filosoofid vajavad poliitikuid ja poliitikud vajavad filosoofe. Parim riigivorm on see, mis garanteerib inimestele õnnelikema elu: suure keskklassiga riik, kus kodanikud osalevad aktiivselt riigiasjades. KESKAEG ehk kristlik maailmapilt. Püha Augustinus õnnest paradiisis ja pärast pattulangemist. Augustinus (354-430), Hippo Regiuse piiskop : Aadama ja Eeva elu paradiisis oli piiramatu õndsus. Pattulangemise karistuseks on valu, surm ja needus (põrgu). Enesearmastus on ennasthävitav, sest inimene ise on seesmiselt lõhestunud. Ta väitis, et paganlike filosoofide õnnefilosoofia on upsakuse märk ning nende kirjeldatud voorus ei saa olla vankumatu. Tõelised voorused on ainult vagadel kristlikel inimestel. Aga isegi nemad ei ole kaitstud selle maailma hädade eest surelik inimene ei saa kunagi tuna rõõmu suurimast hüvest (õnnest felicitas). Nad saavad aga oodata
5. Augustinus õnnest ja poliitikast. Tõelised voorused on vaid vagadel inimestel, ent isegi nemad ei ole kaitstud selle maailma hädade eest surelik inimene ei saa kunagi tunda rõõmu suurimast hüvest (õnnest). Nad saavad aga oodata kannatlikult oma tulevast õnne (õndsust) teises elus ning olla "õnnelikud lootuses". Tõeline õndsus seisneb igaveses elus ja rahus. 10 Riik on pattulangemise tulemus ja põhjus (inimese võimuiha, vägivaldsus), samas ta on hädavajalik, et tagada korda ja rahu patuste inimeste vahel; seetõttu on riik (ka paganlik riik) osa Jumala plaanist. Kristlik riik teostab õiglust kõrgeimal võimalikul määral, võimaldades kristlastel elada kristlikku elu. 6. Aquino Thomas õnnest ja poliitikast Kuigi õndsust ei ole võimalik maa peal saavutada, peab siiski püüdma hoolitseda maksimaalselt oma ihu ja hinge eest. Hea elu on poliitiline küsimus
erinev aga kõigis olemasolev hing võimaldab objektiivset tunnetamist. Kosmoloogiast: õpetus maailmast. Kogu loodu hierarhias, kogu loodu lähtub Jumalikkust intellektist. See, mis juml loomise alguses kokku kutsus: 1. mateeria: aeg, liikumine, ülemtaevas ja hing. Eetikas rõhutab inimese vabat tahet. Inimese eetiline ülesanne on mõistuse abil vormida tungide toimet. Õige/vale oleneb südametunnistusest. Kuna võetud pärispatu seisukoht, kuidas teeme head? Seisund, mis on peegeldus pattulangemise eelsest seisundist, see paneb head tegema. 2. Olulisemad muudatused renessanssiajal, mis toovad kaasa muudatusi filosoofias Kuna tõlgiti araabia ja kreeka teadlaste töid ld k., kõigile kättesaadav. Filo plaanis pole uute süsteemide aeg, eksperimenteerimisaeg, ümberorienteerumine, filo areng seotud kultuuri arenguga. Muutused kultuuris tingisid muutused mõtlemisest. Renessanss. Leidmise ja avastuste aeg. Peale esemete ka geog avastused, maailmapilt
Õnnelik elu epikuurlaste jaoks on elu sõprade ringis, eemal poliitikast. Õnn on teatud passiivne seisund (rahulikkus). 5) Augustinus õnnest ja poliitikast Tõelised voorused on vaid vagadel inimestel, kes on uuestisündinud Kristuses. Ent isegi nemad ei ole kaitstud selle maailma hädade eest surelik inimene ei saa kunagi tunda rõõmu suurimast hüvest (õnnest). Nad saavad aga oodata kannatlikult oma tulevast õnne (õndsust) teises elus ning olla ,,õnnelikud lootuses". Riik on pattulangemise tulemus ja ajend (inimese võimuiha, vägivaldsus). Samas hädavajalik, et tagada korda ja rahu patuste vahel. Seetõttu on riik (ka paganlik riik) osa Jumala plaanist. Kristlik riik teostab õiglust kõrgeimal võimalikul määral, võimaldades kristlastel elada kristlikku elu. Kristlik valitseja saab oma eeskujuga propageerida vagadust ja alandlikkust, teha ,,oma võimust" Issanda teenri, kasutades seda tema kultuse levitamiseks suurimal võimalikul määral.
5. Augustinus õnnest ja poliitikast. Paganlike filosoofide õnnefilosoofia on upsakuse märk.Tõelised voorused on vaid vagadel inimestel, kes on uuestisündinud Kristuses. Ent isegi nemad ei ole kaitstud selle maailma hädade eest - surelik inimene ei saa kunagi tunda rõõmu suurimast hüvest (õnnest). Nad saavad aga oodata kannatlikult oma tulevast õnne (õndsust) teises elus ning olla `õnnelikud lootuses'. Tõeline "õndsus" seisneb igaveses elus ja rahus. Riik on pattulangemise tulemus ja põhjus (inimese võimuiha, vägivaldsus). Samas on ta hädavajalik, et tagada korda ja rahu patuste inimeste vahel. Seetõttu on riik (ka paganlik riik) osa Jumala plaanist. Kristlik riik teostab õiglust kõrgeimal võimalikul määral, võimaldades kristlastel elada kristlikku elu. Kristlik valitseja saab oma eeskujuga propageerida vagadust ja alandlikkust. 6. Aquino Thomas õnnest ja poliitikast. Õndsust ei ole võimalik maa peal saavutada, aga ikkagi peab püüdma
loomutäiusele; suur keskklass Aristoteles (384-322) Augustinus (354-430) õnnest paradiisis ja prst pattulang. Õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna > Aadamal ja Eeval parad. piiramatu õndsus. lähtudes mõistusest, mitte tungidest. Pattulangemise karistus: valu, surm ja needus (põrgu) Suurim hüve: teostada oma funkts parimal võimalikul viisil. Enesearmastus on ennasthävitav:inimene seesmiselt lõhestatud, ihade Inimhinge fn: mõistuspärane toimimine kogu elu jooksul. rahuldamine sõltub välisest, satub teistega konflikti õnnest ja voorustest
Tõelised voorused on vaid vagadel inimestel, kes on uuestisündinud Kristuses. Kuid nemadki ei ole kaitstud siinse elu hädade eest. Nad saavad vaid olla "õnnelikud lootuses", sest siinpoolses elus õnne (felicitas) ei olegi: 2 selle saamiseks tuleb elada vaga elu, et teispoolsuses õnne (õndsust beatitudo) leida. Tõeline õndsus seisneb igaveses elus ja rahus. Riik on pattulangemise tulemus ja ajend, ent samas hädavajalik, et tagada kord ja rahu. Seetõttu on igasugune riik (ka paganlik) osa Jumala plaanist. Kristlik riik teostab õiglust kõrgeimal võimalikul määral. Kristlik valitseja saab oma eeskujuga propageerida vagadust ja alandlikkust, teha "oma võimust Issanda teenri, kasutades seda tema kultuse levitamiseks suurimal võimalikul määral." 6. Aquino Thomas õnnest ja poliitikast
saa olla vankumatu Tõelised voorused on vaid vagadel inimestel, kes on uuestisündinud Kristuses Isegi nemad ei ole kaitstud selle maailma hädade eest surelik inimene ei saa kunagi tunda rõõmu suurimast hüvest (õnnest - felicitas) Nad saavad aga oodata kannatlikult oma tulevast õnne (õndsust- beatitudo) teises elus ning olla "õnnelikud lootuses" Tõeline "õndsus" seisneb igaveses elus ja rahus · Poliitilisest elust: Riik on pattulangemise tulemus ja ajend Samas ta on hädavajalik, et tagada korda ja rahu Seetõttu on riik (ka paganlik riik) osa Jumala plaanist Kristlik riik teostab õiglust kõrgeimal võimalikul määral Kristlik valitseja saab oma eeskujuga propageerida vagadust ja alandlikkust, teha "oma võimust Issanda teenri, kasutades seda tema kultuse levitamiseks suurimal võimalikul määral." 6. Aquino Thomas õnnest ja poliitikast
Parim riigivorm on see, mis garanteerib inimestele õnnelikema elu: · kodanikud saavad osaleda poliitikas ning toimivad vastavalt loomutäiusele · suur keskklass (manuaalset tööd tegid orjad, keskklassil oli vaba aega, et riiki juhtida ja filosofeerida) Augustinus õnnest paradiisis ja pärast pattulangemist kristlik käsitlus Analüüsis Piiblit ja leidis, et Aadama ja Eva elu paradiisis oli piiramatu õndsus, tõeline õnn. Pattulangemise karistus valu, surm ja needus (põrgu). Probleemiks on inimese enesearmastus, mis hävitab teda. Tema ihad on omavahel konfliktis, tal on nii häid kui halbu tunge, mille vahel ei suuda valida. Ihade rahuldamine sõltub välisest, satub teiste inimestega konflikti. Õnnest ja voorusest Paganlike filosoofide õnnefilosoofia on upsakuse märk. Nende voorus ei saa olla vankumatu võitlus nõdra lihaga, ei suuda end vaos hoida, ei ole piisavalt tugev, et hinge tasakaalu säilitada
Pagalnlike filosoofisse õnnefilosoofia on upsakuse märk, nende voorus ei saa olla vankumatu. Tõelised voorused on vaid vagadel inimestel, kes on uuestisündinud Kristuses. Isegi nemad pole kaitstud selle maailma hädade eest - surelik inimene ei saa kunagi tunda rõõmu suurimast hüvest (õnnest - felicitas). Nad saavad vaid oodata kannatlikult tulevast õnne (õndsust - beatitudo) teises elus ning olla "õnnelikud lootuses". Tõeline "õndus" seisneb igaveses elus ja rahus. Riik on pattulangemise tulemus ja ka põhjus. Hädavajalik, et tagada kord ja rahu - seetõttu riik osa Jumala plaanist. Kristlik riik teostab õiglust kõrgemal määral. 1 kristlik valitseja saab oma eeskujuga propageerida vagadust ja alandlikkust, teha "oma võimust Issanda teenri, kasutades seda tema kultuse levitamiseks suurimal võimalikul määral. 6. Aquino Thomas õnnest ja poliitikast
tõeline õnn ei olegi siinpoolsuses saavutatav. Surelik inimene ei saa kunagi tunda rõõmu suurimast hüvest (ehk õnnest). Kui siin elus käituda vooruslikult, võib jõuda õndsuseni teispoolsuses. Jääb üle olla õnnelik õndsuse ootuses. Tõeline õndsus mille poole peab püüdlema seisneb igaveses elus ja rahus teispoolsuses. Augustinus oli pessimistlik ka riigi eesmärkide suhtes. Riik ei saa samamoodi seada õnne oma kõrgemaks eesmärgiks, vaid riik on tekkinud pattulangemise tulemusena. Riik hoiab patuseid inimesi vaos ning on hädavajalik inimeste vahel rahu hoidmiseks - seega on ta osa Jumala plaanist (ka paganlik riik). Kristlik riik on kõrgem, ta teostab õiglust kõrgeimal võimalikul määral, võimaldades kristlikel inimestel elada kristlikku elu. Kristlik valitseja saab oma eeskujuga propageerida vagadust ja alandlikkust. 7. Aquino Thomas (13. saj) õnnest ja poliitikast
aga oli teinud paremaks nii sõdureid, lapsevanemaid ja lapsi, orje kui isandaid, maksumaksjaid kui maksukogujaid. De Civitate Dei ülesehitus. Teosel on kolm osa: Rooma, Kreeka ja Jeruusalemm ning kogu ajalooline areng ja kõik, mis selles on, viitavad heebrealaste Jumalale. Rooma riigis oli alanud nüüd tempora Christiana (kristlik ajastu). Roomast ja roomlastest oli saanud Jumala tööriistad, eriti olulised eeskujud seejuures on Rooma kristlikud keisrid. Riik ja poliitika on pattulangemise tagajärg. Valitsemisvorm, riik ja poliitika pole eesmärgid omaette, põhjus seisneb inimtahtes, mille tõttu on häid inimesi ka halvimas valitsemisvormis ja vastupidi. Valitsejad pole selles mõttes eranditeks, nende voorus pole kõrgem lihtrahva omadest (erinevalt Aristotelese arusaamast)! Riik pole ka mitte hea elu edendamise vahend, vaid on nagu haigla, kus kantakse haigete eest hoolt ning haiged vajavad tihti ka valusat ravimit.
Paganlike filosoofide õnnefilosoofia on upsakuse märk. Nende voorus ei saa olla vankumatu. Tõelised voorused on vaid vagadel inimestel, kes on Kristuses taassündinud. Isegi nemad pole kaitstud maailma hädade eest: surelik inimene ei saa kunagi tunda rõõmu suurimast hüvest (õnn - felicitas), aga saavad oodata kannatlikult oma tulevast õnne (õndsus - beatitudo) teises elus ning olla "õnnelikud lootuses". Tõeline "õndsus" seisneb igaveses elus ja rahus. Riik on pattulangemise tulemus ja ajend. Samas on riik hädavajalik, tagamaks korda ja rahu. Seetõttu on riik (ka paganlik) osa Jumala plaanist. Kristlik riik teostab õiglust kõrgeimal määral. Kristlik valitseja saab oma eeskujuga propageerida voorusi. 6. Aquino Thomas õnnest ja poliitikast Kuigi õndsust ei ole võimalik maa peal saavutada, peab siiski püüdma hoolitseda oma ihu ja hinge eest. Inimene on osa ühiskonnast (riigist), hierarhilisest süsteemist, mille eri osad täidavad eri funktsioone
aga oli teinud paremaks nii sõdureid, lapsevanemaid ja lapsi, orje kui isandaid, maksumaksjaid kui maksukogujaid. De Civitate Dei ülesehitus. Teosel on kolm osa: Rooma, Kreeka ja Jeruusalemm ning kogu ajalooline areng ja kõik, mis selles on, viitavad heebrealaste Jumalale. Rooma riigis oli alanud nüüd tempora Christiana (kristlik ajastu). Roomast ja roomlastest oli saanud Jumala tööriistad, eriti olulised eeskujud seejuures on Rooma kristlikud keisrid. Riik ja poliitika on pattulangemise tagajärg ehk seega pole mitte inimestele loomuomane või loomutäiusele jõudmise vahend (nagu Aristotelesel), vaid on vastupidiselt kõrvalekalle asjade loomupärasest käigust, ärapöördumine Jumalast. · Puudub sellised jumalikud asjad nagu muutumatu õiglase riigi idee või loomuõigus. Ajalugu ja ühiskonda kujundab inimtahe, inimeste otsused. Kõike suunab dihhotoomia patt ja usk.
annaabi.ee 
