Milles seisneb patust rääkides meie vastutus (0)

EELK Usuteaduse Instituut
1. kursus, magistriõpe , kristlik kultuurilugu 1.
Leili Rummel – Ruus
30.04. 2017
Õppejõud: professor M. A. Põder
MILLES SEISNEB PATUST RÄÄKIDES MEIE VASTUTUS ?
Püha Augustinus on algpattu kujutanud uhkuse tagajärjena: see on samm, millega loodud olend (see tähendab olemuslikult sõltuv olend, kelle olemasoluprintsiip ei peitu temas eneses , vaid teises püüab end ise suunama hakata, püüab eksisteerida ise enda jaoks (’’Mõtteid kannatusest’’ C. S. Lewis De Civitate Dei’’’’24,xiii). Säärane patt ei vaja keerukaid ühiskondlike tingimusi, pikaajalisi kogemusi ega suuri intellektuaalseid saavutusi.Hetkest, mil loodud olend saab teadlikuks jumalast ja iseendast, kui minast , seisab tema ees kohutav alternatiiv: kas valida keskmeks Jumal või enda mina. Seda pattu teevad päevast äeva niihästi väikesed lapsed, harimatud kui ka haritud inimesed. Ka erakud mitte vähem, kui need , kes elavad ühiskonnas, - see on langemine iga üksiku inimese elus, põhipatt kõigi eripattude taga: just praegu, sina ja mina, kas teeme seda pattu, hakkame seda parajasti tegema või kahetseme sooritatut. Hommikul ärgates püüame asetada uue päeva Jumala palge ette lootuses, et sel päeval me ei tee pattu. Armastaja ei pruugi eirata Jumalat,kuid üks hetk ta võib taibata, et juba iga järgnev kallistus võib olla ainult vahend naudingu saamisele, ainult vahend eesmärgi saavutamiseks, mis võib olla esimene samm allakäiguteel, mille lõpus hakkab pidama oma kaaslast asjaks, naudingu saamise masinaks . Nõnda kaotab iga tegevus kordudes oma süütuseudeme, kuulekuseelemendi,valmiduse vastu võtta seda, mis tuleb. Jumala pärast käsile võetud mõtteid – nagu seda, millega praegu tegeleme- jätkatakse, nagu nad oleksid eesmärk omaette , ja seejärel, nagu oleks mõtlemisest saadav nauding eesmärk, ja lõpuks,nagu oleks meie uhkus ja kuulsus eesmärk. Niisiis kogu päeva, iga päev meie elus, me libastume, libisemw, langeme ära – otsekui oleks Jumal meie praeguse teadvuse jaoks lihvitud kaldpind , millel ei saa peatuda . Meil on selline loomus, et ikka libiseme maha; ning patt, kuna ta on vältimatuvõib olla vabandatav. Kuid Jumal ei saa olla meid nõnda loonud. Tõmbejõud Jumalast eemale, ’’kodutee oma harjumuslikku minasse’’, peab olema, nagu me arvame, pattulangemise tulemus. Me ei tea, mis täpselt juhtus, kui inimene langes. Sokratese tõepära varjundiga lugu avab selle, et piki sajandeid täiustas Jumal loomset vormi, millest pidisaama inimsuse kandja ja Jumala enda kujutis. Andis inimesele lisaks muule aju, mis on piisavalt keerukas teostamaks kõiki ainelisi liikumisi, mille abil saab ’’lihaks’’ ratsionaalne mõtlemine kui aeg täis sai , andis Jumal sellele olendile- nii tema psüühilisele kui ka füsioloogiliseleosale – uut liiki teadvuse, mis suutis öelda ’’mina’’ ja ’’mind’’. Mis võis vaadelda iseennast objektina , mis tundis Jumalatmis suutis otsustada tõe, ilu ja headuse üle, ning mis oli ajast niipalju kõrgemal, et võis tajuda aja voogu. Uus teadvus täitis ta valgusega – siis oli see inimene ja üleni teadvus. Kõik temas allus tema enda tahte seadusele. Ta valitses igati enda üle. - see on iidne kujutlus Aadamast. Kuid nad langesid paradiisiseisundist välja. 2. Pattulangemisega kaotas inimene oma algse eriloomuse.’’Põrm sa oled ja põrmuks pead Sa jälle saama’’. Ta oli vaimse elu tasandil (ülestõstetud) ja langes kitsendustesse. Sestpeale olid uhkus ja auahnus, soov olla enese silmis armastusväärne ning alla suruda ja alandada kõiki võistlejaid, kadedus ja rahutu otsing üha suurema turvatunde järele inimese kõige tuttavamad hoiakud. Pauluse kuulus lause: ’’nõnda, kui kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse kõik elavaks Kristuses’’(1. Korintuse 15:22).
Martin Lutheri ’’Väiksest katekismusest’’ , Luterlikud usutunnistuskirjad. 212., loeme:
’’ Mina usun, et Jumal on mind koos muu looduga loonud, andnud mulle ihu ja hinge, silmad, kõrvad ja kõik ihuliikmed, mõistuse ja kõik meeled ning hoiab neid siiamaani, lisaks sellele riietuse ja kõik jalavarjud, söögi ja joogi, maja ja valdused , naise ja lapsed, põllud ja kariloomad ja kogu vara; hoolitseb iga päev külluslikult selle ihu ja elu vajaduste ning peatoiduse eest, varjab kõigi ohtude eest ning hoiab ja kaitseb kõige kurja eest, ja seda kõike pelgalt isalikust jumalikust heldusest ja halastusest, sõltumata minu mistahes teenetest ja väärilisusest. Kõige selle eest võlgnen ma tänu ja kiitust talle selle eest teenin ma teda ja olen talle kuulekas;see on kindlasti tõsi’’.
Lutheri jaoks seisnes imago Dei põhituum inimeste ja Jumala erilises suhtes, milles inimesed on loodud osa saama Jumala õiglusest, pühadusest ja tõest. See eristab inimesi kõigist teistest olenditest ning annab neile erilise inimväärikuse, mille lahutamatu osa on vastutus üksteise ja kõigi teiste olendite eest. Patt mõjutab meie jumalanäolisust. Luther avastas,et keeleliselt on 1 Ms 1:26 kasutatud sõnad’’näo järgi’’ ja ’’sarnaseks loodud’’ ühe tähendusega. Ta järeldas, et pärispatu tagajärg on jumalanäolise kaotamine. Seega seisnebki lunastus Lutheri ja luterliku teoloogia järgi jumalanäolisuse taastamises. Luther kinnitas, et inimesed jäävad Jumala looduks ka siis, kui nad patus Jumalast ära pöörduvad. Ta ütles, et patt on põhimõtteliselt tahte radikaalne moonutus , mida ei ole võimalik ilma Jumala abita tagasi pöörata. Tänapäeva luterlikus teoloogias ei käsitleta inimese jumalanäolisust enam ontoloogilistes kategooriates. Pigem saab jumalanäolisust mõista üksnes Jeesuse Kristuse põhjal, ta võttis endale vastutuse, kannatas ja ja suri ristil kaasinimeste huvides ning seda tehes ilmutas, milleks armastus on võimeline. Seega näeme temas jumalanäolisuse tegelikku sisu. See ei ole inimesele kuuluv ontoloogiline omadus. Pigem seisneb see võimes luua Jumalaga usaldussuhe, mis väljendab inimeste väärilist suhtumist Jumalasse ning annab neile vabaduse keskenduda ligimese vajadustele. Seega aitab ainult usk Jeesusesse Kristusesse inimestel elada sellises olukorras, milleks nad on loodud. Lutheri arusaam inimeste olukorrast on realistlik , kuna mõistab täielikult patu jõudu ja inimese sõltuvust Jumala eluandvast armust. See ei ole pessimistlik ega toeta allaandmist. Inimesed on Jumala loodud ja on kõigil juhtudel Jumala ettehoolduse all. Nad on loodud Jumala näo järgi ja neid uuendatakse Jumala armu läbi. Jumala arm ei ole müügiks ja seega ei ole ka inimesed müügiks. Kuigi patt rikub inimese õige suhte Jumalaga ja õige suhtumise Jumalasse, ei hävita see Lutheri käsitluses inimeste intellektuaalset ja emotsionaalset võimekust ega nende võimet edendada viisakaid suhteid ja ühiskondlikku heaolu. Vastutus seisnebki selles, et igaüks on kohustatud panustama ühisellu ja rahumeelsesse kodanikuühiskonda omal moel vastavalt igaühe kutsumusele ja andele. Usk ei ole tingimata vajalik mõistmaks, et inimesed ei ole müügiks. Ent kui me mõistame Jumala armu iseloomu on meil võimalik inimeste olukorda realistlikumalt suhtuda. Kuna me saame olla nii iseenda kavatsuste suhtes ausamad, võime olla ka teiste suhtes andestavamad. Ning Jeesuse Kristuse isetu elu ja surm võivad aidata meil mõista, et tegelik vastutus tipneb tõelise armastusega teiste inimeste vastu ja nende vajadustega arvestamisega.


3.
Kasutatud kirjandus:
1. ’’Jumala armu poolt vabastatud’’. Inimesed ei ole müügiks Toimetaja A. Burghardt
EELK Usuteaduse Instituut 2016 trükitud: Tallinna Raamatutrükikoda
2. ’’Mõtteid kannatusest’’ lk. 42 – 53 C. S. Lewis
Tõlge eesti keelde Kristlik Kirjastusselts ’’ Logos ’’ Trükikoda AS ’’Mark ja Trio ’’Kohtla - Järve