Palgapoliitikast Eestis, on meil vähetasustatud töökohti? (0)

Reili Kardmaa RM11
Palgapoliitikast Eestis, on meil vähetasustatud töökohti?
Juhtusin mõned päevad tagasi poes kuulma, kuidas laps palus ema, et ostetaks õhtuks magustoitu ka. Ema vastas lapsele, et kahjuks ei saa me mõnda aega magustoitu lubada, kuna vähendati töötasu ning raha selleks lihtsalt ei jätku. Loomulikult pole viisakas teiste juttu pealt kuulata, kuid selline vestlus pani mõtlema, kus või mis ametikohal võiks see ema töötada, kus töötasu vähendati. Kahju hakkas sellest lapsest, kes ema palga vähendamise tõttu ei saa isegi magustoitu lubada. Siinkohal tahangi analüüsida, kas meil on Eestis vähetasustatud töökohti ning, mida annaks ette võtta, et senist palgapoliitikat muuta või täiendada.
Minu aravates üks väga oluline asi, mis paneb inimesi töötasude üle nurisema, on võrdlemine Eestit meie põhjanaabritega. Ei ole kunagi reaalne mõelda, et me jõuame järele suurtele heaolu riikidele ning saame kõigile samasugust töötasu maksta nagu saavad inimesed Norras või Soomes. Meil tasuks endid võrrelda ikka nende naabritega, kes enamvähem samal tasemel meiega on. Näiteks Läti või Leeduga. Eesti keskmine palk on SEB Balti majapidamiste analüüsi kohaselt 865, Lätis 676 ja Leedus 630 eurot. Eelmise aasta lõpus kasvasid palgad Eestis aastatagusega võrreldes 6,3 protsenti, Lätis oli palgakasv sama ajaga 4,5 ja Leedis 2,5 protsenti, seega on keskmise palga vahe Eesti ja lõunanaabrite vahel viimase aastaga suurenenud. Paraku on aga inflatsioon mulluse palgakasvu  suures osas ära söönud. Reaalpalgad tõusid SEB hinnangul Eestis eelmisel aastal 2,1 Lätis ainult 0,1 protsenti. Leedus reaalpalk, milles inflatsioon mõju on arvesse võetud, ei tõusnud vaid hoopis vähenes  2011. aasta viimases kvartalis aastatagusega võrreldes 1,5 protsenti.
Milline viis on kõige efektiivsem tegemaks selgeks valitsusele ning kogu rahvale, et nüüd oleks viimane aeg palka tõsta? Nagu lähiajalugu artside streigi näol näitab, ongi kõige tõhusam viis selleks streik . Aga kas see alati reaalne on? Jah, kui streigivad arstid või õpetajad või bussijuhid, siis suuretõenäosusega neid märgatakse ning midagi võetakse ette. Aga kui streikima läheksid näiteks kõik poemüüjad ja kassapidajad, siis arvan, et ainus mis toimub, on töösuhte lõpetamine, sest töötute arv, kes on nõus ka miinimupalgaga töötama, on veel palju. Sellised suurketi toidupoed võtavad lihtsalt järgmised töötajad. Üldjuhul ei taha keegi seda viimastki tööd kaotada ning käiaksegi tööl edasi väga väikse palga eest. Lisaks streigile on lihtsam viis minna tööle välismaale.
Kas välismaale tööle minemine ning üldjuhul ka sinna elama jäädes on ainult hädapärane varuväljapääs või parema ühiskonna ning elu lootmine mujalt? Paraku need, kes Eestis korralikult tasustatud töökohta ei leia, otsivadki töö välismaale. Hästi tahavad ju elada kõik, aga millise hinnaga? Mõned asjatundjad arvavad , et oma tööjõudu ekspordib viis kuni kümme protsenti tööjõulistest elanikest. See näitaja on meil üle 600 000. Järelikult siis 30 000 – 60 000 inimest. Ametlikult hindab näiteks rahandusministeerium , et välismaal töötab 20 000 eestlast. Eesti Pank hindab, et mullu oli välismaal ametis umbes 16 000 inimest. Aga mõlemad möönavad, et ilmselt on välismaal töötavaid eestlasi enam. Kui nüüd mõelda, et kõik need umbes 60 000 inimest käiksid Eestis tööl ning nende maksud laekuksid meie riigikassasse, see tooks kaasa hüppelise riigikassa suurendamise. Aga kui teistpidi mõelda: Eesti Töötukassas on töötuna arvel 49 652 inimest (juuli 2012), kui kõik need ligi 60 000 inimest tuleks Eestisse tagasi välismaalt, lootes siin tööd leida, siis kõigile ju tööd ei jagu. Sellisel juhul oleks töötute arv umbes 100 000. Seega nagu öeldakse nokk kinni, saba lahti. Pole mõtet nuriseda nende kallal, kes tahavad välismaale tööle minna, las lähevad, siis Eestis töötute arv väheneks.
Mis on määrav, et otsustada, kas inimene on vähetasustatud või mitte? Kui võtta aluseks palga numbrid , on enamus inimesi, kes teenivad alla 865 €, ehk alla keskmise palga vähetasutatud. Ja neid töötajaid on minu aravtes palju. Samas kui võtta arvesse inimsese töökoht, inimese haridus , siis ei saa pelgalt palganumritest sellist järeldust teha. Kui inimene on lihtsalt põhiharidusega ning töötab kuskil poes kas kassapidajana või puhastusteenindajana, siis ei saagi ju arvata, et tema peaks saama samasugust palka kui näiteks õpetajad või arstid. Kuigi tänapäeval ei saa põhiharidusega enam müüjaks, nõutav on vähemalt keskharidus. Vastutus enda töö eest on siinkohal määravam kui lihtsalt palganumbrid. Mille eest vastutab see puhastusteenindaja , eelkõige ilmselt puhtuse eest. Aga kui mõelda, mille eest vastutavad arstid või õpetajad. Arstid vastutavad inimeste elude eest, õpetajad aga vastutavad minu arvates kogu ühiskonna aluse eest. Kõik me peame ju koolis käima ning õppima, koolist saavad üldjuhul aluse meie väärtushinnangud, teadmised ja kõik mis paneb alustala edasiseks eluks. Kuigi loomulikult on meil vaja ka koristajaid, müüjaid ning teisi töötajaid, aga me ei saa võrrelda nende panust ühiskonda arstide ning õpetajate panustega.
Arstid saavutasid tänu streigile palgatõusu. Kokkuleppe kohaselt hakatakse arst-residentidele alates järgmise aasta 1. jaanuarist maksma palka täistööaja eest. Arstide ja õdede koormust vähendatakse ambulatoorses töös 20 ja statsionaarses töös 16 protsenti. Alates 2013. aasta 1. märtsist tõuseb hooldajate miinimumtunnitasu 23, õdedel 17,5 ja arstidel 11 protsenti (artikkel Äripäevast). Muidugi ei tasu olla tänamatu ning olla rahul sellega, et üldse palgatõusu lubati, kuid minu aravtes oleks hooldajatel ning õdedel seda veelgi suurendama . Nende töö on ju tegelikkuses kõige suurem ning vaevalisem.
Kahjuks loorberitele puhkama jääda ei lasta. 24.oktoobril avaldatud artiklis „TÜ kliinikum uurib, kas streik on seaduslik“ tuleb välja, et need õed, hooldajad ning arstid, kes tööl kollektiivlepinguga, ähvardab kohtusse kaebamine. Tööandjate keskliit on juhtinud tähelepanu, et tervishoiutöötajad, kes töötavad kehtiva kollektiivlepinguga haiglates, ei saa streigist osa võtta. Nii on Tartu ülikooli kliinikumi töötajatel kehtiv kollektiivleping oma tööandjaga ning Delfile teadaolevalt arutab kliinikumi juhtkond võimalust streikijad kohtusse kaevata.
Samuti streikisid pedagoogid, lootes, et neid märgatakse ning mõistetekase, mis saaks siis kui õpetajaid polekski. Üleriigiline streik toimus 7.–9. märtsil 2012. Vastavalt õpetajate otsustele kohtadel toimus streik haridusasutustes üks kuni kolm päeva. Streik oli üleriigiline, hõlmates õpetajaid kõigis maakondades.  Haridustöötajate liidu nõue oli, et õpetajate töötasu atesteerimisel omistatud ametijärkude kaupa tõstetaks palka üleriigiliselt 20 protsenti. Kahjuks nii suure %-list tõusu nad ei saanud, kuid aastast 2013 pedagoogide töötasu siiski tõuseb. Nii noorempedagoogi kui ka pedagoogi palga alammääraks saab 700 eurot, vanempedagoogil 736 eurot. Koos klassijuhatamise ja muude lisatasudega hakkab algaja pedagoog saama palka 788 eurot ning pedagoog 820 eurot kuus. Pedagoog-metoodiku palk (kolm protsenti õpetajatest) võib ulatuda 1130 euroni (delfi artikkel 16.09.2012).
Majandusvaatleja Heido Vitsuri sõnul on õpetaja ja arsti palk Eestis ebaproportsionaalselt madal, kuna see oli nii juba Nõukogude ajal ning kuna Eesti riigieelarve on lubamatult paindumatu. Esimesel pilgul võib isegi jääda mulje, et need madalad palgad on meile mingil põhjusel eriti hinnaliseks nõukogude pärandiks, millest me mitte kuidagi loobuda ei taha. Paraku ei saa selline pärand kuidagi tänasesse Eestisse sobida, sest ka tööliste ja talupoegade riik sai endale meditsiinitöötajatele ja õpetajatele suhteliselt madala palga maksmist lubada ainult seetõttu, et nende elukutsete prestiiž püsis seal vägagi kõrgel. Hindade tõus ja kriis on riivanud kõiki ja see teeb palgatõususpiraali täieliku ärahoidmise võimatuks. Kuid sellele vaatamata tuleb kõigepealt maksimaalselt võimalik summa eraldada rahvuse tulevikule ohtlike disproportsioonide likvideerimiseks ja alles siis võimalikuks üldiseks korrektsiooniks. Eesti peab palgapoliitika kujundamisel üha enam arvestama kogu maailma ja Euroopa konkurentsi. Et selles konkurentsis püsima jääda, on meil vaja jõuda oma elu korraldamises ja majanduses sellisele tasemele , et me suudaks arenenud riigile vajalikku kõrgetasemelist tööjõudu mitte ainult korralikult kinni maksta, vaid neile ka huvitavat tööd pakkuda (Postimehe artikkel 12.09.2012, Heido Vitsur).
Kuidas tekitada riigikassase juurde rahalisi vahendeid, et oleks võimalik maksta suuremaid töötasusid? Mailis Reps on öelnud, et kõige lihtsam on leida raha palgatõusuks eelarve vahenditest. Kõik sõltub prioriteetidest. Kas me tahame leida raha selleks, et hoida kaitsekulusid kahel protsendil SKTst , või toetada õpetajaid? Kui meil on raha toetada Kreeka ja Portugali õpetajaid, siis võiks leida vahendeid enda omadele ka. Kolmandaks on võimalikud mitmesugused maksutõusud. Mina arvan samuti, et kui meil on võimalust välja anda miljoneid eurosid, toetamaks teisi riike, siis peab olema ka võimalus leida raha meie oma riigi inimeste jaoks. Nagu arstide streigi lõpptulemusest näha on, saab ka streigi abil töötasusid suurendada. Muidugi ei too streikimine raha riigikassase juurde, aga nagu näha, suudetakse siiski leida rahalisi vahendeid, et streikijate nõudmisi täiendada. Kui arstid või õpetajad poleks streikinud, poleks keegi niisama hea pärast nende palkasid tõstnud.
Isiklikult arvan, et üks suur võimalus, kust raha riigis kokku hoida, oleks vähem riigikogulasi ning nende palkade vähendamine. Hiljuti oli küsitlus, kus arutleti, kas riigikogulasi on liiga palju. 96 % sellele küsitlusele vastanust arvasid, et loomulikult on neid liiga palju. Ühinen samuti selle arvamusega. Lisaks vaadates nende palganumbreid ning sellele lisanduvaid hüvesid ning lisatasusid, usun, et sealt annaks päris palju kärpida. Kuid kuna selliseid otsuseid tehaks riigikogus, on ilmselge, et sellist palgakärbet ei tule sealt iialgi.
Siin on näide peaminstri töötasu läbi aegade:
Lõpetuseks võin öelda, et Eestis on veel väga palju vähetasustatud töökohti ning palgapoliitika vajaks suuri muudatusi. Samas kas kõik töökohad on oma panuse ning vastutuse osatähtuse tõttu väärt ka palgatõusu, see jääb iga inimese enda südametunnistusele. Alati on võimalik ise midagi ära teha ning alles viimases hädas kasutada kõige alatumat meetodit (streikimist), kui on võimalik seda meetodit kasutada. Inimestel, kes on riigi palgal ning neid on siia Eestisse väga vaja. Arstidel on streikimine võimalik, kui kõik arstid läheksid Eestist ära, oleks terve Eesti riik suures hädas.
Inimestel on võimalik end harida, täiendada ning otsida sobiv ning hästi tasustatud töökoht, mitte olla vähese haridusega kuskil miinumumpalgaga tööl.
6