Ümbrikupalgad: kasu ja kahju korraga. (5)

Ümbrikupalgad: kasu ja kahju korraga.
Ümbrikupalkade maksmine on aastaid kestnud probleem., millele veel esialgu ei näi lahendust tulevat. “Musta” palga maksmist on maksuametil raske tuvastada, kuid ettevõttel mugav maksta ja sageli ka töötajal kasulikum vastu võtta. Tegelikult ei ole ümbrikupalk ja “must” palk päris sama mõiste – esimese all mõistetakse olukorda, kus töötajale makstakse ametlikult miinimumpalka või selle lähedast palka ja ülejäänud palgaraha makstakse mustalt. Teise all aga seda, et inimene saab ainult “musta” palka, s.t. selle pealt ei maksta sentigi riigimakse. Eraldi neid käsitlema ma siiski ei hakka, probleemid jäävad samaks olenemata mõiste täpsusest. Aga millest siis tuleneb see, et ümbrikupalkades nähakse korraga nii kasu kui kahju?
Kahju põhjustatakse kindlasti riigile ja ettevõtlusele üldiselt, sest ümbikupalkade maksmine avaldab negatiivset mõju ettevõtlusele ja konkurentsikeskkonnale. Sellise palga pealt ei maksta makse ja nõnda jääb riigil saamata tohutuid summasid, mida võiks kasutada ettevõtlusele ja töötajatele paremate tingimuste loomiseks või mõnel muul kasulikul viisil. Konjunktuuriinstituudi tehtud uuringute põhjal võib öelda, et aastas küündivad need summad üle miljardi krooni ja ei näi oluliselt vähenevat.
Varimajanduse ja ümbrikupalkade maksmise esirinnas on Kirde- ja Lõuna-Eesti, kus leidub enim sobivat mentaliteeti ja on ka kõige suurem töötute osakaal - ehk siis kõige väiksem võimalus endale meeldivat ja tasuvat tööd leida. Erinevate riigiasutuste juhtkonnad ja ka üldsus on veendumusel, et olukorda on võimalik parandada ja see liigubki juba paremuse poole. Eesti ettevõtete tööjõukulud suurenevad pidevalt ja oma maine ning kvalifitseeritud töötajate hoidmiseks on nad ka kohustatud lisakulutusi tegema. Tõusmas on ka keskmine palk, mis kasvas eriti kiiresti hotellides-restoranides ja ehitussektoris. Kahjuks tuleb siin jälle esile keskmise palga erinevus piirkonniti. Kirde- ja Lõuna-Eesti väikelinnade palgatase on niigi märgatavalt alla keskmise ja hotellinduse ning ehitussektori palgatõus neid samuti eriti ei puuduta , sest kogu see tegevus koondub peamiselt Tallinnasse, selle ümbrusesse ja paari Eesti suuremasse linna (Tartu, Pärnu). Teisest küljest on loogiline, et suurlinnades on kõrgema haridusega tööjõud ja korraliku käibega tipptehnoloogiat kasutavad ettevõtted, mis kõik kokkuvõttes viibki palganumbrid ja elatustaseme üles ning tõmbab enda ümber pidevalt üha rohkem ettevõtlust.
Kuid rääkides väikeettevõtetest, kes asuvad suurte külje all või hoopis oluliselt kehvemas piirkonnas Eestis, kus ei ole sugugi ideaalseid töötingimusi – nemadki tahavad ellu jääda. Olgu ettevõte nii väike kui tahes, selle eesmärgiks on ikka kasumit teenida ja kuidagi sellega seotud inimestele elatist pakkuda. Tihti soodustab seda ja kergendab natuke olukorda just ümbrikupalkade maksmine. Olgugi, et selline tegevus pole seadusega kooskõlas, on sellest tulenev kasu ettevõttele märgatav ja ka töötaja saab maksmata maksude arvelt mõnevõrra rohkem palka. Nagu näha, on neid inimesi palju, kes seaduse rikkumise hinnaga endale paremat elu luua tahavad ja on, kas tahtlikult või olude sunnil, nõus vahele jäämisega riskima.
Konjunktuuriinstituudi uuringu andmetel sai 2004. aastal ümbrikupalka 14 protsenti palgasaajatest. Küsitlused näitavad, et enamik ehk 89 protsenti inimestest ei poolda ümbrikupalga maksmist ning kõigest 3 protsenti on selle poolt. Tekib küsimus, et kui vaid käputäis inimesi on “musta” palga pooldajad ja teised enamjaolt vastased, siis kes on need, kes ikkagi võtavad vastu mitteametlikult makstava töötasu? Need on inimesed, kes on seatud valiku ette – kas palk ümbrikus või töötuna kodus konutamine. Ümbrikupalk on paljudele hea võimalus töötada suurema palga eest kui seda on praegu miinimum. Ametlikult saadava miinimumpalgaga inimesed, kellel on vaja makse maksta ja lapse kasvatada-koolitada, ära ei ela. Olgu, see ei ole reegel, elatakse küll ja selliseid peresid on Eestis rohkem kui küll - kuid selline elu on vaevalt see, mida inimesed ise tahaksid, elu, mis on elamist väärt. Selle teemaga ümbrikupalka maksva tööandja juurde minnes ollakse valiku ees, kas töötada miinimumi eest või otsida omale uus töökoht. Nagu ennegi mainitud , pole uue töökoha leidmine väiksemates linnades ja maapiirkonnas sugugi kerge ülesanne. Tuleb välja, et head valikut polegi ja peab valima mitmest halvast “ parima ”. Tõenäoliselt on selleks ikkagi ümbrikupalk, sest raha on ainuke asi, mis tänapäeva maailmas rattad käima paneb.
Suur osa inimestest, kes “musta” palgaga töötavad, on tõesti need, kellel vaja pere üleval pidada ja näevad selles mõningast kergendust oma majanduslikule seisule. Teine osa on aga noored, kellel veel pole piisavalt teadmisi tööjõuturust ja töö otsimisest- leidmisest . Olen kuulnud tuttavate käest mitmeid jutte, kus minnakse suure hurraaga leitud tööle ja lepitakse pakutava ümbrikupalgaga. See on muidugi suurem kui miinimum ja tundub, et kõik on hästi. Mööduvad ehk mõned kuud ja hakkavad tekkima esimesed probleemid. Kui seni on palka korralikult ja õigel ajal makstud, siis edasi lükkab omanik palgapäevi edasi, annab väiksemaid summasid või keeldub sellest üldse. Noorel ei ole ka midagi ette võtta – lepingut, mille alusel ta tööl käib, ju tehtud pole. Pole mingit alust palga nõudmiseks, ainult suusõnaline kokkulepe. Vastavate riigiasutuste poole pöördumisest ka suurt välja ei tule, kuna sageli on ülemus suutnud oma juttudega noore ära hirmutada või siis lihtsalt ei ole viitsimist ega julgust oma viga tunnistada. Või veel hullem, polegi teadmist, et oma õigusi saab ja peab kaitsma. Lõpuks tuleb ikkagi tõdeda, et see, mis tuleb kergelt, läheb ka kergelt ja ei ole hea ega ka tihtipeale seaduslik.
Vähesed teavad, kui palju miinuseid ümbrikupalgal siiski on. On inimesi, kes teavad seda kõike ja on sellega leppinud, kuid rohkem on neid, kes alles probleemide tekkides avastavad, kui palju ametliku palga puudumine neid piirab. Deklareerimata palgalt ei saa töötaja töövõimetus-, koondamis- ega vanemahüvitist, puhkusetasu ning töötuskindlustushüvitist, samuti väheneb olulisel määral tulevikus saadav pension . Ümbrikus makstud töötasu ei kajastu kuidagi pensioni suuruses, mis teatavasti arvutatakse elu jooksul teenitud palgast. Kui riigi- või kohalikus eelarves napib raha, vähenevad paratamatult ka hüved, mida ühiskond pakub. Võib öelda, et seetõttu on tänavad auklikud ning rohkem tuleb maksta ühistranspordi, tervishoiuteenuste ja muu sellise eest. Samas kantakse kahju ka siis, kui õnnetusjuhtumi puhul ei jõua rahapuuduse tõttu kohale kiirabi, päästeteenistus või politsei.
Ka laenu ja liisingut väljastavad pangad võtavad kliendi maksevõime hindamise aluseks viimase kuue kuu arvelduskonto väljavõtte või tööandja poolt väljastatud tõendi samal perioodil saadud sissetulekute kohta. Laenuintressiks on sellisel juhul kuni 8% tasumata laenusummast aastas. Mitteametlikke sissetulekuid omavad isikud ei saa dokumentaalselt tõendada oma tegelikke sissetulekuid ja kliendi vähese maksevõime tõttu ei sõlmi pangad ilma piisavate lisatagatiste olemasoluta ka laenu või liisingutehinguid. Eeltoodust tulenevalt on mitteametlikke sissetulekuid omavad isikud sunnitud pöörduma laenuandjate poole, kes reeglina ei tunne tagatise olemasolu korral huvi isiku ametlike sissetulekute vastu. Tavapärane intress on sellistel laenuandjatel 24% kuni 36% aastas. Iseasi, jah, kui paljudel inimestel, kes on sunnitud ümbrikupalga eest töötama, tekib reaalne vajadus laenu või liisingu järele.
Faktide kinnitamiseks natuke statistikat EKI uuringutest: küsitlusandmetel töötas 2004. aastal ümbrikupalka saanud palgatöötajatest teenindussektoris 43%, ehituses 20%, kaubanduses 12%, tööstuses 10% ja mujal 15%. Seejuures töötasid ümbrikupalka saanud inimesed peamiselt keskmise suurusega ettevõtetes, kus on kokku 5-49 töötajat. Piirkonniti on regulaarselt makstud ümbrikupalka keskmisest enam Kirde-Eesti ja Kesk-Eesti töötajatele. Vanuse alusel on ümbrikupalka makstud sagedamini noorematele töötajatele. Sagedamini saavad ümbrikupalka mehed ning madalama haridustasemega töötajad. Nimetatud sotsiaal-demograafiliste gruppide lõikes oli seetõttu ka ümbrikupalga osakaal kogutöötasust kõrgem. Kui keskmiselt moodustas ümbrikupalk 40% selle saajate aastasest töötasust, siis näiteks Kirde-Eestis oli vastav näitaja 59% ning alg- ja põhiharidusega ümbrikupalga saajatel 52%; seega moodustas ümbrikupalk töötasust suurema osa kui legaalne tasu. Ümbrikupalka sai 2004. aastal 14% palgatöötajatest, selle jõudsin juba välja tuua. Aga sellel teemal jätkates – 14% palgatöötajatest on kogusummas 75 000 inimest. Kui eeldada, et igale palgasaajale (sh ümbrikupalga saajale ) maksti 2004. aastal Eesti keskmist brutopalka, siis oli ühe töötaja aastaseks brutopalgaks 86 400 krooni, millest küsitluse andmetel moodustas ümbrikupalga saajatel varjatud töötasu 40%. Antud andmetel jäi riigil aasta jooksul saamata 672 kuni 1100 miljonit krooni sotsiaalmaksu ja 530 kuni 867 miljonit krooni füüsilise isiku tulumaksu. Seega oli ümbrikupalkade näol kaotatud maksuressurss keskmiselt ca 1,5 miljardit krooni (2003. aastal 1,6 mld krooni).
Küsitlusel uuriti töötajate käest, mida nad arvavad ümbrikupalga maksmisest ning eraldi ümbrikupalga saajate käest, kas nad on selle saamisega ise rahul. Tulemustest järeldub, et ligi kolmandik ümbrikupalga saajatest on sellega rahul ning 45% ei ole rahul, ülejäänute jaoks on ükskõik, kas saada töötasu legaalselt või illegaalselt. Seega on mõningas vähemuses need, keda varjatud töötasu saamine ei rahulda. Piirkondlikult on rahulolu kõige suurem Kesk-Eestis ning kõige väiksem Tallinnas, kõige ükskõiksemad oma töötasu legaalsuse suhtes on Kirde-Eesti ümbrikupalga saajad. Samas on mitte-eestlastest ümbrikupalga saajate seas rahulolu väiksem. Hariduse järgi saavad ümbrikupalka sagedamini alg- ja põhiharidusega töötajad, kui nende rahulolu antud situatsiooniga on oluliselt väiksem kui näiteks kõrgharidusega ümbrikupalga saajatel (esimestest pole rahul 2/3, viimastest 1/3).
Rahulolu ja rahulolematuse põhjuseid on palju, järgnevalt on esitatud neist peamised. Ümbrikupalga saamisega on inimesed rahul peamiselt sellepärast, et see võimaldab saada suuremat sissetulekut tulumaksu maksmata jätmise läbi või on tegemist olukorraga, kus ümbrikupalgaga nõustumine on ainsaks võimaluseks tööd saada ning illegaalse töötasuga ollakse rahul, kuna siis ei jääda töötuks. Viimasel juhul on siiski tegemist nn sunnitud rahuloluga, kuna tööandja dikteerib oma tingimused ning töötaja on sunnitud neid aktsepteerima, et vältida enda jaoks kehvemat olukorda. Ümbrikupalga saamisega ei olda aga rahul peamiselt seetõttu, et maksude maksmata jätmine vähendab töötaja sotsiaalseid garantiisid nagu ravi- ja pensionikindlustus ja tööandjad rikuvad lisaks ka muid tööseadusandlusest tulenevaid kohustusi, millest tulenevalt puudub töötajal kindlustunne (nt töötasu väljamaksed ei ole õigeaegsed, sõltuvad tööandja suvast või makstakse puhkusetasusid välja vaid ametlikku töötasu aluseks võttes, mis tähendab ümbrikupalka lisaks saavale töötajale puhkuse ajaks tavapärasest väiksemat sissetulekut jne).
Eelnevalt selgus, et osade ümbrikupalga saajate jaoks tähendab varjatud töötasuga nõustumine seda, et vastasel juhul ei oleks neil üldse tööd ning seetõttu on nad ümbrikupalgaga rahul. Kui paljud ümbrikupalga saamisega rahulolematud töötajad aga arvavad, et kui nad sellise situatsiooniga ei nõustuks ja keelduks varjatud töötasu saamisest, siis kaotaks nad töökoha. Küsitlustulemustest selgus, et taoline kartus on üle poolte (55%-l) ümbrikupalka saavatel, aga seda mittesoovivatel töötajatel. Iga neljas selline töötaja ei osanud öelda, kas illegaalsest töötasust keeldumine tooks kaasa töökoha kaotuse.
Ümbrikupalga mittepooldajad on toonud välja ka hulga arvamusi, mida oleks vaja teha olukorra paremaks muutmiseks. Eelkõige oodatakse riigipoolse kontrolli suurendamist ettevõtete üle ning pooldatakse ka maksukoormuse vähendamist. Samas on mitmete ajakirjanduses ja netilehtedel ilmunud arvamuse kohaselt selge, et riik ja vastavad ametkonnad ei hakka tegema lauskontrolle ega olemasolevat kontrolli märgatavalt rangemaks muutma . Kahtlase maksupoliitikaga ettevõtetele saadetakse hoiatuskirjad, milles ähvardatakse oletatavaid maksupettureid revisjoniga. Maksuameti kinnitus on sellest ka silmnähtavat tulu – paljude ettevõtete palganumbrid kasvavad pärast saadud kirja.
Seega, probleemi on teadvustatud ja selle piiramiseks kasutatakse ka vastavaid meetmeid. Ka hoitakse pidevalt massimeedia kaudu töötajaid ja ettevõtjaid kursis antud teemal toimuvate muudatuste ja progressiga. Kõik näib liikuvat õiges suunas ja ehk väheneb meie praegu aktiivselt kasvavat ja täiustuvat majandust arvestades õige pea ümbrikupalkade fenomen allapoole uudiskünnist. Ise pooldan vastuseisu ümbrikupalkadele, kuid tean väga hästi, kui raske on siiski ausat ja õiglase tasuga tööd saada. Elan just Kirde-Eestis ja näen kõiki probleeme lähedalt, s.t. elan neid ka ise läbi. Olukord pole kiita, aga tulevikule mõeldes võtan pigem vähemtasuva legaalse töö kui tulusama, kuid ebaseadusliku ja –kindla. Usun, et see on iga realistlikult mõtleva inimese otsus ja loodan, et ka need, kes on pidanud ümbrikupalkadest saadavat kasu suuremaks kui kahju, suudavad oma probleemidest või puhtast ahnusest üle saada ja mõista, et see tee kaugele ei vii.
Kasutatud kirjandus:
www.ti.ee
www.delfi.ee
www.valgamaalane.ee
www. emta .ee
www. postimees .ee
TALLINNA TEHNIKAKÕRGKOOL
TALLINN COLLEGE OF ENGINEERING

ESSEE

ÜMBRIKUPALGAD: KASU JA KAHJU KORRAGA

Õppeaines: MIKRO - JA MAKROÖKONOOMIKA

Tallinn, 2006