Palgapoliitika Eestis (0)

Palgapoliitika Eestis
2011. aastal toimunud rahvaloendus näitas, et Eesti elanike arv on märkimisväärselt vähenenud. Põhjuseks pole mitte laastav katk, vaid riigi poolt pakutav tööturg ja tasustamine. Majanduskriis jättis sügava jälje ning tööturu taastumine ja pikaajaline tööpuudus sundis inimesi tööotsinguile välismaale. Lahkujateks on olnud nii noored kui vanad, kuid just noorte potentsiaalist midagi muuta tunneb Eesti riik kõige rohkem puudust.
Tänase Eesti probleemiks pole ainult tööpuudus, vaid väikesed palgad , suur töökoormus, maksud ja aina kallinevad hinnad. Selline olukord on põhjuseks käesoleval aastal toimunud haridus - ja tervishoiutöötajate streigile, lisaks üha rohkem tuure koguvale poliitilisele kriisile.
Palgapoliitika on töötajate tasustamise üldpõhimõtete kogum, mille organisatsioon kehtestab vastavalt oma eesmärkidele ja mis on konkreetsema palgasüsteemi loomise aluseks. Palgasüsteem kujutab endast töötajate tasustamise juhiseid, mis kirjeldavad organisatsioonis kasutusel olevaid palgakomponente, nende suurust ja maksmise viise. Palga all mõistetakse enamasti otsest tasu tehtud töö eest ning see võib koosneda erinevatest palgakomponentidest nagu põhipalk, tulemuspalk, lisatasud ja preemiad.
Kuigi palga mõju avaldumise ulatus võib erinevates situatsioonides varieeruda, on mitmete uuringute tulemusel jõutud seisukohale, et töötasu on töötajatele üheks kõige olulisemaks motivaatoriks. Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon poolt korraldatud uuringud näitavad, et värbamisel on pakutaval palgal suur mõju nii kandidaatide arvule kui ka kvaliteedile. Seetõttu on palgapoliitika organisatsiooni juhtidele oluliseks instrumendiks inimressursi haldamisel ja suunamisel ning seda valides tuleb lähtuda organisatsiooni eesmärkidest ja inimressursi strateegiast laiemalt. Palgasüsteemi luues tuleb arvestada, kuidas on üles ehitatud organisatsioonisisene motivatsioonisüsteem.
Motivatsioonisüsteem haridus - ja tervishoiuvaldkondades pole just kõige paremini üles ehitatud? Märtsi alguses toimunud üleriigilisel õpetajate streigil osales 16 000 koolmeistrit, kes korraldasid pikette ja miitinguid. Haridustöötajate liidu nõue oli, et õpetajate töötasu atesteerimisel omistatud ametijärkude kaupa tõstetaks palka üleriigiliselt 20 protsenti ja noorempedagoogi palga miinimummäär ulatuks 729,82, pedagoogil 772,85, vanempedagoogil 883,28 ja metoodikul 1066,66 euroni. Lisaks palgale käsitleti ülekoormuse vähendamise võimalusi, pensioniarvestust, klasside suurust ja muud. Eesti Haridustöötajate Liidu juhatuse esimees Sven Rondik pidas käegakatsutavaks tulemuseks ministeeriumi ettepanekut tõsta õpetajate kaht väiksemat alampalgamäära 2013. aastast 700 euroni. Suurendati ka kohalike omavalitsuste vastutust - tulevikus peab õpetajate palkade maksmiseks eralduma kohalike omavalitsuste eelarvest 11%. Sealhulgas tegi haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ka muid ettepanekuid raha leidmiseks: kokkuhoid üleliia kallitelt õpikutelt, õpetajate täiendkoolitustelt või koormuse vähendamine suvevaheaja lühendamiselt. Kui kas esimest ettepanekut on ainult ministeeriumi otsustada, siis suvevaheaega pole tarvis lühendada, vaid investeerida õppematerjalidesse ja õpetajate koormuse vähendamisse, et sama töö õnnestuks praeguse kooliaja piirest senisest paremini ära teha. Kuigi jõuti kokkuleppele streik peatada, siis haridustöötajate liit ei välistanud, et see septembris kordub. See otsustatakse selle põhjal, kui suures osas septembri lõpuks valmivas riigieelarve projektis õpetajate soovidega arvestatakse.
Kui õpetajate streigi nõudmiste rahuldamisel ei kiputa inimeste rahakoti kallale, siis arstide streigi puhul seda justkui tehakse. Tervishoiutöötajate streigi eesmärgiks oli arstide ja õdede lahkumise pidurdamine ja tervishoiusüsteemi lagunemise peatamine. Selleks taotlesid streikijad kollektiivlepingu sõlmimist arstide, õdede ja hooldajate töötasu alammäärade tõstmiseks ja töötingimuste parandamiseks; eriarstide töökoormuse ülempiiride ja õendus- ja hooldustöötajate koormuse standardite kehtestamist; muudatuste algatamist tervishoiu rahastamise suurendamiseks ja arstiabi kättesaadavuse parandamiseks. Kuna sotsiaalministeeriumil tuleb arstide streiginõudmiste täitmiseks oma eelarverealt leida 3,5 miljonit, siis sotsiaalministri Hanno Pevkuri ettepanekul tuleks loobuda töötutoetuse tõstmisest 65 eurolt 145 eurole , sealjuures tõstetakse viisiditasu 5 eurole ning haigla voodipäevatasu 2,5 eurole. See tähendab, et arstide palgatõusu maksaks osaliselt kinni patsient .
Patsiendi omaosaluse tõstmise asemel võiks maksimummääras kasutusele võtta haigekassa jaotamata kasumi. Haigekassal on jaotamata kasumit 136 miljonit eurot ning seaduse järgi võib sellest kasutusele võtta 30%, aga mitte rohkem kui 7% eelmise aasta tervishoiueelarvest. Kuigi protsentuaalselt tähendab see, et haigekassa tulemist võib kasutada 39 miljonit, võetakse kasutusele siiski 9 miljonit. Põhjuseks, miks ei võiks seda teha maksimummahus, tuuakse riigieelarve tasakaalu.
Leian, et streik on lääneliku kultuuriruumi normaalne koostisosa ning viimasel ajal ühe enam ka suhtekorralduslik mõõduvõtt, kus nii streikijad kui vastaspool üritavad avalikkust veenda enda argumentide paremuses. Ajalugu on näidanud, et vaid kõige drastilisematel juhtumitel – näiteks lennujuhtide streik USAs 1980ndate alguses või kaevurite väljaastumised Thatcheri-aegses Suurbritannias - tõid streigid kaasa püsiva muutuse majanduses või töösuhete korralduses. Sagedamini viib streik meeleavaldajate soovide ( osalise ) täitmiseni või lõpeb streik mistahes otsese tulemuseta, mis üldjuhul külvab seemne edasisteks aktsioonideks.
Selline asjade käik Eestis näitab, et inimeste kannatustel on piirid ja millalgi need katkevad . Tänases riigis ei lonka mõlemat jalga mitte ainult palgapoliitika, vaid poliitika tervikuna . Palganumber ei jõua kuidagi järele kütuse-, elektri-, toidu- ja muudele hindadele. Töötasude suurendamisel tundub väljapääsmatu maksusüsteemi muutmine, mis tavaliselt lõpeb maksude suurendamisega. Pole just kõige motiveerivam samm. Kui tahetakse, et Eesti riik oleks innovatiivne ja jätkusuutlik, tuleks teha olulised korrektuurid poliitikas, seejärel hakata keskenduma konkreetselt välismaale õppima ja tööle suunduvate inimeste peatamisele ning palgasüsteemidele. Pole mõtet loopida ulmelisi sõnu 5 rikkama riigi hulka jõudmise teemal, vaid võtta fookusesse inimene ja tema vajadused.
3