Töö ja raha seostest tänases Eestis (0)

Mari-Liis Leinus
12.C
Töö ja raha seostest tänases Eestis
Arvamuslugu
Töö ja raha seosed tänapäevases Eestis on minu arvates väga paigast ära, nimelt ei kannata meie riigis saadav töötasu mingit kriitikat. Ametite hinnatus on meie riigis nii arusaamatu (kuidas on see võimalik, et arstid ja õpetajad saavad vähem palka kui poliitikud ja funktsionäärid?) ametnike arv kasvab aga kiiremas tempos kui tööhõive ja keskmine palk. Hinnatase on võrdne Soomega, kuid meie palgad on vähemalt kaks korda(!) madalamad. Tundub, et justkui kõik on korrast ära. See ei saa ju nii jätkuda, või saab?!
Kogu probleem algab üldisemas plaanis aga sellest, et mõningaid ameteid ei austata nii palju kui võiks, nt arsti ametit ei väärtustata piisavalt hea palgaga ning seetõttu on paljud meie meditsiinitöötajad läinud parematele jahimaadele, ehk siis välismaale, kus nende raske töö on kõvasti paremini hinnatud. Teiseks austusväärseks ametiks on otseloomulikult õpetajad. Üsna pikka aega ei tehtud nende palgavähesusest teist numbrit, kuni 2012 aasta märtsis tõstatasid õpetajad ise selle teema korraldades suurejoonelise ja ülevabariigilise streigi. Mõneti on olukord sellest ajast saadik paranenud, kuid arvestatavaid muutusi palganumbris pole senini toimunud. Üleüldse on ametite hindamine Eestis mõneti erinev teistest Euroopa riikidest. Näiteks ei tunnustata Eestis nn. „musta töö tegijat“, arvatakse, et inimene, kes töötab nö. lihtsamal tööpostil on seetõttu ka kindlasti teistest halvem , vähem haritud ja ise süüdi, et pole viitsinud õppida jne. Seevastu näiteks aga Skandinaaviamaades suhtutakse lihttöötegijasse mõistvamalt, samuti kannatab kättesaadava palganumbriga (küll mitte priisates, kuid siiski) ära elada. Eestis seevastu pole see mõeldav, sest üks keskmine klienditeenindaja saab heal juhul miinumumpalka, millest aga pole meie toidu- ja eluaseme hindade juures võimalik ära elada. Samal ajal kui pooled Eesti pered elavad vaesuses saavad meie tähtsad ninad (poliitikud) kolossaalset palka, kuid nende töö tulemusi pole kuskil eriti näha... Võiksid nad ju ka oma hästitasustatud ametikohal teha kõik selleks, et ka vaesema rahva elujärge vähegi inimväärsemaks muuta.
Mõne aja pärast ka ise tööturule sisenedes soovin, et leiaksin hästitasustatud töökoha, kuid selle saamine on tehtud üpris keerukaks. Nimelt, tuleb kõige pealt läbida põhikool, kuid kuna põhikoolitunnistusega pole tööturule asja, tuleb edasi õppida, loogiline valik oleks minna edasi õppima ülikooli, kuid nagu selgub , siis ka ülikoolidiplomiga pole nii kerge tööd leida, kuna õpitu on pigem teoreetiline ja kui töökogemust selles vallas pole siis võib osutuda töö leidmine pikaks ja närvesöövaks teekonnaks. Tundub, et kergem on saada tööle hoopiski rakenduskõrgkooli või kutsekooli tunnistusega, ilmselt seetõttu, et õpitut on juba ka koolis praktiseeritud. Tööpakkujad hindavadki alluvaid otsides just eelneva (ja pikaajalise) kogemusega töötajaid. Et aga vast tööturule sisenejal puudub enamasti kogemus sootuks, on üldse jutule saamine raskendatud. Kui aga õnnestub töökoht hankida, siis tuleb kõrgema palga teenimiseks alustada tihti madalatelt ametipostidelt töötades end kõrgustesse. Kõik see aga nõuab palju väärtuslikku aega.
Käies 12 aastat koolis, siis ülikoolis, saades keskmine töökoht keskmise palgaga paneb aga mõtlema sellele, et välismaal (Lääne-Euroopas, USAs ja Skandinaaviamaades) oleks palju lihtsam ja mugavam ära elada, kuna tasu töö eest ja riigi hinnatase on vastavuses. Kurb on aga vaadata, et Eestis nende vastavusse viimise osas suurt ette ei võeta ning inimesed meie kallist Eestist ummisjalu välismaale põgenevad .