Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Päev keskaegses linnas timukana". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
kõrtsi, pidin, kott, sepa, keskaegses, nägin, kört, rikkuja, arved, klaarima, otsustasin, terav, preester, taevasse, pikki, oligi, koera, laip, kotti, ebausk, aetud, andsin, sepp, söödudSõnamõrvar Olen üks keskeas naine, mul on üks poeg ja üks tütar. Mul on ka mees. Ma jutustan teile ühe endaga juhtunud loo. Ma töötan pitsabaaris ettekandjana. Meil vahetati ülemust. Sellega kaasnes ka kostüümi muutus. See oli jube! Ühel esmaspäeva hommikul hiilisin kikivarvul toast välja, trepist alla ja olin peaaegu köögis, kui kuulsin enda selja taga naeruturtsatusi. Pöörasin ringi ja nägin, et see naerja oli Stiiv-Maikel, minu mees, kes tuli dusi alt. "Kuhu sa selle klounikostüümiga lähed?" küsis ta. "See poe mingi klounikostüüm, vaid mu töövorm!" ütlesin vihaselt ja natuke häbelikult. See kostüüm nägi välja nagu meeshotellitöötajatelgi, aga see kuueosa oli püksteosa küljes, mitte eraldi. See kostüüm oli erkroheline. See sarnanes pigem klouniülikonnaga, kui pitsabaari töötaja vormiga. Kõige hullem oli
laps, tsau, nädalavahetusel siis näeb!" Panin toru ära, ütlesin Randole, et pean koju minema ning lahkusin. Kui koju jõudsin, siis läksin msni ja küsisin Katrilt, et kas ta viitsib minu poole tulla, aga ta vastas, et ei viisti. Helistasin Kerdale: ,,Tsau, kuule minu poole saad tänasest pühapäevani tulla?" ,,Hhhallooooo, kuule ma ei tea, ma pean empsilt küsima. Ma arvan, et ikka võin," vastas Kerda. ,,Okei, helista, kui sa ei saa tulla, sau," viskasin toru ära ja tuli meelde, et pidin Kõssile süüa panema. Läksin kööki panin talle söögi ära ja tegin endale paar võileiba ja jõin vett kõrvale. Kui olin söömise lõpetanud, panin taldriku nõudepesumasinasse ja äkki oli kosta uksekell. Piilusin uksepilust. See on Kerda: ,,Hei Kriss. Ma tõin veits süüa ka meile." ,,Okei, sa oled tubli, tule tuppa, paneme asjad kööki ja lähme üles," ütlesin talle ja liikusime köögi poole. Äkitselt Kerda küsis: ,,A mis see Rando rääkis siis
.Tegin siis endale ilusa hommikumeigi . Puuder,põsepuna,roosad silmalaud,roosad huuled ning ripsemeduss. Selga panin veel roosa seeliku, valge pluusi ning kingakesed. Oi ma olen ikka nii ilus ütlesin ma endale peeglisse vaadates. 1 Siis sõin ma natuke Fitnessi hommiku helbeid ning kõrvale sõin tassikese sooja ekspresso kohvi. Mõtlesin et käin pissil ka ära, kooli vetsu on ju nii rõvedad. Kuid järsku helises uksekell. Ust avades nägin et seal seisis... Jätkub Cry// Kristel Kiisk 2 Ust avades nägin et seal seisis...Kaire. Mõtlesin siis et mida see hull bitch minust tahab. "Hey Angela, kuule unustame omavahelised tülid ning tule meiega klassiga matkama." "Mm..nh olgu.Aga kus matk toimub?" "Metsas loomulikult,homme hommikul kell 9 saame kooli ees kokku...,mm ma olen kuulnud et metsad hirmutavad sind ..." "Ahah..e.e..ei hirmuta.kess seda rääkis..
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To
varemetel. Seinad peale ühe olid sisse langenud. See vahesein, mitte eriti paks, seisis keset maja ja selle vastu oli toetunud mu voodi päits. Krohv oli siin suurelt osalt tulele vastu pannud – tõik, mille panin hiljutise krohvimise arvele. Selle seina juurde oli kogunenud tihe rahvasumm ja mitmed inimesed paistsid üht osa seinast piinliku ja innuka tähelepanuga uurivat. Sõnad „imelik”, „ainulaadne” ja muud selletaolised väljendid äratasid mu uudishimu. Astusin lähemale ja nägin valgel taustal just nagu bareljeefi tahutult hiiglasliku kassi kuju. See mulje oli tõesti imestusväärselt täpne. Looma kaela ümber oli köis. Kui ma esimest korda nägin seda ilmutust – millekski vähemaks ei suutnud ma teda pidada –, olid mu imestus ja hirm piiritud. Kui ma aga lõpuks järele mõtlesin, meenus mulle, et kass poodi majalähedases aias. Tulekahjuhäire peale täitus aed kohe inimestega, kelle hulgast keegi lõikas kassi puu küljest alla ja viskas läbi lahtise akna
polnud veel kordagi isegi langevarjuga hüpanud! Üks sõdur tegi siis ettepaneku: "Seome õige langevarjude külge jahukotid ja viskame need siis lennukist alla. Kui kotid maanduvad, jookseme ise põõsastest välja, teeseldes, et just maandusime." Otsustatigi siis niimoodi talitada. Peagi saabus komisjon ja võttis vaatluspunktis koha sisse. Märguande peale lükatakse lennukitest jahukotid alla. Üks kott tuleb aga langevarju küljest lahti ja langeb kivina maa poole, kukub põõsastesse - mataki! Põõsastest kostub röögatus: "Assa kurivaim, nii võib ju surmagi saada!" 10. Loomaaias ripub leopardipuuri küljes silt: ,,Ettevaatust, värskelt värvitud!" ,,Milline pettus!" pahandab Juku, ,,mina mõtlesin kogu aeg, et tähnid on ehtsad!" 11. Kaks blondiini sõidavad autoga. Järsku ütleb üks: "Vaata, mets!" Teine vaatab, vaatab ja ütleb siis: "Ma ei näe. Puud on ees!" 12
I HÄRRA D'ARTAGNAN-ISA KOLM KINGITUST. 1625. aasta aprillikuu esimesel esmaspäeval näis Meung'i linnake, kus kunagi sündis «Roosiromaani» autor, olevat niisuguses mässutuhinas, nagu oleksid hugenotid seda teiseks La Rochelle'iks muutmas. Nähes naisi Grande-Rue suunas põgenemas ja lapsi uksekün-nistel karjumas, kiirustasid paljud linnakodanikud soomussärki selga tõmbama, haarasid oma pisut ebakindla enesetunde parandamiseks musketi või hellebardi ja ruttasid «Vabamöldri» kõrtsi poole, mille ees tungles minutist minutisse kasvav lärmakas ja uudishimulik rahvasumm. Noil aegadel olid paanikahood sagedased. Möödus vähe päevi, ilma et üks või teine linn poleks registreerinud mõnda taolist sündmust oma arhiivides. Senjöörid sõdisid üksteisega, kuningas oli sõjajalal kardinaliga, hispaanlased aga omakorda kuningaga. Peale nende varjatud või nähtavate, salajaste või avalike sõdade olid veel vargad, kerjused, hugenotid, hundid ja lakeid, kes sõdisid kõigiga
gümnaasiumi aja vastu huvi tunneb. Aitäh nende eest. - Kaarel Koel Mälestusi Läänemaa Ühisgümnaasiumist on hulgaliselt ning neist omaette võiks kirjutada juba raamatu. Mul õnnestus sattuda imelisse majanduse klassi, kus olid parimatest parimad klassikaaslased. 1. septembril kui ma esimest korda n-ö ametlikult LÜG-i läksin, siis pidin minema Evi Riivitsa klassi, kes oli mu klassijuhataja. Sinna jõudes teda veel polnud, aga olid juba kogunenud minu tulevased klassikaaslased, kellega me vaikselt juttu tegime. Istusin tagasihoidlikult tagumisse seinaäärsesse pinki, kus ma ka terve oma gümnaasiumi aja veetsin. Selle koha valikuga sain ma ka endale veel ühe imelise sõbra nimega Aimar, kes istus mu kõrval. Hetk hiljem tuli klassi Evi, kes oli väga rõõmus ja säras ning oli tunne justkui tema oleks
ABJA GÜMNAASIUM RÄNDAVATE PÜKSTE ÕESKOND REFERAAT TÖÖ KOOSTAJA: MIRELL PÕLLUMÄE ABJA 2009 Sissejuhatus Rändavate Pükste Õeskond. Kirjanik: Ann Brashares Carm e n , Tibby, Lena ja Bridge t on liivaka s ti a e g a d e s t pe al e olnud sõbra t a rid. Nad elava d sa m a s väikelinn a s, käivad koos koolis ja on siiani ka suve d veet n u d koos. Nüüd, kuue t ei st a a s t a s t e n a , tuleb neil esim e s t korda suvi vee t a lahus, kuid nad on kindlalt otsust a n u d oma v a h e l ühe n d u s t pidad a . Tibby osta b kaltsuk a s t teks a p ü k si d , mis kum m a lis el komb el sobiva d neile kõigile. Tüdruku d tulev a d mõtt el e teks a s ei d suve jooksul oma v a h e l jagad a , saa t e s ne e d postiga järg mis el e sõbra t a rile ja asut a v a d õeskon n a . Nõnda alga b pükst e ränn a k ja me eld ej ä ä v ai m suvi tüdruku t e elus. 1.Rändavate Pükste Õeskond. 1.1Kirjanikust Ann
Olav Ehala oma lpsepõlvest: ,,Juba päris pisikesena üritasin küünitada üle pea klahvideni ja sealt midagi välja võluda. Kui isa mu hüvi märkas kutsus ta mulle koduõpetaja klaverit õpetama. Muusikakooli läksin mu üsna hilja, alles neljanda klassi poisina, kuid seal õnnestus teha 2 aastat korraga. Vahest oli päris raske vaadata aknast välja ja näha teisi poisse palli mängimas samas kui ise pidin klaverit hajutama ja siis veel sõitma Nõmme lastemuusikakooli, kust tagasi tulles oli juba pime ja teised olid oma pallimängu juba lõpetamas. Pillimängu mulle peale ei sunnitud, aga kuna ma sain kiirelt otsapeale, siis hakkasin juba 1415 aastaselt bändis mängima ja raha teenima. Muusikakooli ajal hakkasid ka lindistused Eesti Televisioonis ja see kõik oli jube põnev. Lindistused toimusid öösiti, sest telesaated olid otseülekannetega ja päeval stuudiot
Seega lahenduseks andis ta täitsa uue, kilepakendis telefoni. Kohapeal tegi ta uue sim-kaardi ning pani selle ka telefoni sisse. Sim-kaardi vahetuse koha pealt ma veel küsisin, kas see ikka on tasuta ning noormees kinnitas, et selle eest raha ei võeta. Noormees oli igati asjalik ning meeldiv. Kuigi tagantjärele mõeldes oleks ta võinud natuke veel telefoni sätteid sisestada, sest kodus ma ise ei osanud neid teha. Seega info jäi natuke puudulikuks. 3) 10. novembril Peale arve saamist nägin ma, et arve peal on ikkagi võetud raha sim- kaardi vahetamise eest, kuigi kinnitati, et see on tasuta. Seega helistasin klienditeenindusse ning uurisin, et miks see arve peal nii on. Neiu, kes telefoniteeninduses minuga rääkis ei osanud koha midagi vastata ning ütles, et ta 6 helistab õhtu poole tagasi, sest peab teiste töötajate käest uurima, mis sellisel puhul teha.
ootame raudset ruuna et ta üle me peade libiseks kollase kuuna päeva jahedal hakul raudteel suunaga Sakku pead on meil justnagu pakul tahame minna pakku lõikudes kõrva teeb healt rong see on kaeblik vile teine rong kõrvaltee pealt saadab ta kuradile LISA 5 MULLAMUINASJUTT 23 aiamaale läksin saamaks käsi rakku kuid vaoharjalt käisin sügavale vakku ja võis sealt vist tulla mulle küll ka silma sest ma nägin mulla salajast maailma vihmaussi-Gretel ütles sääl üks Hans et küll on ikka veetlev täna õhtul sunset ütles Kalle Kartul Pille Porgandile häälel kokkumurtul palun ära mine juurikaid ja mutte kohtasin seal veelgi mõistsin nende jutte kõike mida öeldi tundus sain et ainet sealt romaaniks terveks kuid oaastased taimed hirnusid mind herneks
Avinurme Keskkool 8.klass Perevägivallast Mariliis Oja Avinurme 2008 Sisukord 1 Sissejuhatus....................................................................................................................................3 Füüsiline ja vaimne vägivald..........................................................................................................5 Perevägivalla levimus.....................................................................................................................7 Diagnoosimine, sümptomid ja tagajärjed.......................................................................................8 Taustategurid..................................................................................................................................19 Ravi ja ennetamine.........................................................................................................................20 Seksuaalne vää
Tunnet võib sundida vaikima, kuid talle ei saa määrata piir. Miks inimesed kardavad öelda -armastan. Miks ei julge paluda -kallista. Miks keelavad öelda -suudle. Aga ei karda öelda -unusta.. Pole mõtet ühe mehe pärast surra - võib juhtuda, et tahad mõne teise pärast veel elada. Ma armastan seda tunnet, kui keset meie suudlust naeratad. UNI: Uni on vaid unistus, millesse sa laskud siis, kui silmad kinni paned Unemaailmas ei saa me kunagi haiget - see ülesanne on pärismaailmal. Eile nägin ma unes, kuidas sa mind maha jätsid - luba, et see unenägu tõeks ei saa. Öösel nägin unes, et mid armastati, siis ärkasin üles ja hakkasin nutma, sest see polnud tõsi. Maga hästi kallis, sest uni on ainuke aeg, mil keegi ei saa sulle haiget teha! Oleksid mu unenägu sa, siis sind jääksingi vaatama. Unes näed asju, mis on pärit su tulevikust! Und on lihtne näga, aga teistele seletada raske. Unenägu on pahatihti see, kelle tõttu me ärkame hommikul suure pettumusega.
Kiokot pimeduses. 12 KIOKO Kas sa armastad mind ikka veel? IKE Ei. KIOKO Väga hea. Kus sa olid? IKE Huvitab see sind? KIOKO Muidugi mind huvitab. IKE Ma sõitsin rongiga nii kaugele ära, kui raha viis ja hakkasin tänava peal elava kujuna leiba teenima. Üks vana üksik mees ostis mu ära, ta oli rikas. Ostis mulle korteri ja maksis kuupalka. Mina pidin iga päev kuuest hommikul keskpäevani tal elutoas seisma, seljas tema hukkunud elukaaslase rõivad. KIOKO Naise riided? IKE Mehe. Ma meenutasin talle tema noorpõlvearmastust, kes hukkus kuidagi, ammu. Tihti ta vaatas mind ja hakkas nutma. Enamus päevadest ta jõi. Ma käisin ta kodus seismas, kuni mu mõistus hakkas lahti hargnema ja silmadele tekkis klaas. See vana mees muutus nende kahe aastaga nii palju vanemaks ja mitte ükski teine asjaolu ei muutunud
Minu lapsepõlve helgeim mälestus. Tead, see serv oli nii ilus punane ja siga justkui magas lumehanges. NIKOLAI Nii, hävituspataljoni, hävituspataljoni, hävituspataljoni. Hästi kõlab mulle meeldib see. Hävituspataljon, nagu Chopini prelüüd. Kuulake kui kenasti see kõlab – HHHHÄÄÄÄÄVVVVVIIIITUUUUSPAAAATALLJOOOONNNNNNNNNNN. Nali naljaks, aga nüüd asja juurde. Juuuuurde. Asjaaaa juuurde. Kurat, see kõlab ka hästi. Mis ma olen mõni Wagner või? KUUL Ma nägin Wagnerit Riias. Oli ooper. Vahtis raisk mulle näkku. Olin tuletõrjuja. Tema oli see dirigent, kes keeras publikule selja. Jõllitas mulle näkku ja vehkis midagi. Ma mõtlesin, et teater põleb, jooksin lavale. Oi bläät. Kuradi Hitler ma ütlen. SOLK Seda ma mõtlen, et Wagner on jube. Ta tuleks maha lasta. NIKOLAI 11 Ei, parem puua! TEISED Õige! NIKOLAI
UTOOPIA KALLAS I TEEKOND TOM STOPPARD Tõlkinud Anu Lamp Tallinn, 2003 2 TEGELASED: ALEKSANDER BAKUNIN VARVARA, tema naine LJUBOV VARENKA TATJANA ALEKSANDRA, nende tütred MISS CHAMBERLAIN, inglannast guverness PARUN RENNE, ratsaväeohvitser SEMJON MIHHAIL BAKUNIN, nende poeg NIKOLAI STANKEVITS, noor filosoof MASA, teenijatüdruk VISSARION BELINSKI, kirjanduskriitik IVAN TURGENEV, tulevane kirjanik ALEKSANDER HERZEN, tulevane revolutsionäär PROUA BEYER NIKOLAI SAZONOV NIKOLAI OGARJOV NIKOLAI KETSER, Herzeni ring NIKOLAI POLEVOI, "Telegraafi" toimetaja NATALIE BEYER, proua Beyeri tütar PJOTR TSAADAJEV, filosoof STEPAN SEVÕRJOV, "Moskva Vaatleja" toimetaja DJAKOV, ratsaväeohvitser KATJA, Belinski armastatu PUSKIN, poeet ROOSTEKARVA KASS 3 ESIMENE VAATUS SUVI 1833 Premuhhino, Bakuninite m�
kivid maha müüb, saab ta tagasisõidu pileti osta. Nüüd ta mõistis, miks baariomanik oli ärritunud. Ta tahtis teda hoiatada selle petise eest. Ta mõtles vanamehe sõnade üle ja pani siis kivid kotti tagasi ja otsustas proovida. Poiss siis küsis: kas vanamehe õnnistus on veel temaga? Võttis kotist kivi, ja vastus oli jah. Siis ta aga küsis, kas ta leiab oma varanduse? Aga kui tahtis kotist kivi võtta, kukkusid mõlmad maha. Ja poiss ei olnudki teadlik, et ta kott oli katki olnud. Ta võttis kivid üles ja pani need kotti tagasi. Aga kive maas nähes tuli talle meelde üks lause: "Õpi nägema ja järgima märke" Märk. Poiss naeris endamisi. Ta pani kivid kotti aga ei parandanud auku, kuna siis kivid saavad sealt välja kukkuda just siis kui tahavad. Nüüd ta mõistis, et see polnud mitte võõras maa, vaid uus maa. Siis meenutas ta aga seda mõõka, mida vaadates oma varandusest ilma jäi. Ja peagi uinus. Poiss ärkas sellepeale, et keegi teda müksas
KALLIS, MA OLEN ÕNNELIK LIIS LUKK Eesti Teatri Agentuuri 2015. aasta näidendivõistlusel äramärgitud 1 TEGELASED: ANN FELIX KAREEN TIM SAARA MEES 2 ESIMENE Varahommik. Felix seisab elutoa akna all. Toas on hämar ja teda pole õieti näha. Kuulda on köögist kostev gaasiboileri surin ja Felixi kiirenenud hingamine. Korraga hüppab ta diivani peale ja teeskleb magamist. Välisust püütakse avada, kuid see ebaõnnestub korduvalt. Lõpuks uks avaneb. Siseneb Ann. Luksudes. Ta püüab luksumist kinni hoida, aga see ajab teda hoopis naerma. Ann on leidnud üles lüliti. Valgus süttib. Felix ärkab. Ann püüab saapaid jalast võtta ja kukub pikali. FELIX Sa oled joonud? ANN (endiselt luksudes) Mina? Ei. FELIX Ära valeta. ANN No sai mõni kokteil joodud. Mis siis? FELIX Varem sa ei joonud. ANN Siis olid lapsed. FELIX
ARVO VALTON 1935- ALLIKAD: Väike eesti kirjanduslugu Eesti kirjanduslugu a.kull kulli pilk j.talvet tõrjumatu äär r.veidemann olla kriitik... väike eesti kirjanike leksikon v.vahing vaimuhaiguse müüt ,,Väike Eesti kirjanduslugu" Märt Hennoste, lk 390-392 Arvo Valton on viljelnud eri kirjanduszanre (novell, jutustus, romaan, aforism, luuletus, muinasjutt, näidend, filmistsenaarium), kuid enim on ta mõjutanud eesti novelli arengut.valton on ennekõike novellikirjanik, kelle loomingut iseloomstab kirjanduse uute võimaluste otsimine. Ta on leidnud tunnustust iseseisva juurdlejana. Saanud noorukina tunda ülekohut(perekond küüditati 1949. a. ja tulevase kirjaniku kooliaastad möödusid Novosibirski oblastis), on Valton kujunenud järjekindlaks vägivalla vastu võitlejaks. Tema protest dogmatismi, ametkondlikkuse, bürokraatia, kõige inimvääritu suhtes avaldus juba 60. aastatel, tuues kaasa valitsusringkondade poliitilisi ja ideoloogilisi süüdis
Kuid õnneks minuga seda ei juhtunud. Need sõjaväelased juhatasid meid oma korteritesse, ühes toas pidi elama vähemalt viis inimest. Paljud inimesed surid külma ja näljasurma kuid mina olin kaasa võtnud õmblusmasina nagu oleksin aimanud, et Siberis nii külm on. Aga ma aimasin, et paarist leivast me küll ära ei ela. Ja ma hakkasin tööle õmblejana ning sain päris head raha. Ma sain viis rubla päevas. Poole rahast pidin andma venelastele. Kuid elamiseks jäi piisavalt raha. Venerahvas oli eestlaste vastu väga vaenulik, nad peksid lapsi ja varastasid raha, mis kuulus eestlastele. 8 Ajalooline taust kahe suurema küüditamise vahepeal . juunil 1941 algas sõda Saksamaa ja NSV Liidu vahel. Paljud eestlased lootsid , et Saksa vägede abil õnnestub Punaarmee maalt välja tõrjuda ning Eesti iseseisvus taastada
Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana,
· Armastada ühte inimest, on raske. Varjata, seda armastust teise eest veelgi raskem. · Kõik pole kuld mis hiilgab, kuid mis hiilgas olid sina. · Elu on nagu film, aga elus ei saa sassiläinud kaadreid uuesti võtta! · Ma olen isekas , kannatamatu ja veidi ebakindel . Ma teen vigu , ma väljun kontrolli alt ja aeg- ajalt on minuga raske toime tulla , aga kui sa mu halvimate külgedega hakkama ei saa , siis põrgupäralt sa ei vääri mu parimaid külgi ! · Ma olen väike liivatera sinu suures liiva karjääris, mille kadumist sa tähele ei pane.Aga kui ma lendasin teise liivakarjääri, Panid sa mind tähele ja palusid et ma tagasi tuleksin, seda ma tegin, ja nüüd jälle see vana jant edasi ka läheb. Liivaterad kaovad, ja inimesed kaovad. Hoia neid ,kes sul veel alles on. ja ära lase neil olla see liivatera, mida sul tegelikult oleks vaja et üks kena liivaloss ehitada:) · Eile õhtul pimedas jalutades tundus nagu oleksin näinud sind, ku
Armastan Sind maailma lõppu ja ringiga tagasi . :) (L) Sina ja mina, taevas ja maa, vaatame teineteist, kuid kokku ei saa! Ainus asi,mis mulle sinu juures ei meeldi on see,et sa pole minu.:) Kui ma annan Sulle oma südame, siis palun hoia seda- mitte ära viska seda minema, sest seda südant tagasi ei saa Sa enam mitte kunagi anda! Sul on valus , kui lööd jala ära või lõikad näppu. Kuid tõeline valu tuleb siis , kui kaotad kellegi , keda armastad. Ühel õhtul nägin taevas langevat tähte.. ning ma soovisin võimatut.. Ma soovisin Teda.. (L) I wanna be with you, just with you, only with you, forever with you. Sa pole nagu teised .. Sa oled eriline ! Kui kedagi armastad, lase tal minna. Kui ta tuleb tagasi, on ta sinu oma. Kui mitte, siis pole ta iial seda olnudki. sõprus võib lõppeda armastusega, armastus aga mitte kunagi sõprusega. Ma olin koos sinuga, ma tundsin, et hoolid. See oli, on ja jääb parimaks .
NALJANDID JA ANEKDOODID Naljandid ja anekdoodid on koomilised rahvajutud. Sõna koomiline on siin kasutatud tähistamaks ligikaudu kõike seda, mis teeb nalja, paneb naerma, kuulub mõiste "huumor" alla. Huumor ja nali on lahutamatult seotud naeruga. Kuid nende piirid pole kattuvad. Naer on ühest küljest laiem: on olemas nt. "närvinaerud" -- hüsteeriline naer, kõdinaer, naerugaasi-naer, naer, mida kutsutakse esile teatud ajupiirkondade elektrilise ärritamisega. Inimene võib naerda ka lihtsalt rõõmust või elujõudude küllusest. Naer kui viisakusnaer või "kaameranaer" kuuluvad lihtsalt etiketti. Teisalt on naljaga külgnevaid nähtusi, nagu vaimukus, iroonia, sarkasm, mis ei tarvitse esile kutsuda välist naerureaktsiooni. Nalja suhteid kirjanduse ja muu folklooriga Folkloorne rahvajutt eristub siis kõigepealt mittefolkloorsest jutust, nt. Mark Twaini või Eduard Vilde humoreskidest, kuigi folkloori ja autoriloomingu vahe pole ajaloolises plaa
Sul ju homme tähtis päev. ROLAND: Puhka - puhka. Küll ma saan. LAURA: Või hakkame ikka minema? ROLAND: Enne nelja tundi pole mõtet ju minna. Viimane kord ilma autota välja tulla. (Osvaldile.) Saate ju aru, ega meile endile ju ka meeldi. Ei saa te magada ega midagi. OSVALD: Ärge muretsege. Ju oli seda vaja. Võib-olla tõesti. Olgu siis nii. LAURA: Osvald, ma palun sind. ROLAND: Mida sa soovid, Laura? OSVALD: Ma tänan. LAURA: Ole hea, too mulle mu kott. ROLAND: (toob väikese ridiküli) Tahad veel midagi? 15 16 LAURA: (sosinal) Musi. (Roland suudleb Laurat põsele, Laura hakkab meiki maha võtma.) OSVALD: Ei, teeme asja mõnusamaks. Preili saab omaette apartemendi. ROLAND: Kas siin on veel tube? Kus? OSVALD: See on mul varutuba. Väike, aga soe. (Võtab seina pealt vaiba maha, selle taga on väike uks.) Mul läheb hetk aega, tõstan voodi asjadest vabaks.
ROLAND: Kunstnik! Kuulsid, Laura. Oot, OSVALD: Ärge muretsege. Ju oli seda vaja. mis su nimi on? Võib-olla tõesti. Olgu siis nii. OSVALD: See on seal kirjas. Osvald Koger. LAURA: Osvald, ma palun sind. ROLAND: Osvald Koger, kas sa ei esinenud ROLAND: Mida sa soovid, Laura? eelmisel aastal sügisnäitusel? OSVALD: Ma tänan. OSVALD: Ei esinenud. LAURA: Ole hea, too mulle mu kott. ROLAND: Mis tehnikas sa töötad? ROLAND (toob väikese ridiküli): Tahad veel OSVALD: Praegu ma ei tööta. Aga ma tegin midagi? liiklusmärke. LAURA (sosinal): Musi. (Roland suudleb LAURA: Liiklusmärke?! Laurat põsele, Laura hakkab meiki maha OSVALD: Muidugi mitte ainult võtma.) liiklusmärke. Ma olen teinud tuleohutussilte, OSVALD: Ei, teeme asja mõnusamaks.
detsembril 1933 ja on maetud Tallinna Metsakalmistule. Vilde teoseid on välja antud suuretiraazilistes kordustrükkides. Mitmed teosed on jõudnud kinolinale, paljud tõlgitud naaberrahvaste ja teistessegi Euroopa keeltesse. Kirjaniku viimases elukohas Tallinnas Kadriorus asub memoriaalmuuseum. ,,Pisuhänd" Eduard Vilde LAURA. Ma võiksin sulle midagi anda - midagi otse elust - - ilusa väikese episoodi - SANDER. Mis see siis on? LAURA. Ma pidin saama mõne päeva eest surma - SANDER. Naa, see poleks mitte iseäranis ilus olnud! LAURA. Ei, aga kuidas mind päästeti. SANDER. Sa kõneled ikka tõtt? Sellest pole sa meile veel sõnagi lausunud. LAURA. Ei. (Viivitamisi.) On asju, mida tahaks omale hoida. Nagu sina enda loomisrõõmu. SANDER. Soo, soo. LAURA. Aga kui see sinule ehk kuidagi kõlbaks - nii vahele paigutada - väikeseks vinjetiks - ja kui sul omapärast kuju vaja oleks - - ma ei tea ju midagi - - SANDER
Õnne kuskilt leidnud pole ma. Aastad on vaid kiirelt mööda läinud Ning ei enam tagasi neid saa. Soovin küll ju ainult nõnda vähe, Ainsaks korraks koju saada veel. Kuid ma tean, mul soov ei korda lähe. Liiga hiljaks jäänud on nüüd see. Vahest harva siiski naerab päike. Koduõue silma ette toob. Tundub siis, kui oleksin veel väike ning võiks täide minna iga soov! On silmi siniseid Kask tukkus metsa serval. Tema kõrval on õitevaipa suikund vana saar. Seal nende all sind nägin esmakordselt, sest ajast jälgib mind su silmapaar. Refr. On silmi siniseid, on merekarva, on musti mandleid, pruune säravaid. Kuid selliseid kui sinul haruharva, ei terves ilmas rohkem pole neid. Su silmis nägin pisut suverõõmu, ja pisut sügisnukrat igatsust. Kuid minu jaoks su silmis, väike tüdruk on õige pisut ülemeelikust. Refr. On silmi siniseid ... Ei saatus iial tee mind õnnest rikkaks, vaid igatsuse mulle kinkind ta. Sa, väike tüdruk, usu, looda ikka,
Aga - eks selle üle või nõu pidada, kui uni maetud. Võib-olla paneme kevadel Manni seltsi karja? Margus kuluks mulle juba äkke taha ja kergema töö juurde põllule ära. PERENAINE (õhates). Kuidas me võtame nõia lapse oma laste hulka! PEREMEES. Nõia või mitte-nõia! Kes meile ütleb kui suur nõid ta oli või ei olnud! Tema suu ei kõnele enam. Ja kas siis laps ema patu pärast hukka peab saama! JAANUS (voodi äärel). Jah, ema luudekambris raejalgade peal. Nägin, kui sinna viidi. Ega neil ju kõhe kirstu ega midagi käepärast olnud. Visati muudkui eest ära sinna! PERENAINE. Vastu ööd veel niisugust asja kõneled! Ei tule või unigi enam silma. JAANUS (raskelt). Jah! Ega taha tulla! Vaikus. Peremees ja perenaine pööravad kambrisse minema. LAPS (ahju peal tõuseb istukile ja pahvatab nutma. Esimene sõna tuleb tema suust - südantlõhestav hüüd). Ema! Surmavaikus. Peremees ja perenaine on kui tarretanud.
HORATIO: Ma tulin, prints, te isa matusele. HAMLET: Mind palun ära pilka, koolivend - sa tahtsid öelda vist mu ema pulma, eks? HORATIO: Tõepoolest, prints, see järgnes üsna kohe. HAMLET: Sääst, sääst, Horatio - nii peiepraed külmroaks veel pulmalauda kõlbasid. Mu isa!... Vahel on, kui näeksin teda. HORATIO: Kus, kallis prints? HAMLET: Mu vaimusilma ees. HORATIO: Kord nägin teda: tubli kuningas. HAMLET: Ta oli igas asjas mees mis mees, ei leidu temasarnast enam. HORATIO: Möödund ööl ma nagu nägin teda, prints. HAMLET: Sa nägid? Keda? HORATIO: Kuningat, te isa. HAMLET: Mu isa? Kuningat? Siis taeva nimel, räägi! HORATIO: Kaks ööd on järjest need kaks aadlimeest, Marcellus ja Bernardo, näinud vahil
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
üsna uskumatu, et tema suutis seda teha nii järjepidevalt ja kõvasti. ( Intervjuu Arvi Antoniga, veebruar 2013) 2.6. Pojatütar Kristiina Anton Minul on veel vähem mälestusi oma vanaisast kui seda on Arvil või Arvol. Olin ju põhimõtteliselt kõige noorem lastelastest kuni tema surmani, kes temaga veel midagi koos jõudis teha. Nüüd on minust nooremad Uno Antoni lapselapsed Linda-Marie, Marten ja Mihkel. Tegelikult tuleb meelde üks kord, kui pidin vanaisaga mustikale minema. Oli mingi asi, millega sai paremini marju kätte aga mul seda polnud, pidin siis ühekaupa neid noppima. Vanaisal hakkas kahju ja andis mulle enda oma, et minul kergem oleks ja temal raskem. Veel tuleb meelde vaarikate korjamine, kuidas ta õpetas mind, et kergem oleks. Eredamad mälestused ongi marjapõõsastega seotud või sellest, kuidas talle meeldis mulle ajaloost rääkida. Midagi väga ei mäleta, olin ju nii pisike.
annaabi.ee 
