MUST KASS (0)

MUST KASS
Ma ei looda ega palugi, et keegi usuks seda kõige pöörasemat, aga kummatigi lihtsat lugu, mida kavatsen kirja panna. Oleksin tõesti hull, kui loodaksin seda juhtumi puhul, kus mu oma meeleorganid kuuldut-nähtut keelduvad tunnistamast. Ometi – hull ma ei ole – ja päris kindlasti ei näe ma ka und. Aga homme ma suren ning täna tahan vabastada oma hinge sellest koormast. Mu otsene eesmärk on esitada maailmale selgelt, lühidalt ja ilma seletusteta rida igapäevaseid juhtumeid. Oma tagajärgedega on need juhtumid mind kohutanud – piinanud – hävitanud. Aga ma ei püüagi neid tõlgendada. Minule pole nad tähendanud midagi peale jubeduse – paljudele ei paista nad mitte niivõrd kohutavate, kuivõrd eriskummalistena. Tulevikus võib-olla leidub tark inimene, kes taandab mu pettekujutelma argitõeks – minust rahulikum, loogilisem ja mitte nii kergesti erutuv inimene, kes näeb asjaoludes, millest mina aukartusega nii üksikasjalikult jutustan, üksnes täiesti loomulikku põhjuste ja tagajärgede seost.
Lapsest peale paistsin ma silma oma kuuleka ja sõbraliku loomu poolest. Mu südamehellus oli koguni nii silmatorkav, et sattusin kaaslaste pilke alla. Eriti meeldisid mulle loomad, ning vanemad olid hellitanud mind igasuguste lemmikloomadega. Nendega veetsingi peamiselt oma aega ning iialgi polnud ma nii õnnelik kui neid söötes ja kallistades. See iseloomu eripära tugevnes minu kasvades ning meheeas sai sellest üks mu peamisi rõõmuallikaid. Inimestele, kes on tundnud kiindumust truu ja targa koera vastu, on mul vaevalt tarvis selgitada, mis laadi või kui tugevat rahuldust see pakub. Looma isetus ja ennastohverdavas armastuses on midagi, mis läheb otse südamesse neile, kel on tihti olnud juhust panna proovile ei kellegi muu kui Inimese närust sõprust ja habrast truudust.
Ma abiellusin vara ja olin õnnelik, leides, et mu naise meelelaad vastab minu omale. Nähes, kuidas ma armastasin koduseid lemmikuid, ei lasknud ta mööda ühtki juhust, et muretseda mõni üpris meeldiva loomuga loom. Meil oli linde, kuldkalu, kena koer, küülikuid, pisike ahv ja kass.
Too viimane oli silmapaistvalt suur ja ilus loom, üleni must ja üllatavalt tark. Rääkides tema taiplikkusest, vihjas naine, kes südamepõhjas oli õige ebausklik, ühtelugu vanale rahvapärimusele, mille järgi kõik mustad kassid on maskeeritud nõiad. Mitte et ta seda eales tõsiselt oleks võtnud – ning ma nimetan seda seika üldse vaid seetõttu, et see juhtus mulle just praegu meenuma.
Pluto – nii oli kassi nimi – oli mu eriline lemmik ja mänguseltsiline. Mina üksi söötsin teda ja ta saatis mind, kuhu iganes ma majas ka ei läinud. Suure vaevaga suutsin takistada, et ta isegi tänavale mulle ei järgnenud.
Sel kujul kestis me sõprus mitu aastat, mille jooksul mu üldine meelelaad ja iseloom olid – Paharet Joomahimu mahitusel – (mul on häbi tunnistada) radikaalselt halvenenud. Muutusin päev-päevalt tujukamaks, kergemini ärrituvaks, hoolimatumaks teiste tunnete suhtes. Naisega rääkides ei valinud ma enam sõnu. Lõpuks kasutasin ta kallal koguni vägivalda. Mu lemmikud muidugi said tunda mu iseloomu muutust. Ma ei jätnud neid mitte üksnes hooletusse, vaid olin nende vastu koguni julm. Plutost ma siiski nii palju hoolisin, et hoidusin teda halvasti kohtlemast, nagu ma ilma igasuguse südamepiinata kohtlesin halvasti küülikuid, ahvi või koguni koera, kui nad juhuslikult või kiindumusest mulle teele ette sattusid. Mu haigus aga süvenes – sest millist haigust saab Alkoholiga võrrelda! – ja isegi Pluto, kes hakkas vanaks jääma ja seetõttu pisut pahuraks muutus – isegi Pluto sai tunda mu halva tuju tagajärgi.
Ühel õhtul purjus peaga linnas hulkumast koju tulnud, tundus mulle, et kass püüab must eemale hoida. Haarasin ta kinni; ehmunud mu ägedusest, kriimustas ta hammastega mu kätt. Otsekohe valdas mind meeletu raev . Ma ei tundnud iseennast enam ära. Näis , nagu oleks mu tõeline hing jalamaid kehast põgenenud; ning mingi džinnist turgutatud ülikuratlik õelus pani iga mu ihuliikme võbisema. Võtsin vestitaskust sulenoa, avasin selle, haarasin vaesel loomal kõrist kinni ja pistsin tal kõhklematult ühe silma välja! Punastan, põlen, värisen häbist, kui ma seda vastikut jõledust kirja panen .
Kui aru koos hommikuga tagasi tuli – kui olin öise prassimisuima välja maganud –, valdas mind toimepandud kuriteo pärast pooleldi jälestus-, pooleldi kahetsustunne; aga see oli parimal juhul mingi nõrk ja ebakindel tunne, millest hing jäi puutumata. Sukeldusin taas prassinguisse ja uputasin peagi veinis igasuguse mälestuse sellest teost.
Vahepeal kass aegamisi toibus. Kaotatud silma koobas pakkus, tõsi küll, hirmsat vaatepilti, aga loom ei paistnud enam valu kannatavat. Ta luusis endiselt majas ringi, ent nagu võis oodatagi, põgenes kabuhirmus minu lähenedes. Nii palju oli mulle mu vanast südamest veel alles jäänud, et mind kurvastas see ilmne põlguseavaldus olevuse poolt, kes mind kunagi oli nii väga armastanud. Aga see tunne andis peagi maad pahameelele. Ja siis tuli just nagu minu lõplikuks ja tagasipöördumatuks hukutamiseks PÕIKPÄISUSE-vaim. Seda vaimu filosoofia arvesse ei võta. Ometi olen ma sama kindel selles, et mu hing elab, kui selles, et põikpäisus on üks inimsüdame primitiivseid kalduvusi – üks neid jagamatuid esmaseid jooni või tundeavaldusi, mis annavad Inimese iseloomule suuna. Kes poleks sadu kordi tabanud end nurjatult või rumalalt teolt üksnes seetõttu, et ta teab, et ta seda tegema ei peaks? Kas ei kipu me kogu aja, hoolimata oma parimast arusaamisest, rikkuma seda, mis on Seadus, ainuüksi seetõttu, et teame ta seaduse olevat. See põikpäisusevaim niisiis tuligi, et mind lõplikult hukutada. See hinge mõõtmatu igatsus iseennast vaevata – omaenda loomuse kallal vägivalda tarvitada – teha ülekohut üksnes ülekohtu enda pärast – ajendaski mind jätkama ja lõpule viima ülekohut, mida olin teinud ilmsüütule elajale. Ühel hommikul libistasin talle külmavereliselt silmuse kaela ja poosin ta ühe puuoksa külge; poosin ta, pisarad voolamas ja kibedaim kahetsus südames; poosin ta sellepärast, et ma teadsin , et ta mind oli armastanud, ja sellepärast, et ma tundsin, et ta polnud mulle solvumiseks põhjust andnud; poosin ta sellepärast, et ma teadsin, et nii toimides teen pattu , surmapattu, mis niivõrd ohustab mu surematut hinge, et isegi – kui seesugune asi on võimalik – Kõige Armulisema ja Kõige Hirmuäratavama Jumala ääretu arm temani ei ulatu. Ööl, mis järgnes päevale, mil ma tolle ülimalt julma teoga hakkama olin saanud, äratas mind unest kisa , et tuli on lahti. Mu voodi eesriided olid leekides. Kogu maja lõõmas. Suure vaevaga õnnestus mu naisel, ühel teenijal ja minul tuleohust pääseda. Häving oli täielik. Kogu mu maine vara oli läinud ning siitpeale jäi mu osaks meeleheide.
Mu vaim pole nii nõder, et püüaksin selle õnnetuse ja julma teo vahel näha mingit põhjuse ja tagajärje seost. Aga ma kirjeldan üksikasjalikult faktide ahelat – ega taha ühtki võimalikku lüli puudulikuks jätta. Tulekahjule järgnenud päeval käisin maja varemetel. Seinad peale ühe olid sisse langenud. See vahesein , mitte eriti paks, seisis keset maja ja selle vastu oli toetunud mu voodi päits. Krohv oli siin suurelt osalt tulele vastu pannud – tõik , mille panin hiljutise krohvimise arvele. Selle seina juurde oli kogunenud tihe rahvasumm ja mitmed inimesed paistsid üht osa seinast piinliku ja innuka tähelepanuga uurivat. Sõnad „imelik”, „ainulaadne” ja muud selletaolised väljendid äratasid mu uudishimu. Astusin lähemale ja nägin valgel taustal just nagu bareljeefi tahutult hiiglasliku kassi kuju. See mulje oli tõesti imestusväärselt täpne. Looma kaela ümber oli köis .
Kui ma esimest korda nägin seda ilmutust – millekski vähemaks ei suutnud ma teda pidada –, olid mu imestus ja hirm piiritud. Kui ma aga lõpuks järele mõtlesin, meenus mulle, et kass poodi majalähedases aias. Tulekahjuhäire peale täitus aed kohe inimestega, kelle hulgast keegi lõikas kassi puu küljest alla ja viskas läbi lahtise akna minu tuppa . Arvatavasti taheti mind niiviisi unest äratada. Teiste seinte varisemine oli litsunud mu julmuse ohvri värskesse krohvi – lubi koos leekide ja korjusest õhkuva ammoniaagiga oligi siis valmis teinud portree, nii nagu ma seda nägin.
Kuigi ma sel kombel oma mõistusele, kui mitte lausa südametunnistusele, tolle äsja kirjeldatud fakti varmalt ära seletasin, ei jätnud see ometi mu mõttekujutusele sügavat mõju avaldamata. Mitu kuud ei saanud ma lahti kassi viirastusest; ja selle aja jooksul valdas mu südant uuesti ebamäärane tunne, mis tundus olevat, aga ei olnud, südametunnistuse piin . Hakkasin koguni kahetsema, et olin looma kaotanud, ja vaatasin viletsates urgastes, kus ma nüüd tavaliselt käisin, ringi, et leida mõnda sama liiki ja umbes sama välimusega lemmikut, kellega teda asendada .
Ühel ööl, kui ma pooljoobnult istusin ühes enam kui kurikuulsas urkas, äratas äkki mu tähelepanu mingi must asi, mis lebas ruumi peamiseks sisustuseks oleva päratu džinni- või rummiaami otsas. Olin mitu minutit ühtejärge aami vahtinud ja mis mind nüüd imestama pani, oli see, et ma varem toda asja seal peal polnud märganud. Astusin lähemale ja puudutasin seda käega. See oli must kass – väga suur kass – täiesti sama suur kui Plutogi ning igas suhtes täpselt tema moodi, välja arvatud üks asi. Plutol polnud ainsatki valget karva üle terve keha, sel kassil oli aga suur, ebamäärase kujuga valge laik, mis kattis peaaegu kogu rinnaesise.
Minu puudutuse peale tõusis ta jalamaid püsti, lõi valjusti nurru, hõõrus end vastu mu kätt ja näis mu tähelepanust rõõmu tundvat. Just teda ma olingi otsinud. Olin kohe valmis teda peremehe käest ära ostma, too aga ei tunnistanud looma omaks – ei teadnudki tast midagi ega olnud teda iial varem näinud.
Paitasin kassi edasi ja kui hakkasin koju minema, paistis loom tahtvat kaasa tulla. Olin sellega päri ja edasi minnes kummardusin aeg-ajalt alla ja patsutasin teda. Kui ma majja jõudsin, kodunes ta seal kohe ning temast sai jalamaid mu naise suur lemmik.
Mis minusse puutub, siis leidsin peagi, et ma teda ei salli. Otse vastupidi sellele, mida olin oodanud; ma ei tea, kuidas või miks see nii oli – aga tema ilmne kiindumus minusse oli mulle vastik ja tüütu . Järk-järgult süvenes see vastikus ja tüdimus kibedaks vihkamiseks. Vältisin looma, mingi häbitunne ja mälestus eelmisest julmusest takistasid mind talle haiget tegemast. Mitu nädalat ei löönud ma teda ega kohelnud ka muul viisil eriti halvasti; aga aegamisi – väga aegamisi – hakkasin teda kirjeldamatult jälestama ning põgenesin vaikselt ta vastikust lähedusest nagu katku hinguse eest.
Mis mu vaenu tolle elaja vastu kahtlemata suurendas, oli see, et ma järgmisel hommikul pärast tema kojutoomist avastasin, et ta nagu Plutogi oli ühest silmast ilma jäänud. See asjaolu aga tegi ta veelgi armsamaks mu naisele, kellel, nagu olen juba maininud, oli ülimal määral seda õrna inimlikkust, mis omal ajal oli olnud mu silmapaistvamaid iseloomujooni ning paljude mu kõige lihtsamate ja puhtamate rõõmude allikas.
Ent mida vastumeelsemaks kass mulle muutus, seda enam näis ta minusse kiinduvat. Ta käis mu kannul niisuguse visadusega, mida on raske lugejale mõistetavaks teha. Mil iganes ma maha istusin, ronis ta mu tooli alla või kargas mu põlvele, puistates mind üle oma vastikute hellitustega. Kui ma minekuks püsti tõusin, jäi ta mulle jalgu, nii et ma peaaegu ümber pidin kukkuma, või haaras oma pikkade ja teravate küüntega mu riietest kinni ja ronis niiviisi mu rinnale . Neil kordadel, kuigi mul oli kange tahtmine teda ühe hoobiga hävitada, hoidis mind seda tegemast osalt mälestus eelmisest kuriteost, peamiselt aga – lubage mul see kohe üles tunnistada – selge hirm tolle elaja ees.
See hirm polnud õieti hirm mingi füüsilise kurjuse ees – ometi ei oska ma seda teisiti määratleda. Mul on peaaegu häbi tunnistada – jah, isegi selles kurjategijakongis on mul peaaegu häbi tunnistada –, et hirmu ja õudust, mida loom mulle sisendas, süvendas veelgi üks pöörasemaid kujutlusi, mida on võimalik välja mõelda. Mu naine oli enam kui ühel korral juhtinud mu tähelepanu kummalisele valgele karvalaigule, millest ma rääkisin ja milles seisnes ainus nähtav erinevus veidra looma ja kassi vahel, kelle olin hävitanud. Lugeja mäletab, et too märk, kuigi suur, oli algselt väga ebamäärase kujuga, aegamisi aga – vaevu märgatavalt, nii et mu mõistus algul tõrkus seda tunnistamast – omandas see lõpuks rangelt selged piirjooned. See kujutas nüüd riistapuud, mille nimetamine mind hirmust võbisema ajab, ja seetõttu ma peaaegu jälestasin ja kartsingi seda looma ja tahtsin sellest monstrumist vabaneda , kui ma vaid oleksin julgenud – sel oli nüüd, uskuge mind, ühe võika – ühe kohutava asja kuju – VÕLLA kuju! – oo Hirmu ja Roima , Agoonia ja Surma kohutav masinavärk!
Ja nüüd olin ma tõesti viletsaim kõigist viletsaist inimolendeist. Ja mingi mõistuseta elajas, kelle suguvenna olin põlastavalt hävitanud, see mõistuseta elajas valmistas mulle – mulle, Suure Jumala kuju järgi loodud inimesele – nii palju talumatut vaeva! Oh häda! ei päeval ega öösel tundnud ma enam puhkuse õnnistust! Päeval ei jätnud elukas mind hetkekski üksi, öösel aga võpatasin iga tund kirjeldamatust hirmuunenäost ärkvele, et tunda tema kuuma hingeõhku oma näol ja ta tohutut raskust – lihaliku kuju saanud luupainajat, mida endast raputada mul ei jätkunud jõudu – igavese koormana oma südamel !
Niisuguste piinade surve all varises kokku seegi kasin hea, mis minusse veel oli jäänud. Mu ainsateks südamesõpradeks said kurjad mõtted – kõige süngemad ja kurjemad mõtted. Mu tavaline tusatuju kasvas kõigi asjade ja kogu inimkonna vihkamiseks; paraku aga kannatas mu äkiliste, korduvate ja taltsutamatute raevupursete all kõige sagedamini nurisemata mu naine, kes kunagi millegi üle ei kaevanud.
Ühel päeval, kui ma majapidamise asjus pidin minema selle vana maja keldrisse, kus me vaesuse pärast olime sunnitud elama, tuli naine minuga kaasa. Kass järgnes mulle mööda järsku treppi ja oleks mu äärepealt pea ees trepist alla tõuganud, mis ajas mu lausa marru. Haarates kirve ja unustades oma meeletus vihas lapsiku hirmu, mis seni mu kätt oli tagasi hoidnud, sihtisin looma pihta hoobi, mis muidugi talle silmapilk oleks saatuslikuks saanud, kui see minu tahtmise järgi oleks langenud. Aga mu naise käsi peatas hoobi. Sattunud sellest vahelesegamisest otse sõgedasse raevu, kiskusin oma käe ta haardest lahti ja lõin kirve talle sügavale pealuusse. Ilma ühegi oigeta langes ta sinnasamasse surnult maha.
Selle jäleda roima sooritanud, asusin – igati kaalutletult – laipa peitma. Ma teadsin, et ma ei saa seda majast välja viia, ei päeval ega öösel, riskimata, et naabrid näha võivad. Mu peast käis läbi mitu plaani. Kord mõtlesin raiuda surnukeha väikesteks tükkideks ja need ära põletada. Siis jälle otsustasin kaevata talle haua keldri põrandasse. Samas kaalutlesin, kas mitte visata teda õues kaevu – või pakkida kauba pähe kasti, nagu kord ja kohus, ning lasta see pakikandjal majast välja viia. Lõpuks sattusin mõttele, mis minu arust pakkus palju paremat väljapääsuteed kui ükski eelmine. Otsustasin müürida laiba keldri seina sisse, nii nagu keskaegsed mungad oma ohvreid kinni müürisid.
Seks otstarbeks oli kelder väga kohane. Ta müürid olid õige lohakalt laotud ja hiljuti üleni kaetud paksu krohviga, mida õhu niiskus polnud lasknud kalgistuda. Pealegi oli ühes seinas mingi eend – korstnajalg või kamin , mis oli kinni müüritud, nii et ta ülejäänud keldrist ei erinenud. Olin kindel, et saan tellised selle koha pealt hõlpsasti eemaldada, laiba sisse toppida ja kõik endist moodi kinni müürida, nii et ükski silm midagi kahtlast ei märkaks .
Ja see arvestus ei petnud mind. Kangi abil urgitsesin tellised kerge vaevaga lahti, ja toetanud surnukeha vastu sisemist seina, jätsin ta sesse asendisse ning ladusin müüri uuesti üles, nii nagu see algselt oli olnud. Muretsenud kõiki ettevaatusabinõusid tarvitusele võttes lupja, liiva ja jõhvi, valmistasin krohvisegu , mida ei saanud vanast eristada, ja võõpasin sellega uue tellisemüüri hoolikalt üle. Kui olin lõpetanud, tundsin rahuldust, et kõik on korras. Müür ei reetnud vähimalgi määral, et seda oli lõhutud. Põrandalt korjati praht piinliku hoolega üles. Vaatasin võidurõõmsalt ringi ja ütlesin endale: „Siin vähemalt pole mu vaev olnud asjata.”
Mu järgmine samm oli otsida elajat, kes oli olnud kogu selle õnnetuse põhjuseks, sest ma olin lõpuks kindlalt nõuks võtnud ta tappa. Oleks mul õnnestunud ta sel hetkel kätte saada, oleks ta saatus olnud otsustatud; aga paistis, et mu ennistise viha ägedus oli kavalat looma kohutanud ja ta hoidus mu praeguse meeleolu juures mulle silma alla sattumast. On võimatu kirjeldada või kujutleda seda sügavat õnnist kergendustunnet, mida põlatud looma äraolek mu rinnas esile kutsus. Kass ei ilmunud öö jooksul nähtavale; ja nii magasin ma sügavalt ja rahulikult vähemalt ühe öö, sestpeale kui ta majja oli toodud; jah, magasin, hoolimata mõrvakoormast hingel.
Teine ja kolmas päev möödusid, aga mu piinaja ei tulnud ikka veel. Hingasin taas nagu vaba mees. Koletis oli kabuhirmus majast igaveseks põgenenud. Ma ei näe teda enam iial! Tundsin ülimat õnne! Mu sünge teo süü ei häirinud mind peaaegu üldse. Oli olnud mõningaid järelepärimisi, aga nendele oli kerge vastata. Oli koguni korraldatud läbiotsimine – aga muidugi ei leitud midagi. Mu tulevane õnn paistis olevat kindlustatud.
Neljandal päeval pärast tapmist tuli täiesti ootamatult majja salkkond politseinikke, kes asusid uuesti maja ja selle ümbrust rangelt läbi otsima. Kuna ma aga olin kindel, et mu peidukohta pole võimalik avastada, ei häirinud see mind põrmugi. Politseinikud käskisid mul neid läbiotsimisel saata. Nad ei jätnud ühtki nukatagust ega nurka läbi uurimata. Lõpuks läksid nad kolmandat või neljandat korda alla keldrisse. Mul ei värisenud ükski lihas. Mu süda lõi rahulikult nagu süütul magajal. Sammusin ühest keldri otsast teise. Panin käed rinnale vaheliti ja kõndisin muretult edasi-tagasi. Politsei oli igati rahul ja valmistus lahkuma. Ma ei suutnud oma rõõmu talitseda. Ma lausa põlesin, et võidurõõmsalt öelda kas või üksainus sõnagi, nii et nad oleksid täiesti veendunud minu süütuses.
„Härrased,” ütlesin ma lõpuks, kui kogu seltskond hakkas trepist üles minema, „mul on hea meel, et olen suutnud te kahtlusi vaigistada . Soovin teile head tervist ja pisut rohkem viisakust. Muide, härrased, see – see on väga hästi ehitatud maja.” (Oma meeletus ihas öelda midagi muretut tajusin ma vaevu, mida ma üldse rääkisin.) „Võiksin öelda, et haruldaselt hästi ehitatud maja. Need seinad – kas lähete juba ära, härrased? – need seinad on tihkelt üles laotud,” ning aetud mingist kelkivast sõgedusest, koputasin ma siinkohal enda käes oleva kepiga just vastu müüri seda osa, mille taga seisis mu armastatud naise surnukeha.
Aga Jumal kaitsku ja päästku mind saatana küüsist! Vaevalt jõudis mu löökide kaja vaibuda, kui sellele vastas hääl hauakambrist! – karjatus, algul summutatud ja katkendlik, nagu lapse nuuksumine, millest aga paisudes sai üksainus pikk ja pidev kriiskamine, anomaalne ja ebainimlik ulgumine, pooleldi hirmunud, pooleldi võidurõõmus karjatus, mis võinuks kerkida üksnes põrgust, ühiselt piinades vaevlevate neetute ja needuse üle juubeldavate deemonite kõrist.
Pole mõtet rääkida minu enda tunnetest. Minestades vaarusin vastasseina äärde. Hetkeks jäid mehed trepil tohutust hirmust ja õudusest liikumatult seisma. Järgmisel silmapilgul oli tosin tugevat kätt müüri kallal. See langes tervena. Laip , juba suuresti kõdunenud ja tardunud verega koos, seisis vaatajate silme ees püsti. Tema pea peal, punane suu pärani ja ainus silm kiiskamas, istus jälk elajas, kes mind salakavalalt oli ahvatlenud tapma ja kelle reetlik hääl mu timuka kätte oli andnud. Olin tolle peletise hauda sisse müürinud!