Õiguse printsiibid (3)

Mis on õiguse printsiibid ?

Õiguse printsiibid tulenevad eelkõige riigi kõige kõrgemast õigusallikast- konstitutsioonist.
Eesti Vabariigi põhiseaduse alusel võib välja tuua järgmised printsiibid:
1) demokraatia printsiip- demokraatlikes riikides põhineb seadusandlik võim parlamendi tegevusel. Riigivõim kuulub rahvale ja lähtub rahvast. Rahval on õigus formeerida kõrgemaid riigiorganeid- oma valitud esindajate kaudu kujundada riigi poliitikat. Põhiseaduse § 1 kohaselt on rahvas kõrgeima riigivõimu kandja Eestis. Rahvas teostab kõrgeimat riigivõimu hääleõiguslike kodanike kaudu, Riigikogu valimistega ning rahvahääletusega.
Demokraatlikus režiimis saab valdav enamus kasutada poliitilisi –ja inimõigusi ning nende õiguste kaitse on kohtulikult tagatud, peavad toimuma üldised, perioodilised, ausad ja vabad valimised.
2) vabariikluse printsiip- Eesti on parlamentaarne vabariik. Vabariiklikele valitsemisvormidele on omane, et riigipea on perioodiliselt valitav. Põhiseaduse § 65 on sätestatud, et Riigikogu valib Vabariigi presidendi. Valitsusel peab olema Parlamendi usaldus. Parlament saab Valitsusele umbusaldust avaldada (põhiseadus § 65 p.13).
President on küll täitevvõimuorgan, kuid ta ei ole selle eesotsas.
Riigipea on allutatud Parlamendi kontrollile ning tema põhifunktsiooniks on riigi esindamine rahvusvahelistes suhetes teiste riikidega.
3) unitaarriikluse printsiip
Põhiseaduse § 2 lg 1 ütleb, et Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik. lg 2 kohaselt on Eesti riiklikult korralduselt ühtne riik, mille territooriumi haldusjaotuse sätestab seadus. Seega Eesti on unitaarne riik riikliku korralduse vormi poolest, mis näitab riigi haldusterritooriumi jaotust, haldusüksuste suhete omavahelist iseloomu ja suhet terve riigiga.
Unitaarsetes riikides on ühtne parlament , seadusandlus ja kohtusüsteem. Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele ei saa Eesti Vabariigi koosseisus olla autonoomseid rahvuslik-territoriaalseid üksusi.
4) legaalsuse printsiip e. seaduslikkuse printsiip
Põhiseaduse § 3 lg 1 sätestab, et riigivõimu teostatakse üksnes Põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seega kehtib Eestis demokraatlikes õigusriikides tunnustatud põhimõte, et avaliku võimu teostamisel (nii seadusandliku, täidesaatva kui ka kohtuvõimu) tuleb järgida legaalsuse põhimõtet. Kõik põhilised otsused, mis avalik võim teeb, peavad lähtuma seadustest .
Põhiseaduses on ka teisi sätteid, mis täiendavad legaalsuse printsiipi . Näiteks põhiseaduse §146 järgi mõistab õigust ainult kohus, kes on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Ka inimeste õigusi ja vabadusi võib piirata vaid kooskõlas põhiseadusega ja seaduses sätestatud juhtudel. Põhiseaduse §15 sätestab, et igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse.
Võimu teostamine peab olema legaalne nii õigusakti sisu kui ka võimu teostamise viisi ja vormi poolest.
5) rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normide ja põhimõtete ülimuslikkuse printsiip
Põhiseaduse § 3 järgi on rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid Eesti õigussüsteemi lahutamatuks osaks. Selliste üldpõhimõtete all mõistetakse rahvusvahelist tavaõigust, selliseid rahvusvaheliste konventsioonide norme, mida tsiviliseeritud maailm peab riigile kohustuslikuks isegi siis, kui riik sellega ühinenud ei ole (näiteks rassilist diskrimineerimist keelavad normid).
Nendest printsiipidest tuleks eristada veel õiguse üldtunnustatud põhimõtteid ehk printsiipe , mis on tuletatud õigusest endast ja millele peab vastama nii seadusandlus kui ka õiguse rakendamine. Avalik võim on seotud õiguse kui tervikuga , kuhu kuuluvad ka õiguse üldtunnustatud põhimõtted, millega peavad kooskõlas olema nii põhiseadus kui ka teised õigusaktid.
Õiguse üldtunnustatud põhimõtetena käsitletakse:

Võrdse kohtlemise põhimõte. Eestis on see põhimõte esmakordselt fikseeritud manifestis “Kõigile Eestimaa rahvastele”. Võrdse kohtlemise põhimõtte järgi tuleb võrdseid olukordi käsitleda ühtmoodi. Samasuguste olukordade ebavõrdne käsitlemine on diskrimineerimine .

Proportsionaalsuse põhimõte. Proportsionaalsuse põhimõte on tuletatud põhiseaduse§ 11, mille järgi õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega ning piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.

Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõte. Õiguspärase ootuse põhimõtte järgi peab isikul olema õigus realiseerida oma õigusi mõistlikus ootuses , et talle lubatu ka kehtima jääb (näiteks kui isikule on määratud mingiks ajaks teatud soodustus , siis antud põhimõte aitab vältida soodustuse ennetähtaegset äravõtmist).
Vastavalt õiguskindluse põhimõttele on isikul õigus näiteks vaidlus läbi vaadata selle esemeks olnud sündmuse toimumise ajal kehtinud seaduse alusel ning tagasiulatuvate isiku olukorda halvendavate normide rakendamine on kriminaalõiguses keelatud.

Asja arutamine mõistliku aja jooksul. Antud printsiip kehtib nii kohtumenetluses kui ka haldusmenetluses ja tuleb kohaldamisele eelkõige siis, kui seaduses pole kirjas asja läbivaatamise tähtaega. Mõistliku aja kriteerium on hinnanguline ja sõltub antud konkreetsetest asjaoludest (näiteks kohtuasja keerukusest).
6) võimude lahususe printsiip
Võimude lahususe printsiibi võib jagada kaheks: traditsiooniline võimude lahusus ja personaalne võimude lahusus.
Traditsioonilise võimude lahususe all mõistetakse seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu lahusust. Seadusandlik võim kuulub parlamendile, täidesaatev valitsusele (ka president kuulub täidesaatva võimu harusse ), kohtuvõimu teostavad kohtud. Siiski tavaliselt see lahusus ei ole täielikult absoluutne. Üks võimuharu võib teise võimuharu pädevusse kuuluvate küsimustega teatud ulatuses tegeleda. Näiteks valitsus teostab määruste andmisega ka legislatiivfunktsiooni (seadusandlikku funktsiooni). Selline valitsuse õigus peab tulenema põhiseadusest ja põhiline seadusandlik funktsioon peab jääma parlamendile. Võib olla ka vastupidi. Seadusandlikule võimule on antud mingis osas täidesaatva riigivõimu funktsioonid. Näiteks põhiseaduse § 65 punktide 7 ja 8 alusel nimetab Riigikogu Vabariigi presidendi ettepanekul ametisse Riigikohtu esimehe, Eesti Panga nõukogu esimehe, riigikontrolöri, õiguskantsleri ja kaitseväe juhataja või ülemjuhataja; Riigikohtu esimehe ettepanekul ametisse Riigikohtu liikmed. On vajalik, et iga võimuharu peab tegelema oma põhifunktsiooniga ning teiste funktsioonide täitmine peab olema kooskõlas põhiseadusega.
Kohtuvõimu sõltumatus on oluline, kuna on vaja tagada sõltumatu ja erapooletu kohtupidamine. Põhiseaduse §146 ütleb, et kohus on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Kohtuvõimu seosed teiste võimuharudega on suhteliselt piiratud, et õigusmõistmine oleks kooskõlas õigusriigist tuleneva põhimõttega.
Personaalse võimude lahususe all mõistetakse seda, et üks isik ei või üheaegselt olla mitme võimuharu teenistuses üheaegselt. Põhiseaduse § 84 järgi lõpevad ametisseastumisega Vabariigi Presidendi volitused ja ülesanded kõigis valitavates ja nimetatavates ametites ning ta peatab ametisoleku ajaks oma erakondliku kuuluvuse .§ 147 lg 3 järgi ei tohi kohtunikud olla peale seaduses ettenähtud juhtude üheski muus valitavas ega nimetavas ametis.
7) Inimväärikuse printsiip
Inimväärikuse printsiip on tuletatud põhiseaduse § 18 järgi. Vastavalt sellele ei tohi kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada .

Millised seadused lepingute kohta käivad?

Tsiviilõiguslik leping võib oma olemuselt olla kas võla-, asja-, perekonna- või pärimisõiguslik.
Tsiviilseadustiku Üldosa Seadus (TSÜS, jõustus 1. juuli 2002) sätestab tsiviilõiguse üldpõhimõtted, sealhulgas tehingute regulatsiooni. Leping on mitmepoolne tehing. Lisaks tehingutele sätestab TSÜS isikute mõiste (füüsilised ning juriidilised isikud), esindusõiguse, tähtajad ning aegumise.
Lepinguna kitsas tähenduses mõistetakse ainult võlaõiguslikku lepingut, mis kujutab endast tsiviilõigusliku võlasuhte tekkimise alust. Võlaõiguses kasutatav lepingu mõiste on aluseks ka üldisele lepinguteooriale. Nii laienevad võlaõigusliku lepingu üldised põhimõtted ja printsiibid, sealhulgas ka lepingu sõlmimise põhimõtted, reeglina kõigile lepinguliikidele. Seega sätestab lepinguliste suhete olemuse Võlaõigusseadus (VÕS, jõustus 1. juuli 2002). Võlaõigusseadus reguleerib lepingu sõlmimist, täitmist, lõppemist, vastutust, lepingust taganemist ning lepinguväliseid kohustusi. Võlaõigusseaduse üldosas sätestatut kohaldatakse kõigile antud seaduses või muudes seadustes nimetatud lepingutele, samuti ka töölepingule ning muudele mitmepoolsetele tehingutele. Kui leping vastab kahe või enama seaduses sätestatud lepinguliigi tunnustele, kohaldatakse võimalusel neid regulatsioone üheaegselt.
TSÜS ning VÕS annavad baasi lepingute sõlmimiseks, kuid konkreetset valdkonda puudutava lepingu sõlmimisel tuleks alati vaadata ka eriseadusi. Eriseadustest võib tuleneda kohustuslik vorminõue teatud liiki lepingutele.
Asjaõigusseadus sisaldab asjaõiguslike küsimuste (valdus, omand, servituudid, hoonestusõigus, ostueesõigus, pandiõigus) regulatsiooni. Asjaõigusseadus sätestab näiteks kohustusliku notariaalse tõestamise nõude kinnisasja omandamiseks või võõrandamiseks.
Perekonnaseadus reguleerib perekonda ning abikaasasid puudutavaid varalisi ja mittevaralisi õigusi ning kohustusi, lapsendamist, hooldust ning eestkostet. Seadus sätestab näiteks, et abieluvaraleping peab olema notariaalselt tõestatud.
Pärimisseadus reguleerib seadusjärgset ning testamendiga pärimist, samuti pärimislepingute sõlmimist. Testament peab olema notariaalselt tõestatud, kodune testament kehtib kuus kuud peale tegemist.
Äriseadustik reguleerib ettevõtete ühinemist, jagunemist, ümberkujundamist, ettevõtjate tegevuse ning äriregistri pidamist. Osaühingu asutamisleping peab olema notariaalselt tõestatud.