LAPSULIBLIKAS Lapsulibliaks on üks Eesti kõige tavalisem liblikas. Lapsuliblikas on metsaliik, aga teda võib kohata ka linnades. Varakevadel, juba esimeste soojade ilmade saabudes ilmuvad lapsuliblikad metsaservadesse, niitudele ja teedele. Kui enamus liblikaid elab talve kui neile ebasoodsa aastaaja üle nukustaadiumis, siis mõned liblikad talvituvad valmikuna. Seetõttu ongi võimalik neid lendamas kohata kevadel kohe, kui päike natukenegi soojemalt paistma hakkab. Talvituvat lapsuliblikat võiks leida metsa alt rohust või samblast. Isased lapsuliblikad on sidrunkollased, emased rohekaskollased. Esitiibade tipp on sirpjalt teritunud, tiibade ülaküljel sooned heledad.
Kultuurrohumaa Koostasid: Jargo Pütsep Gelvin Palk Andreas Mänd Kultuurrohumaa Kultuurrohumaad on need rohumaad, mis on pealtparandamise või uuskülvi teel väärtusliku heintaimiku omandanud ja annab rohkelt väärtuslikku loomasööta. Niisugune rohumaa püsib kasutamiskõlblikuna paarkümmend aastat, kuid nad vajavad hooldust ja väetamist. Kultuurrohumaad jaotatakse seal toimuva tegevuse järgi. a)kultuurniidud (sealt tehakse heina) Tänapäeval külvab inimene niitudele just neid taimi, mis sobivad loomade söötmiseks kõige paremini. b)kultuurkarjamaad (seal karjatatakse loomi) Kultuurheinamaadel on umbrohtudeks kõik sellised taimed, mida heina hulka ei taheta. Nad on kas mürgised loomadele, või vähendavad nad kultuurrohumaa saagikust. Tüüpilised umbrohud Ohakas Tulikas Koerapöörirohi Naistepuna Tüüpilised kultuurid Timut Ristik Lutsern Loomastik Kariloomad (kitsed, hobused, sead, lambad, veised)
Kultuurrohumaad jaotatakse selle järgi, mida seal tehakse: Kultuurrohumaad jaotatakse selle järgi, mida seal tehakse: Click to edit Master text styles a)kultuurniidud (seal Second level Third level tehakse heina) Fourth level Tänapäeval külvab Fifth level inimene niitudele just neid taimi, mis sobivad loomade söötmiseks kõige paremini. b)kultuurkarjamaad (seal karjatatakse loomi) on karjamaa, millel on külvatud rohustu. Loomi karjatatakse Click to edit Master text styles enamasti kultuurkarjamaadel, Second level mille heintaimik on rajatud Third level uuskülviga. Kultuurkarjamaade Fourth level
Niitmata karjatamata puisniidud võsastuvad paraku kiiresti. Eriti märgatav on puisniitude kadumine Eesti saartel. 6. RANNANIIDUD 6.1 Iseloomustus Botaaniliselt nimetatakse rannaniitudeks mere kaldal suuremal või vähemal määral soolase merevee mõju all asuvaid niite. Vastavalt kõrgusele merepinnast ja sellest tulenevalt merevee mõju tugevusele jagatakse rannik subsaliinseks, saliinseks ja suprasaliinseks vööndiks. Nagu enamusele niitudele on ka rannikuniitudele iseloomulik avatus. 6.2 Inimmõju Kõik meie rannikukooslused on primaarsed, s.t. et nad on tekkinud maatõusul merest kerkinud vabale, eelnevalt taimestumata pinnasele, mida inimene on kasutanud loomade karjatamiseks ja heinamaana. Viimastel aastakümnetel on traditsiooniline rannaalade majandamine jäänud soiku ning tulemuseks on nende kinnikasvamine
Niit on puudeta või väheste puudega ala, kus kasvavad põhiliselt rohttaimed. Kui puid ja põõsaid on 10-50%, on tegu puisniiduga. See on üleminekuastmeks niidu ja metsa vahel. Nimetus "niit" tuleneb sõnast "niitjas", mis tähistab seal kasvavaid niitjate lehtedega taimi. Tihti kasutatakse niidu asemel mõistet rohumaa, kuid päris täpne see ei ole. Rohumaal on laiem tähendus see hõlmab lisaks niitudele ka heina- ja karjamaid. Inimmõju alusel võib niidud jaotada pool-looduslikeks ja kultuurniitudeks. Kasvutingimuste alusel jaotatakse niidud 4 suurde rühma: aru-, lammi-, ranniku- ja soostunud niidud. Ka mujal maailmas on meie niitudele sarnaseid taimekooslusi, kuid igal maal
· suur üle 800 g Võrreldes hernega on oa kasvuaeg ligi 40 päeva (kuu aega!) pikem. Kasvatamiseks sobivad raskema lõimisega, kevadel varakult harimist võimaldavad mullad. Külvikorras sobib uba külvata alles 4...5 aastat pärast uba või teisi kaunvilju põhiliselt nende ühiste haiguste vältimiseks. Suure saagivõime (üle 5t/ha) realiseerumine sõltub suuresti kohalikust kliimast ning maaviljeluskultuuri tasemest. Samuti pakume erinevatele mullastikutingimustele niitudele ja karjamaadele erineva liigivalikuga valmis seemnesegusid, kus igal komponendil liigil oma kindel osa täita nii kamara vastupidavuse, saagikuse kui söömuse ja söödaväärtuse tõstmisel. Heintaimede liigid, mille seemet Soasepa Seemnekaubandus nii puhaskultuuridena, seemnesegudena niitudele ja karjamaadele pakub on järgmised http://www.soasepa.ee/index.php?id=100
Karjamaal on valgel ristikul hea järelkasv, ta kannatab hästi sõtkumist ja söötmist. Võsundilise, roomava kasvu tõttu võib kergesti täitsa tühikud heinakamaras. Seemne varisemise ja loomade väljaheidete kaudu levib ta ise. Vastavalt oludele võib rohkus heinkamaras väga muutuda, vihmastel aastatel tõusta, põuastel kahaneda. Puhaskülvi normiks on 10-15 kg kahjukülvis hektari kohta. karjamaadele võetakse segusse head seemet kuni 5 kg, püsivaile niitudele ligi 2 korda vähem. Kus looduses vabalt rohkesti valget ristikheina kasvab, võib segusse vähem külvata. Peaaegu puhta kasvu korral on haljasmassi saagid 60-150 kvintaali hektarilt. Ristikhein on Iirimaa rahvustaim, mida olevat kasutanud Püha Patrick kolmainsuse mõiste isa, poja ja püha vaimu - seletamiseks. Kristluses tähistatakse ristikulehega kolmainsust, lehte kujutati sageli kirikute akendel nii pidi saama kurjad vaimud eemale peletada. Euroopas on
Subsaliinne vöönd on alaliselt või pikka aega üle ujutatud rannaala, kus taimede alumised osad on alaliselt vees; saliinne vöönd on merevee mõjupiirkonnas lainetuse või kõrgvee ajal; suprasaliinsele vööndile mere mõju tavaliselt enam ei ulatu. Lisaks mõjutavad rannikutaimestikku veel tuulte, lainete ja jää mehhaaniline toime. Sellest tulenevalt on mereranniku taimkattele reeglina iseloomulik vööndilisus. Nagu enamusele niitudele on ka rannikuniitudele iseloomulik avatus. Rannaniidud on meil levinud rannikualadel. Vähem on neid Põhja-Eesti paerannal. Enamus rannaniitudest asuvad Lääne-Eestis ja saartel. Euroopas on rannaniidud algselt olnud levinud kõikjal kus olid nende tekkeks ja säilimiseks (karjatamine, niitmine) vajalikud tingimused. Kaasajal on rannaniitude pindala maailmas tugevalt vähenenud kas randade kasutusviisi muutumise või harvematel juhtudel rannaniidul majandamise lõppemise tõttu. Eestis on
heinamaadel, on väga liigirikkad, sest seal on nii metsa- kui niidutaimi ja loomi, 5. sooniit märja mullaga niit, tavaliselt sooservadel, 6. looniit paekivisel pinnal, leidub rannikualal ning läänesaartel, 7. luhaniidud asuvad aladel, mida jõed kevadise suurvee ajal üle ujutavad, 8. rannaniidud asuvad mere ääres, seal karjatatakse loomi, sest niitmiseks on maapind liiga kivine. (2) 3.2. Kultuurniidud Tänapäeval külvab inimene niitudele just neid taimi, mis sobivad loomade söötmiseks kõige paremini. Selleks, et heinasaak paraneks, niite väetatakse ja liigne vesi juhitakse kraavide abil ära.(1) Niitmine, karjatamine ja väetamine muudab niidu liigivaesemaks. Niidul ei tehta ainult heina. Värske niidetud rohi pakitakse kilesse ja see hapneb seal. Sellist loomasööta nimetatakse siloks. Niitude liigirikkuse säilitamiseks tuleks: 9. väetamisega olla mõõdukas, 10
Nad lihtselt unustavad, et tegelikult on nemad maailma kõige enam lipuga vehkiv rahvus. Kuna Rootsi sini- kollast lippu võib näha kõikjal aedade lipuvardas, postkaartidel, sünnipäevatortidel, jõulupuude okstel. Lipuvärve jäljendatakse küünaldel ja salvrätikutel, pudelisiltidel ja küpsistekarpidel isegi Rootsi firmade logodel. Rootslaste jaoks on rahvuslipp eelkõige silmarõõmustav taust, mis ei õhuta inimesi sõtta minema, vaid hoopis niitudele piknikule. Käitumine Rootsi naise stereotüüp: ilus, omab oma arvamust ja räägib kolme keelt. Ta on esteetilises mõttes väga tundlik ning seksis vastutulelik. Olles üksik, reisib ta maailmas ringi ja proovib paikkonna kliimat ning sellega kaasnevaid naudunguid. Olles abielus, teeb ta igal juhul karjääri ja hoiab oma teenitud raha endale. Keskmine rootsi mees on uje, järeleandlik, sentimentaalne, põhimõttekindel, usaldusväärne
..Hoolimata sellest, kas köögivili kasvab maa peal või maa all - nii või teisiti on maa alused tunnelid kasvule kahjulikud, sest juurestik saab viga ning aiasaaduste kasv on häiritud või üldse rikutud. (taim võib ka enam mitte juurduda) Lisaks kõigele hävitab mutt oma toiduks aiamaale kasulikke vihmausse ja vahel isegi konni jne. Seega, mutt on aiapidajale, aiale enesele aga ka heinamaadele ja niitudele suureks kahjuteguriks. (vaenlaseks) Ja kuigi mutt võib antud piirkonnast lahkuda, tema käike võivad kasutama hakata põldhiired või vesirotid, kes närivad maa all peenarde kaupa juurvilju jättes järele vaid pealsed. Loomulikult võivad need "närilised" ka ise käike maa alla teha ja teie aiasaadusi (porgand, sibul, kartul jne.) närida, kuid kui on olemas muti käigud, siis kasutavad nad tihtipeale neid, liikudes sedasi kergema vaevaga edasi.
Õitseb mai keskelt kuni mai lõpuni. Hea õietolmu taim. Õietolm on pruun. Meeproduktiivsus on kuni 50 kg/ha, mis võib mitmekordistuda viljakamal mullal. Eestis kasvatatakse veel magusat ja lõhnavat kirsipuud. Produktiivsus umbes sama. Üldiselt külastavad mesilased kirsipuid rahuldavalt, tagades nende tolmeldamise. [3] Külvatavad meetaimed Mesilaste korjemaa parandamiseks ja laiendamiseks külvatakse meetaimi põldudele, viljapuude reavahedesse, niitudele, karjamaadele ja jäätmaadele. Meetaimede külviga saab korjet rikastada, pikendada, täita korjevaheaegu ja täiendada korjevaeseid perioode. Spetsiaalsed meetaimed on keerispea, moldaavia tondipea, kurgirohi, veiste-südamerohi, mesiohakas, meliss, iisop, ussikeel ja naistenõges. [2] Ussikeel kasvab looduslikult teede servades. Põuakindel, eritab nektarit kestva põua korral. Meeproduktiivsus on 400-500 kg/ha. Õietolm on sinakas. Eestis
Rohumaadel on proteiinirikkamaks taimerühmaks liblikõielised, neile järgnevad rohundid ja lõpuks kõige enam levinud kõrrelised. Liblikõieliste hein on väga maitsev ja sisaldab rohkesti proteiini, kaltsiumi- ja fosforisooli ning vitamiine. Liblikõielisi heintaimi kasvatatakse kõige rohkem põldheinas, tavaliselt 60-80 % seemnesegust. Suur osatähtsus on liblikõielistel ka lühiajaliste niitude segudes. Pikema kestusega niitudele ja karjamaadele külvatakse vähem 15-25%, ülejäänud osa langeb kõrreliste heintaimede arvele. Looduslikel rohumaadel harilikult peamassi ei moodusta. Nad esinevad küll sageli, kuid enamasti üksikute eksemplaridena ja laiguti. Mitmeaastastest liblikõielistest heintaimedest kasvatatakse meil punast, roosat ja valget ristikut, hübriid ja sirplutserni ning viimasel ajal ka ida-kitsehernest ja harilikku nõiahammast, ülejäänud
koosluse rohustu on liigirikas ja kõrgekasvuline, paljude nitrofiilsete liikidega. Seal domineerivad taimed nagu suur kastehein, põldtimut ja harilik aruhein, sagedased on ka harilik orashein, kerahein, punane aruhein, aas-seahernes, aasristik, mets-harakputk, maajalg, köömen jt (Kukk 2004). Putukatest esineb lamminiitudel kiililisi, tirdilisi, mardikalisi, ühepäevikulisi, ehmestiivalisi ja kahetiivalisi. Nende elupaigad on tihedalt seotud veega. Kuivematel lamminiidualadel elab palju niitudele ja avamaastikele iseäralikke liike. Jõgede kaldavöönditel on mitmekesine mardikaliste fauna, kus võib kohata mitukümmend liiki jooksiklasi. Eesti punasesse raamatusse on kantud suurliblikad nagu teelehe-mosaiikliblikas ja mustlaik-apollo (Parnassius mnemosyne), kes võivad tõenäoliselt paikneda ka Rannapungerja luhtadel. Kahaneva leviku ja arvukusega on kaerasori (sihktiivaline)elupaigad(Kukk2004).
Ta elab Inglismaal ja Iirimaal, kuid mitte Sotimaal, kus ei kasva talle toiduks sobivaid taimi türnpuud ja paakspuud. Nende otsinguil võib lapsuliblikas pikki maid maha lennata. Levila hõlmab ainult piirkondi, kus kasvab türnpuu või paakspuu, ja ulatub Skandinaavias. Kreetal lapsuliblikas puudub. Mägedes elab kuni 2 km kõrguseni merepinnast. Lapsuliblikas on Eestis tavaline päevaliblikas. Varakevadel, juba esimeste soojade ilmade saabudes ilmuvad lapsuliblikad metsaservadesse, niitudele ja teedele. Neid saab kohata ka linnades, kuigi lapsuliblikas on tegelikult metsaliik ja lagedat avamaastikku ei armasta. Kui enamus liblikaid elab talve kui neile ebasoodsa aastaaja üle nukustaadiumis, siis mõned liblikad talvituvad valmikuna. Seetõttu ongi võimalik neid lendamas kohata kevadel kohe, kui päike natukenegi soojemalt paistma hakkab. Siiski on lapsuliblikas veidi hilisem kui koerliblikas, sest metsaaluse soojendab päike üles veidi hiljem.
mille levikut on soodustanud ka muldade erodeerumine. Küngaste nõlvadel levivad kuivad pärisaruniidud ja jalamil niisked pärisaruniidud. Lohkudes ja orgudes esinevad sõltuvalt mullastikust ja veereziimist niisked pärisaruniidud, soostunud või sooniidud. Sooniidud on tavalised ka järvede kallastel. Poollooduslikke niidukooslusi on rohumaade hulgas võrdlemisi vähe, sest põldheinakasvatus muutus Lõuna-Eestis üldlevinuks juba üle 100 aasta tagasi. Endistele niitudele on rajatud metsakultuure, osa neist on võsastunud, osa kasutatakse endiselt heina- või karjamaana. Suhteliselt rohkem on säilinud niiskeid pärisaruniite, sooniite ja soostunud niite, kuid endised ulatuslikud sooheinamaad on muutunud madalsoometsadeks. Fragmentidena leidub ka nõmmeniite. Ähijärve idakaldal on taastatud puisniit. Mustajõe luhal Jõepera piiranguvööndis on ainus rahvuspargis asuv lamminiit.
pinna mitme alandamise tõttu praegusest veepiirist veidi eemale. Peamised maastikke ohustavad tegurid on traditsioonilise maakasutuse vähenemine, ebaseaduslik maavarade kaevandamine, intensiivne maaparandus ning metsa- ja põllumajandus. Nende ohtude vältimiseks on vajalikud järgmised tegevused: maastike hooldamine, ehitamise ja kaevandamise põhimõtete järgimise tagamine, maastike uurimine ja kaardistamine. Vaated Karula kõrgustiku kuppelmaastikule, metsadele, niitudele. Sood ja rabad Järvede kinnikasvamise tagajärjel tekkinud soode osakaalu rahvuspargis hinnatakse umbes kahele kolmandikule soode koguarvust. Enim esineb järvetekkelisi soid kuplistike piirkondades. Ka üle poole oosmõhnastike soodest on kujunenud järvede kinnikasvamisel. Vaid tasandikel on domineerinud maismaaline soostumine. Kohati on suurepinnaliste kuplite järskudel nõlvadel ka allikasoid
euroopa naarits (Mustela lutreola), lendorav (Pteromys volans), ning mõned unilaste liigid. Reintrodutseeritud liikidest kobras (Castor fiber), punahirv (Eesti on punahirvede levila põhjapoolne piir) ja euroopa naarits. Erandlikud loomaliigid on: kährikkoer (Nyctereutes procyonoides), ja ameerika naarits (Mustela vison), kes on välja tõrjunud euroopa naaritsa. 5. Niitude tüübid kasvutingimuste ja inimmõju alusel. Inimtegevuse mõju niitudele. Inimmõju alusel võib niidud jaotada: · pool-looduslikeks · kultuurniitudeks. Kasvutingimuste alusel jaotatakse niidud 4 suurde rühma: · aru-, · lammi-, · ranniku- ja · soostunud niidud. Niidud püsivad vaid seal, kus toimub pidev niitmine või karjatamine. Kui see aga lõpetada, siis niidud võsastuvad ja kujunevad ajapikku metsadeks. Väetamine ja maaharimine põhjustab looduslikel niitudel ühtede taimeliikide
Ohtudeks on ka metsastamine ja metssea kahjustused. Niisked niidud on ainukesed pidevalt püsinud pool-looduslikud kooslused Lõuna-Eestis, kuna niisketel aladel polnud põlluharimine võimalik. Tänu sellele pole niiskete niitude kooslusi maaharimisega rikutud ja need on väärtuslikumad kui kuivad niidud. Niisked niidud on elupaigaks paljudele taime- ja loomaliikidele nagu näiteks orhideed-käpalised. Kõige suurem oht niisketele niitudele on nende vähene väärtustamine maaomanike poolt ning hoolduse puudumine. Samuti osutavad negatiivset mõju koprad, kes tekitavad üleujutusi. Liigniiseked niidud, mis on põllumajanduse poole kõige vähem mõjustatud on kõige vähem 6 säilinud. Valdav osa neist moodustavad sooniidud, mida ei ole kunagi üles haritud. Neil puudub
nende söötmise puhul just tavalisest, sest suvel saavad nad edukalt karjamaal ise hakkama, kui on piisavalt ruumi. Eestis on lihaveised hakanud väga tublideks abilisteks ka maastiku hooldusel. Selleks toodi ka Eestisse sisse Shoti mägiveis, kes on väike ja vähenõudev. Veised on tublisti kaasa aidanud eesti ranna niitude hooldusele ja tänu sellele ka aidanud paljusid lindusid. Edukas näide on kalju kotkas, kelle arvukus on kõvasti tõusnud tänu hooldatud ranna niitudele. 4 Eestis on registreeritud 14 lihaveisetõugu. Neist arvukamalt on esindatud Hereford, Aberdiin-angus ja Limusiin (Tabel 1). Neist kõige värskem lisanduja on Ameerika piison, keda on kokku Eestis hetkel 13 neist 4 ammlehma. Piisoneid aga on rohkem kui Shorthorne keda vaid 11 ja ammlehmad puuduvad. Lihaveiste arv tõugude viisi 01.01.2012 Tabel 1 5 Loomade heaolu ja loomatervishoid mahepõllumajanduses
,,Kriuka Kusta armastuse" nimitegelases, igaveses pummeldajas ja logardis toimub sügav murrang armastusest Sooja vastu. Selle novelli puhul on tehtud etteheiteid, nagu oleks hingeline pööre psühholoogiliselt valgustamata. ,,Kurgsoos" (1924) kujutatakse Kusta ning Sooja tõusuteed. Siin ei nähta maaelu enam vaimuaristrokraadi või kunstniku silmade läbi. Muutuvad ka looduskirjeldused: need pole enam hümnid Paanile, vaid hümnid toitvale maale põldudele, niitudele. Head rahvakommete tundmist osutavad humorislikult nähtud pulma-, varrude ja matuste kirjeldused. Romaanis ,,Maa" (1927) arendatakse edasi ,,Kurgsoo" tegevust: Kustast saab Tsilga talu rentnik. Kusta teed maakehvistu hulgast paremale järjele kordab tema sulane Kristjaan. Uudsete kujudena esinevad Tsilga talu vanaperemees ja perenaine ning uue joonena selle talu allakäik. Siitpeale hakkab suurtalude laostumise motiiv varieeruma paljudes Rohu
Kõige rohkem leidub kaldaveetaimestikku. Järves on palju fütoplanktonit, millesse kuulub ka kogu maailmas haruldane ränivetikas Synedra berolinensis. Põhjaloomastikku on vähe. 11 Suure antropogeense surve all on ala, mis Harku jääb järve ja Paldiski maantee vahele. Seal levib peamiselt roostik, niisked niidud ja pajupõõsastik. Surve Harku järve läänekalda niitudele ja põõsastikele on väiksem, kuid seal on ohuks arendustegevus (elamuehitus) Harku vallas. Kolmanda piirkonnana saab eristada segametsa ala Vana-Rannamõisa maantee ja Pikaliiva elamurajooni vahel. 3.6 Loomastik Harku järv on ka hea kalapüügikoht.Üsna hea kalajärv, kus domineerib latikas ja leidub särge, ahvenat, haugi, linaskit, kiiska, mudamaimu, angerjat jt. kalu. Tiskre oja rohekoridoris on lagedaid kuivi rohumaid, niiskeid niite, ojaäärseid lehtmetsi,
suuremad liigid ei saa hakata domineerima keskkonnatingimuste ruumiline ebaühtlus – puude all kasvavad metsataimed, lagedal niidutaimed mulla reaktsioon (pH) 3. Mõisteid: Alvar- õhukese-mullalised lubjarikkad niidud Pool-looduslik kooslus ehk pärandkooslus - põlised inimtekkelised kooslused, kus inimmõju on piirdunud vaid niitmise ja karjatamisega. Rohumaa- see hõlmab lisaks niitudele ka heina- ja karjamaid Niit- on puudeta või väheste puudega ala, kus kasvavad põhiliselt rohttaimed Puisniit- Kui puid ja põõsaid on 10-50%, on tegu puisniiduga 4. Niitude selgrootud ja imetajad. Video: Kuresoo, R. jt. 2001. „Terra Maritima” 1.Lääne-Eesti ala on madal, siinsed kõrgused küündivad 20 meetrini 2.Läänemaal kerkib maa sajandi jooksul mõnekümne sentimeetri võrra. 3.Läänemere rannikualasid mõjutab oluliselt tuul 4.Karid, rahud ja laiud ei ole rändrahnud
umbrohtusid, isegi lubjarikaste madalsoode taimi: soo-neiuvaip, kärbesõis. Laugastes ja älvestes – skorpionsammal, mändvetikad, ujuv penikeel. -laukasse elama järveselgrootud, sh teod ja karbid. NIIDUD Niit on puudeta või väheste puudega ala, kus kasvavad põhiliselt rohttaimed. Kui puid ja põõsaid on 10-50%, on tegu puisniiduga. See on üleminekuastmeks niidu ja metsa vahel. Rohumaa – see hõlmab lisaks niitudele ka heina- ja karjamaid. Inimmõju alusel võib niidud jaotada: -pool-looduslikeks -kultuurniitudeks Kasvutingimuste alusel jaotatakse niidud 4 suurde rühma: -aruniidud -lamminiidud -rannikuniidud -soostunud niidud Ka mujal maailmas on meie niitudele sarnaseid taimekooslusi, nt Aasias stepid, Aafrikas savannid ja Ameerikas preeriad. Niitude kujunemine Looduslik teke -laiud ja rannikud, mis aeglaselt maatõusu tõttu merest välja kerkivad
peab välistama ala kaitsekord. · Ehitamine Ehitamine põhjustab nii niitude täielikku hävimist kui killustumist. Selle mõju võib olla märkimisväärne väljaspool kaitstavaid alasid, kaitstavatel aladel peab seda välistama kaitsekord. Ehitustegevus võib siiski osutuda ohuks kaitseala piiranguvööndis või hoiualal, samuti esteetiliselt atraktiivsetes piirkondades nagu rannikualad. · Kuivendamine Kuivendamine on suureks ohuteguriks märgadele niitudele nagu rannaniidud, luhaniidud ja soostunud niidud. Kuivendamine võib olla läbi viidud otseselt niidu kuivendamiseks (nt paljud rannaniidud), tuleneda kõrvalmõjuna põllumaade või metsade kuivendamisest või kaasneda mõne arendustegevusega. Kaitsealadel tuleb olemasoleva kuivenduse negatiivse mõju leevendamise ja kaotamise meetmed sätestada kaitse-eeskirjade ja kaitsekorralduskavadega. · Info ebaühtlane kvaliteet
kasv); 2)elupaikade killustumine –liigid ei suuda levida ühest koosluselaigust teise; 3)tekib nn. Väljasuremisvõlg. Heina mahajätmise mõju niidule: väheneb rohumaade liigirikkus, eriti väikesekasvuliste liikide arvel. Suurim probleem: puisniidud muutuvad puiskarjamaadeks. 3. Luhad e. lamminiidud. 3.1. Millistel tingimustel luhad tekivad ja püsivad, kus nad levivad? Luhad tekivad perioodiliselt magevee poolt üleujutatud niitudele. Asuvad jõgede, järvede lammidel. Sekundaarse Inimtekkelise päritoluga, varem lammimetsadel ntks. Lamminiidud on perioodiliselt magevee poolt üleujutatavad niidud. • Lamminiidud asuvad jõgede, harvemini järvede madalatel tasastel kaldaaladel (lammidel). • Enamus Eesti lamminiite on sekundaarse inimtekkelise päritoluga, eriti jõgede keskjooksudel, kus levisid varem lammimetsad. 3.2. Esinduslikemate Eesti luhamassiivide iseloomustus. – soomaa- enamjaolt tekkinud
· Ülekarjatamine vaesustab liigistikku; · Tänapäeval kohati turism ja hobikalastamine segab lindude pesitsust, tallamine, prügi, rikutud puud, liigne põletamine; · Linnade läheduses ökosüsteemi hävitamine kõige laiemas mõttes (Aardla luht!). RANNANIIDUD Botaaniliselt nimetatakse rannaniitudeks mererannal soolase vee (ja riimvee) mõju all asuvaid niite (karjamaid). Zooloogiliselt võidakse rannaniitude mõistet laiendada ka rannaniitudega piirnevatele niitudele-karjamaadele (lindude elupaigad). Subsaliinne vöönd on alaliselt või pikka aega üle ujutatud rannaala, kus taimede alumised osad on alaliselt vees; saliinne vöönd on merevee mõjupiirkonnas lainetuse või kõrgvee ajal; suprasaliinsele vööndile mere otsene mõju tavaliselt enam ei ulatu (nn pritsmevöönd + soolased primitiivsed mullad). Laugelt tõusva mereranniku taimkattele on iseloomulik vööndilisus Rannaniidu kui elupaiga eripärad:
ulukiasurkondade liigilise mitmekesisuse tagamisel. Niit Mis on niit? Niit on puudeta või väheste puudega ala, kus kasvavad põhiliselt rohttaimed. Kui puid ja põõsaid on 10-50%, on tegu puisniiduga. See on üleminekuastmeks niidu ja metsa vahel. Nimetus "niit" tuleneb sõnast “niitjas”, mis tähistab seal kasvavaid niitjate lehtedega taimi. Tihti kasutatakse niidu asemel mõistet rohumaa, kuid päris täpne see ei ole. Rohumaal on laiem tähendus – see hõlmab lisaks niitudele ka heina- ja karjamaid. Inimmõju alusel võib niidud jaotada pool-looduslikeks ja kultuurniitudeks. Kasvutingimuste alusel jaotatakse niidud 4 suurde rühma: aru-, lammi-, ranniku- ja soostunud niidud. Ka mujal maailmas on meie niitudele sarnaseid taimekooslusi, kuid igal maal nimetatakse neid isemoodi. Aasias laiuvad stepid, Aafrikas savannid, Ameerikas preeriad. Millised taimed kasvavad niidul? Niidutaimestiku moodustavad erineva päritoluga liigid
juurdekasv 7,1 tm/ha aastas. 58,1 % kõigist hall-lepikutest on raieküpsed. Suur erinevus on riigi- ja erametsades riigimetsadest moodustavad hall-lepikud vaid 2,0 % (16,1 tuhat ha), kogutagavaraga 2,81 miljonit tm ning erametsades on selle puuliigi osakaal koguni 13,8 % (183,5 tuhat ha), kogutagavaraga 34,359 miljonit tm. Hall-lepikud on meil eriti rohkesti kasvanud 1990. aastate lõpupoole mahajäetud põllumaadele, karjamaadele, niitudele. Nad moodustavad ajutise metsatüübi koos h. haava, raagremmelga ja arukasega, milline inimese sekkumiseta asendub ajapikku kuusega. Segapuistus kasvabki hall-lepp koos ülalmainitud liikidega, millele lisanduvad veel h. vaher, h. tamm, h. toomingas jt. liigid. Halli leppa kutsutakse ka ,, lapsehoidjaks" puuks, tema kaitsva varju all saame kasvatada noores eas külmaõrna kuuske ja väärtuslikke lehtpuuliike (tamme, saart jne.). Viljakandvus algab seemnetekkelistel puudel 8.....10 eluaastal,
Angelesis. Niiskes kliimas küttekollete suitsu segunemisel uduga, mis sisaldab vääveloksiide, nimetatakse Londoni suduks (vaadeldi Londonis, kus on palju eraküttel eramaju). Inimestel kutsub sudu esile peavalu, ohustab silmi, kurku, halvendab hingamisteede infektsioone (astma, bronhiit, tuberkuloos). Sudu kiirendab metallide korrosiooni, kummi väsimist, riide jm. materjalide vananemist. Kahjulik mõju avaldub ka põllumajanduses, looduses metsadele ja niitudele. Siinjuures on taimed palju tundlikumad kui inimene. Õhu saastatuse hindamisel jälgitakse sageli samblikke, sest nad on väga tundlikud vääveldioksiidi ja tolmu suhtes (vt. eestpoolt bioindikatsioon). Happevihmad Endla Reintam, 2008/2009 68 Happelisteks nimetatakse kõiki sademeid (vihm, udu, lumi), mille pH on normist madalam )isegi 10...100 korda). Nt
suure müüriga; Montmartre'i värava taga valendasid Grange-Bateliè-re'i piiravad müürid; selle taga paistis oma kriidinõlva-kutega silma Montmartre, kus tol ajal oli niisama palju kirikuid kui veskeid ja kus nüüd ainult veskid on järele jäänud, kuna praegused inimesed midagi peale ihutoidu ei nõua. Lõpuks võis Louvre'i taga näha juba tol ajal kaunis silmapaistvat Saint-Honoré agulit, mis niitudele kaugenes; edasi haljendas Petite-Bretagne'i küla ja paistis Seaturg, mille keskele oli ehitatud ümmargune õudne ahi, kus valerahategijaid keevas vees keedeti. Courtille' ja Saint-Lourent'i aguli vahel peatus teie silm juba kõrgustikul keset tühje välju ühe majaga, mis eemalt vaadatuna sarnanes sammastiku varemetega murenenud vundamendil. See polnud Partenon ega Jupiteri tempel Olümposel. See oli Montfaucon.
annaabi.ee 
