Perekond ristik (2)

Perekond ristik
Ristikheninad ehk härjapead on liblikõieliste sugukonda kuuluv umbes 300- liigiline taimeperekond. Tema ladina keelne nimetus on Trifolium. Ristikhein on levinud peamiselt Vana-maailma parasvöötmes ning lähistroopilistel aladel. Ristikud on enamikus madalad, mõnikord roomava varrega, 1-aastased ja püsiktaimed kolmetiste lehtedega lehtede ehk abilehtede ja väikeste valgete, kollaste või punaste liblikõitega. Eestus kasvab looduslikult umbes 11 ristikuliiki. Ristikute hulka kuulub rida väärtuslikke kultuurtaimi, näiteks põld- ehk punaneristikhein(Trifolium pratense) ja rootsi ristik(Trifolium hybridum). Peale nende esivenda Eestis järgmised pärismaised liigid: peamiselt saarte kuivades metsades kasvab alpi ristik(Trifolium alpestre). Saarte aasadel ja loopealseil leidub lamavat ristikeina(Trifolium procumbenos). Kogu Eestis aasadel, karjamail ning teeservadel leiame valget reistikeina(Trifolium repens), kuldristikut(Trifolium agrarium) ja keskmist ristikut(Trifolium medium ). Kuivadel kinkudel kasvab mägiritsik(trifolium montanum). Liivastel kinkudel on kassi-ristikheina(Trifolium arvense). Niisketel niitudel võime kohata pruun ristikut ehks põldhumalat(Trifolium spadiceum), mererannal randristikut(Trifolium fragiferum).
Eestis on söödatamiedena suure tähtsusega põldristik, rootsi ja valge ristik. Ristikeinad annavad valgurikast sööta ja koguvad mügarbakterite kaudu õhust lämmasikku, aidates seega tõsta järgnevate taimede saake .põldristik on väga vana kultuurtaim. Euroopas levis ta kultuur 18. sajandi teisel poolel, Eestis aga 19. sajandi esimesel poolel. Kõrsviljakasvatusega kolmevälja-süsteemi asemele tekkis ristikheina abil otstarbekohasem viljadevaheldus. Väärtusliku talisööda anniga soodustas ristikhein karjakasvatust ja seega sõnniku tootmist põldude väetuseks. 1934. aastal oli Eestis põldheina all, kus ristikheinal tähtam osa, 21% põllupinnast. Kultiveeritavad põldheina vormid on 2-4 aastase kestusega. Metsikult esinev taim on vatsupidav ja vähenõudlik, kuid varane ja vähese saagiga, mistõttu ta sobib üksnes kestvale niidule. Soovitatav hiline põldristikheina sort on talvekindlam, sest ta juurkond on tugevam ja paneb enam vastu rebenemisele kevadel mulla korduval külmumisel ja sulamisel. Ta annab esimese suurema saagi, ädalakasv on aga väike ja on levinud enam põhjamail. Varane põldristikhein on nõrgema talvekindlusega. Ta ädalakasv on tugev. Ädal, samuti ka külviaasta noor ristikhein läheb õitsema. Põldristikheinale sobib enam niiske liivsavi- ja saviliiv -muld, kerged liivmullad on ebasoodsad, sest taim on tundlik põua vastu. Sage põldristikheina kordumine samal põllul võib esile kutsuda ristikheina väsimuse, mistõttu ristik enam hästi ei kasva. Seepärast tuleb külvata ristikheina mitte enne 4 aastat, veelgi kindlam – 6 aasta järel. Sageli hukkub Eestis risikhein vähktõve tõttu. Põldristikheina ebakindluse tõttu lisandattakse põllul temale tihti rootsi ristikheina ja timutit, harvemini teisi kõrsheinu, mis enam ädalat annavad. Selleks sobib kerahein kuivemais, päris- aruhein niiskemais oludes.ristikheina külvatakse kevadel võimalikult varakult katevilja alla, milleks on enamasti talirukis. Külviks läheb puhaskülvi korral umbes 20 kg seemet hektari kohta. Fosfor- ja kaaliväetis enamasti soodustavad ristiheina kasvu. Tihti antakse vara kevadel ka kipsi. Kui ristik on täies õies, algab ta puitumine ja ta seeditavus langeb. Varajasem niitmine annab kõrgema väärtusega, seeditavama ja valgurikkama heina, kuid vähem saaki. Aastasaak koosneb enamasti niidust ja ädalast.Ta annab 30-60 kvintaali õhukuiva heina hektari kohta. Rootsi ristikheina hakati kasvatama 18. sajandil Rootsis ja Prantsusmaal. Ta on vastupidav külmale ja märjale, kasvab paremini niiskes kliimas ja niiskes mullas, kardab enam põuda. Rootsi ristik pn põldristikheinast niiskeil luldadel kestvam, võib 4-6 aastat püsida, enamasti peetakse teda 3 aastat. Varjamist kannatab ta vähem, söödaväärtuses ja pärastkülvi-aastate saagis jääb põldristikust veidi alla. Ta kannatab ka ristikheinavähi läbi, mulla ristikheinaväsimus esineb vähem. Seemnesaak on kindlam, seeme variseb kergesti. Puhaskülvi ei tarvitata, sest taim lamandub. Ta annab ligi 120-240 kvintaali haljast või 25-50 kvintaali kuivatatud heina.
Valge ristikhein on tähtis karjamaataim. Ta on kestvam põld- ja rootsiristikust, eriti on kodumaa seeme suure püsivusega. Ta sobib kergemaile kuivemaile muldadele ka niidu- ja põldheina segusse , siiskeimal jääb põld- ja rootsi ristikust saagi poolest taha. Karjamaal on valgel ristikul hea järelkasv, ta kannatab hästi sõtkumist ja söötmist. Võsundilise, roomava kasvu tõttu võib kergesti täitsa tühikud heinakamaras. Seemne varisemise ja loomade väljaheidete kaudu levib ta ise. Vastavalt oludele võib rohkus heinkamaras väga muutuda, vihmastel aastatel tõusta, põuastel kahaneda. Puhaskülvi normiks on 10-15 kg kahjukülvis hektari kohta. karjamaadele võetakse segusse head seemet kuni 5 kg, püsivaile niitudele ligi 2 korda vähem. Kus looduses vabalt rohkesti valget ristikheina kasvab, võib segusse vähem külvata. Peaaegu puhta kasvu korral on haljasmassi saagid 60-150 kvintaali hektarilt.
Ristikhein on Iirimaa rahvustaim, mida olevat kasutanud Püha Patrick kolmainsuse mõiste – isa, poja ja püha vaimu - seletamiseks. Kristluses tähistatakse ristikulehega kolmainsust, lehte kujutati sageli kirikute akendel – nii pidi saama kurjad vaimud eemale peletada. Euroopas on aga levinud vana uskumus , et kui leida nelja- leheline ristikheinaleht, siis pidavat see õnne tooma .
VALGE RISTIK
KASUTATUD MATERJAL:

Eesti Entsüklopeedia VII; lk. 247-248

Eesti Nõukogude Entsüklopeedia VI; lk 504

Pilt Internetist aadressil: http://www.mesindus.ee/files/trifolium_repens.jpg

http://www.tarbija24.ee/020907/esileht/olulised_teemad/tarbija24/tervis/280512.php

http://www.toidutare.ee/aabits.php?id=83