Näidend "Fausti" põhjalik analüüs (0)

J.W. Goethe “ Faust ” (1808; 1832/33) Palun kirjutada vastused vihikusse
1. See teos on Goethe elutöö. Miks? Tuleta meelde Goethe varasem looming.
XVII ja XVIII sajandil levis Saksamaal palju rahvaraamatuid doktor Faustist ning pole midagi imestada, et legend väsimatust, uljast ning õnnelikust targast doktor Faustist pani rahva kujutlusvõime liikuma. Suust suhu liikusid rahva seas jutustused uskumatuist imetegudest, millega olevat doktor Faust hakkama saanud. „Fausti“ kallal töötas Goethe üle kuuekümne aasta. Suure tõeotsija kuju erutas teda juba noorusest peale ja saatis kuni elu lõpuni. Gothe võttis seda rahvalegendi sügavalt filosoofilises käsituses ning tegi suurejoonelise rahvuseepose. Poeet ei muutnud ka žanri , milles Fausti kuju oli rahva teadvuses omandanud .
2. „Fausti“ saamislugu (ainestik, eeskujud , valmimine).
Käsikirjaline „Alg-Faust“ valmis Goethel juba „tormi ja tungi“ perioodil 1772.-1773. a. See piirdus siiski vaid peamiselt Fausti ja Margarete looga . Ilmne on seal Fausti mässumeelsus , rahuldamatus ning ihalus tungida looduse ja vaimu saladustesse. Olles „Alg-Fausti“ käsikirja Itaalia-perioodil töödelnud ja tihendanud, avaldas Goethe selle 1790. a pealkirja all „Faust. Fragment“. Juurde oli selles tulnud nõiaköögi episood .
Teose hõlmav filosoofiline haare kumab läbi siiski vaid alates „Fausti“ I osa lõpuleviimisest. Üsna ilmselt üritas Goethe luua „ Faustis “ sünteesi kogu varasemast filosoofilisest luulest. Teose aines pärineb algselt küll saksa XVI sajandi lõpu rahvaraamatust „Lugu doktor Johann Faustist“, kuid tunduvalt tähtsam oli Goethe inglise renessansidramaturgi C. Marlowe uudne lähenemine Fausti-loole näidendis „Doktor Fausti traagiline lugu“.
Üldisi tõukeid inimese saatuse ja inimelu tähenduse teema arendamisel sai Goethe nii antiiksest tragöödiast kui ka Dantelt, Shakespeare`ilt, Calderónilt ja Miltonilt. Pöördudes aga just Saksamaalt pärineva legendi juurde, lõi Goethe „Faustis“ ühtlasi sügavalt rahvusliku suurteose.
3. Teos ei mahu hästi žanripiiridesse. Miks? Kunstiline omapära.
„Faust“ ei mahu päriselt näidendi žanripiiridesse. Teose mahukus ja eriliti keeruline II osa – hoolimata selle klassikalisest jaotusest viide vaatusse – teevad teose lavastatavuse õige küsitavaks. Goethe teos on kirjutatud tragöödia vormis, kuigi ta ületab kaugelt teatrilava võimaluste piirid. Nii on küllap sobiv „Fausti“ vaadelda filosoofilis -dramaatilise poeemina.
Varasemate luulevormis suurteoste enamikust erineb „Faust“ aga selle poolest, et autor on kogu teose vältel pannud vahelduma kõikvõimalikke värsivorme, rahvalaululistest ballaadinelikutest riimitud lühikese vabavärsini ja klassikalise heksameetrini. Ka sellel on oluline koht teose „mitmehäälsuses“. Arusaadavalt on seesugune luuleteos teistesse keeltesse raskesti tõlgitav .
„Faust“ I osa.

Sõnasta 3 erinevat lähenemist kunstile, lähtudes „Eelmängust teatris“. (Kinnita ka tsitaatidega)
Direktori, luuletaja ja komejandi vestluses ning mitmesugustes arutlustes selle üle, mida laval tuleks näidata, ei ole lepitamatuid vastuolusid. Kõik kolm nagu täiendaksid üksteist.
Direktor on arvamusel, et kunst ei mängi olulist rolli. Kunst on kõigest sõna. „… ei kunsti pärast teatrisse teele asuta.“ Publikut tuleks rabada ja nende kõigi ootustele vastata. Seda kõike saab teha ainult laia sündmustikuga, sügavusele aga puudub mõte. Sügavus ei paelu kedagi. „Te püüdke inimesi rabada, sest rahuldada neid on raske“.
Poeet omistab kunstile üleva funktsiooni. Kunstiloomingu ülesandeks ei tohi olla kassikuld, mis lühiajaliselt petab vilumatuid silmi, vaid täiusliku ning tõelise ilu loomine, mis kehastab kunstniku kauaaegseid mõtteid. Alles siis muutub kunstniku teos sajandite omandiks, järeltulijate imetlusobjektiks.
Komejant vaidleb poeedi arvamusele vastu: „Päh! Tulev põlv ! See vana, tuttav jama !“ ja „Kui minagi nüüd mõtleks sedasama, kust olev põlv saaks nalja siis?“ Komejandi vihje on selge: kunst, „poeedis kätkev inimsoo võimsus“, see oskus „üksikut osavasti üldistada“, ei tohi mööduda kaasaegseist. Viimaste poole, nende südamele ja mõistusele kõneleb looming ja nende kaudu siis ka järglastele, et sajandeid elada.

„ Proloog taevas“ on võti kõige järgneva mõistmiseks.
Milline on Issanda ja Mefistofelese suhtumine inimesesse ja Faustisse?
Teises sissejuhatuses („Proloog taevas“) seisab meie ees jumal, peainglid ja Mefistofeles . Allegoorilises pildis ülistab Goethe igavest materiaalset maailma, laulab hümni suurele emale – loodusele . Miski ei püsi paigal, kõik liigub ja muutub.
Maailma loomiselt pöörab luuletaja oma pilgu inimesele. Mis on inimene selles hirmuäratavas loodusjõudude meres? Ta on armetu, õnnetu ja kannatab igavesti . Ta elaks paremini, kui talle poleks antud mõistust. Nii arutab eituse ning kahtluse vaim Mefistofeles.
Kuid Jumal ei jaga sugugi neid mõtteid. Ta on täis usku inimjõusse, ta ülistab mõistust ja inimese alalist püüdlust tõele ning seetõttu ütlebki ta: „Kui sihitult ta teenibki mind praegu, ta peagi selgusesse saama peab.“
Inimest ülendavad tõeotsingud, millega ta igavesti tegeleb. Issanda ja Mefistofelese vahel sigineb jutt Faustist, sellest rahutust heitlejast, rahuldamatult otsisklevast geeniusest. Issand usub Faustisse, teades, et ta leiab tõe, sest: „et kuigi pime tung veab inimest, hing ikka aimab, ihkab õiget rada.“
Selle usu inimesse hülgab Mefistofeles. Inimene olevat armetu ori, kes suutvat ainult roomata tolmus ja põrmus. Tema pahed, tema võimetus alistada enesele oma kirgi, määravad ta igavesele kannatusele ja eksimisele. Säärane on Mefistofelese arvamus.

Fausti monoloog „Öö“. Mis võib olla teadlase pettumuse põhjuseks?
Faust on kaua aastaid andunud teadusele. Ta on tark ja õpetatud. Õpilasi voolab kaugeist maist tema juurde. Kuulsus tema laialdastest teadmistest on ulatunud kõikjale. Ja ometi on Faust tusane ning pettunud . Põhjuseks on teadmine, et tema üks tunneb oma teadmiste hinda. Doktor arvab, et võrrelduna avastamata loodussaladuste ääretu merega on nad (tema teadmised) tühised. „Aastat kümme järjesti ma siia-sinna, ratasringi vean ninapidi vaeseid hingi ja näen, et midagi ei tea.“

Wagner ja Faust kui vastandlikud teadlase tüübid.
Faust tunnetab kainelt oma teadmiste piiratust, kuid tema skeptitsism on võimsaks stiimuliks edasiliikumisel. Mitte labane ning pime rahulolu enesega, vaid kärsitu loominguline rahulolematus saavutatu puhul täitab Fausti rinda. Ta leiab, et igasse õpetusse, mida sa tahad edasi anda, pead minema hingega. „Kui süda seal ei sütti sees, sa teiste südameid ei läida.“ Vastandiks temale on toodud õpetlane Wagner, kel puuduvad kahtlused ja kes naiivselt usub oma õpetatust. Ta on armunud endasse, seistes eemal rahvast ja tõsielust. Fausti arvates oli Wagneri puhul tegemist inimesega, kes enda arust otsib asja sügavust ja tuuma, kuid samas rahuldub juba siis, kui on jõudnud kõigest asja välise kestani. „See üksnes elab ilma vaevata, kes välis koorest satub vaimustusse. Ta ahnelt rühmab aardeid kaevata ja rõõmus on, kui leiab vihmausse.“

Milline on Fausti suhe Jumalaga? (Vt episoodi , kus Faust on meeleheitel; kus Faust tõlgib piiblit )
Faust suhtub vägagi skeptiliselt Jumala ja tema olemasolusse. Ta ei väida end olevat ateist aga ei ütle ka kindlalt, et oleks usklik (rääkides Margaretega). Näidendi alguses on episood, kus doktor üritab hakata Uut Testamenti tõlkima oma emakeelde. Siin ongi näha, kuidas Faust ei nõustu sellega, mis kirjutatud püharaamatusse. Tõlkides küll sõna-sõnalt, tunneb mees, et midagi on valesti ja hakkab tunnetuslikult muutma . „“Alguses oli sõna,“ seisab siin. Ju olengi ma ummikus, mis piin ! Nii palju ma sõnale tähtsust ei anna.“ Faust hakkab kombineerima esimest lauset, tunde koguaeg , et midagi on valesti. Lõpuks muudab ta lause täielikku tähendust, muutes sõna teoks.

Kuidas ja millal ilmub Mefistofeles esimest korda Fausti teele? Kuidas teist korda?
Esimest korda ilmub Mefistofeles Fausti teele päris näidendi alguses, kui doktor on masenduses ning sirvib oma raamatuid. Ühes raamatus jääb mehele ette maavaimu märk, mis vihjab Vanapaganale. Faust hakkab teda kutsuma, et ta saaks vastused oma painavatele küsimustele. Hakates lausuma salapäraseid maavaimu sõnu raamatust, kogunevad ta kohale pilved , tekib paks udud ning lõkendama lööb punane leek , kuhu vaim (Saatan) ilmub.
Teisel korral aga on Kurat maskeerinud ennast koeraks. Kuna tema karvakasukas on musta värvi, siis on Faustil kummaline eelaimus, et tegemist pole „puhtalt ainult“ koeraga.

Milles seisneb Fausti ja Mefistofelese lepingu mõte? Miks Faust nõustub?
Erilise filosoofilise mõtte on Goethe paigutanud tragöödia kahe kangelase vahel sõlmitud lepingu sõnastusse. Faust väidab, et inimese soovidel pole piire , et inimest jääb igavesti saatma rahulolematus saavutatuga. Mefistofeles aga väidab vastupidist: piisab sellest, kui anda inimesele kõige madalamaid naudinguid ja ta unustab kõik, eelistades igavesele edasiliikumisele paigaltammumist hetkeliste rõõmude nimel.
Sõlmitakse leping. Põlates inimesi ja nende esindajat Fausti, ei suuda Mefistofeles mõista tarka ega tema õilsaid püüdlusi. Ta arvab, et tuleks egoistlikult haarata rikkalikult leiduvaid elu rõõmusid. Faust vaidleb talle vastu. Ta ei muretse mitte enese pärast. Teda vaevab kogu inimkonna saatus. Faust taha tunnetada inimeste elamise mõtet, mis on põhjus, miks ta kirjutas lepingule alla.

Kuidas asub Mefistofeles lepingut täitma ehk milliseid naudinguid pakub ta Faustile ? Kas Faust leian nendes rahulduse? Miks?
Mefistofeles on arusaamal, et kui inimesele pakkuda kõige labasemaid maiseid naudinguid, siis läheb ta kindlalt patusele teele. Seda üritab ta teha ka Faustile. Esmalt viies ta doktori Auerbachi keldrisse, kus ta tahab meest ahvatleda muretule jõudeolule, saavutab Mefistofeles ometigi just vastupidise tulemuse. Tal on õnnestunud sisendada doktorisse ainult uut vastikust endaga rahuloleva parasiitluse vastu. Järgmiseks viib Saatan Fausti nõiakööki selleks, et tagastada talle tema noorus. Kui nõid aga hakkab lugema mõttetuid loitse, pahandab Fausti säärased totrused ning ta kahtleb selle kogu tegevuse õigsuses. Kolmandaks naudinguks on aga Margarete, kes Mefistofelese arvates sobiks ühe öö suhteks.
Kõigis naudingutes aga pettub Faust ning ei leia nendes rahuldust. Selle põhjuseks on inimese mõistus, mis igas olukorras viimasel hetkel välja lööb. Nii keldris , köögis kui ka tegelikult tüdrukuga, saab doktor aru, et ta ei taha seda. Mees ei taha olla allakäinud inimene, kes saavutanud mingi asja ja siis pühendab oma elu pudelile. Ta tahab olla noorem, aga ta ei taha uskuda, et selleks, et noor jälle olla, peab jooma mingit nõiajooki, mis pole teaduslikult tõestatud. Margaretega ei taha Faust ainult ühe öö suhet – mees tahab pikka ning armastust täis suhet, kus oleks ka abielu ning lapsed.

Miks ei mõista teineteist Faust ja Margareta ? (Vt erinevus ellusuhtumises, väärtustes, mida hindavad, jm).
Faust ja Margareta ei mõista teineteist eelkõige Margareta tõttu. Neiu maailm ei ole avar. Kasin majasisustus kodus, külatänav, põld, kasesalu ja kellatorniga kirik , - see ongi kõik, millesse on ta lapsepõlvest peale kiindunud. Usklik ema ja külavaimulik on talle sisendanud mõned ranged moraalinormid ja need on Margaretale pühaks eluseaduseks. Ta töötab päikese tõusust kuni loojakuni, muretsemata vaesuse ikke all. Ta võtab maailma sellisena nagu ta on ega juurdle targutades. Kui midagi näibki talle kurjana, siis palub ta jumalat, arvates, et ainult tollele kuulub õigus kurjust välja rookida.

„Ta ainsaks süüks on süütu armastus.“ Ava see tsitaat.
Antud lause ütleb Faust vanglas, kui ta on läinud Margaretat päästma . Ta ütleb seda enne, kui avab tüdruku vangiukse. Tegelikult ütleb mees, et kui tüdruk poleks teda südamest armastanud, siis poleks ta sattunud vanglasse. Ema surm, venna surm ning väikese lapse surm – kõik need oleksid võinud jääda tulemata, kui Margareta poleks Fausti armunud ning teda piiritult usaldanud. Mis oli ainuke asi, milles sai neidu süüdistada. Süütu armastus aga tähendab seda, et neiu armastas meest ilma tagamõteteta ja halbade kavatsusteta. Ta lihtsalt armastas teda. Südamest ja täielikult.

Kes on Mefistofeles? Milles seisneb tema jõud ja jõuetus?
Mefistofeles on Saatan, Kurat ning eitamise, pimeduse ja hävitamise vaim. Mefistofelese jõud seisneb selles, et ta purustab ning hävitab mõndagi, kuid ta ei suuda hävitada põhilist – elu ennast ning see on tema jõuetus. Ta on tasakaalukas. Ei kired ega kahtlused näri tema hinge. Maailma ta ei vihka ega armasta, ta lihtsalt põlgab seda. Ta irvitab humaanse Fausti üle, kes hukutab Margareta, end tema pilgetest kostab läbi tõde, mis on valus isegi temale. See on sääraste inimeste tüüp, kes on masendatud kauasest kurjuse nägemisest ning pettunud maailma eelduste headuses.

Milliseid mõtteid tekitas Sinus lugejana I osa?
I osa oli väga kindlasti väga mitmekesine arvamuste ning arusaamade suhtes, mis mulle väga meeldis. Kõige rohkem aga nõustusin just Mefistofelesega, kes tegelikult tõi välja maailma probleemid, ilma neid ilustamata. Faustis aga oli kindlasti seda arutlevamat poolt ning skeptilisust, mida ma leian, et enamikud inimesed on tänapäeval kaotanud. Tihti võtame me asju nii nagu need on. Ilma, et vaevuks kaevama sügavamale. Margareta puhul aga jäi arusaamatuks üsna tühine küsimus, aga kust sai ta lapse?
II osa valmis ligi 25 aastat hiljem. Siin on rikkalikult sümboleid, mõistukõnet, mütoloogilisi tegelasi, motiive . II osa on jaotatud vaatusteks.
Tutvu sellega õpiku „Maailmakirjandus II“ vahendusel (lk. 113-115). Tee olulisemast kokkuvõte.
Loe 4. vaatuse lõppu, et saaksid teada, mille peale ütleb Faust: „Oh ülev hetk, mu elu ilusaim!“
Faust võitleb loodusjõududega. Ta vallutab merelt pinda ja asustab sellel terveid rahvaid. Ta ehitab, sest tahab näha rahvast õnnelikuna, vabana ja ainelises külluses. Nüüd on ta taibanud elu mõtte: see peitub ülesehitavas töös inimkonna heaks, see avaldub võitluses inimkonna parimate aadete eest. Tõde, mida ta nii kaua kannatades ja eksides oli otsinud, on nüüd leitud. Kaunis on see tõde, ja Faust on õnnelik, ta elab läbi oma elu kauneima hetke. Selle mõttega surebki doktor.
Kas Mefistofeles saab Fausti hinge? Miks?
Mefistofeles ei saa Fausti hinge. Seda kõike sellepärast, et Fausti hing ja mõte elab igavesti. See on surematu nagu elu ise. Inglite koor, mis sümboliseerib igikaunist elu, laulab hümni õnnele ja ülistab kevadet . Õilis humanist Goethe lõpetab oma grandioosse teose, ülistades kõikevallutavat inimmõistust ning inimarmastust.