Karutantsitaja istus kõrtsi nurgas ja kuulis ka asjalugu. „Mina tean abi!” ütles karutantsitaja. „Võta minu Pärt rehte kaasa ja peida ta nurka ära. Otsi siis vana-tühjaga tüli ja kutsu viimaks karu appi!” Jutt oli rehepapile meele pärast, ja karutantsitaja pidi veel selsamal õhtul karu rehte talutama. Ei kestnud ka kuigi kaua, juba vanapagan jälle seal. Rehepapp küpsetab naereid . Vanapagan võtab naerid ahjust ja irvitab: Mis küps, saab mulle, Mis toores, saab sulle! Seejuures sööb ta küpsed naerid ikka ära ja viskab toored välja. Rehepapp keelas küll, aga vanapagan ei pannud sest tähelegi. Viimaks läks rehepapp välja, võttis toored naerid ja hakkas neid vanapaganale vastu pead loopima. Vanapagan ütles: „Ära tee, ma peksan!” Rehepapp ei kuulanud sest midagi, vaid virutas aga ikka
3 ,,Mina tean abi!" ütles karutantsitaja. ,,Võta minu Pärt rehte kaasa ja peida ta nurka ära. Otsi siis vana-tühjaga tüli ja kutsu viimaks karu appi!" Jutt oli rehepapile meele pärast, ja karutantsitaja pidi veel selsamal õhtul karu rehte talutama. Ei kestnud ka kuigi kaua, juba vanapagan jälle seal. Rehepapp küpsetab naereid . Vanapagan võtab naerid ahjust ja irvitab: Mis küps, saab mulle, Mis toores, saab sulle! Seejuures sööb ta küpsed naerid ikka ära ja viskab toored välja. Rehepapp keelas küll, aga vanapagan ei pannud sest tähelegi. Viimaks läks rehepapp välja, võttis toored naerid ja hakkas neid vanapaganale vastu pead loopima. Vanapagan ütles: ,,Ära tee, ma peksan!" Rehepapp ei kuulanud sest midagi, vaid virutas aga ikka naeriga vanale vastu pead, niipea kui ta selle ahjust õue viskas
Eestlaste toidupärand Teraviljatoidud on olnud kõige olulisemaks paljude sajandite vältel ja hakanud teiste toiduainete laialdasemale kasutamisel maad andma alles 19. sajandil. Köögiviljadest kasvatati kõige varem naerist, hiljem ka kaalikat ja kapsast. 16.--17. sajandil hakati kasvatama porgandit, sibulat, pastinaaki, rõigast, redist, peterselli, hiljem ka kurki. Esimeseks köögiviljatoiduks eestlaste söögilaual olid keedetud naerid. Kapsast peamiselt hapendati ja keedeti siis hapukapsasuppi või -putru. Herneid ja põldube, ka läätsi keedeti niisama, tehti leent, putru ja käkke. Kartuleid söödi küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal. Teine levinum moodus kartulite söömiseks oli koorega keetmine. Peamine kartulikõrvane oli silk. Söödi nii magevee- kui merekalu, enim kasutati toiduks räime. Värsket kala said süüa enamasti rannikul elavad pered, sisemaal tarvitati toiduks rohkem kuivatatud ja soolatud kala
toiduahela oluliseks täienduseks. Jääkarud söövad nage ka nende sugulased taimetoitu, näiteks marju, seeni, samblikke, rohtu, oblikaid jms. Minu esimene kokku puude jääkaruga Kunagi ammu kui ma väikene umbes viie aastane olin käisime vennal Tallinnas sõjaväes külas, me läksime, siis ka loomaaeda. Ma olin seal, siis esimest korda. Kui ma jääkaru nägin oli ta ta kohe mu lemmik loom. Ma tahtsin, et jääkaru elaks vanaema juures purskkaevus, aga ema ja isa ainult naerid selle üle. Jääkaru oli suur hallikas valget värvi. Mulle meeldis vaatata kuidas ta oma puuris ringi kõndis ja vahest ka basseini hüppas. Pildid Kasutatud materjal: 1. http://nunnu.ee/tag/j%E4%E4karu/ 2. Lomariik - kaart 1 rühm 1
ettevalmistustega varakult hakkama saada. Tehti jõulukroonid ja -krässid, samuti lambarasvast ja mesilasvahast kolmeharulised küünlad. Hädapärast ajas asja ära ka kolmeharuline küünlajalg. Mõnel pool on tehtud ka viieharulisi küünlaid.Usuti, et peres, kus ei valmistata jõuluroogasid, pole järgmisel aastal midagi head loota. Pidulaual pidi kindlasti olema õlu, sealiha jõululeib ja jõuluvorstid. Tavalised jõulutoidud olid veel pähklid, kapsad, keedetud oad, herned, naerid, kala ja või.Jõuludeks toodi koju kõik välja laenatud asjad ning jõulude ajal ei laenatud midagi välja. Kõik tööriistad viidi ulualla. Inimeste ja majapidamise kaitsmiseks ning selleks, et oleks õnne, tehti mitmesuguseid ohutisi. Tubadesse kaabiti pisut hõbevalget või raputati soola või siis tehti kadakasuitsu.Kuna jõulus olid kõik tööd peale hädavajalike keelatud, siis oli aega jõude olla, jäi aega koos perega jõulumänge mängida ja mõistatada. Õlgedest
küpsetati ka leiba. Tänapäeval süüakse jaanipäeval grillvorstid, saslõkk, grillitud liha, kana, õlut, salatit, kartulit, leiba, kala. Söir saslõkk Jõululaupäev Ajaloolised jõulutoidud olid õlu, sealiha (poolik seapea), jõululeib ja jõuluvorstid. Tavalised jõulutoidud olid veel pähklid, kapsad, keedetud oad, herned, naerid, kala ja või. Usuti, et jõululeib (ehk jõulukakk, jõuluorikas, jõulupull, talsipühi karask, lõpekakk, torniga leib, kuhjaga leib, lemmleib) kogub enesesse erilise kaitsva ja tervistava jõu, mis kandub hiljem edasi selle sööjatele. Jõululeiba ei puututud, tihtipeale viiakse jõululeib uuel aastal viljasalve, ning jagati karjalaskepäeval loomadele ja inimestele. Jõuluvorstid tehti tavaliselt valged, s.o. vaid tangust ja sibulast. Valgevorst on meie rahvuslik jõuluroog, kuna
Arvati, et õled toovad õnnistust ja tervist. Jõuluajal ei tohtinud öösiti valgus toas (11) ..... . Pidi ka jälgima, et aknad oleksid (12) ...... kinni kaetud, et valgus välja ei paistaks. Jõuluöödel, eriti vana-aastaõhtul soovitati üleval olla. Kui magama heideti, siis soovitavalt õlgedele põrandal ja täies riides. (13) ..... pidi kindlasti olema õlu, sealiha, jõululeib ja jõuluvorstid. Tavalised (14) ....... olid veel pähklid, kapsad, keedetud oad, herned, naerid, kala ja või. Usuti, et jõululeib kogub enesesse erilise kaitsva ja tervistava jõu. Jõululeib, õlu ja liha pidid laual olema terve jõuluaja ja igaüks pidi saama niipalju süüa, kui tahtis. Jõuludeks toodi (15) ..... kõik välja laenatud asjad ning jõulude ajal ei laenatud midagi välja. Jõuluõhtul enne pimedat tehti välisustele, väravatele ja (16) ....... valge kriidi või söega ristid. Kuna jõulus olid kõik tööd peale hädavajalike (17) ......, siis oli
talupoeg oli kohustanud jahvatama kogu oma vilja feodaali veskil, tasudes selle eest mativiljaga. Talupoja tähtsaim toit oli leib, mida lõuna pool valmistati nisust, põhja pool aga rukkist. Leiba oli vähe ja seda ei jätkunud igaks päevaks. Sageli lisati leivale aganaid, tammetõrusid, sammalt ja kanarbikku. Sellele lisandusid puder ja kört. Kartulit ja suppe keskaegse talurahva menüüs ei olnud. Kartuli aset täitsid põldherned, põldoad ja naerid. Sügisel tapeti loomi ja söödi liha (säilitamiseks liha soolati või kuivatati). Põhja-Euroopas olid jookidest enam levinud kali ja õlu, lõuna pool joodi rohkem veini. Varasel keskajal valitses Lääne-Euroopas naturaalmajandus, mis tähendab, et kõik eluks vajalik valmistati ise. Talupojad sõid oma põllult saadud viljast valmistatud leiba, valmistasid endale ise tööriistad ja rõivad. Sidemed erinevate riikide ja ühe riigi eri
määrida ja ta otsustab kõndida tagasi ning suunduda raekoja platsile. Teel raekoja platsini kõnnib raehärra mööda tsunftihoonest. Hoone on suur ja võimas. Sellest liikusid inimesed pidevalt sisse ja välja. See oli kalurite tsunftihoone kuna vapil oli sinisel taustal 2 kala. Raekojaplatsil peetakse turgu. Seal müüvad kaupmehed inimestele kaupa. Igal pool käis suur sagimine, sest inimesed tahtsid kaupmeestelt kaupa osta. Enamasti oli lettidel näha kapsad, naerid, peedid, porgandeid ja sibulad kuid oli ka müüa herneid, ube ja läätsi. Müüdi ka soola ja ürte nagu pipar. Muidugi ei puudunud ka lettidelt puuviljad, liha, kala, siid jne. Raekojaplatsil oli ka suur ilus gooti stiilist ehitatud kirik. Seda stiili pole inimesed veel väga palju kasutanud kuna selline stiil oli eksisteerinud ainult paarsada aastat. Raekojal oli ka tornis mehaaniline kell. See oli linna suurim uhkus. Märkamatta ei saanud ka jätta värskelt
• Vorungipirukas Joogid: • Leivakali, kamajook, kasemahl, õlu, kohv SETO KÖÖK • Maitsestamine : sool, mooniseemned, sibul, mesi ( suhkur, küüslauk, mädarõigas, köömned) • Suurmakrupen • Kapstaruug • Peamine toit pulmas – kalasült • Pirukad : porgandipirukas • Suvistepühal – värviti mune, söödi pliine ning sõira ja joodi piima • Kukeseened, puravikud, kuuse- ja lepariisikad • Teravili : nisu, rukis, oder, kaer, tatar • Naerid ja kaalikad • Kala – kiisakala, Peipsi tint, särg. Liha – lammas, siga, kana, kalkun SETO KÖÖK • Puuvilju ja marju söödi toorelt, kuivatati, tehti moose, kisselle ja pirukaid Joogid : • Koduõlu, handsa KEEDETUD SEALIHA KÖÖGIVILJADEGA • Vesi kuumutada keema, • Toiduained: sellesse panna liha. Vaht 600g läbikasvanud sealiha eemaldada ja liha keeta
Maha visatud leivatükk nutab 7 aastat Leiva tähtsus Pätsi ei pandud lauale lõigatud ots ukse poole Õhtul ei lõigatud uut leiba lahti Leiva otsast ,,kärsakest" võõrale ei lõigatud Leivaviilu ei tohi ühe käega murda ega kummuli lauale panna Leivapätsi pragunemine tähendas pere lagunemist Sooja leiba ei lõigatud Leiva seest millegi sobimatu leidmisest tuli vaikida Muud taimsed toidud Läätsed Kartulid ja aedviljad Juurviljad: kapsad, naerid, kaalikad Oa ja hernetoidud Kapsaid hapendati; tehti hapukapsasuppi Kanepitoidud Marju söödi kohapeal Seeni kupatati ja soolati Kalatoidud Hoiustati soolatult Soolasilk, silgusoolvesi Soolakala (räim, rääbis, ahven jt) Vinnutati (räim, lest, väiksemaid kalu; haugi, latikat, siiga) Randlased sõid värsket kala iga päev Liha ja veretoidud Liha söödi peamiselt talvel Mardipäevaks hani, kadripäevaks kana Pulmadeks või matusteks mullikas/vasikas/lammas/noor siga/kodulind
--13. sajandil. Köögiviljadest kasvatati kõige varem naerist, hiljem ka kaalikat ja kapsast. Kuni 19. sajandini olidki need enim söödud köögiviljad. 16.--17. sajandil hakati kasvatama porgandit, sibulat, pastinaaki, rõigast, redist, peterselli, hiljem ka kurki. 19. saj. algupoolele hakati kasvatama kartulit, peeti ja kõrvitsat. Tomatit ja paprikat hakati kasvatama alles 20. sajandi algul. Esimeseks köögiviljatoiduks eestlaste söögilaual olid keedetud naerid. Kapsast peamiselt hapendati ja keedeti siis hapukapsasuppi või -putru. Herneid ja põldube, ka läätsi keedeti niisama, tehti leent, putru ja käkke. Kartuleid söödi küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal. Teine levinum moodus kartulite söömiseks oli koorega keetmine. Peamine kartulikõrvane oli silk. Söödi nii magevee- kui merekalu, enim kasutati toiduks räime. Värsket kala said süüa enamasti rannikul elavad pered, sisemaal tarvitati toiduks rohkem
Jõuluks tapeti vanasti siga ja seetõttu olid olulised erinevad sealihast, -verest jm valmistatud road. Jõulujoogiks valmistati õlut ehk jõulukahi. Veel oli eristaatuses jõululeib. Vanaaegne toidulaud polnud 20. sajandiga võrreldes ülirikkalik. Sealiha võis võtta voli järgi. Keskajal ja 19. sajandil söödi jõuluks seapead, mida on toetanud ka sigade patrooni Antoniuse kultus. Mõnes peres olid laual ka seajalad ja koguni seasaba. Sinna juurde kuulusid hapukapsad, kartulid, naerid, kaalikad, soolaoad, või, harva ka tangupuder. Olulised olid aga tanguvorstid: Põhja-Eestis ja saartel valged tanguvorstid, mujal verivorstid. Saartel valmistati makkide (valge tanguvorst) kõrval veripalle. Kala pakuti eeskätt rannaaladel ja vaesemates peredes. Jõululeiva kõrval valmistati ka eriline pätsike ehk nn jõuluorikas, küpsetati ka mõne muu looma kujuga leibu, mõnikord torgati jõululeiba viljakõrsi või jäeti auk küünla jaoks. Erilist
Jõuluöödel, eriti vana-aastaõhtul soovitati üleval olla kui muidu ei jaksa, siis kasvõi vahetustega. Kui magama heideti, siis soovitavalt õlgedele põrandal ja täies riides. Jõulutoidud Usuti, et peres, kus ei valmistata jõuluroogasid, pole järgmisel aastal midagi head loota. Pidulaual pidi kindlasti olema õlu, sealiha (poolik seapea), jõululeib ja jõuluvorstid. Tavalised jõulutoidud olid veel pähklid, kapsad, keedetud oad, herned, naerid, kala ja või. Usuti, et jõululeib (e. jõulukakk, jõuluorikas, jõulupull, talsipühi karask, lõpekakk, torniga leib, kuhjaga leib, lemmleib) kogub enesesse erilise kaitsva ja tervistava jõu, mis kandub hiljem edasi selle sööjatele. Jõululeiba ei puututud, tihtipeale viiakse jõululeib uuel aastal viljasalve, ning jagati karjalaskepäeval loomadele ja inimestele. Jõuluvorstid tehti tavaliselt valged, s.o. vaid tangust ja sibulast. Verivorst tundub meie maal olema uuem nähtus
ristid. Isegi kaevule, põllunurkadele ja nõudele tehti riste. Ristid olid eri paigus erinevad. Aitas seegi, kui hooned n-ö piirati tehti nende ümber kõndides ring. Usuti, et peres, kus ei valmistata jõuluroogasid, pole järgmisel aastal midagi head loota. Pidulaual pidi kindlasti olema õlu, sealiha (poolik seapea), jõululeib ja jõuluvorstid. Tavalised jõulutoidud olid veel pähklid, kapsad, keedetud oad, herned, naerid, kala ja või. Usuti, et jõululeib (e. jõulukakk, jõuluorikas, jõulupull, lõpekakk, torniga leib, kuhjaga leib, lemmleib) kogub enesesse erilise kaitsva ja tervistava jõu, mis kandub hiljem edasi selle sööjatele. Jõululeiba ei puututud, tihtipeale viiakse jõululeib uuel aastal viljasalve, ning jagati karjalaskepäeval loomadele ja inimestele. Jõuluvorstid tehti tavaliselt valged, s.o. vaid tangust ja sibulast. Verivorst tundub meie maal olema uuem nähtus
juust ja pealerüüpamiseks kali või olu. Leiba soodi palju - kilogramm inimese kohta päevas oli paris tavaline, mehed soid enamgi. Puhast leiba sai vaid headel saagiaastatel. Kullalt sagedane oli aganatega segatud jahust naljaleiva pruukimine. Pühapäevadel ja pühadel soodi ka liha ja mune. Põhjapoolsetel aladel ja Saksamaal eelistati sealiha, Vahemeremaades aga lambaliha. Kartulit ja suppe keskaegse talurahva menüüs ei olnud. Kartuli aset täitsid põldherned, põldoad ja naerid. Kartulit õpiti tundma Euroopas alles XVI sajandil ja siis kasvatati seda Ameerikamaa imetaime pigem kaunite õite kui toitvate mugulate parast. Alles uusajal omandas kartul selle koha, mis talle praegu kuulub. Meelsasti soodi kala, kui seda ainult oli. Kirik propageeris kalaroogasid ja koos kristluse levikuga kasvas Euroopas ka kalapuugi tähtsus. Kala säilitamiseks tundi vaid kahte moodust - kuivatamist ja soolamist. Kuivatatud või soolatud kala vahetati kaluritelt vilja vastu
valmistama 11.-13.sajandil.köögiviljadest kasvatati kõige varem naerist, hiljem ka kaalikat ja kasast. Kuni 19.sajandini olidki need enim söödud köögiviljad. 16.-17. sajandil hakati kasvatama porgandit, sibulat, pasinaaki, rõigast, redist, peterselli, hiljem ka kuri. 19.saj. algupoolele hakati kasvatama kartulit, peeti ja kõrvitsat. Tomatit ja paprikat hakati kasvatama alles 20.sajandi algul. Esimeseks köögiviljatoiduks eestlaste söögilaual olid keedetud naerid. Kapsast peamiselt hapendanti ja keedeti siis hapukapsasuppi või putru. Herneid ja põldube, ka läätsi keedeti niisama, tehti leent, putru ja käkke. Kartuleid söödi reheaju tuhasel põrandal küpsetatuna. Teine levinum moodus kartulite söömiseks oli koorega keetmine. Peamine kartulikõrvane oli silk. Söödi nii magevee- kui merekalu, enim kasutati toiduks räime. Värsket kala said süüa enamasti rannikul elavad pered, sisemaal tarvitati toiduks rohkem kuivatatud ja soolatud kala
kaetud, et valgus välja ei paistaks. Jõuluöödel, eriti vana-aastaõhtul soovitati üleval olla kui muidu ei jaksa, siis kasvõi vahetustega. Kui magama heideti, siis soovitavalt õlgedele põrandal ja täies riides. Jõulutoidud Usuti, et peres, kus ei valmistata jõuluroogasid, pole järgmisel aastal midagi head loota. Pidulaual pidi kindlasti olema õlu, sealiha (poolik seapea), jõululeib ja jõuluvorstid. Tavalised jõulutoidud olid veel pähklid, kapsad, keedetud oad, herned, naerid, kala ja või. Usuti, et jõululeib (e. jõulukakk, jõuluorikas, jõulupull, talsipühi karask, lõpekakk, torniga leib, kuhjaga leib, lemmleib) kogub enesesse erilise kaitsva ja tervistava jõu, mis kandub hiljem edasi selle sööjatele. Jõululeiba ei puututud, tihtipeale viiakse jõululeib uuel aastal viljasalve, ning jagati karjalaskepäeval loomadele ja inimestele. Jõuluvorstid tehti tavaliselt valged, s.o. vaid tangust ja sibulast. Verivorst tundub meie maal olema uuem nähtus
SALAT, KAALIKAS, KAPSAS, KARTUL JT. PUU-NING KGIVILJAD CASKORBIINHAPE OSALEB OKSDATS-REPUKTSIOONIOONI PROTSESSIDES, AKTIVISEERIB PROTEOLTILISI FERMENTE JA MAKSA ESTERAASI, OSALEB DESOKSIRIBONUKLEIINHAPPE SNTEESIS, SUUR IMMUNOLOOGILINE THTSUS TAIMSED TOIDUAINED (KAPSAS, SALAT, SPINAT, PETERSELL, TILLIPEALSED, SIBULAPEALSED, HAPUOBLIKAS, MALTS, NGES, KIBUVITSAMARJAD, METSAMAASIKAD, VABARNAD, KARUSMARJAD, SSTRAD, TSITRUSVILJALISED, KAALIKAD, NAERID, PORGANDID, SIBUL, KARTUL JNE. SKORBUUT, NRKUS, TVIME LANGUS, TUJUTUS, VSIMUS, VASTUPANUVIME VHENEMINE NAKKUSTELE, VEREVALUMID NAHA ALL, LIIGESTES JNE.DKALTSIFEROOL KALTSIUMI JA FOSFORI AINEVAHETUS KALAMAKSALIDES, VIS, PIIMAS, MUNADES, PRMIS, TEKIB ORGANISMIS ULTRAVIOLETTKIIRTE TOIMEL. LUUSTIKU DEFORMATSIOONIDETOKOFEROOL SOODUSTAB SPERMATOGENEESI, LOOTE NORMAALSET ARENGUT, SOODUSTAB LIHASTE TEGEVUST TAIMELID, SEEMNEIDULID, TAIMEDE ROHELISED OSAD, MUNAREBU, TAILIHA
Perekonna tähtsamad esindajad on: 1) Sibulad prekursoriks on S-(1-propenüül)-L-tsüsteiin sulfoksiid 2) Küüslauk prekursoriks on S-(2-propenüül)-L-tsüsteiin sulfoksiid 3) Porrulauk 4) Murulaugud 5) Salotid Lakrimatoorne = pisaraid tekitav tiopropanaal vääveloksiid (seostatakse värskete sibulate üldaroomiga) Valge kapsas, punane kapsas, rooskapsas Perekond Cruciferae hõlmab Brassica taimi 1) Kapsas 2) Brüsseli kapsas ehk rooskapsas 3) Naerid 4) Pruun sinep 5) Vesikress 6) Redised 7) Mädarõigas Peamised komponendid on 2-propenüül-3-butenüül-isotiotsüanaadid ja 2-fenüületüül- isotiotsüanaadid. Pürasiinid Paprika pipar ja tsillid sisaldavad suurtes kontsentratsioonides 2-isobutüül-3- metoksüpürasiini, mis biosünteesitakse leutsiinist. 2-sec-butüül-3-metoksüpürasiin on üks porgandite tüüpiline aroomiaine. Skatool, p-kresool
käidud olema. Usuti, et peale pererahvast lähevad hinged sauna vihtlema. Pärast sauna käimist pandi selga puhtad riided ning jõulud võisid alata. Söömine oligi jõuluöö tähtsaim toiming. Usuti, et peres, kus ei valmistata jõuluroogasid, pole järgmisel aastal midagi head loota. Pidulaual pidi kindlasti olema õlu, sealiha (poolik seapea), jõululeib ja jõuluvorstid. Tavalised jõulutoidud olid veel pähklid, kapsad, keedetud oad, herned, naerid, kala ja või. Usuti, et jõululeib (ehk jõuluorikas) kogub enesesse erilise kaitsva ja tervistava jõu, mis kandub hiljem edasi selle sööjatele. Jõululeiba ei puututud, tihtipeale viiakse jõululeib uuel aastal viljasalve, ning jagati karjalaskepäeval loomadele ja inimestele. Jõululeib, õlu ja liha pidid laual olema terve jõuluaja ja igaüks pidi saama niipalju süüa, kui tahtis. Jõulupäevaõhtul oli kombeks süüa mitu korda, olenevalt paikkonnast kas või 7–12
--13. sajandil. · Köögiviljad Köögiviljadest kasvatati kõige varem naerist, hiljem ka kaalikat ja kapsast. Kuni 19. sajandini olidki need enim söödud köögiviljad. 16.--17. sajandil hakati kasvatama porgandit, sibulat, pastinaaki, rõigast, redist, peterselli, hiljem ka kurki. 19. saj. algupoolele hakati kasvatama kartulit, peeti ja kõrvitsat. Tomatit ja paprikat hakati kasvatama alles 20. sajandi algul. Esimeseks köögiviljatoiduks eestlaste söögilaual olid keedetud naerid. Kapsast peamiselt hapendati ja keedeti siis hapukapsasuppi või -putru. Herneid ja põldube, ka läätsi keedeti Elin Palumäe SR13 niisama, tehti leent, putru ja käkke. Kartuleid söödi küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal. Teine levinum moodus kartulite söömiseks oli koorega keetmine. Peamine kartulikõrvane oli silk. · Maitseained Maitseainetena kasutati soola, mett, köömneid, kadakamarju ja sinepit. Maitsetaimedena
NOVEMBER (hingekuu) 2. November- hingedepäev Kombed: Oodati koju esivanemate hingi Hingesandid Andide palumine Paluti hingedelt, et nad abi ja tuge annakasid Toidud viidi tare peale Söök/Jook: Lihatoidud Puder Mardihani Linnuliha Seapea Naerid Kaalikad Tangu- ja jahuvorstid Karask Kapsas 9. November- mardipäev Kombed: Esivanemate hinged jõudsid koju Kirikule ja kloostrile andide kogumine Riietus tume; pahempidi riided; tundmatuseni muutumine Visatakse teri va soovitakse mardiõnne Tantsiti, lauldi
eesmärgil ning söögiks tapeti vaid vanad lehmad. Sama lugu lammastega kasvatati villa saamise eesmärgil ja söödi vaid viimases hädas. Toiduvalmistusviisidest olid vanasti põhilised pajas keetmine ja hautamine; praadimine ja ahjus valmistamine lisandusid hiljem. Toome nüüd võrdluse tänapäevaga praktiliselt kõik on muutunud teraviljadest on vaieldamatu nr 1 nisu, mida saab nii otseselt kui peidetud kujul (ja just rafineeritud jahudena) väga paljudest toodetest. Naerid, kaalikad ja kapsad pole just populaarsemate aedviljade hulgas, kartul aga on vallutanud eestlaste toidulaua. Kaunviljad on meie menüüst aga praktiliselt kadunud. Sealiha troonib tõenäoliselt esikohal jätkuvalt, kuid selle tugevaks konkurendiks on saanud broileriliha. Veisesse ja lambasse suhtutakse vahel siiani pisut kõhklevamalt (raskem valmistada), samas jäävad need ka hinnaklassilt kallimate lihade hulka. Kalast söödi pikka aega kõige rohkem silku, nüüd aga lõhe ja forelli
kodune juust ja pealerüüpamiseks kali või olu. Leiba soodi palju - kilogramm inimese kohta päevas oli paris tavaline, mehed soid enamgi. Puhast leiba sai vaid headel saagiaastatel. Kullalt sagedane oli aganatega segatud jahust naljaleiva pruukimine. Pühapäevadel ja pühadel soodi ka liha ja mune. Põhjapoolsetel aladel ja Saksamaal eelistati sealiha, Vahemeremaades aga lambaliha. Kartulit ja suppe keskaegse talurahva menüüs ei olnud. Kartuli aset täitsid põldherned, põldoad ja naerid. Kartulit õpiti tundma Euroopas alles XVI sajandil ja siis kasvatati seda Ameerikamaa imetaime pigem kaunite õite kui toitvate mugulate parast. Alles uusajal omandas kartul selle koha, mis talle praegu kuulub. Meelsasti soodi kala, kui seda ainult oli. Kirik propageeris kalaroogasid ja koos kristluse levikuga kasvas Euroopas ka kalapuugi tähtsus. Kala säilitamiseks tundi vaid kahte moodust - kuivatamist ja soolamist. Kuivatatud või soolatud kala vahetati kaluritelt vilja vastu. Eriti
hautatult. Enne hapendamiseks. harva ka noorte taimede toiduks kasutamist maapealset osa tuleb ta pesta ja tervikuna. Botaaniliselt kuivatada. ei ole hiina ja pekingi kapsas üldsegi mitte kapsad, vaid hoopis naerid, millel aga juurvilja asemel lehti süüakse. Merikapsas Lehed on suured ja Lehed sisaldavad Toiduks Kasvab Lääne-Eesti lihakad ning täiesti rikkalikult B1- tarvitatakse liivadel. sinakashallid. Leheserv vitamiini, seemned merikapsa noori on ebaühtlaselt õli. Tugevdab lehti ja pleegitatud
jõuluvorstid ja panna käima jõuluõlu. Eluruumid koristati ja puhastati ülima hoolega. Kui maja korras, toodi sisse jõuluõled ja see tähistas jõulude algust. Õlgedel mängiti jõulumänge, puhati ja ka magatiPidulaual pidi kindlasti olema õlu, sealiha (poolik seapea), erilise kaitsva jõuga jõululeib ja jõuluvorstid (enamasti valged vorstid, mis tehti vaid tangust ja sibulast). Tavalised jõulutoidud olid veel pähklid, kapsad, keedetud oad, herned, naerid, kala ja või. Kuna jõulude ajal olid kõik tööd peale hädavajalike keelatud, siis oli aega koos perega jõulumänge mängida ja mõistatada. Nii Eestis kui Ameerikas tähistatakse uue aasta tulekut pidudega ja ilutulestikuga. Uue aasta vastuvõtt on igal pool rõõmus sündmus. Korraldatakse meeleolukaid pidusid, kus tantsitakse, on ka rikkalik söögilaud. Kui Eestis varasematel aegadel oldi sel ajal kodudes,
Külv Seeme puhtida Optimaalne külviaeg Mai esimene dekaad Kaalikas, naeris, porgand: külvisügavus 1-3 cm, külvisenorm 2-3 kg/ha Reaskülv Külvijärgne hooldamine 1. Esimene umbrohutõrje: äestamine 2. taimed tärganud: ridade vaheltharimine 3. Vaheltharimist korratakse iga kahe nädala järel seni kuni taimed katavad reavahed 4. harvendamine 5. Haiguste ja kahjurite tõrje Koristamine · Koristada tuleb enne püsivaid öökülmi · Esmalt söödapeet, seejärel koristatakse naerid, kaalikad, suhkrupeedid ja porgandid · Söödajuurvilju koristatakse enamasti kahes järgus: 1. pealsed 2.juurikad 31. Kanepi ja puuvilla bioloogilised iseärasused, liigid ja kasutamine Kanep Harilik,India ja metsik kanep Emas(õitseb 15-30päeva) ja isasõied(õitseb 1 päev) Kasutatakse varres olevat kiudu Seeme on vili Puuvill Varre harud on kahesugused · Kasvuharud- ei kanna õisi, lõpevad kasvupungaga · Viljaharud kannab õisi Vili on 3-5 pesaline kupar
taigen. Taignast veeretada peenikene rull, lõigata kohvioasuurusteks tükkideks, küpsetada ahjus pruuniks ja jahvatada kohviveskis. Jahvatatud kohvile valada keev vesi ja piim. Kuumutada keemiseni ja lasta seista. Juua kuumalt suhkruga. [] 19 TALURAHVA TOITLUSE UUENEMINE Talupõldudel hakati kasvatama kartulit, mis sai leiva kõrval eestlaste tähtsaimaks ja armastatumaks toiduaineks. Kartul tõrjus talupoja toidulaualt naerid ja läätsed, ning vähenes ka kaalikate, ubade ja herneste tarvitamine. Argipäevaseks roaks sai keedukartul nisujahukastmega. Kartulist keedeti ka putru, koos odratangu või jahuga. Kartulit lisati ka suppidesse. Suppide uuenemisega hakkas saksapärane nimetus supp vähendama vana sõna leem tarvitamist. [] Talumajadesse hakati ehitama pliite, mis võimaldas kiiresti valmistada ka väiksemaid toiduportsione ja ka praadida. Üldiseks sai liha praadimine ja pannkookide tegemine.
kodune juust ja pealerüüpamiseks kali või olu. Leiba soodi palju - kilogramm inimese kohta päevas oli paris tavaline, mehed soid enamgi. Puhast leiba sai vaid headel saagiaastatel. Kullalt sagedane oli aganatega segatud jahust naljaleiva pruukimine. Pühapäevadel ja pühadel soodi ka liha ja mune. Põhjapoolsetel aladel ja Saksamaal eelistati sealiha, Vahemeremaades aga lambaliha. Kartulit ja suppe keskaegse talurahva menüüs ei olnud. Kartuli aset täitsid põldherned, põldoad ja naerid. Kartulit õpiti tundma Euroopas alles XVI sajandil ja siis kasvatati seda Ameerikamaa imetaime pigem kaunite õite kui toitvate mugulate parast. Alles uusajal omandas kartul selle koha, mis talle praegu kuulub. Meelsasti soodi kala, kui seda ainult oli. Kirik propageeris kalaroogasid ja koos kristluse levikuga kasvas Euroopas ka kalapuugi tähtsus. Kala säilitamiseks tundi vaid kahte moodust - kuivatamist ja soolamist. Kuivatatud või soolatud kala vahetati kaluritelt vilja vastu. Eriti
Jõuluks tapeti vanasti siga ja seetõttu olid olulised erinevad sealihast, -verest jm valmistatud road. Jõulujoogiks valmistati õlut ehk jõulukahi. Veel oli eristaatuses jõululeib. Vanaaegne toidulaud polnud 20. sajandiga võrreldes ülirikkalik. Sealiha võis võtta voli järgi. Keskajal ja 19. sajandil söödi jõuluks seapead, mida on toetanud ka sigade patrooni Antoniuse kultus. Mõnes peres olid laual ka seajalad ja koguni seasaba. Sinna juurde kuulusid hapukapsad, kartulid, naerid, kaalikad, soolaoad, või, harva ka tangupuder. Olulised olid aga tanguvorstid: Põhja-Eestis ja saartel valged tanguvorstid, mujal verivorstid. Saartel valmistati makkide (valge tanguvorst) kõrval veripalle. Kala pakuti eeskätt rannaaladel ja vaesemates peredes. Jõululeiva kõrval valmistati ka eriline pätsike ehk nn jõuluorikas, küpsetati ka mõne muu looma kujuga leibu, mõnikord torgati jõululeiba viljakõrsi või jäeti auk küünla jaoks
" Väle on pisike linnuke, kargaski hops aiateiba! ,,Pühi suu puhtaks, va kiisuke, mine, saad mujaltki leiba!" Lapse palve tibukesele Tibukene, ütle mulle, millal hakkad munema! Iga päev toon teri sulle, mune ikkagi ei saa- Sõit Sõidan sõitu rutulist, mul on tore sõiduriist, rattad tal on valgest vasest, rattarummud kõvast kasest. Rattad aina vuravad, kivikillud kargavad. Sõida, hobu, sõida, hopp! Üle nurme kopp-kopp-kopp! Nurmes naerid hiigelsuured, põllul petersellijuured! Lähme linna saia tooma, Petserisse piima jooma! Linnuke Linnukene oksa pääl, piiksub, vaene, kurvalt sääl. Lumi katab maad. Kust sa süüa saad? Tuleb väike Jukuke, kaenlas leivakakuke. Nüüd saad süüa sa, ole mureta! Vaike jänes Väike jänes -- küll on kena -- pehme, siidine ja hall, meil on vana jänkuema, neli väikest poega tal. Jänes rõõmustab ja hüppab,
3. Vaheltharimist korratakse iga kahe nädala järel seni kuni taimed katavad reavahed 4. Söödajuurviljad harvendada kohe pärast 1. pärislehe väljaarenemist ja lõpetada see hiljemalt pärast 5. pärislehe väljaarenemist 5. Lõplik harvendus tehakse kõplaga 6. Haiguste ja kahjurite tõrje Koristamine · Koristada tuleb enne püsivaid öökülmi · Kõige varem koristada söödapeedid - kahjustab 5...-6 0C · Seejärel koristatakse naerid, kaalikad, suhkrupeedid ja porgandid · Söödajuurvilju koristatakse enamasti kahes järgus: 1. pealsed 2. juurikad 31. Kanepi ja puuvilla bioloogilised iseärasused, liigid ja kasutamine Kanep · Üheaastane, kahekojaline · Kasvab kuni 4 m kõrgeks · Seeme on botaaniliselt vili · Vili on munajas pähklike, mis on kaetud kahest poolmest koosneva kestaga · Vilja pind on sile, värvuselt rohekashall, mustjas · Lehed paiknevad mitmekaupa varresõlmedel · Lehed on sõrmjagused
aktiviseerib hapuoblikas, malts, nõges, vastupanuvõime proteolüütilisis kibuvitsamarjad, vähenemine fermente ja maksa metsamaasikad, vabarnad, nakkustele, esteraasi, suur karusmarjad, sõstrad, verevalumid naha immunoloogiline tsitrusviljalised, kaalikad, all, liigestes jne tähtsus naerid, porgandid, sibul, kartul jne. RASVLAHUSTUVAD A Loote norm. Areng, Merekalade ja mereloomade Kanapimedus, Retinool rakkude paljunemine, maksa õlis (tursk, mereahven, häired nägemisprotsess, hai, vaal, hüljes), jääkaru seksuaalelus, epiteeli areng, rasv, munarebu, suvine piim, sarvkesta ja naha
tagasi). Foto lk. 149 – 10.1. Rukkileib Foto 10.1. Rukkileib Köögiviljadest kasvatati kõige varem naerist. Hiljem lisandusid järkjärgult: kaalikas ja kapsas; porgand, sibul, pastinaak, rõigas, redis, petersell (16.-17. sajandil); kurk; kartul, peet, kõrvits (19. sajandi algupoolel, so 200 aastat tagasi); tomat ja paprika (20. sajandi algul). Üheks köögiviljatoiduks eestlaste laual olid keedetud naerid. Kapsast peamiselt hapendati. Keedeti hapukapsasuppi või -putru. Herneid ja põldube ning läätsi ka keedeti. Neist tehti leent, putru ja käkke. Kartuleid küpsetati reheahju tuhasel põrandal või keedeti koorega. 277 Peamine kartulikõrvane oli silk. Foto lk. 150 – 10.4. Silk Foto 10.2. Silk Söödi ka teisi magevee- ja merekalu. Kõige rohkem kasutati toiduks räime.
annaabi.ee 
