Mustpeade maja (1)

MUSTPEADE MAJA pikk tn 26
Tekkelugu
Tallinna Mustpeade vennaskond oli vallaliste kaupmeeste ja laevaomanike ühendus. Vennaskonna tekkeaja üle on arutletud enam kui sada aastat, selge vastus puudub aga tänini. Mustpeade vennaskonna asutamisürik, kui ta kunagi ehk olemas oligi, pole säilinud. Vanim originaaldokument, milles mustpäid mainitakse, on vennaskonna leping Tallinna dominiiklaste kloostriga 28. märtsist 1400 . aastast. Selle lepinguga kinnitatakse mustpeade omandiõigust kõigile kirikuriistadele, mis nad dominiiklaste Katariina kirikusse on deponeerinud. Ühtlasi kohustuvad vennad ehtima ja valgustama nende poolt kirikusse tellitud Neitsi Maarja altarit, dominiiklased omakorda aga mustpeade hingede hüvanguks selle altari ees teenistusi pidama . On arvatud, et lepingu sõlmimine kirikuga , kui vennaskonna tegevuse seisukohalt oluline sündmus, pidi toimuma vahetult pärast vennaskonna tekkimist. Sellest lähtuvalt on vennaskonna rajamisdaatum paigutatud lepingu sõlmimisest mõned kuud varasemasse aega, s.o. ca 1399. aastasse . See aastaarv jääb siiski pelgalt oletuslikuks. Võimalikuks on peetud ka seda, et Mustpeade vennaskond võis tekkida umbes ühel ajal Suurgildiga, s.o. juba 14. sajandi keskel.
Mustpeade vennaskonnad tänapäeva Eesti ja Läti aladel on ainulaadne nähtus kogu Euroopas. Saksamaal neid keskajal polnud. Alles 17. sajandil asutati Mustpeade vennaskond Wismaris. Eesti ja Läti aladel oli vennaskonna maju kokku enam kui 20 linnas, neist Eestis peale Tallinna veel Tartus ja Pärnus.
Püha Mauritius
Mustpeade nimetuse päritolu ei ole lõplikult selge. Seda on seostatud mustanahalise märterpühaku Mauritiusega. Mauritius on vennaskonna kaitsepühak ning teda on kujutatud ka Mustpeade vapil . Püha Mauritiuse ja tema kaaslaste austamispäev on 22. september. Seda päeva peeti (küll sõltumata mustpeadest) keskmisest pidulikumaks ka dominiiklaste ordus .
Umbes 445. aastast tuntud pärimuse järgi kuulus 3. sajandi lõpul elanud Mauritius Egiptusest pärit Rooma leegioni, nn. Teeba leegioni, mille leegionärid olid kristlased. Leegion saadeti teenistusse tänapäeva ? veitsi alale , kus leegionärid korraldasid mässu. Ühe versiooni järgi põhjustas vastuhaku korraldus osaleda paganlikes riitustes, teise versiooni järgi aga käsk nuhelda kristlasi ( Rooma riigis kuulutati ristiusk lubatuks alles 325. aastal ning riigiusuks 381. aastal). Julgustatuna Mauritiuse ja veel kahe leegioni ohvitseri eeskujust, keeldusid sõdurid kristlastele vastuvõtmatuid korraldusi täitmast, mispeale kogu leegion hukati.
Pühakute elulugude uurijad kahtlevad sügavalt selle pärimuse tõepärasuses, küll aga võib kindel olla, et selles ei kahelnud keskaegsed ristisõdijad ja kaupmehed, kelle hulgast tulid ka Vana- Liivimaa koloniseerijad. Neile võis lugu surmakartmatust kristlasest sõdurist Mauritiusest pakkuda innustavat eeskuju.
Mustpeade Skraa
Nagu iga keskaegset vennaskonda, nii iseloomustas ka mustpäid tugev ühtehoidmine ja vastastikune eestkoste. Oma vennaskonnakaaslase au ning heaolu eest seismine kuulus enesestmõistetavate moraalinormide hulka. Sarnaselt teistele vennaskondadele ühendas ka mustpäid mitte ainult ametialane tegevus, vaid vähemalt samal määral ka ühised seltskondlikud ettevõtmised ja kiriklikud toimingud . Kõiki nimetatud valdkondi vennaskonna elus reguleeris põhikiri, mida Põhja-Euroopa maades kutsuti skraaks. Skraa oli ka omamoodi trahvimäärustik, milles sisaldusid karistusmäärad vennaskonna liikmete poolt sooritatud väiksemate üleastumiste eest (peamiselt rahas või küünlavahas tasutavad trahvid). Esimene, veel üsna napp ja ühekülgne versioon mustpeade skraast on teada 1407. aastast.
Nagu teisedki gildid ja vennaskonnad, pidid mustpead oma skraa laskma raes kinnitada, olles sel viisil teatud määral linna omavalitsuse kontrolli all. Aja jooksul mustpeade skraa pikenes ja täienes. Lisaks erinevatele skraa-versioonidele kogunes mustpeade arhiivi ka palju muid dokumente: nn. vendaderaamatud vennaskonna liikmete ja vanemate nimekirjadega, peoarved, koosolekute protokollid jne. Tänapäeval säilitatakse mustpeade arhiivifondi Tallinna Linnaarhiiv
Elukorraldus
Tallinna Mustpeade vennaskonda juhtis kaks vendade hulgast valitud vanemat (Älteste). Aja jooksul kujunes välja tava, mille kohaselt abiellunud mustpeavend astus Suurgildi liikmeks. Et mustpead tegelesid peamiselt meritsi toimuva kaugkaubandusega, langes nende aktiivne kauplemistegevus aega, mil meri oli jääst vaba. Talv pühendati peamiselt seltsielule. Eriti tuntud olid Mustpeade jõulu- ja vastlajoodud, mis võisid kesta mitu nädalat.
Pidude puhuks valiti vennaskonna liikmete hulgast tavaliselt kaks peokorraldajat (Schaffer), kelle ülesandeks oli hankida vajalik söögi- ja joogikraam. See amet ei olnud kuigi armastatud , kuna puudujäägid tuli Schafferitel oma taskust kinni maksta, samuti hüvitada peo käigus sisustusele tehtud kahju.
Peolaud oli tavaliselt üsna mitmekesine . Söödi linnu- ja metsloomaliha, puuvilju, rosinaid, pähkleid, kooke, joodi erinevaid sorte õlut ja maitsestatud veine. Tantsuks paluti peole daame linnakodanike peredest. Seejuures oli täpselt kindlaks määratud, milliseid tantse missuguses järjekorras ja missugusel hulgal tantsida. Nooremad vennaskonna liikmed ei pruukinud tantsijate hulka saada, kuna nende ülesanne oli suupistete ja jookide pakkumine.
Juba keskajast alates pidid mustpead kui enamasti noored ja oma jõukuse tõttu hästi relvastatud mehed sõjaohu korral olema valmis linna kaitsma. Selleks vajalikke oskusi omandati vennaskonnas korraldatavatel sõjalistel harjutustel ning omandatut oli võimalik näidata ka iga-aastasel linnulaskmisel. Linna kaitsjate hulgas paistsid mustpead eriti silma Liivi sõja ajal. 11. septembril 1560 toimus tänapäeva Pärnu maantee ääres mustpeade osalusel Vene vägedega lahing, kus vastast hämmastas tallinlaste väikese väesalga vaprus .
Maja ja vara
Juba 1406. aastal rentisid mustpead maja Pikal tänaval (Pikk tn. 24-26), mis jäi vennaskonna (hiljem klubi) kooskäimiskohaks 1940. aasta suveni. 1531 . aastal ostsid mustpead maja raehärra Johann Vianti käest ära ning hakkasid seda tollal ülimoodsas renessanss -stiilis ümber ehitama, osutades Tallinna linnale sellega suure teene - mustpeade maja on jäänud Tallinna silmapaistvaimaks, mitmete detailide poolest ainsaks renessansi ehituskunsti näiteks. Lisaks majale oli mustpeadel ka teisi tähelepanuväärse kunstilise väärtusega varasid : maale, lauahõbedat, Brüggest tellitud Neitsi Maarja altar , dominiiklaste kiriku jaoks soetatud kirikuriistad, laevamudelid jne. Tänapäeval säilitatakse Mustpeade varasid Tallinna Linnamuuseumis ja Eesti Kunstimuuseumis.
Maja ülalpidamine, kunstivarade soetamine ning pidude korraldamine nõudis mustpeadelt märkimisväärset jõukust. Nendest kujunes linna eliit ning seda mainet hoidsid vennad ülal mitte ainult jõukusega, vaid ka rüütellike kommetega ning isikliku vaprusega.
Mustpead ja dominiiklased
Suhted kirikuga olid keskaegsete vennaskondade elus väga tähtsal kohal. Tavaliselt oli igal vennaskonnal ühes või mitmes kirikus oma altar, mille ehtimise kulud ta kanda võttis ning mille juures teeniva vaimuliku elatise eest ta hoolitses. Vennaskonna liikmed osalesid nende poolt rahastatud altari juures peetavatel jumalateenistustel ning lasid seal oma hingede eest palvetada. Mida jõukam oli vennaskond, seda rohkem kulutas ta ka kiriku peale. See kuulus lahutamatult ühiskondliku prestii?i juurde.
Mustpeade nö. kodukirikuks oli Tallinna dominiiklaste kloostri Katariina kirik (Vene tn. 16-18), millega vennaskond oli seotud ümmarguselt 125 aastat alates 1400. aastal sõlmitud lepingust kuni kloostri laialisaatmiseni reformatsiooni ajal 1525. aasta jaanuaris.
Igal kirikul oli tavaliselt kaks ilmalikku eestseisjat, kes tegelesid kiriku majandusasjadega. Dominiiklaste Katariina kiriku eestseisjatest oli 15. sajandi algusest üks raehärra, teine mustpea. Kõigile vennaskonna liikmetele oli kohustuslik viibida Katariina kirikus jõulude, lihavõtete, Maarja ülestõusmise (15. august) ja Püha Katariina päeval (25. november) toimuvatel jumalateenistustel, samuti vennaskonna jootudele järgnevatel kõrgmissadel ning vennaskonna surnud liikmete mälestuseks peetud hingemissadel.
Mustpead tavatsesid annetada dominiiklastele advendiks või Kõikide Pühakute päevaks (1. november) tünni liha, 1-2 tünni kala - turska, heeringat, lõhet vm., tünni herneid ning väiksema summa sularaha . Kui dominiiklaste konvendis 1470. aastatel läbi viidud reform keelas munkadel liha söömise, asendati lihatünn teise kalatünniga.
Teated mustpeade heldusest dominiiklaste toetamisel jõudsid ka dominiiklaste ordu juhtkonna kõrvu ning 1478. aastal väljastas dominiiklaste ordu kõrgmeister Tallinna mustpeadele üriku, milles teatati, et kõigis dominiiklaste kloostrites, kus nad iganes ka ei asuks, on mungad kohustatud Tallinna mustpeade eest paluma.
Kui reformatsiooni lähenemine 1524 . aasta jooksul Tallinnas üha selgemini tunda andma hakkas, viisid mustpead oma kloostrisse deponeeritud kirikuriistad ning 1481 . aastal Brüggest tellitud uhke tiibaltari kloostrikirikust ära varjule, mistõttu osa kirikuvaradest, sealhulgas nimetatud altar ka säilisid (teatavasti sai dominiiklaste kirik 1524. aasta septembris Tallinnas toimunud pildirüüste ajal üsna rängalt kannatada).
Hilisem käekäik
1561. aastal alistus Tallinn Rootsi kuningale Erik XIV-le ning linnast sai Rootsi kuningriigi, pärast kapituleerumist Vene vägedele Põhjasõja ajal 1710 aga Vene tsaaririigi provintsilinn. Kuigi kohalik elukorraldus koos linna rae ja korporatsioonidega üldjoontes säilis, polnud Tallinna iseseisvus enam võrreldav keskaegse hansalinna omaga . Ka oli muutunud sõjapidamise tehnika ning teisenenud relvastus. Lähivõitluses enese ja oma vennaskonna au kaitsmisel ei olnud enam niisugust sõjalist tähtsust nagu varem. Uutes oludes suurenes Mustpeade vennaskonna tähtsus seltskondliku organisatsioonina. Innukalt korraldati pidusid ja kontserte ning koguti kunsti. 18.-19. sajandil võeti Mustpeade majas kui interjöörilt ja kommetelt elitaarses paigas sageli vastu Tallinna saabunud kõrgeid külalisi.
1887. aastani oli Mustpeade vennaskonna koosseisus ratsaväeüksus oma mundriga. 1895. aastal reorganiseeriti vennaskond Mustpeade Klubiks. Selle sildi all tegutseti Nõukogude okupatsiooni alguseni 1940. aasta suvel, mil mustpeade ühendus Tallinnas lõplikult likvideeriti. Vennad lahkusid enamasti Saksamaale, püüdes seal vennaskonna tegevust jätkata. 1961. aastal registreeriti vennaskond ametlikult Hamburgis, kus ta tegutseb tänini.