Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Mitmuse osastava moodustamine". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
silbis, kass, osastava, tige, lindu, kasse, kanu, linu, sildu, ämm, musti, tube, pikki, kingiLühike mitmuse osastav Lühike mitmuse osastav moodustatakse vokaalivahelduse teel, näiteks Kala kalu, koera koeri, lauda laudu Kõigepealt on vaja teada sõna tüvevokaali. Tüvevokaal on see vokaal, millega lõpeb ainsuse omastav (kelle? mille?), näiteks kalA, koerA, lauA, kassI, laulU Selle kohta, kuidas tüvevokaal mitmuse osastavas muutub, on oma reeglid, mis on kokku võetud järgmise lausega: tUlEb tIgE pEnI jA UrIsEb Seda lauset tuleb kasutada nii: kui sõna tüvevokaal on u, on mitm.osastavas e (tUlEb): laulu - laule kui sõna tüvevokaal on i, on mitm.osastavas e (tIgE):kassi - kasse kui sõna tüvevokaal on e, on mitm.osastavas i (pEnI): luige luiki kui sõna tüvevokaal on a, on mitm.osastavas u, i või e (jA UrIsEb): raja radu, looma loomi, muna mune
Lühike mitmuse osastav Mitmuse osastava tüvevokaal sõltub ainsuse omastava(osastava) tüvevokaalist: palli - palle -i -e taime - taimi -e -i kannu - kanne -u -e kala kalu -u külma külmi -a -i ??? tühja - tühje -e
Adjektiivide kompareerimine (omadussõnade võrdlemine) 1. Algvõrre (positiiv) ilus 2. Keskvõrre (komparatiiv) ilusa+m 3. Ülivõrre (superlatiiv) kõige ilusam, ilusaim (mitmuse os. d asemel m lõpus) Kui mitmuse osastav on sid-lõpuline, siis im ülivõrret moodustada ei saa. (nt. roosasid roosaim) Mitmuse osastava tüvevokaal sõltub ainsuse omastava tüvevokaalist AINSUSE OMASTAV MITMUSE OSASTAV -i -e -e -i -u -e -a- u kalu Palli, palle. Taime, taimi. Kannu, kanne. i kulmi -e tühje -a tüveliste sõnade mitmuse osastava tüvevokaal sõltub omakorda sõna esimesest vokaalist. -a -u -a i erandid: pikki, silmi, kingi, nelju, välju -a -e uba-ube, tuba-tube, luba-lube
Mitmuse osastava moodustamine. Reegel Vokaali/lõp Näide u muutus Kui ainsuse osastava lõpus on - t, t > - id Masinat - masinaid mitmuse osastav + -id raamat, vihik, ehe, töötu, uuring, ratas. Kui ainsuse osastava lõpus on - t, Ains. om Lennuki t - lennukeid mitmuse osastav ains om (-i>-e) + -id (i>-e) + -id kollane, arvuti, eksam, kampsun, korter, pliats. Kui ainsuse osastava lõpus on - d, ning - d > -id Tööd - töid. sõna koosneb ühest silbist, siis mitmuse Puu, luu, kuu, maa, suu. osastavas on -id Kui ainsuse osastava lõpus on - t, -t > -i Suurt - suuri. keel, luuletus, harjutus mitmuse osastav i.
tingimused. A-LUS-TA-MA KRA-BI SAR-VI-LI-NE A-MET HUL-LUS-TI Lahtised puudub silbi lõpp Kinnised silbi lõpp on olemas 13. Kõnetakt keele väikseim rütmiüksus 14. Fonotaktika määrab, millised häälikujärjendid on keeles lubatud, millised mitte. 15. Eesti keele fonotaktika reeglid: eesti keeles on silbi alguses tavaliselt ainult üks kaashäälik ühes silbis ei tohi olla rohkem kui 2 täishäälikut kaashäälikuühendis on helilised kaashäälikud silbi tuumale lähemal kui helitud eesti keeles häälikujärjend ji ei esine eesti keele rõhututes silpides ei tohi olla pikki täishäälikuid ega -ühendeid eesti keeles võib rõhutus silbis esineda ainult a, e, i, o, u NB! Võõrsõnad muganevad aja jooksul keele fonotaktika reeglitega. NB! H ei saa esineda pika täishääliku järel. 16
(nadi,nudi,lödi,nüri,kribu,vilu,niru,loru,mõru,näru,südi,tragi - ei tule -da lõppu!) 7.Ainsuse nim.,os. ja mitmuse om.,os. moodustamine. *Mitm. os. 1.-id 2.-sid 3.vokaal 1.-id liidetakse A-tüvele (nt.suu+id- suid, nooruki+id- noorukeid (i-muutub-e-ks!)) 2.-sid lisatakse B-tüvele(a.os) (nt.kõne+sid- kõnesid) 9.Lühikese mitm.osastava moodustamine 3.Lühike mitm.osastav moodustatakse B-tüvest tüvevokaali muutmise teel. nt. B-tüvi kuuske - kuuski (TULEB TIGE PENI JA URISEB) e-i õnge - õngi kassi- kasse i-e pilti - pilte EKS ÄMM KODUS SÖÖ SÜTT. -i kändu kände KASS KÕRTISIS EI KÄI. -u u-e silmu silme lahja- a-tüvi(a.om) lahja, mitm.os. lahje -erand! 8.Omadussõnade võrdlusastmed 1.algvõrre 2.keskvõrre 3.ülivõrre *Keskvõrde saamiseks 2moodust: 1.A-tüvi+ m (nt.suure+m, puhta+m, rohelise+m) 2.tüvevokaali vahelduse teel A-tüvest+m nt
2) Pealkirjalaadsed üritustenimed 3) Sordinimed 4) Fotod 5) Mängud Esisuurtähega (jutumärkideta) näidatakse nende ajaloosündmuste nimetuste püsikindlust mis ei ole nimed. Väikese tähega: 1) Taime- ja loomanimetused 2) Loomatõunimetused 3) Keelenimetused 4) Rahva- ja hõimunimetused 5) Tähtpäevade, pühade nimetused, aastanimetused 6) Ametinimetused, auastmed, aunimetused, teaduskraadid Mitmuse nimetava, omastava ja osastava käände vormid ( lõputa mitmus) Ainsuse osastav Mitmuse osastav e i i e u e u a i e Kui esimeses silbis on näiteks a, õ, i, ei, äi siis on mitmuse lõpus u (kass kõrtsis ei käi)
1. Silp Silp on kõnes esinev väikseim hääldusüksus. Igas silbis peab olema tuum. Silbi tuumaks võib olla täishäälik või täishäälikuühend. Ema: E=tuum. Silbi tuumaks ei saa olla kunagi olla rohkem kui kaks täishäälikut. Peale selle silbil võib olla algus ja lõpp, nendeks on kaashäälikud. Lendas: E,a=tuum L,d algus ja N, s lõpp Kui silbil ei ole lõppu, siis nimetatakse seda silpi lahtiseks, kui on lõpp siis nimetatakse seda kinninesilp. Silbid jagunevad lahtisteks ja kinnisteks silpideks.
2. Atüvi: omastav kääne; oleviku tüvi, mina teen. 3. Btüvi: osastav kääne; da tegevusnimi, Mida teha? Välte ebavaheldus Välte ebavaheldus on sõnavälte reeglipäratu vaheldumine sõna erinevates vormides. Vokaalivaheldus, milliseid sõnavorme moodustatakse, seaduspärasused. Vokaalivaheldus puudutab tüvevokaali. Tüvevokaal on vokaal, millega lõpeb sõna Atüvi. Vokaalivaheldusega moodustatakse käändsõnade mitmuse osastava käände vorme ja omadussõnade võrdlusastmeid. Mitmuse osastava moodustamine. a muutub u; i; e u muutub e i muutub e e muutub i Neid reegleid kajastavad järgmised laused: Tuleb tige peni ja uriseb. Kui tüvevokaaliks on a, siis tuleb vaadata sõne esimese silbi vokaali. Kass kõrtsis ei käi. u Eks ämm söö kodus sütt. i a muutub eks väga arva. Sõnades tuba, uba, luba, muna, nuga. tants: tantsu > tantse väär: väära > vääri
5 Rõhk on keele nähtus, mille puhul sõnas teatud silpe hääldatakse suurema intensiivsusega kui teisi silpe. Rõhku tagajärjel muutub kõne rütmiliseks. Rütmilisus väsitab inimest ja tema kõnet vähem. Keeles on rütmil peale kõne rütmistamise ka muidu funktsioone. Eesti keeles on rõhu ülesandeks tähistada sõna või sõnade algust. Eesti keeles rõhk on tavaliselt esimesel silbis. On keeli, kus rõhk on viimasel silbis nagu prantsuse keeles. Maailmas on ka keel, kus rõhk võib sõnas liikuda. Näide: ó, ó; tráktorist (ta tuli traktorist), traktoríst (kes? traktorist). Kõnetakt Kõnetakt on keele kõige väiksem rütmiüksus. Kõnetakt moodustab rõhuline silp koos tema juurde kuuluvate rõhutute silpidega. Eesti keele sõnad koosnevad 3 tüüpi taktidest: 1. Rõhulisele silbile järgneb rõhuta silp. Näide: e-ma, ko-du. 2
Käänamises on nad erandlikud. Igaüks (käändub viimane osis) Igaühe : igaüht või igaühte: igaühesse: igaühes jne. Emb-kumb (käänduvad mõlemad osised) emma-kumma: emba-kumba: emmasse-kummasse: emmas-kummas jne. Igaüks viitab hulga igale liikmele eraldi, emb-kumb aga ühele kahest võimalusest. Ühine on igalühel ja emmal-kummal see, et nad esinevad põhiliselt ainsuses. 19. keskvõrre ja ülivõrre. ( ja) 20. Vokaalivaheldus Eks ämm söö kodus sütt. Kass kõrtsis ei käi. ( (õp lk113, 117 ja 141) Mitmuse osastava tunnud -id liidetakse sõna A-tüvele. Pikk vokaal lüheneb, kui sõnale lisada -di lõpp: Suu + id -- > suid idee + id -- > ideid Kui A-tüve lõpus olevale -i tunnusele liita -id, siis lisandub ka -e: Kauni + id -- > kauneid nooruki + id -- > noorukeid Tunnus -sid lisatakse B-tüvele.
Lühike mitmuse osastav B-tüve lõpp u e i e e i a kass kõrtsis ei käi u eks ämm söö kodus sütt i Keskvõrre A-tüvi + m Kas tuleb kohe m lõppu või a e u e Ülivõrre 1)kõige lisamine (sobivad kõigile) 2)A-tüvi + im (ainult kolmesilbiline või kahesilbilistes III vältelistes) näiteks: kareda, muistse, kõrge Kui on i juba lõpus, siis läheb i e-ks. näiteks: kauni, kalli 3)Kui sõnal on olemas lühike mitmuse osastav, siis saab vokaalivahelduse abil muuta keskvõrde tüve ülivõrde tüveks. E I Halvem halvim Suurem suurim U E
KORDAMINE ARVESTUSTÖÖKS TEOORIA 1. mõisted - foneetika: keele häälikuline ehitus (haalikute moodustamine, tajumine) fonoloogia: häälikute käitumine ? palatalisatsioon: peenendamine võõrhäälikud: häälikud, mis esinevad võõrsõnades - f;s;... võõrtähed: esinevad võõrsõnades ( f,s, c,q,z,n,y,x, z) fonotaktika: häälikute kombineerumise reeglistik ( ühes silbis max. 2 täishäälikut; silbi algul tavaliselt 1 kaashäälik; ei esine häälikujärjendit JI ; rõhutus silbis a,e,i,o,u. sünonüüm:samatähenduslik sõna ( kass- kiisu) polüseemia: mitmetähenduslikkus ( ühel sõnal mitu teineteisega tihedalt seotud tähendust : keel - organ, õppeaine, pillikeel ) homonüümia: samakõlalisus ( mitme keelemärgi e. tähistaja häälikuline kokkulangevus - kuum tee/pikk tee/ ära tee ! ) keelkond: ühte keelepuusse kuuluvad keeled moodustavad keelkonna onomatopoeetiline väljend: keelesugulus: rühm keeli on ajaloolise arengu tulemusel kujunenud ühest algkeelest,
regrammatikalisatsiooni tulemus. Kuna kirjakeel on loomult konservatiivne ja grammatikalisatsioon kujuneb ennekõike kõnekeeles, siis tekitab grammatika evolutsiooniline uuenemine enamasti vorme, mis korrektsesse kirjakeelde ei sobi (vä-küsimus, tänu ja läbi tähendusnihked jne). 3 4. Kuidas on tekkinud vokaal õ eesti keelde? Enne 1000 AD. Õ tekkimise põhitingimus: kui esimeses silbis e ja taga a. Õ sündis esisilpi varasema e ja o asemele (merta > mõrta, polvi > põlvi). Õ tekkimine on toimunud mitmes järgus.Eesti keeles on õ vanem kui vene keeles.Läänemeresoome keeled jagunevad vastavalt õ esinemisele kahte rühma: lõunarühma keeled ja põhjarühma keeled. Lõunarühma kuuluvad eesti, vadja ja liivi keel, neis esineb õ. Põhjarühma keeltes õ-d pole. 5. Kuidas on tekkinud eesti keelde vältevaheldus?
Eesti keeles on 20 konsonanti ja 9 vokaali. 2. Konsonandid omakorda jagunevad sulghäälikuteks (k, p, t, g, b, d) ja ahtushäälikuteks (h, j, l, r, s, f, v + ninahäälikud n ja m). 3. Samuti jagunevad häälikud helilisteks häälikuteks, mille hääldamise korral on tunda häälepaelte vibreerimist ja helituteks häälikuteks. 4. Palatalisatsioon on konsonandi peenendus (see on häälikute ,,pehmemalt" hääldamine). Nt: kunn, kass, suss jne. 5. Prosoodias (kõnelõikude nähused) on oluline: intonatsioon kõnemeloodia (kuidas muuta heli kõrgust küsimuse, hüüdlause ja jutustava lause korral), rõhk sõna esimesel silbil, häälikupikkus välted (välteid on kolm ja neid määratakse sõltuvalt hääliku hääldamise pikkusest). Nt: Hagu (I välde) hakati (II välde) hakkima (III välde)
Osastav kääne väljendab piiritlematust või osalisust ning vormistab: a. osasihitist, nt Mari luges raamatut; b. osasihitise sarnast aja- ja hulgamäärust, nt Juhtunust polnud möödunud veel tundigi; c. osaalust, nt Põrandal vedeles prahti; d. osaöeldistäidet, nt Jüri on meie helgemaid päid; e. hulgasõna laiendit, nt Toas oli kolm inimest; f. mitmuslikku lisandit, nt Juku, klassi hullemaid pröökameid, oli seekord täiesti kuss. Osastava käände tunnusel on neli morfeemivarianti: t, d, 0 ja da. Ainsuse vormides esinevad kõik neli, kusjuures valik sõltub sõnatüübist. t (~tt) III kk ratsu/t IV kk `aasta/t, redeli/t, `kringli/t, koleda/t, habe/t, `õela/t, magasi/t V kk soolas/t, `jõulis/t, olulis/t, `juus/t VI kk-st `suur/t, `uu/t, `küün/t, `kä/tt VII kk mõte/t, pääse/t, küünal/t, ratas/t, armas/t ~ `armsa/t d I kk `koi/d, i`dee/d
ÜHESILBILISED SÕNAD ON ALATI 3. VÄLTE. Vormiõpetus. Maja+ de+ ni eba+maja+nd+us+lik aglutinatsioon-vormi moodustud, kus süna tüvele lisatakse tunnuseid, liiteid ja lõppe. Süsi söe süt+t asi asja süda sõdame südan+t oda oda osa flekstioon-muutub sõna tüvi VV-välte vahetus (2.pauna, 3.pauna) LV-laadi vahetus GV-genitiivi vahetus (kurgi kurki) vokaali vahetus esineb mitmuse osastavas käändes ja võrdlusastmetes. Kass-kassi-kasse i-e kuuske-kuuski e-i tuleb tige peni ja uriseb u-e i-e e-i a-u-i-e A-tüve sõnade puhul tuleb vaadata sõna esisilbivokaali. Kujuvaheldus-juhtum kus sõnatõvel on kaks kuju. Vokaal ja konsonant kuju. AV-liigid VV-vältevaheldus Sõna üks tüvi on teises vältes ja teine kolmandas välted. 2v 3v Nt: paun pauna pauna latt lati latti LV-laadivaheldus sõna ühes küljes esineb kas siis kpt gpt s. Teises tüves puudub v on muud häälikud.
Nt: k, p, t, g, b, d · Ahtushäälikud- on need häälikud, mille hääldamisel õhutakistus on osaline · Ninahäälikud- m ja n 10. Foneetika e häälikuõpetuse mõiste! Foneetika e häälikuõpetus- teadus, mis uurib häälikute füüsikalisi omadusi 11. Palatalisatsioon e peenendus! · Eesti keeles esineb palatalisatsioon rõhulise vokaali järel, kui järgmises silbis on i. · Palatalisatsioon esineb eesti keeles selliste häälikute puhul: l, n, s, t, d · Nt: kann- anum, kann- mänguasi; kas- küsimus, kass-loom; patt- pahe, patt- viigiseis 12. Silbi mõiste, osad ja liigid! · Silp- väikseim kõnes esiev hääldusüksus · Silbi tähtsaim osa on silbituum, silbituumaks on täishäälik või täishäälikuühend Nt: a-va-meeln-ne, e-lu, öö, au
(mida teha?). 4. Mis on astmevaheldusmall? Tugeva ja nõrga astme vaheldumise seaduspärasusi nimetatakse astmevaheldusmalliks. 5. Kuidas nimetatakse välte ebareeglipärast vaheldust? 6. Mis on vältevaheldus? Vältevaheldus on astmevahelduse liik, mille puhul sõnade tugev aste on 3 vältes ja nõrk aste 2 vältes. Ainsuse omastav Mitmuse osastav u e i e e i u - Kass kõrtsis ei käi. A i - Eks ämm söö kodus sütt. e
Sisaldab 39 jutlust. Usulise ja manitseva sisu kõrval on jutlustes puudutatud tolleaegset Tallinna eluolu. 20 jutluse aineks on luterlikud kirikulaulud, 19 piiblitekstid. Jutlustes saksa ja ladina tsitaadid (Mülleri keeleoskus järjest paranes ja ta tõlkis võõrkeelseid tekstikohti jutluste käigus jooksvalt eesti keelde). Iseloomulikud jooned: u, v = u; , v = ü; o, ö = õ; e, æ = ä; i, y = i. Pikk vokaal lahtises silbis enamasti ühe tähega, kinnises silbis ja e puhul 2-ga. Harvea kasutab h-d vokaalipikendusmärgina. Võõrtähed: x, f, ch, ck, tz, sz, y, ß. Rohke häälikuline varieerumine, mis näitab, et kirjaviis oli arengujärgus. Genitiivi -n on enam-vähem kadunud, on säilinud üksikutes stereotüüpväljendeis. Komitatiivi asemel on postpositsioon kaas. Mitmuses on ülekaalus de-mitmus, mis näitab, et 17.saj alguses oli de-mitmus eesti keeles juba üldlevinud. Mitmuse osastavat leidub harva, selle asemel kasutatakse mitmuse nimetavat
Hääldus võiks olla originaalile lähedane tugev verb üldmineviku ja mineviku kesksõnad moodustatakse ablaudi abil (nt sing, sang, sung); tugevate verbide klassis on paarisaja ringis verbe ja neid kergesti juurde ei teki tõlkelaen teise keele eeskujul moodustunud omakeelne sõna või väljend umlaut umlaut ehk metafoonia - Umlaut on rõhulise vokaali muutus, mille tingib järgsilbi vokaal samas sõnas. (i-umlaudi puhul toob eesvokaal i/j kaasa tagavokaali muutuse esimeses silbis (muutes tagavokaali eespoolsemaks). Wulfila piiskop, misjonär, piibli tõlkija, tõlkis piibli kreeka keelest gooti keelde, moodustas gooti tähestiku ühendverb (phrasal verb) sõnaühend, mis moodustab eraldi tähendusliku üksuse Keeled: afrikaani umbes 6 miljonit kõnelejat, räägitakse Lõuna-Aafrika vabariigis, kus see sai 1925 aastal riigikeele staatuse. Pärineb Hollandi keelest/ y ja sk holladi keele ij ja sch asemel
4) inhoatiivid – väljendavad tegevuse algust: hakkama, uinuma. Verbide jaotus struktuuri alusel: Lihtverbid, Liitverbid, Ühendverbid, Väljendverbid, Ahelverbid 9. Käändsõna tüvi (ühe- ja kahetüvelisus, tüvevokaal, tüve silpide arv, tüvemuutused). Ühe- ja kahetüvelisus. Ühetüvelistel käändsõnadel liituvad kõik vormitunnused vokaaltüvele (nt jalg, õpik, pesa), kahetüvelistel on aga mõni vorm saadud konsonanttüvest (need on enamasti ainsuse osastava ja mitmuse omastava käände vormid, nt töölis/t, töölis/te; Tüve silpide arvu saab üldjuhul ainsuse omastavast käändest, nimetavast vaid siis, kui sõna lõpeb nimetavas vokaaliga. Mõnel sõnal tuleb lisaks vaadata ka ainsuse osastavat, kui nimetav ja omastav on ühesilbilised, nt sõnad nagu jõud, pood. Ühesilbilisi tüvesid on väga vähe: puu- ja koi-tüüp ja asesõnade osastava käände tüvi, nt ke/da, mi/da.
Ameerika traditsioon: kõrge (high), keskkõrge (mid), madal (low) Huulte asend: labiaalsus ümardatud/labiaalsed (rounded) ümardamata/illabiaalsed (unrounded) 20. Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Tooge näiteid! Vokaalid moodustavad diftonge (kr di `kaks', phthongos `heli, häälik') kahe teineteise järel asetseva laadilt erineva vokaali järjend, mis kuulub ühte silpi. Pearõhulises silbis on eesti keeles 36 diftongi: esimeseks osiseks kõik 9 vokaali teiseks 5 vokaali: a, e, i, o, u (ä-, ü-, ö-, õ-lõpulised murretes) 26 diftongi omasõnades või vanemates laensõnades 18 esinevad vältevahelduses, nii Q2-s kui Q3-s (i-, e-, u-lõpulised); need saavad esineda ka 1-silbilistes sõnades 8 tekib laadivahelduse tulemusel, ainult Q3-s: öe, öa, õa, oa, eo, äo, õo, ao 10 diftongi esineb vaid võõrsõnades (ie, üe, ue, ia, üa, ua, io, üo, uo, eu)
Kirjalike keelemälestiste andmeil toimus lõpukadu XIII-XV sajandi kestel. Veel Henriku Liivimaa kroonikas on lõpukaota pappi, maleva, kylekunda ja “Liber Census Daniae” esitab kohanime Uusikylae. Samuti on vanades rahvalauludes säilinud lõppvokaal. Vokaali lõpukadu on omette toimunud veel liivi ja vepsa keeles ning soome edelamurdeis. 11. Sisekadu eesti keele ajaloos. Sisekadu on lühikese vokaali kadu pika esisilbi järel teises lahtises silbis, kui sõna on kolme- või enamasilbiline. Nt *kastanut > *kastnut, *pistämään > * pistmään, *kuulusat > * kuulsat, *kultanen > *kulDnen. Muutus on paigutatud XIV sajandisse, sest XIII sajandil kirja pandud kohanimedes on teise silbi vokaal veel alles, nt Ardala, Hyrvelae, Kandalae, Kuckarus. Sisekadu on toimunud ka liivi ja vepsa keeles ning soome edelamurretes, usutavasti omaette. 12. Uute häälikute teke eesti keelde. 1.1
Hääldus võiks olla originaalile lähedane tugev verb – üldmineviku ja mineviku kesksõnad moodustatakse ablaudi abil (nt sing, sang, sung); tugevate verbide klassis on paarisaja ringis verbe ja neid kergesti juurde ei teki tõlkelaen – teise keele eeskujul moodustunud omakeelne sõna või väljend umlaut – umlaut ehk metafoonia - Umlaut on rõhulise vokaali muutus, mille tingib järgsilbi vokaal samas sõnas. (i-umlaudi puhul toob eesvokaal i/j kaasa tagavokaali muutuse esimeses silbis (muutes tagavokaali eespoolsemaks). Wulfila – piiskop, misjonär, piibli tõlkija, tõlkis piibli kreeka keelest gooti keelde, moodustas gooti tähestiku ühendverb (phrasal verb) – sõnaühend, mis moodustab eraldi tähendusliku üksuse Keeled: afrikaani – umbes 6 miljonit kõnelejat, räägitakse Lõuna-Aafrika vabariigis, kus see sai 1925 aastal riigikeele staatuse. hollandi keelest 17.–18. sajandil arenenud germaani keel. Kõnelejaid 10 miljonit? Pärineb
. Täishäälikud. (), (), (), (), (), () , , , , , , , , , . . (rõhulised) (rõhuta) - .(muutub hääldus) ( ) ( ) 4 - Vene algupärane A on madal keskvokaal, esineb rõhulises asendis ning seda hääldakse tugevalt ja selgelt.Vene a-d rõhueelses silbis,sõna algul ja lõpul hääldatakse nõrgalt ja lühidalt: , .Kolmandaks,vene a rõhulises silbis konsonasntide ja järel redutseerub,taandub e suunas: ,. - e ja hääldamine peaaegu ühtib: eesti, , eksam - ,eha, . i - Üldiselt on i ja hääldamine peaaegu sarnane: lipp - , piima- .Tuleb silmas pidada,et ,, ja järel vene redutseeesub,taandub õ suunas:, , . õ -
kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt) 1) Morfeem morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d (funktsioonid: mitmuse tunnus maja/d, pöördelõpp sa käi/d, osastava lõpp mer/d). Grammatilised morfeemid saavad tähenduse vormi koosseisus, sõnatüvega liitudes. Tähendus on olemas tüvimorfeemidel (nt käi/si/me, maja/ni). Morfeemid jagatakse nende mõistesisust ja funktsioonist lähtudes leksikaalseteks ja grammatilisteks morfeemideks. Tüved ja tuletusliited kuuluvad leksikaalsete morfeemide, tunnused ja lõpud aga grammatiliste morfeemide hulka. 2) Sõna ühelt poolt põhiline, teisalt mitmetähenduslik mõiste
sisse, maie sisse). 14. nimetava käände ainsus on ilma n-ta (läämitte lään, künnä mitte künnan, tee mitte teen). 15. nimetavas käändes pole kunagi kirjakeele b-t, vaid mitmed isesugused lõpud, kõige sagedamini s- täht. (tulõ, kirjutas, koolitas, eläs, sääd). 16. isikute, asjade lõpus mi, 3 ja enam silbilistel sõnadel mmi (meie lämmi, teemi, elämi, kirjutammi). 8 17. mitmuse osastava lõpp, mis kirjakeeles on d, on otepää murrakus t (eläjit, tohtrit, põrmandit). 18. küsimusele mida tehti vastatakse nii, et sõna lõpus oleks ti või 3 ja rohkem silbilistel sõnadel di (sööti, lääti, teeti, eläti, teretädi, kirjutadi, sarjadi). 19. nimetava käände mitmus lõpeb va, vä, se (sõ) või sse-ga (tampva, söövä, kirjutasõ, elässe´, in`gäse). 20. Tuleviku väljendamisel ei kasutata kunagi sõna saama abil, vaid kasutatakse
* veaohtlikud!!! (kärbsed kärbes, jalgsi jalg, peatselt, jõudsin jõudma, kuldsed kuld, heitsid heitma, õudne õudse) k, p, t, g, b, d, f, h, s, s, z, z + KI (ülejäänud häälikutega -gi) Liide on alati sõna lõpus (nt poistegagi). 4.Sõnaliigid Muutuvad sõnad: Käändsõnad (saab käänata 14nes käändes): a) Nimisõnad (asjad, olendid, abstraktsed mõisted, nt poiss, kass, laud, armastus) b) Omadussõnad (omadused, nt kole, ilus) c) Arvsõnad (põhi- ja järgarvud, nt kuus, kuues) d) Asesõnad (viitavad isikutele, olenditele ja asjadele, asendavad täistähenduslikke sõnu, nt sina, see, keegi) e) Pöördsõnad e tegusõnad e verbid (väljendavad tegevusi, nt elama, minema) Muutumatud sõnad :neid ei saa käänata ega pöörata a) Määrsõnad (väljendavad tegevuse viisi kuidas?, aega millal
TARTU ÜLIKOOL SOTSIAAL- JA HARIDUSTEADUSKOND ERIPEDAGOOGIKA OSAKOND Diana Pabbo SIDUSA KÕNE ARENDAMINE SKAP LAPSEL: TEGEVUSUURING ÜHE LAPSE NÄITEL Magistritöö Lisa 8 Juhendaja: Marika Padrik (PhD) eripedagoogika Tartu 2014 Hea lugeja, Käesolev metoodika on koostatud seitsme aastase alakõne III astmel oleva lapse tekstiloomeoskuste arendamiseks. Sorava sidusa kõne arendamine koolieelses eas on tähtis kooliks ettevalmistamisel, sest õppimise aluseks on suurel määral just sidus kõne – õpikutekstide mõistmi- ne, õpetaja sõnalistest juhenditest arusaamine, enda teadmiste väljendamine. (Brown 2001). Mitmed autorid on esile toonud (Karlep, 1998; Sunts, 2002), et viiendal eluaastal muutu
See järgmise sajandi algul käibele tulnud kirjaviis on tuntud vana kirjaviisina. Hornungi grammatika on meie vanematest eesti keele käsiraamatutest ainus, milles puudub sõnastikuosa. • Vana kirjaviis on Bengt Gottfried Forseliuse ja Johann Hornungi poolt XVII saj lõpul lihtsustatud ja täpsustatud eesti õigekirjatava, mis on kujunenud ülemsaksa ortograafia alusel. Rõhulise lahtise silbi pikk vokaal märgiti ühe tähega (Loja, rõmustas), kinnises silbis kahega (maal, kuulsa). Rõhulise lahtise silbi lühikest vokaali märkis järgneva konsonandi kahekordne kirjutus (wagga, ühhest, rikkas). • Anton Thor Helle tuntud kui piiblitõlkija: eesti kirjakeele arendamine ja soov maarahvast kiriklikult harida ja nende silmaringi laiendada. 1721 annab välja esimese olulisema töö eesti keele ala „Eesti-Ma Kele Koddo- ning Kirko-Ramat", mis oli rootsiaegse kirikukäsiraamatu pietistlikus vaimus kohandatud teos“
salenema (av_), võrsutama (av_), vagu (lv) a, sirama (av_), tögama (av_), vöö (av_), vormistik (vv) a, tatar (vv) ü, arhiiv (vv) a, oode (vv) ü, kägu (lv) a, mesi (lv)a, taplus (Av_) 70 Lapselik vv, aadlik vv, perekondlik vv, inimlik vv, kaeblik vv, naiselik vv, usklik vv, sisalik vv, Välte ebavaheldus Välte ebavaheldus on sõnavälte reeglipäratu vaheldumine sõna erinevates vormides. 1. teatud esmavälteliselt nimisõnadel nagu tuli, meri, uni jt, III-välteline osastava ja lühikese sisseütleva vormi. Ka mõnel kujuvaheldusega esmavälteliselt verbil (pesema, tulema) on III-vältelisi vorme: I välde III välde Tuli tuld Pesema pestakse Tulen tulnud Pesa pessa Muda mutta 2
Maailma keelis on koige tavalisemad afrikaadid klusiilist ja sibilandist koosnevad: palataalalveolaarset afrikaati /t/ esineb umbes 45 protsendis maailma keelist ja küllaltki tavaline on ka dentaalse voi alveolaarse sibilandiga afrikaat /ts/ Võru keeles esinen alveolaarne /ts/ - EESTI KEELES PUUDUB ! Geminaat häälduses kahte silpi jagunev pikk kaashäälik, nt sõnades kallab, Hüppas, silbiga poolitatud topelthäälik, kaks konsonanti kõrvuti eri silbis. Palatalisatsioon - Palatalisatsioon on nähtus, mis on tingitud moodustuskoha erinevusest ning mille korral konsonant omandab i-lise varjundi Palatalisatsioon toimub eesti kirjakeeles häälikutega l, n, s, t, d automaatselt, kui järgmises silbis on i, seega polegi seda vaja kirjas märkida. Pehmendab. Tall talle. Kas kass. Kott (kota) kott ( koti). Vokaalharmoonia puhul on teatud piirangud täishäälikute esinemisel, esinevad vaid ees- või tagavokaalid Foon häälik
annaabi.ee 
