Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga ""Minu elu lugu"". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
pudel, pudeli, sündisin, majas, mäletan, rattaga, trenn, oligi, käisin, põhitegevus, istuma, saime, kraavi, kasuisa, sünnipäeval, real, vist, kristel, kaklus, semud, minust, 4250, pike, silver, elatud, nõudlik, hakkasin, esineja, ropka, naksitrallid, juttu, kuulujutud, aardeid, seriaali, julmem, sõitsime, ihaste, 5nda, kukkumine, vaikselt, teginTa õppis Võru 1. 8-klassilises kooli. Koolieas tegi ta palju erinevaid koerusi koos sõpradega. Peale põhikooli läks ta edasi õppima Fr. R. Kreutzwaldi nimelisse Võru 1. keskkooli ja hiljem Tallinna Polütehnilisse Instituuti. Selle kooli jättis ta pooleli ja läks kohe sõjaväkke. Sõjaväkke saadeti teda Venemaale Omski linna. Isa on töötanud ehitajana Võru KEKis, AS Kurmikus, Privet Project Building OÜs. Ta kohtas Terje Lehtmet ja neil on kaks poega Tauri ja Sander (mina). Mina sündisin 14. augustil 1995. aastal Võrus. Ma käisin Sõleke lasteaias, mis asus täpselt minu kodu kõrval. Peale lasteaeda ma läksin Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi, kus õppisin esimese aasta ja seejärel läksin Pikakannu Põhikooli. Vanemaks saades tulin tagasi Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi. Tänu uurimistööle sain teada rohkem isa lapsepõlvest, vanaema lapsepõlvest ja minu kaugematest juurtest. Vanaema ja isa eluloost sain teada nendega intervjuusid tehes.
Vhgchggc jcghch MINU ELUKAARE ANALÜÜS Essee Õppejõud: mnj jg, MA Mõdriku 2014 1 IMIKU-, VÄIKELAPSE- JA EELKOOLIIGA 0-7 eluaastat Sündisin Kohtla-Järvel, sama linna sünnitushaiglas 22. septembril 1994. aastal. Sel õhtul kella 17:10-ne paiku oli väga vihmane ja tormine ilm. Selline ilm on alati mulle õnne ja rõõmu toonud ning mulle ka head tulevikku ennustanud. Sündisin pisut ülekaalulisena, ning olin üsna lärmakas ja rahutu. Ma olin sündides väga tumeda naha ja peaaegu süsimustade juustega. Imekombel, mis sest et sündisin tumedana, olid mu silmad rohelised, tavaarusaama järgi peaks olema hästi tumedatel inimestel ka tumedad silmad, kuid minul olid väga helerohelised. Minu silmavärv on olnud muutuv ka senimaani. Kui mu enesetunne kurvameelne siis silmavärk ka vastav- roheline aga kui õnnelik, siis tumepruun
Ilugu Esimene kool, kus mina õppima hakkasin, oli Carl Robert Jakobsoni nimeline Torma Põhikool. Minu esimene koolipäev oli nagu teistel gi: närvekõditav ja veidike hirmutav ,ning ei saanud päris hästi aru, kus ma olen. Hea oli see, et koos minuga tulid kooli ka minu sõbrad lasteaiast, seega võõraid ei olnudgi. Üllatuseks oli mulle see, et me nii vana klassijuhata endale saime,ta oskas hästi õpetada,oli väga range ,,vana kooli" õpetaja. Hinnetega oli ka nii ja naa ,mõnes aines läks paremini, teises aga miitte nii hästi. Kõige meeldivamad ained olid: kehaline kasvatus ja kunst ,seal sai maalida ja möllata igasuguste huvitavate asjadega. Sport oli nii hea, et oleks meeleldi veel ühe kehalise tunni teinud. Kui ma noorem olin, huvitusin jalgpallist aga kahjuks ei olnud meie koolis jalgpalli trenni ja siis hakkasin korvpalli trennis käima .Algul ei tahtnud mul seal hästi minna, siis jätsin korvpalli mängimise pooleli .Nüüd võtsin ta uuesti käsile ja ma armastan
Kellele: Teema: Kellelt: Mina peres - vanema ,noorema või keskmise lapsena Arvatakse, et pere pesamunana on parem olla kui vanema lapsena. Selle üle annab vaielda. Olles ise pärit kolmelapselisest perest, tean mis tunne on olla pere noorim. Mul on kaks õde, üks nendest on minust 2-, teine 5 aastat vanem, mis tähendabki , et olen kolmas laps. Minu mõlemad õed elavad juba kodust eemal, kuna neil on mõlemal juba oma elukaaslased ja oma korter. Minu vanemad on lahutatud ning ise elan ma ema juures siis aitan tal suuremaid ja raskemaid majapidamistöid teha. Minu suurimaks eeskujuks on mu vanaisa, kellel ma käin suvilas abis mitmeid töid tegemas. Ta on õpetanud mulle palju. Enne pensionile minekut töötas ta ehitajana ja ta on rääkinud ning teadmisi jaganud palju asju ehitusest ja ka maalritöödest, seepärast tahtsin ma ametikooli minna ehitusviimistlust õppima. Juba väiksena hakkasin oma vanaisal nädalavahetustel abis käima ja see sai harjumuseks. Juba nooremast pea
.ettevaatust mul on turvames olemas." Tema turvamees oli meie klassi vanim ja lollim poiss Mikk. "Oi tsau Mikuke , muide su isa helistas mulle ja ütles et sa ruttu koju tuleksid ning plikadest eemale hoiaksid!" "Päriselt vä .. ok ma siis lähen nüüd .Tsau Kaire". (Mikk) "Kuule kas sul on turvamees seal laua alla ?"(Kaire) "Ei see on mu sõbranna !" Kerli ronis laua alt välja ise punane kui tomat. (tegelt isegi tomat kadestaks teda) "Oi Kerli , pole ammu näinud , ma mäletan sind kui sa veel oli siuke barbie ning sul oli suur mädavistrik nina otsas ..ha-ha-haa." (Kaire) "Mii..da., ma ei tunne sind ..mida..issand.sina .." kokutas Kerli. "Te olete nagu kaks titte , igatahes mina lähen byebye !" (Kaire) Miiida , see bitch sõimas mind titeks..nh ma saan aru et Kerli kui mina ???? Kui ma koju läksin oli mu tuju nii nullis.Kodus tuli mulle ukse pealt vastu väikevend.Tal olid PEAS mu kõige ilusamad stringid. "Mida kuradit sa mu stringidega teed!!! "Äh..amm .
Ta reetis sõpruse Sõprus on lai mõiste ja sõpru on erinevaid. Minu jaoks on sõprus on üks paremaid asju inimese elus kõige parem asi selle juures, aga on teadmine, et sul on keegi, kellele usaldada oma saladusi. Tänu sellele loole sain ma aga aru, et tõelisi sõpru on mul palju vähem, kui ma algul arvasin. Meie klassi tuli paar nädalat tagasi uus tüdruk. Tal olid kastanpruunid juuksed ja hallid silmad. Algul paistis ta mulle liiga eemalolev ja ma hoidsin temast pisut kaugemale, kuid lõpuks jäime me ühel vahetunnil vestlema. Ta tundus tõeliselt sõbralik ja tore isiksus olevat. Ta teadis palju rääkida teatrist ja muusikast. Muusika on talle eriti hingelähedane, sest ta õpib muusikakoolis viiulit. Peale meie ühiseid vestlusi koolis hakkasime aega ka väljaspool klassiseinu veetma. Ma nautisin tema seltskonda ja paistis, et tema minu oma ka. Me võisime rääkida nii vabalt, nagu me oleksime lapsepõlve
sain, aga keegi teine mulle nii ilusti ei öelnud ja seega praegu nendest rohkem ei räägi. Rõhutan siiski, et häid mälestusi ja rohkeid tänusõnu on mul mitmete jaoks ja 3-4 tükki on vägagi vastutavad selle eest, kes must tänaseks saanud on ja mis edasi saab, aitäh. Kõik õpetajad mulle siiski ei meeldinud ja ega mina ka kõigile mitte, mäletan kuidas ühes tunnis tegin lollust ja õpetaja viskas mind kriidiga, kuna ta aga viskas liiga palju mööda ja häält tõstes ning kurja pilku tehes vaatas natuke kõõrdi ka, siis ma ei saanud kohe aru, et vihapurse mulle suunatud on, see tegi muidugi õpetaja veel tigedamaks ja järgmisena sain lisaks kõrvalruumi kupatamisele ka paraja vopsu kuklasse. Ei hakka valetama, hirm oli nahas küll korra, aga keda mul ikka süüdistada on kui
Tagasitee puudub Tere! Teate, ma sain paberit! Ja pliiatsi sain ka. Nyyd ma saan siis Teile osadest asjadest rääkida. Näiteks sellest, mis vahepeal toimunud on. Te kindlasti mõtlete, mis selles nii erilist on, et ma paberit ja pliiatsit sain, eks? No, ja isegi see on ime, et ma veel yldse kirjutada oskan. Ma räägin ära oma mineviku... no mingil määral. Kuskil kaks ja pool kuud tagasi... kõik oli enam-vähem korras. Ma käisin normaalselt koolis, hinded ei olnud kõige halvemad ja ma sain sõpradega hästi läbi. Ma olin tõsine pidutseja, päris ausalt. Ma sattusin kõikjale. Yhel päeval kõndisin koolist koju nagu tavaliselt. Kuna bussi enam ei tulnd, olin sunnitud minema jala. Meie pere elas ka ysna hästi ei rikkalt ega ka vaeselt, vaid keskmiselt. Ma jõudsin yhe tänava nurgani. Üks mees, kes nägi välja kui kahekümneaastane, kõndis mulle vastu. Meie vahel oli umbes kolmkymmend meetrit
Uus tüdruk Meie klassi tuli selle kooliaasta alguses uus õpilane. Tema nimi oli Maria. Ta kolis meie väikesesse ,,kolkalinna" Valgast. Maria oli ilus tüdruk. Tal olid tumedad pikad juuksed ja helesinised silmad. Tema keha oli pikk ja sitke, võib isegi öelda, et modellilik. Tema riided ei tundunud kallid, kuid ometi oli ta oma tagasihoidlikkuses ülimalt stiilne. Maria ei rääkinud kaasõpilastega, kuid vastates õpetaja küsimustele, kuulsin tema häält. See oli pisut kähe ja madal, kuid justkui hellitas mu kõrvu. Olin kindel, et Maria meeldis kõigile meie klassi- ja ka kooli poistele ning nii mõneski tüdrukus, kaasa- arvatud minus, tekitas see pehmelt öeldes trotsi. Juba mõni nädal peale kooli algust, märkasin kuidas minu klassiõde Mariale kollasele märkmepaberile kirjutatud nõmedusi seljale kleepis. Tema vihikutesse soditi lollusi ning kotist näpatud isiklikud asjad ringlesid tunniajal käest kätte. Mariat kiusati ja kiusaja
kuulata väga hoolikalt, et kui keegi küsib midagi siis oskan oma aravamust avaldada. Kuid omade seas olen täitsa ,,normaale" samas üritan olla viisakas, kuigi see on mul nagu sisse kodeeritud, et peab olema viisakas. Ma olen elanud siiamaani oma elu suhteliselt rahulikult ilma suuremate kolimisteta. Olen ainult ühekorra elus kolinud, see oli siis kui kolisime Elvast korterist Elva küljealla Vissi külla, kui ma käisin 2. klassis. Siin on päris hea, rahulik võrreldes vanasat elukohast. Enamasti olen ikka lapsena elanud Elvas, kus elavad ka minu vanavanemad, kelle juures ma veetsin oma ,,lapsepõlve". Ma pole peres ainuke laps. Mul on ka veel õde, kes on minust 3,5 aastat noorem. Tavaaliselt me saame hästi läbi, kuid vahel ta ,,keerab ära" ja hakkab oma jonni ajama. Ta on meie pere ,,pesamuna" ja vanematel ei jää muud üle kui talle
Kristina: Alguses jõin siidreid ja värke, nüüd aasta juba ainult viina. Ropsin väga harva ja järgmine päev paha ka pole. Joon nii tihti kui võimalik, min. nädalas kaks korda, max. 5-6 korda. Mina ei kavatse oma noorust õpikute taga veeta. Sven: Oleneb sellest kui palju meil sel hetkel raha on. Peale esimest korda panin endale piirangu,et joon ainult suurpühade aeg uusaasta/jaanipäev ja enda sünna.Aasta vast isegi oligi sedasi, aga nüüd joome ikka iga nädalavahetus. 5.Kas te suitsetate praegu? Nendest noortest suitsetavad praegu ainult Jaanika ja Karl, teised on kunagi suitsetanud aga suutnud maha jätta. 6.Kui vanalt suitsetama hakkasite ? Jaanika: 15a. pidudel. 16a. regulaarselt Karl: Esimest korda proovisin 1. klassis, jäime vahele ja kogu moos. Kuid nüüd kolm aastat tagasi hakkasin uuesti suitsetama ja nüüd siiamaani. 7. Kas maha jätmine oli teie jaoks kerge või raske?
tuline kartul püksis. "Kas ta oli alasti?" küsis Helen õhinal. "Ei!" vastas ta hirmunult. "Aga, kas ta sai nii vihaseks, et tuli sulle noaga kallale?" küsis Stiiven. "Ei," karjus Stiiv-Maikel meeleheitel. "Noh, mis siis juhtus?" küsisin ta käest. Stiiv-Maikel vastas: "John on surnud!!!" "Sa teed nalja!" ütlesin naerdes. "Ei tee, tõsiselt. Tulge vaadake ise, kui te ei usu!!" ütles Stiiv-Maikel kiiresti. Me jooksime üles vaatama, kas see on tõsi ja oligi, John lamas liikumatult põrandal. Kui politsei hakkas ära minema, siis ütles üks inspektoreid, et see mees suri infarkti. "Ma ei suuda seda uskuda!" ütlesin oma mehele. "Jah, seda tõesti!" ütles ta. "Aga kes ta nii kaugele viis?" küsis Helen. "Mina", vastasin talle. Ma läksin kirikusse pihile. "Mis su südant vaevab, mu laps?" küsis preester. "Ma tapsin ühe hinge oma sõnadega!" vastasin talle meeleheitlikult nuttes. "Kuidas sa võisid seda teha. Räpane hing!!!" karjus preester.
11. Siiri sünnipäev. Jõin ennast veinist purju. Kui ma hakkasin koju minema, Jürgen suudles ja käperdas mind. Jooksin koju, teel oksendasin ma kaks korda ja mu ema oli minu peale pahane, sest ma olin joonud. Järgmisel koolipäeval küsis Jürgen minult mu tervise kohta ja ma kõndisin lihtsalt minema. 12. Triin kirjutas koolilehte Metsaneiu nime all luuletusi ja ta tegeles veel ka ÕOV-ga rohkem kui varem. 13. Maalisin plakatit ja käisin ka õel lasteaias järel. 14. 27. septembril armusin ma Sveni. Me läksime koos koolist koju. Sven lahutas kaks kaklevat poissi. 15. Ühel õhtul nägi Sven, et mu ema on joodik ja me läksime minu pärast lahku, Sven tegelikult ei tahtnud lahku minna. Annika võrgutas Sveni, aga Sven ajas ta ära. 16. Esimesel vahetunnil jooksin ruttu klassist välja, aga Sven tõmbas mind varrukast ja küsis, mis mul lahti on. Ma jooksin kooli tagaküljele nutma,
kindlat vaja teha , mul ei ole sellist vajadust , et ma peaksin arvutis istuma tunde päevi nädalaid või isegi kuid. Mina lähen arvutisse näiteks siis kui mul on selleks vajadus ja kui mul on selleks võimalus , ma usun , et ma ei ole ka selle pärast selline arvuti sõber , et ma juba väiksest peale olen kasvanud ilma arvutita ja ma olen oma elu jooksul väga vähe arvutit kasutanud. Umbes viis aastat või oli see kuus aastat tagasi sain ma oma esimese arvuti. Ma mäletan seda päeva veel väga hästi nii hästi , et see oleks olnud nagu eile. Ma olin koolis, oli külm ja kõle ilm, ma istusin klassis pastakas käes ja vihik nina all ootamas, et keegi teda pastakaga kõditaks. Kell oli siis umbes mingi pool kümme kui ma õigesti mäletan, siis oli käimas esimene tund milleks oli kehalinekasvatus. See oli nii igav kehalisekasvatuse tund, et sure või ära, tavaliselt minnakse
Hetked, mida ma võtaks tulevikku kaasa Minu elus on olnud palju rõõmu valmistavaid kui ka kurbi hetki. Et tulevik aga helgem paistaks, võtan ma endaga kaasa vaid kõige paremad mälestused minevikust. Kuskil 11 aastat tagasi, kui ma alles kuuene olin, käisin isaga esimest korda kalal. See kõik tuli nii äkitselt, kuna ma polnud isale mingit ettepanekut teinud. Hommikul tuli isa minu tuppa ja äratas mu ülesse ning käskis seljakott valmis panna. Sõime isaga koos hommikust ja lahkusime juba varakult. Sõitsime Peipsi äärde, isal oli kaasas suur paat, mis mulle väga meeldis. Mul oli nii hea meel, et isa veedab minuga ühe vahva päeva, kuna isal oli alati tööd liiga palju ja kodus viibis harva
Siiri sünnipäev. Jõin ennast veinist purju. Kui ma hakkasin koju minema, Jürgen suudles ja käperdas mind. Jooksin koju, teel oksendasin ma kaks korda ja mu ema oli minu peale pahane, sest ma olin joonud. Järgmisel koolipäeval küsis Jürgen minult mu tervise kohta ja ma kõndisin lihtsalt minema. 12. Triin kirjutas koolilehte Metsaneiu nime all luuletusi ja ta tegeles veel ka ÕOV-ga rohkem kui varem. 13. Maalisin plakatit ja käisin ka õel lasteaias järel. 14. 27. septembril armusin ma Sveni. Me läksime koos koolist koju. Sven lahutas kaks kaklevat poissi. 15. Ühel õhtul nägi Sven, et mu ema on joodik ja me läksime minu pärast lahku, Sven tegelikult ei tahtnud lahku minna. Annika võrgutas Sveni, aga Sven ajas ta ära. 16. Esimesel vahetunnil jooksin ruttu klassist välja, aga Sven tõmbas mind varrukast ja küsis, mis mul lahti on. Ma jooksin kooli
Minu sünnipäev Ühel päeval kui mul oli ees 16-es sünnipäev ütles minu tuttav, et tema sõber viib teda sünnipäeva puhul sõidule ning palus ka mind kaasa kutsuda. Mina olin, siis väga õnnelik ja eelmisel päeval rääkisin oma klassijuhatajaga ära ning tema lubas mul minna. Hommikul kui oli see päev mil me pidime koos minema sõitma ja vaatama vaatamisväärsusi olime me väga õnnelikud, sõime kõhu täis ja sättisime endid valmis. Juba oligi minu tuttava sõber kohal ja me läksime tema autosse. Nõnda algaski meie imetore reis vaatamisväärsusi vaatama. Olime juba pika maa maha sõitnud kui tundsime äkitselt nälga ja me peatusime märjamaal ühe kohviku juures kuhu me, siis läksime kõik kolmekesi koos sööma. Seal oli väga sõbralik ja viisakas müüa sel ajal tööl ja ta tõi meile meie toidud ja joogid kenasti lauda ning me nautisime oma rikkalikku järgmist hommikusööki. See kellega me
Vastus: Ei olnud kohustuslik. Kes kattis klassiõhtu läbiviimiseks vajalikud rahalised kulutused ? Kas majanduslik kitsikus oli klassiõhtult puudumise põhjuseks? Vastus: Rahalised kulutused leppisime klassikaaslastega kokku, igaüks tõi teatud rahalise summa klassijuhatajale. Mõnedele õpilastele vb oli majanduslik seis takistuseks, miks ei saanud klassiõhtult osa võtta. Kui sageli toimusid klassiõhtud? Vastus: Oma koolis ja ka teistes koolides. Mäletan oli vist üks neist Kärstna kool. Kuidas toimusid klassiõhtu ettevalmistused? Kas jagati ülesanded ja vastutusalad? Kes juhtis ettevalmistusi? Kas ja kes oli üldvastutaja? Vastus: Ülesanded jagati laiali. Alati oli meil üks õpilane, kes oli aktiivsem ja võttis ülesannete jagamise juhtimise üle, kuid üldvastutaja oli siiski klassijuhataja. Kas teie aja klassiõhtud sarnanevad tänapäevastega? Vastus: Ma ei usu, et need väga erinevad. Vb siis ainult muusika valiku
Armastus sõpruse vastu Oli tüütu koolipäev ja sõitsin bussiga kodu poole, ning kellegi telefon oli pikemat aega helisenud.Helinaks oli Hot Chocolate ,,Put Your Love In Me" laul. Ma vihkan seda laulu, sest see meenutab mulle vanu aegu, millele mõelda ei tahaks. Ma käisin suvel Aulisega. See kõik oli tegelikult ülitore, aga ta kolis kuskile kaugele ja me ei näinudki enam teineteist. Jäime üha rohkem kaugemaks. Miks ta seda telefoni juba vastu võtta. Ja siis avastasin, et ta kuulas seal muusikat. Käksin närvi,sest ei suutnud seda enam kuulata. Tõusin püsti ning palusin järgmises peatuses peatust. Läksin kaks peatust varem maha. Vaatasin bussiaegu, et buss tuleb kah nii hilja, läksin jalgsi koju.
Meie koolis peetakse üldiselt vähe üritusi. Kõige lõbusamad ongi jõulud. Siis antakse kingitusi ja kõigil on lõbus olla. Jõuluõhtu lõpeb diskoga. 9 Meie koolis tegutseb õpilasomavalitsus, kus püütakse võidelda õpilaste heaolu eest. Mina pole seni ühtegi muutust täheldanud. Meie koolis tegutsevad mitmed huvialaringid. Mina nendesse ei kuulu, sest mul on muudki teha. Kunagi käisin küll kunstiringis, kuid seal hakkas igav ja ma tulin sealt ära. Võru Spordikoolis on huvitavaid trenne. Mina käin orienteerumistrennis ja mulle meeldib seal. Koolivaheaegadel käivad mõned vabatahtlikult koolis tööd tegemas. Siis nad pesevad aknaid ja tassivad õpikuid. Ebameeldiv lugu juhtus 7. klassis, kui mulle ja mu sõpradele meeldis all garderoobis istuda. Seal istumine on aga keelatud. Ükskord tuli minu juurde kehalise
" Jane Eyre" C. Bronte Väike tüdruk Jane Eyre oli orb, kelle vanemad olid surnud. Ta elas mrs. Reedi juures. Mrs Reed oli Jane`i vastu väga halb. Mrs Reed elas koos oma lastega: Eliza, Johni ja Georgianaga Gatesheadis. Majas oli Jane`i ainukeseks sõbraks teenija Bessie, kuigi ka tema pahandas tihti Jane`iga. Ükskord kutsus mrs Reed Gatesheadi ühe mehe. See mees oli mr Broklehurst, kes oli Lowoodi vaestekooli juhataja. Mrs Reed tahtis Jane`ist lahti saada ning teda vaestekooli saata. Mr Broklehurst oli nõus Jane`i oma kooli vastu võtma ning tüdruk oli väga õnnelik, et ta sai Gatesheadist ära minna. Jane pakkis oma asjad ja sõitis Lowoodi
See ei ole mingi kindel tobe rituaal. Nagu õhtusöögi söömine kindlalt laua taga. Vaid selline mis ei tundu kohustus ja kui keegi on puudu ei panda seda eriti tähelegi. Kuid sa tead, et teda ei ole ja tunne ei ole õige." Üks vendadest tõstab pilgu telekalt ja vaatab otse rahvasse. Tüdruk aga vaatab ikka veel üle rahva kaugustesse. Vend1: ,, ükskord kui me väiksemad olime vaatasime kõik neljakesi siin sama moodi telekat. Ma ei mäleta enam mis filmiga tegu oli aga kuid kindlalt ma mäletan ,et tegu oli kurva lõpuga. Ja kõigepealt alustas nutmist Veroonika. Peagi ühines temaga ka ema. Meie vennaga üritasime olla tugevad ja mitte nutta kuid murdusime. Tegu võis olla muusikas või juba nii ema kui õe nutmise või siis hoopis vaimuslimas olevast isast kes tundus sellel õhtul väga lähedal. (Ta vaatab hetkeks oma õe, venna ja ema poole) Nimadi me seal siis kõik neljakesi koos nutsime. Me hoidsime kõik kõigist kinni aga ema
11 2012) 2.3. Uno vanem poeg Rein Anton Mul on oma lapsepõlvest ning isast meeles mõned kindlad olukorrad. Kirjutangi just nende seikade kaupa. Ükskord väiksena võttis isa mind kaasa sügisesele pardijahile. Olime täpselt meie praeguse järve kohal- siis oli see veel süvendamata ja võsastunud. Ta käskis hästi tasa olla ja vaikselt edasi liikuda. Äkki pani ta käe mulle õlale- täpselt minu ees mätta peal oli rästik, ma oleksin sellele peaaegu peale astunud. Seda mäletan ka, et mingitel aastatel käis ta väga usinalt pardijahil. Maja ehitamise ajal olin ma tihti nii-öelda noortraktorist. Näiteks kõrvalhoonete vundamendi tegemiseks oli palju kive vaja ja neid korjati põllult. Mina tigukäiguga siis põkaga sõitsin ja ema-isa loopisid kive kasti. Traktoritööd olen üldse palju teinud ning isa soosis seda alati. Keskkooli aastatel ja veel hiljemgi olid pooled Kärstna küla kartulivaod minu aetud ja nii sain endale taskuraha.
Rochesterilt Soovitav amet: Guvernant Tasud: 40 naela aastas, tasuta majutus ja toit. 2) Lugu mr. Rochesteri seisukohalt. Mul oli õnnelik elu kuni 18 eluaastani, mil mu isa suri. Ta jättis mu vennale kogu oma varanduse. Varsti peale päranduse kättesaamist mu vend suri. Ma olin suures shokis, ma ei teadnud mida teha.Kuid ta ei tahtnud ka mind vaeseks jätta. Sain aru, et mu isa oli otsinud mulle ühe väga kauni neiu Ladina-Ameerikast. Neiu isa oli väga rikas ja see oligi vist põhjus, miks mu isa meid paari pani. Me abiellusime. Varsti sain aru, et mu naine on hull. Ta üritas mind mitu korda tappa, kuid see õnneks ei õnnestunud tal. Ma palkasin talle hooldaja, kes teda valvaks ja tema eest hoolitseks. Ma maksin ta hooldajale suurt palka. Jätsin oma hullu naise tema hoole alla ja läksin reisile. Ma reisisin kogu Euroopa läbi et leida endale uut naist, kuid keegi ei sobinud mulle. Ma käisin mitmete Saksa ja Prantsuse naisega
"Jane Eyre" C. Bronte Väike tüdruk Jane Eyre oli orb, kelle vanemad olid surnud. Ta elas mrs. Reedi juures. Mrs Reed oli Jane`i vastu väga halb. Mrs Reed elas koos oma lastega: Eliza, Johni ja Georgianaga Gatesheadis. Majas oli Jane`i ainukeseks sõbraks teenija Bessie, kuigi ka tema pahandas tihti Jane`iga. Ükskord kutsus mrs Reed Gatesheadi ühe mehe. See mees oli mr Broklehurst, kes oli Lowoodi vaestekooli juhataja. Mrs Reed tahtis Jane`ist lahti saada ning teda vaestekooli saata. Mr Broklehurst oli nõus Jane`i oma kooli vastu võtma ning tüdruk oli väga õnnelik, et ta sai Gatesheadist ära minna. Jane pakkis oma asjad ja sõitis Lowoodi. Talle tutvustati koolikorda-
MUSTAD ROOSID, ROHELISEL AASAL Bios oli üldiselt väga igav. Kõik loopisid mingite paberitega, keegi õpetajat ei kuulanudki. ,,Preili Merit! Rääkige, mis te tänasest tunnist õppisid?" Küsis Proua Malk. ,,Ma ei õppinud täna sellest tunnist midagi, kuna see oli igav ja ma ei viitsi teid kuulata!" Ütlesin ja rääkisin Melissaga edasi, kuna ta oli minu pinginaaber. ,,Preili Melissa! Mida teie õppisite?" Tüütas õpetaja juba Melissat. ,,Sain aru, et sa oskad hästi pläriseda!" Sõnas ta, ning me hakkasime naerma. Õpetaja vangutas pead. ,,See küsimus on liiga palju korduv, ehk jääte juba vait?" Küsis keegi tagant pingist. Kõik naersid ja õpetaja oli närvis. ,,Mis korralgedust te korraldate? Igapäev käib trilltrall! Lõpetage ära!" Karjus ta ning rääkis midagi edasi. Kui tund sai läbi, lahkusime kõik klassist. Meil polnud rohkem tunde, kuna me läksime reisile. Kuskile ujuma. Täpselt ei oska öelda. Võtsime gartsat oma
Nõukogude okupatsioon Eestis osutus raskemaks , kui seda keegi oleks osanud arvata. Eesti inimesed olid harjunud ise oma asju otsustama , vabalt mõtlema ja rääkima. Nüüd võis inimest selle eest ähvardada surm , vangistus või Siberisse väljasaatmine Võim , mis purustas monumente ja põletas raamatuid, ei saanud hoolida ka inimestest. Esimesed arreteerimised toimusid vahetult maa okupeerimise järel. Küüditamised mõjusid kodanikele sokina , mis kahtlemata oligi eesmärgiks. Nüüd polnud asi enam üksikutes isikutes , vaid suurtes hulkades, kus oli esindatud mitmed erinevad elanikkonna osad. 1 Küüditamine Pärast seda, kui nõukogude võim okupeeris Eesti Vabariigi 1940. aastal, küüditati osa eestlasi Siberisse ja mõned pandi isegi vangi. Küüditati need, kes olid rikkad, kes olid olnud Eesti Vabariigis kõrge koha peal või need, kellest arvati, et nad ei salli kommuniste. Kommunistide mittesallimise kahtlustamiseks piisas kellegi
Ma usun, et alkohol sai mu sõbraks siis, kui isa läks pere pangalaenude tõttu Soome tööle ja ema jäi üksi koju noortemate lastega tegelema. Seetõttu jäin ma üksi ja tähelepanuta. Hilja õhtul istusin ma teleri ees ja lihtsalt vahtisin seda, ilma mingisuguse mõtteta. Ühtäkki tundsin, et ma ei suuda enam niimoodi edasi elada, kui perekond mulle enam absoluutselt tähelepanu ei pööra. Kõik algaski justkui lihtsalt, eimillestki... Esimene kord varastasin ma baarikapist pudeli likööri, mida enne magama jäämist veega lahjendatult jõin. Mulle meeldis tunne kuidas kõik maailma mured ununesid. Asi läks aga nii kaugele, et ühel hommikul ei ärganud ma ka ema valju hüüdmise ja raputamise peale. Ema kutsus kohale kiirabi, kes turgutas mind mu enda voodis, kus ma magasin ka õhtuni. Ärgates tahtis ema minuga elutoas tõsiselt rääkida. Vestlus lõppes aga juba paari minuti pärast suure riiuga. Ema jooksis üles oma tuppa ja mina välisuksest välja
Linnateatri muusikaala juhataja. Kirjutasin igal aastal draamalavastustele muusikat. Ka Riiga sapirole. Ühest mälumängust jäi välja küsimus: ,,Kes on see mees, kes esimest korda esines professionaalsel teatrilaval koos Salme Reegi, Velda Otsuse, Helmut Vaagi ja Alfred Meringuga?" Tõsi see minu kohta on, mängisin klaverit Uno Naissoo muusikaga etenduses. Salme Reegile tegin hiljem mitmeid kuuldemängu kujundusi. Kui Noorsooteater loodi, sattusid mu ema ja isa sinna tööle. Käisin sel ajal muusikakoolis. Lavakunstikateedri poole vaadati tollal kui millegi väga ihaldusväärse poole, enamik noortest tahtis saada näitlejaks. Käisin teatris väga palju. Tuli Panso lavastus ,,80 päevaga ümber maailma". Niisugune staaride paraad: Endel Pärn, Jüri Järvet, Ants Lauter! Viive Ernesaksa muusikaline kujundus, ta ise mängis lava taga elusmuusikat kaasa. See oli nii vaimukas... Käisin seda mitukümmend korda vaatamas. Sõbrunesin näitlejatega
Õpistiilid Olles ise õppija ja samal ajal õpetaja näen seost nende kahe vahel väga palju. Alles see oli kui nühkisin koolipinki ja tunnistan ausalt mind ei huvitanud see õppimine karvavõrdki. Tahtsin olla koos oma sõprade ja sõbrannadega. Põhikooli ajal vedasin ennast kuidagimoodi läbi. Kui õpetaja andis kodus õppida siis mina panin kirja kõik, mida olen oma olukordadest õppinud. Isegi Peter Honey ja Alan Mumford väidavad, et iga inimene õpib teatud kindlatest olukordadest. Nii ka mina. Vanemad on mul alati olnud ranged ja nende meelest pidin ma palju õppima, et mitte koristajana leiba teenida. Ei kujutaks küll ette, et oleksin koristaja, kuid ka koristaja on amet, mida keegi peab ka pidama. Pärast põhikooli suundusin õppima kutsekooli, et saada endale ruttu keskharidus pluss siis veel amet. Võin öelda seda, et kutsekooli ajal ei õppinud ma mitte ühtegi päeva kodus. Tundus nagu oleks aju nagu imeväel lahti l�
Alustasin kooliteed suure õhinaga nagu enamik selles eas lapsi. Mõne aja möödudes muutus aga õhin tülpimuseks ning omajagu trotsi said minu poolt tunda paljud õpetajad. Abituuriumis olin endale juba teadvustanud, mis põhjusel ma vahel kooli vastu nii väga võitlesin. Mulle on alati meeldinud õppida, kuid kui ikka õpetaja on vastumeelt, siis ei kutsu ka tema antav tund osa võtma ning aine võib muutuda isegi vastumeelseks. Oma kooliajast mäletan paljusid jäiga ja nüri suhtumisega pedagooge, kes lämmatasid õpilases igasuguse vaimsuse ning sellega ka võimaluse areneda. Ülo Vooglaid on öelnud: "Haridus ei ole teenus. Haridus on subjekti üks karakteristikaid, nagu näiteks usk, armastus, töökus, ausus. Haridus on inimese kvaliteedi näitajatest üks. Haridus on valmisolek end elukestvalt täiendada ja toime tulla kõigega, mis ette tuleb." (Pärnu Postimees, 2003) Kohati kardan, et võin oma eesmärkides olla naiivne,
Mina, Hamlet, direktori poeg Tere, minu nimi on Hamlet! Ma võin tunduda nagu iga tavaline seitsmeteistaastane keskkoolipoiss, aga sa eksid. Minus pole midagi tavalist, ma olen direktori poeg. Lisaks sellele, millisel normaalsel tänapäeva lapsel on nimeks Hamlet? Ma räägin Sulle sellest päevast, kui ma surin. Nõnda see toimus! "Ema, sa ei kujuta ette, mis täna koolis juhtus?" "Ei oska arvatagi, räägi, ma ootan põnevusega!" "See on pikk ja raske jutt, lähme elutuppa, mul on sulle jalustrabavaid uudiseid." Me läksime emaga koos elutuppa ja istusime akna lähedusse, tema tugitooli ja mina põrandale, sest juhtunud oli midagi kohutavat. Ma võtsin ennast kokku ja hakkasin rääkima. "Ema, see mees, Claudius, ta tappis mu isa ja on nüüd kooli direktor, aga keegi ei usu mind. Kõigile meeldivad lõdvemad reeglid ja tohutu korralagedus." Ma vaatasin oma emale sügavalt silma, ta hoidis vaevu tagasi paanikahoogu ja kuulas mu jutt
Tuli siis loovtöö ära andmine, ja tulid kohe ka teised probleemid. Loovtöö tegematta ja kooli asjad ebaõnnestunud. 2.2. Jõuluvana Meie elu on kui lill, jõuluvanal oli kaasas pill. Tegi meile jõulu peo. Laulsime ja lõime tantsu, sõime grilli ja sõime kooke. Jõuluvanale polnud pandud kooki, ega ka pandud klaasi jooki. Järsku oli kuri majas, jõuluvana võtis oma pilli, ja kadus nagu leht lehe kuhja ära. 2.3. Kooli päev Hommikul kell seitse oli üles ärkamine. Hammaste pesemine ja pesus käimine. Oh jumal jälle kooli minema. Riideid pesust välja võtmine ja selga panemine, kooli asjad kokku ja rattale hüppamine. Kooli minema ja ennast hulluks õppima, aga kes oleks arvanud, koolis oli ilge suur kooli pidu.
annaabi.ee 
