Ta reetis sõpruse (0)

Ta reetis sõpruse
Sõprus on lai mõiste ja sõpru on erinevaid. Minu jaoks on sõprus on üks paremaid asju inimese elus - kõige parem asi selle juures, aga on teadmine, et sul on keegi, kellele usaldada oma saladusi. Tänu sellele loole sain ma aga aru, et tõelisi sõpru on mul palju vähem, kui ma algul arvasin.
Meie klassi tuli paar nädalat tagasi uus tüdruk. Tal olid kastanpruunid juuksed ja hallid silmad. Algul paistis ta mulle liiga eemalolev ja ma hoidsin temast pisut kaugemale, kuid lõpuks jäime me ühel vahetunnil vestlema. Ta tundus tõeliselt sõbralik ja tore isiksus olevat. Ta teadis palju rääkida teatrist ja muusikast. Muusika on talle eriti hingelähedane, sest ta õpib muusikakoolis viiulit. Peale meie ühiseid vestlusi koolis hakkasime aega ka väljaspool klassiseinu veetma. Ma nautisin tema seltskonda ja paistis, et tema minu oma ka. Me võisime rääkida nii vabalt, nagu me oleksime lapsepõlvesõbrad. Me naersime ja lõbutsesime koos. Aga miski pole püsiv.
See juhtus ühel külmal ja tuulisel pühapäeva pärastlõunal. Ilm oli kehva, aga kodus ka passida ei tahtnud. Otsustasime kohvikusse istuma minna. Paningi riidesse ja kell 14.00 saime kohvik ’’ Mandariin ’’ ees kokku. Läksime sisse, tellisime kohvi ja kooki ja asusime juttu puhuma. Jutt meil üha jooksis ja minus kasvas iga sõnaga usaldus tema vastu. Ta tundus nii aus ja mõistev. Küsisin temalt, et :’’ Sõbrannad jagavad ja peavad ju kõiki saladusi?’’; Ta vastas jah ja ma uskusin teda. Sinisilmselt uskusin, kahetsedes praegu südamepõhjani. Minu saladus oli ühe meie klassivenna kohta. Ta meeldis mulle juba pikemat aega. Ta oli kena ja tark ning ei läinud teiste nolkide rumalate naljadega kaasa. Ta oli julge ja talle meeldis olla tähelepanu keskmes positiivsete asjadega. Ma ei olnud sellest isegi enda parimale sõbrannale rääkinud, keda ma juba 13 aastat tunnen . ’’Tead, ta on ikka nii ilus ja tark ja osav. Ma ei tea mis ma peale hakkan,’’ laususin mina. ’’Noh, eks sa räägi talle. Kuigi ma arvan, et ta juba teab,’’ ütles klassiõde, arvestades, et sa muutud tema juuresolekul peetpunaseks!Me naersime ja meil oli lõbus ning käsil oli plaani haudumine, kuidas meid klassivennaga kokku sokutada. Ta paistis nii siiras ja ta oleks nagu tõsiselt huvitunud minu heaolust.
Mul oli hea tunne. Ma teadsin , et ma ei ole enam enda saladusega üksi. Kohvikus veetsime me veel paar tundi ja hiljem astusid läbi paar minu sõpra, kellele ma enda uut klassikaaslast väga heade sõnadega tutvustasin.
Hiljem, kui juba õhtu hakkas saabuma helistasid mu vanemad ja palusid koju tulla. Mu vanaemal oli sünnipäev tulemas ja sugulased hakkasid vaikselt meie kodus läbi voorima. Tahtsin ka neid väga näha, seega kiirustasingi bussi peale. Kodus ütles mu ema, et see uus tüdruk mõjub sulle hästi. Ja mina vastasin, et mõjub küll: ’’Ta on nii positiivne! Emal oli hea meel. Palus mul ta enda juurde külla kutsuda. ’’Tahan ka seda imetüdrukut näha!’’ ütles ta.
Õhtu oli olnud pikk ja Unemati ei viivitanud enda tulekuga just kaua. Hoolimata imetoredast päevast ei saanud ma öösel rahu. Ma nägin veidrat unenägu. Ma tülitsesin enda uue sõbrannaga. Ja see ei olnud mingi pisike tüli tühise asja üle, vaid ma nägin pisaraid ja tundsin end ka hommikul halvasti. Kui ärgates unenäole mõtlesin, ei suutnud ma enam tüli põhjust meenutada.
Hoolimata sellest ei lasknud ma tujul langeda. Panin riidesse, sõin hommikus ja asutasin end kooli poole teele. Klassi astudes olid kõik kuidagi kahtlase näoga. Mõned näitasid minu peale näpuga, teised naersid. Ma ei saanud midagi aru. Kuniks ma vaatasin enda armsa klassiõe hallidesse silmadesse , mis põlesid vaenust. Ma olin segaduses ega mõistnud midagi. Pärisin temalt, et mis lahti?
’’ Suurt midagi peale selle, et su unistuste mees on ka enda staatusest teadlik!’’ lausus ta kurjakuulutaval irvel. Ma ei suutnud seda uskuda. Ta ju lubas, et ta ei iitsata sellest kellelegi.
’’Eks tuleb tunnistada jah, et ma olen päris kuum tükk,’’ ütles mu „ prints valgel hobusel “, ’’sinu kohta ei saa kahjuks sama öelda!’’ See tegi pisut haiget. Mitte niivõrd see, mida ta minust arvas , vaid fakt et ma olin teda pidanud teistsuguseks. Igatahes ei suutnud ma enam klassis viibida ja jooksin sealt minema. Krahmasin garderoobist jope ja jooksin koju.
Terve tee oli mul mõru klomp kurgus ja tuppa jõudes hakkasid pisarad voolama. Mul oli raske endale tunnistada, et ma olin sellise vea teinud. Miks ma endale varem ei teadvustanud, et on olemas pinnapealne sõprus? Kui rumal minust, tundsin end, kui viimne narr. Terve päeva veetsin enda toas voodil lamades ja end järgmiseks päevaks ette valmistades. Teadsin ju, et ega klassikaaslased ei unusta seda niipea. Nad hõõruvad mulle nina alla isegi neid tempe mida ma esimeses klassis tegin ja need olid siiski liivakasti tasemel. Ma teadsin, et mul ei saa olema kerge. Paar päeva hiljem selgus, et mu silmakirjalik klassiõde ja „ülivõluv“ klassivend on koos. Ma ei saa öelda, et ma just kurvastanud oleks, aga rõõmust oli ka asi kaugel. See olukord valmistas mind ette selleks, et ka tulevikus mind ees ootamas veel käputäis valelike libasõpru.
Peale sellist intsidenti olen ma sõpru palju hoolikamalt valima hakanud. Ma ei tee enam seda viga, et räägin enda suurimatest saladustest inimesele, keda tean vaid lühikest aega. Saladusi saab siiski usaldada ainult nendele, kes neid väärivad.