Mina, Hamlet, direktori poeg (0)

Mina, Hamlet , direktori poeg
Tere, minu nimi on Hamlet! Ma võin tunduda nagu iga tavaline seitsmeteistaastane keskkoolipoiss, aga sa eksid. Minus pole midagi tavalist, ma olen direktori poeg. Lisaks sellele, millisel normaalsel tänapäeva lapsel on nimeks Hamlet? Ma räägin Sulle sellest päevast, kui ma surin. Nõnda see toimus!
"Ema, sa ei kujuta ette, mis täna koolis juhtus?"
"Ei oska arvatagi, räägi, ma ootan põnevusega!"
"See on pikk ja raske jutt, lähme elutuppa , mul on sulle jalustrabavaid uudiseid."
Me läksime emaga koos elutuppa ja istusime akna lähedusse, tema tugitooli ja mina põrandale, sest juhtunud oli midagi kohutavat. Ma võtsin ennast kokku ja hakkasin rääkima.
"Ema, see mees, Claudius, ta tappis mu isa ja on nüüd kooli direktor , aga keegi ei usu mind. Kõigile meeldivad lõdvemad reeglid ja tohutu korralagedus."
Ma vaatasin oma emale sügavalt silma, ta hoidis vaevu tagasi paanikahoogu ja kuulas mu juttu . Nõndaviisi, endal silmad vesised ma jätkasin.
"Ma kõndisin läbi koridori , läbi tavatult räpase koridori oma klassi poole, kui kuulsin klassist võõrast naishäält. Ma lisasin sammu, sest see tekitas suurt uudishimu. Kui ma klassi jõudsin tutvustas see nümfiliku välimusega naine end.Selgus, et see verinoor , vaevalt minust kolm aastat vanem neidis on minu uus klassijuhataja . Ma mõistsin hetked hiljem, et see noor klassiuhataja, tobedalt vanamoodse nimega Ophelia ei suuda klassis korda luua. Ta on kasutu ja temast ausaltöeldes ei sõltu midagi."
"Pojake, aitab klassijuhataja kirjeldamisest. Räägi mulle, mis edasi sai!"
Ema hääl värises seda öeldes. Kartsin iga hetk, et tema vaoshoitud emotsioonid paiskuvad välja, kuid vaprat nägu tehes jätkasin.
"See on üsna põnev, järsku keset tundi tundsin ma imeliku kihku ja tahtmist tahvli ette minna. Mu peas keerlesid ainult Shakespheare Hamleti kuulsad read, olla või mitte olla. Järsku endale aru andmata olin ma jalul ja kõndisin enesekindlalt klassi ette. Tõsisel ja selgel häälel ma alustasin:
olla või mitte olla- see on küsimus,
mis oleks üllam- vaimus taluda kõik nooled,
mida vali saatus paiskab,
või- tõstes relvad hädamere vastu, vaev lõpetada.
Lõpetades esimese lause heitsin pilgu klassi. Ma ehmusin, sest kõik mu ümber oli muutunud, tundsin, et olin justkui sattunud Hamleti sündmuste keerisesse. Ma vaatasin ringi, klassiruum oli kui uhke lossisaal ja klassikaaslased kui keskaegsed daamid ja härrad. Mind üllatas ka õpetaja laua kõrval seisev Ophelia. Kuid kõige hirmsam asi meenus kõige viimasena, kui tõstsin oma käe ja nägin, et mu sõrmed olid kardus ümber inimese kolba. Ehmunult viskasin kolba käest ja jooksin klassist välja. Koridoris mõtlesin Shakespheare teosele ja avastasin, et ainus võimalus see korralagedus lõpetada, oleks tappa direktor. Ma seadsin sammud direktori kabineti poole ja lootsin , et üllatus on minupoolne. Kuid niipea kui sisse astusin tabas mind tugev hoop kuklasse . Ma olin eksinud direktori osas, ka tema oli plaaninud mind kõrvaldada nähes minus takistust oma teel. Ta astus mu seljale ja lõi kuklasse süstla, milles ilmselgelt oli mürk..."
Ema katkestas mind poole lause pealt.
"Kuidas sa ellu jäid?"
"Oota! Ma räägin sulle kõik toimumise järjekorras. Ta süstis minusse mürki, aeglasetoimelist. Tal oli kavas mind pikalt piinata. Ta lohistas mu oma kabineti privaatsesse ruumi ja sidus mind kinni. Minu õnneks tuli keegi direktorit küsima ja ta lahkus korraks. Ma rabelesin ennast vabaks ja otsisin midagi millega direktorit rünnata.Ma leidsin direktori sahtlist suure lõikenoa. Ma seisin sinna, kus oli enne seisnud direktor, et teda ootamatult rünnata. See mul seekord tõesti ka õnnestus. Kui kuulsin samme lähenemas ronisin peitu . Kui uks avanes hüppasin ma direktorile selga ja lükkasin ta pikali . Ta kukkus sellili ja ma seisin ta kohale. Ma ütlesin talle, et see on minu isa eest ja lõin talle noa otse südamesse. Ta ütles ainult, et põrgus kohtume ja ta eluküünla leek kustus. Ja nüüd, ema, istun ma siin, et veeta oma viimaseid tunde sinuga. Ma olen suremas ja sul ei ole sellevastu midagi teha, sellele mürgile ei ole vastumürki. Ma tahan oma viimased tunnid veeta endale kõigelähedastema inimestega, kes mul on. Palun, ära kurvasta! Ära nuta , see on loomulik elu tsükkel. Ma sünnin kellegi uuena."
Nüüd see juhtus- ema emotsioonid pääsesid lahti koos kogu veevärgiga. Ta embas mind.
"Pojake, Hamlet, ma ei suuda seda uskuda , ma kaotasin korraga kogu oma pere. Mida ma tundma peaks? Mul ei ole midagi parata! Ma hakkan sind igatsema kallis poja!"
Ema embus tundus soojem kui tavaliselt. Ma olin ema embuses üle tunni, kui tundsin, et minu lõpp on lähedal.
"Ema, see juhtub. Hüvasti!"
Ma laususin vaevaliselt need sõnad ja sulgesin silmad, igaveseks . Nõndaviisi, läbi direktori käe lõppes minu ebatavaline elu. Nii lõppes minu, Hamleti, ebatavaline elu!