Õnnelik perekond-kas alkohol mõjutab seda? (0)

Õnnelik perekond-kas alkohol mõjutab seda?
Minu nimi on Gerly. Ma olen kasvanud tavalises perekonnas, kus õhtuti laua taga istudes päevasündmusi arutati. Vahel ema ja isa vaidlesid, aga nii on paljudes perekondades. Ma usun, et alkohol sai mu sõbraks siis, kui isa läks pere pangalaenude tõttu Soome tööle ja ema jäi üksi koju noortemate lastega tegelema. Seetõttu jäin ma üksi ja tähelepanuta. Hilja õhtul istusin ma teleri ees ja lihtsalt vahtisin seda, ilma mingisuguse mõtteta. Ühtäkki tundsin, et ma ei suuda enam niimoodi edasi elada, kui perekond mulle enam absoluutselt tähelepanu ei pööra.
Kõik algaski justkui lihtsalt, eimillestki...
Esimene kord varastasin ma baarikapist pudeli likööri, mida enne magama jäämist veega lahjendatult jõin. Mulle meeldis tunne kuidas kõik maailma mured ununesid. Asi läks aga nii kaugele, et ühel hommikul ei ärganud ma ka ema valju hüüdmise ja raputamise peale. Ema kutsus kohale kiirabi , kes turgutas mind mu enda voodis, kus ma magasin ka õhtuni. Ärgates tahtis ema minuga elutoas tõsiselt rääkida. Vestlus lõppes aga juba paari minuti pärast suure riiuga. Ema jooksis üles oma tuppa ja mina välisuksest välja. Koju läksin tagasi alles varahommikul.
Ema saatis mu ravile. Ta vist arvab,et see aitab. Mul on siin nii halb, mitte keegi ei mõista mind. Ma tahaksin praegu kodus olla, oodata kuni kõik magama jäävad, ja siis pudeli avada.
Päras esimest võõrutust ja käike psühholoogi juurde olen ma püsinud neli kuud kaine . Ma läksin uude kooli ja püüdsin puhtalt lehelt alata. Kahjuks sai alkoholi lembus minust taas võitu. Minu käsi haaras jälle pudeli järele..
Ma kaotasin oma uued sõbrad ja ainus kes minuga veel suhtles oli naabripoiss, kellega juba väiksest peale koos sai oldud. Robi arvas , et mul ei ole sõpru ja see ajaski mind jooma. Muidugi oli armas, kui ta helistas ja rääkis mis ta vahepeal teinud on ja et ta ootab mind nädalavahetustel maale. Me olime juba suureks kasvand, aga ta ikka hoidis mind.
Robi oli eile helistanud, aga mu jalad olid nii nõrgad ja ma ei jõudnud telefonini, et ta häält kuulda.
Esimesest võõrutusravist on möödas umbes aasta. Vahepeal oli kõik juba normaalne: rääkisin emaga, mu vanaema helistas mulle jälle, kuid nüüd on kõik taas endine. Emal jagub silmi vaid mu õdedele, isa ei ole kodus ja mina olen üksi. Kuid mul on ka pudel .
Kui ma sain 19. kolisin ma kodust välja ja otsustasin ise hakkama saada. Õnneks olid uue elukoha aknad Robi kodu akendega täpselt kohakuti, nii et kui ta minu toa aknas veel hilja õhtul tuld põlemas nägi, helistas ta kohe ja parandas mu tuju. Ma ei tea mida ilma temata oleksin teinud.
Alkoholi suhe püsis nüüd normaalsuse piires. Muidugi tuli ette rajusid pidusid, kuid igapäevaseid mäluauke enam ei esinenud .
Kuni ühe õhtuni, peale mida muutus kõik. Mu päev algas nagu kunagi, klaasi veiniga. Õhtul ootas ees sünnipäev kus alkoholi oli kümnete liitrite kaupa ja kõik võtsid mis võtta andis. Mu klaasid tühjenesid üksteise järel, vahepeal ma tantsisin ja siis jälle jõin. Seejärel nägin ma väga häguselt uksel Robi ja peale seda ma ei mäleta enam midagi.
Robi sai mu emalt teada, et ma olen peol ja otsustas kontrollima tulla kas minuga on kõik korras. Õnneks ta saabus just siis kui mu silmad diivanil kinni vajusid. Robi viis mu koju ja ootas järgmise päevani, mil ma silmad avasin. Rääkisime temaga pikalt, lihtsalt üksteisest. Ma rääkisin talle oma muredest ja me otsustasime, et ma peaksin tagasi võõrutusravile minema, sest iseseisvalt ma poleks sellest sõltuvusest vabanenud.
Ma sain teada, et ma meeldisin juba väiksest peale Robile ja see oli asi mis sundiski mind lõplikult alkoholiga lõpu tegema.