Minu mõtted haridusest, õppimisest, õpetamisest (0)

Minu mõtted haridusest, õppimisest, õpetamisest
Aari Vaino
Kui ma veel väike olin ja minult küsiti, kes minust tulevikus saab, oli minu vastus alati konkreetne ja kindel. Tahtsin saada õpetajaks. Ehk näis see amet mulle nii armas ja õilis kuna nii mu ema kui ka vanaema olid õpetajad ja esimesed eeskujud tekivad lapsele ikka pereliikmete näol. Aastad möödusid ja nii ka minu erinevad ambitsioonid saada lauljaks, sisekujundajaks, kunstnikuks . Kui kätte jõudis aeg astuda ülikooli, olin ringiga oma vana armsa valiku juurde tagasi jõudnud. Minust pidi saama õpetaja. Lisaks emale ja vanaemale olid selleks ajaks eeskujude hulka lisandunud paljud kooliteel armsaks saanud õpetajad.
Õpetamiskogemus kui selline on mul akadeemilises mõistes olematu. Oma senised haridusealased hoiakud olen omandanud kogemuste näol õpilasena. Alustasin kooliteed suure õhinaga nagu enamik selles eas lapsi. Mõne aja möödudes muutus aga õhin tülpimuseks ning omajagu trotsi said minu poolt tunda paljud õpetajad. Abituuriumis olin endale juba teadvustanud, mis põhjusel ma vahel kooli vastu nii väga võitlesin. Mulle on alati meeldinud õppida, kuid kui ikka õpetaja on vastumeelt, siis ei kutsu ka tema antav tund osa võtma ning aine võib muutuda isegi vastumeelseks. Oma kooliajast mäletan paljusid jäiga ja nüri suhtumisega pedagooge, kes lämmatasid õpilases igasuguse vaimsuse ning sellega ka võimaluse areneda. Ülo Vooglaid on öelnud: “ Haridus ei ole teenus. Haridus on subjekti üks karakteristikaid, nagu näiteks usk, armastus, töökus, ausus. Haridus on inimese kvaliteedi näitajatest üks. Haridus on valmisolek end elukestvalt täiendada ja toime tulla kõigega, mis ette tuleb.” (Pärnu Postimees , 2003) Kohati kardan, et võin oma eesmärkides olla naiivne, aga minu soov ja tahtmine ning ka suurim põhjus, miks ma õpetajaks tahan saada, on luua õpilastele soodsad võimalused ning varustada neid vahenditega eelkõige ise areneda. Selles vaimus paelub mind mõte alternatiivsetest koolisüsteemidest. Irja Loorand, Tartu katoliku kooli klassiõpetaja, on kommenteerinud: “Õpetaja ülesanne on luua klassis õhkkond, et lapsed oleksid koolis õnnelikud.” (Postimees, 2008) Kui õnnelik saab olla üks koolilaps, kui õppeaine on muudetud vastumeelseks, õpitulemusi hinnatakse mitte lapsest enesest lähtuvalt, vaid üleüldise kindlaks määratud malli järgi. Teadmised, mis üldhariduskoolis õpiku järgi on lapsele pähe tambitud, ei jää sinna alatiseks püsima. Mina ei oskaks enam näiteks põhikoolitasemel keemia ega füüsika ülesannetega midagi peale hakata. Pärast keskkooli olen end arendanud pigem kirjanduse ja kunsti vallas ja suurel määral tänu sellele, et nende ainete õpetajad mulle omal aja enim sümpatiseerisid ning kirjanduse ja kunsti tunnid polnud iialgi üksluised ja tundsin, et minu püüdlusi ja loomingulisust väärtustati. Loomulikult mängib selles kõiges rolli ka inimese sünnipärased eelised. Lugeda on mulle meeldinud sellest ajast peale, kui ma tähed selgeks õppisin ja kunstiande olen vanematelt pärinud. Ometigi on ka muusikal mu perekonnas suur roll ning laulnud olen samuti päris pisikesest peale armastanud. Muusikatunnid olid aga koolis vastumeelsed. Väljundeid niivõrd loomingulise aine õpetamiseks peaks olema hulganisti, aga mina oskan selle õppimist matemaatikaga samastada.
Muret õpingute vastumeelseks muutmise üle tunnen ka ühe praeguses ajahetkes väga aktuaalse teema koha pealt, milleks on venekeelsete koolide üleviimine eestikeelsele õppele. Arusaadavalt on sellise muudatuse eesmärgiks vähendata lõhet kõrvuti end samas üksteisest nii kaugel asuvate inimeste vahel. Idee on kiiduväärt, aga miskipärast on Eestis komme püüda üle oma varju hüpata. Venekeelsel kogukonnal Eestis ei ole senini olnud tungivat vajadust riigikeele õppimiseks. Parem eesti keele oskus oleks vene koolide lõpetanutele oluliseks toeks Eestis edasiõppimisel ja tööle rakendumisel. Kahjuks näevad venekeelses keskkonnas elavad inimesed, selles eelkõige rünnakut eestlaste poolt. Venekeelsete koolide hoolekogud on pöördunud Jaak Aaviksoo poole palvega : “Vene õppekeele valimise otsus on tingitud eelkõige lastele konkurentsivõimelise hariduse ja põhjalike emakeelsete aineteadmiste andmise soovist. Nõustudes, et osa ainetest on eesti keeles õpetatavad, teeme ettepaneku intensiivistada gümnaasiumi ja põhikooli osas eesti keele kui eraldi õppeaine õpetamist, suurendades kursuse mahtu.” (Postimees, 2011) Järkjärguline üleminek eestikeelsele õppele on väga hea lahendus, kuid tulemusi ei tohiks oodata ja eriti veel nõuda liialt rutates. Venekeelsete koolide õpilased võivad tunda, et kuna läbi teise keele ainete omandamine on raskem, siis neile tehakse selliste nõudmistega liiga.
Minu arvamus ühtib Mart Rannutiga, kes on välja toonud idee: “Lõimumine keeleõppes on seni toimunud valest otsast. Vaja on panna rõhk mitte üldhariduse kolmele viimasele , vaid kolmele esimesele aastale, mil integratiivsus on motivatsioonis domineeriv (tahetakse teistega koos mängida!).” (Õpetajate leht, 2011) Selline teguviis lähtuks siiski eelkõige õpilase heaolust. Lapsed on nooremas eas kohanemisvõimelisemad ning seega harjuksid ka eestikeelse õppega paremini.
Siinkohal võin tuua üsna lihtsakoelise näite enda gümnaasiumi kogemusest. Selleks ajaks, kui mina Audentesesse astusin, eksisteeris kool juba Audentese Erakooli nime all, kuid üsna kiirelt tajusin ära vanemate klasside(spordiklassid ja eraklassid) vastuseisu üksteise suhtes. Kuigi spordikooli ja erakooli ühildumisest oli juba mitu aastat möödas, oli vimm rivaalitsejate vahel kandunud edasi nooremate klasside õpilasteni. Ka minu klass ja paralleelklassid võtsid algul teiste eeskujul sarnase hoiaku aga juba järgmiseks õppeaastaks oli see leebunud.
Hariduse omandamine saab alguse maast madalast ning selleks, et õpilane saaks kasvades täisväärtusliku kogemuse ning parimad võimalused arenemiseks, on oluline luua selleks parim keskkond. Kuna haridussüsteem nagu ka kõik muu siin maailmas, on pidevalt arenev, julgen ma loota , et minu tulevane õpetajapanus on abiks loomaks rikkam ning avaramate vaadetega õpikeskkond.
Allikad:

• Pedagoogid: õnnelikud ja haritud – alternatiivkoolidest Eestis. 2008. Postimees
  
• Haridus on valmisolek end elukestvalt täiendada ja toime tulla. Intervjuu Ülo Vooglaiuga. 2003. Pärnu Postimees
  
• Eestikeelse gümnaasiumi vastaste murest. Mart Rannut . 2011. Õpetajate Leht
  
• Vene hoolekogud: õppigem rohkem riigikeelt, mitte eesti keeles. 2011. Postimees
  

4