Minimalistlik muusika (0)

Minimalistlik muusika on muusika suund, milles muusikat tehakse väga väheste muusikaliste vahenditega.
Kõige tuntumad minimalistliku muusika loojad on Philip Glass ja Steve Reich .
Minimalism muusikas tekkis 1960-ndate alguses ja tähendab oma ehedas vormis üksikute muusikaliste ideede (järk-järgulist, astmelist ) kordamist pika aja jooksul.
Tuntuim minimalismi esindaja ja üks loojatest on Steve Reich. Ta kasutas esimesena eksperimentaalseid tehnilisi võtteid, kus lasi linditsüklitel omavahelisest faasist kergelt välja libiseda (It's Gonna Rain 1966).
Kiiresti hakkasid minimalismist huvituma ka traditsioonilisse klassikalisse muusika ringkonda mittekuuluvad inimesed, mis omakorda nõudis heliloojatelt mahukamaid teoseid.
Philip Glassi lavatriloogia ( Einstein on the Beach , Satyagraha, Akhnaten) 1970-ndate lõpus ja järgmise kümnendi alguses liitis tema loodud muusikale avangardismi alged . 21. sajandil käsitletakse minimalismi, avangardismi ja elektronmuusikat üheskoos.
Avangardism on 20. sajandi viimaste aastakümnete uudsust taotlev helilooming , mis tekkis seeriatehniku edasise arengu pinnal. Avangardistid katsetavad ohtralt helikeele, noodikirja, zanride ja vormide valdkonnas. Loobitakse traditsioonilistest väljendusvahenditest nagu meloodia, harmoonia ja regulaarne rütmijaotus. Saab alguse Edgar Varese ’i loominguga, kes tavatute väljendusvahendite otsingul kirjutas kompositsiooni “Ionisation” 41 löökpillile ja kahele sireenile.Pierre Boulez ei rakendanud oma kompositsioonitehnikas seeriat mitte ainult helikôrguste, vaid ka dünaamika ja helivältuste, seega rütmi organiseerimiseks. Sellist kôiki muusikalisi väljendusvahendeid hôlmavat seeriatehnikat nim. Serialismiks. Selline tehnika on väga täpne ja improvisatsioonile pole kohta. John Cage on ‘ helilooja ’, kelle klaveri ettevalmistus seisnes selles, et asetas keeltele igast ebatraditsioonilisi vidinaid (polte, kumme, klaastükke), mistôttu esitatava muusika kôla jäi suuresti juhuse otsustada. Klaveriteos 4’33” – niisama palju aega seisis tumma klaveri ees. Temast kuhunes välja aleatoorika , mille aluseks on kordumatus ja juhus – ühtegi teost ei saa mitu korda täpselt ühtemoodi esitada. *avangardistid eksperimenteerisid ebatavaliste pillikoosseisudega, uute kompositsioonitehnikatega, elektrooniliste vahenditega*eesmärgiks vabaneda klassikalistest normidest*rõhutatult uut taotlev*haarab stiililt väga erinevat* ratsionaalne , lakooniline, kõlaefekte rõhutav
John Cage:USA avangardistlik helilooja, pianist ja publitsist;20. saj. muusikalise avangardismi tähtsamaid esindajaid;" Credo In Us" (1942) - ebatavalised pillikoosseisud; ettevalmistatud klaver - kõlavõimaluste muutmine klaveri keeltele või keelte vahele asetatud esemetega
aleatoorika - heliloomingu ja interpretatsioonisuund, kus määrav roll on juhuslikkusel
häppening- improviseeritud etendus, mis ühendab kujutava kunsti, muusika, sõnakunsti ja kehaplastika
performance (ingl k etendus) - tegevuskunsti vorm, sarnane häppeningiga, kuid on pikemalt ette planeeritud ja konkreetsema stsenaariumiga
Pierre Boulez: Prantsuse helilooja ja dirigent; serialismi rajaja
serialism - peale helikõrguste on seeriateks organiseeritud ka rütm, dünaamika ja artikulatsioon
Karlheinz Stockhausen: Saksa avangardist; oluline panus elektronmuusika arengusse
elektronmuusika - aparaatide abil sünteesitud helidest ja muundatud naturaalsetest häältest loodud muusika
"Gesang der Jünglinge" ("Noorukite laul", 1956)
FOVISM Fovismi nimi kunstiliigile tekkis 1905. aasta Sügissalongis (suurel ülevaatenäitusel), kus esines oma maalidega rühm noori kunstnike. Nende tööde metsikute värvide ja tingliku joonistusega maalid tekitasid peaaegu skandaali. Kunstikriitik Louis Vauxcelles ristis rühmituse liikmed kohe "metsloomadeks" (prantsuse keeles les fauves [le foov]), andes sellega nime uuele kunstivoolule.Foovid hülgasid pea täielikult senise kunsti põhitõed: valguse ja varjuga modelleerimine , objektidele ainuomaste värvide kujutamine. Nende peaeesmärgiks sai mitte nähtavate asjade jäljendamine, vaid kunstniku enese tunnete ja meeleolude väljendamine. Eeskuju said nad Vincent van Goghi elamuslikest teostest. Tuntumad esindajad: Matisse( Foovide rühmituse keskne kuju. Ta arvas , et kunstnikul ei ole vaja loodust kopeerida, vaid tal tuleb lasta tegelikkusel mõjuda endale ja püüda neid tekkinud meeleolusid väljendada. Samuti arvas ta, et kunstiteos peaks vaimselt väsinud inimesele mõjuma samamoodi nagu tugitool kehaliselt väsinud inimesele. Nii ongi Matisse'i teosed vaatamata väga erksatele ja kontrastsetele värvidele harmoonilised ja kaunid . Matisse viljeles fovismi elulõpuni.) , Andre Derain, Vlaminck
KUBISM Foovide mäss realistliku kunsti vastu oli vaid kaks aastat päevakorras olnud, kui ridamisi hakkasid pinnale kerkima uued suunad. Fovismist sootuks erinevana kerkis 1907. aastal esile kubism. Kubistid lähtusid Paul Cezanne 'i taotlustest (meeldetuletusena- Cezanne üritas iga esemes leida ideaalset geomeetrilist vormi). Suurt mõju avaldas ka Aafrika neegrite skulptuur , mis just sel ajal Pariisis suurt huvi äratas. Kubismi algatajaks võib pidada 20. sajandi üht suurimat kunstnikku - Pablo Picassot (1881 - 1973). 1907. aastal asus Picasso maalima kompositsiooni "Avignoni naised". Selle aluseks olnud grotesksevõitu foto oli Picassole ajendiks inimkehade lahutamiseks geomeetrilisteks vormideks. Eriti olulised on kaks nägu pildi paremas servas. Neis avaldub kubismi esialgne püüd: lagundada nähtav maailm algosadeks ja kujutada esemeid ühekorraga mitmest vaatevinklist. Kubismi jaoks oli määrav eseme vorm, kuju. Värv jäeti meelega tagaplaanile, vormi rõhutamiseks kasutati meelega tähelepandamatuid toone, enamasti hallikaid ja pruunikaid. Picassoga liitus Georges Braque (1882-1963), kes juba 1908. a jooksul maalis rea maastikke, milles arendas edasi Cezanne'i ideid. Braque'ist sai üks järjekindlamaid kubiste. Picasso ja Braque hakkasid õige pea oma töödele liitma kirjatähti, ajaleheväljalõikeid, riidetükke ja muid senisele maalikunstile võõraid esemeid. Nii sündis kollaaž. Algset kubismi nimetatakse sageli 'analüütiliseks kubismiks'. Kunstnik analüüsib ümbritsevat, lahutab selle justkui algosadeks ja maalibsiis. Teine, hilisem vool kubismis kannab nime 'sünteetiline kubism'. Sel juhul paneb kunstnik esmalt paika vormid ja värvid, ja alles siis mõtleb välja motiivi. Sellise tee rajaja oli hispaanlane Juan Gris (1887-1927), kelle töödes äratuntavad esemed peaaegu kaovad, alles jääb ainult värv ja vorm. Sama teed läksid ka Picasso ja Braque. Oma teostega astusid nad suure sammu abstraktsionismi suunas.
SÜRREALISMIS on olulisel kohal ebareaalsus, unenäod, hallutsinatsioonid, patoloogiliste seisundite jms. 1924 koondas siis veel dadaistide hulka kuuluv André Breton enda ümber sürrealistide koolkonna, mille keskpunktiks oli sõjajärgne Pariis. Mõjutusi saadi Sigmund Freudi psühhoanalüüsiõpetusest, mille kohaselt looming lähtub alateadvusest , nägemustest, unenägudest, vaistlikest assotsiatsioonidest jne. Sürrealistid võtsid üle freudismist teesi, et ühiskondlikke konflikte on võimalik lahendada alateadvuslike jõudude vabastamise teel. Sürrealism üritas avardada inimese tõelisusepilti ja inimlikku kogemuspiiri, suundudes alateadvusse, tunnete ja aistingute maailma. Tuntumad esindajad: Salvador Dali, Rene Magritte, Breton
DADAISM - Esimene maailmasõda (1914-1918) vapustas vaimuinimesi tõsiselt. Moodsa sõja õudused panid paljusid tõsiselt mõtlema kehtiva ühiskonnakorra mõistuspärasuse üle. Nii kogunes 1916. aastaks neutraalse Šveitsi linna Zürichisse seltskond eri maadest pärit anarhistlikuvõitu kirjamehi ja kunstnikke, kelle vaated ühtisid ühes - sõja süüdlasteks pidasid nad nn. keskmist kodanikku, kes oma passiivse olesklemise tõttu on saanud suure kuriteo kaasosalisteks. Nende arvates tuli see "väikekodanlane" rööpast välja lüüa, kasutades selleks tahtlikku šokeerimist ja absurdi . Maailm oli nende tegelaste meelest sõgedalt kaootiline koht.
Rühmituse nimi " dada " leiti juhuslikult. Nime päritolu on senini pisut segane - ühed arvavad et see pärineb lapselalinast, teised viitavad rühmituse alustalade, rumeenia poeetide Tristan Tzara ja Marcel Janco omavahelises kõnes kordunud sõnale da (jah), kolmandate arvates tuleneb see ühe aafrika hõimu keelest. Isenesest pole päritolul mingit tähtsust - mida mõttetumalt sõna kõlab seda parem. Seltskond asutas ühes väikeses kohvikus nn. Voltaire 'i kabaree , milles pahaaimamatule publikule esitati seosetuid poeeme, kakofoonilist muusikat ja tihti karjuti näkku lausa solvanguid.Koostati mitmeid manifeste, milles jõuti järeldusele et dada ainuke programm on programmi puudumine ja kõige tavapärase totaalne eitamine.1917. aastal asutati ka dada kunstigalerii, milles eksponeeriti nii dadaistide eneste töid kui ka sõjaeelsete kunstnike teoseid. Valiku aluseks oli võimalikult rabav uudsus . Dada kunstnikud , näiteks Hans (Jean) Arp (1887-1966) eelistasid kollaaže ja montaaže juhuslikest ja väärtuseta materjalidest . Marcel Duchamp - 1917. aastal pani ta näitusele välja skandaalse kuulsuse omandanud teose "Fontään", mis kujutas endast tavalist avaliku käimla pissuaari. Sellest peale esitaski Duchamp sageli oma töödena tavalisi tarbeesemeid või kunstivõõrastest materjalidest konstruktsioone. Üpris tuntuks on saanud tema töö "L.H.O.O.Q", mille puhul Duchamp Mona Lisa reprole pliiatsiga vuntsid ja habeme ette joonistas. Duchampi tööde puhul on raske rääkida ilust , pigem püüavad need inimest raputada ja asjadele teistmoodi vaatama panna. Duchampile meeldis veiderdada ka oma identiteediga - näiteks "Fontääni" pani ta välja R. Mutti nime all ning üks tema tuntumaid pseudonüüme on Rrose Selavy.
FUTURISM - Futurism (ladina futurum 'tulevik') on 1909. aastal Itaalias tekkinud kunsti- ja kirjandusvool . Futuristide manifesti loojaks on itaalia luuletaja Filippo Tommaso Marinetti ning see ilmus 20. veebruaril 1909. aastal Pariisis ajalehes Le Figaro . Esimeses manifestis kuulutati, et tsivilisatsiooni saavutused on imepärased ning nõuavad uut tüüpi kunsti. Vana kunst on kõlbmatu ja muuseumid on surnuaiad. Tehnika areng ja selle kajastamine on väärtuslikum kui inimhinge probleemid. Marinetti väitis näiteks, et: "Kihutav võidusõiduauto, mis sarnaneb suurtükikuuliga, on kaunim Samothrake Nikest!".Kujutavas kunstis taotlesid futuristid korraga paljude rahutute muljete kujutamist, mida tajub kaasaegne suurlinlane. Püüti kujutada liikumisillusiooni, mille saavutamiseks lammutati nähtav maailm kubistide eeskujul geomeetrilisteks kildudeks, millest loodi lõikuvate pindade ja joontega dünaamiline kompositsioon . Koloriidis eelistasid futuristid eredaid värvikasutusi.Tuntumad esindajad: Antonio Sant' Elia , Umberto Boccioni ,