Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Miks läksin õppima ehitusvmiimisteljaks". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
kuhugi, lähen, viimistleja, asusin, keevitaja, koolipäev, päras, alale, hinnetendest, pidin, majaga, rühmajuhataja, tunnid, joonestamise, ehitusmaterjalide, jura, sõjaväes, tahtsime, politseinikuks, juuksuriks, koguaeg, ehitusviimistlus, kauaks, sugulastega, jutuks, tütart, eelmine, tükki, aladele, tuttava, vahepeal, arvutidägin, otsustasingümnaasiumi aja vastu huvi tunneb. Aitäh nende eest. - Kaarel Koel Mälestusi Läänemaa Ühisgümnaasiumist on hulgaliselt ning neist omaette võiks kirjutada juba raamatu. Mul õnnestus sattuda imelisse majanduse klassi, kus olid parimatest parimad klassikaaslased. 1. septembril kui ma esimest korda n-ö ametlikult LÜG-i läksin, siis pidin minema Evi Riivitsa klassi, kes oli mu klassijuhataja. Sinna jõudes teda veel polnud, aga olid juba kogunenud minu tulevased klassikaaslased, kellega me vaikselt juttu tegime. Istusin tagasihoidlikult tagumisse seinaäärsesse pinki, kus ma ka terve oma gümnaasiumi aja veetsin. Selle koha valikuga sain ma ka endale veel ühe imelise sõbra nimega Aimar, kes istus mu kõrval. Hetk hiljem tuli klassi Evi, kes oli väga rõõmus ja säras ning oli tunne justkui tema oleks
.." Ta oli kade Sassi peale, kes Mareti endale sai. KARLA: "Mina ei mölise, ma räägin, kuidas asi on! Kas see siis vale on, et Maret oleks pidanud õigupoolest minule tulema, lapsest peale mängisime juba koos, iga päev ajasime juttu ja läksime koos kooli ja puha! Pärast kui suuremaks kasvasime, siis käisime pidudel kah koos ja kõik teadsid, et meie kord kokku läheme. Aga siis läks Maret instituuti, ja mina ju ei saanud temaga koos linna õppima minna, mul oli isa surnud, ma pidin maja pidama! Kus sa pääsed maja juurest, maja ja maa hoiavad sind kinni nagu tangidega, sest kes see külvab ja lõikab, kui sina linnas lillutad! Ja ei saanudki mina kuhugi, aga sest polnud veel midagi, sest Maret käis ikka nädalavahetustel kodus ja ma ikka nägin teda siis ja vahel käis ta meil isegi abiks, sest mul ema oli ka siis juba haige ja ära minemas. Ikka nägime, ja ükskord Maret ütles, et kuule, Karla, mina sõidan nüüd koos teiste tudengitega matkama, ma lähen Kamshatkale
Sõime isaga koos hommikust ja lahkusime juba varakult. Sõitsime Peipsi äärde, isal oli kaasas suur paat, mis mulle väga meeldis. Mul oli nii hea meel, et isa veedab minuga ühe vahva päeva, kuna isal oli alati tööd liiga palju ja kodus viibis harva. Leidsime endale sobiva paiga, kus kaks päeva kala püüda ja telkida. Me ei hakanud alguses asju isegi lahti pakkima, kuna ma käisin isale peale, et võiks juba järvele minna. Tunnid möödusid järve peal kiiresti, kaldale tagasi tulles tegime lõke ülesse ja panime telgi püsti. Hakkas juba pimedaks minema, aga meie istusime lõkke ees ja puhastasime kala. Minust polnud muidugi suuremat kasu, kuna polnud varem kala puhastanud. Isa näitas ette ja mina tegin järgi, aga valmis saime. Tegime katlas kalasuppi, see oli mu lemmik toit väiksena. Mul ei lähe vist kunagi meelest kui tore päev see oli, sellest ajast
milleks oli Nokia 2300 , see oli päris hea telefon. Telefoni otsas oli isa , ta hakkas kohe seal juba uurima ja puurima et kus ma olen ja kui kaua mul aega läheb et koju jõuda , et tema ootab juba ja , et keegi pidi veel peale teda mind ootama. Mul polnud aega enam poodi minnagi , ma olin äksi nii täis , et ma hakkasin kohe kodutalu poole jooksma , ma tahtsin nii väga nähe , et kes mind seal ees siis ootab veel peale isa. Ma jooksin ja jooksin ja aina jooksin kuni mul tuli meelde ,et ma pidin poest koerale süüa ostma , aga mul oli nii suur vajadus koju minna , et ma otsustasin lõpuks , et ma ei lähe ikka poodi , et ma lähen ikka koju nii kiiresti kui vähegi võimalik see on. Ma olin jõudnud kodu ukseni , ma avasin ukse , tormasin jooksuga sisse ja vaatasin hoolikalt mööda maja ringi , et kus ja kes mind siis ootab peale isa. Ma vaatasin ja vaatasin kuni mu pilk peatus ühe suure pruunika musta segu kasti peal , mis oli asetatud kööki laua peale. Ma läksin kohe
Elva Gümnaasium ENESEANALÜÜS Autor: Mikk Pavlov Juhendaja: Kai Karu 2012 SISSEJUHATUS Mina olen sündinud Tartus 12.10.1993. See olevat olnud ilus päikseline päev. Kuid kui saabus aeg koju minna oli maha sadanud esimine lumi, mis oli küllaltki paks. Ja sellel ajal ei olnud autodel isegi veel talverehve, seega oli see sõit isale paras katsumus. Autoks oli siis Vaz 2101 mis oli punast värvi ja oli teistest sportlikuma välimusega. Esimeseks elukohaks sai mul siis Rõngu vald, Käärdi, Rukki 510. Minu nimeks sai Mikk, kuna minu vanemad on Monika ja Meelis, mis mõlemad algavad Mtähega seega tahtsis ema, et minu nimeks oleks algselt saanud Max või Maks, kuid mõlemad tundusid liiga imelikud. Siis oli vanaema välja pakkunud Mikko, kuid see ei meeldinud see emale ja sellest kujunes välja Mikk. Mu vanemad olid selleks ajaks juba abielus ja ma sain Meie pera ühise perekonna nime Pavlov. Palj
Ilmad soojad ja nii ka läinud vaevad. Ujumas käidud ja kool ära lõppend. Vahel aga on ilmad liiga kuumad, ning ujumis kohad kinni. Siis istun kodus kirjutan riime. Mõtlen ka vahel talve mõtteid. Talvel oleks palju parem. Vähemalt pole palav. 6 2.10. Igavus tappab Mina istun kodus akna ees. Vaatan välja ja mõtlen mis ma nüüd teen. Kas lähen palli mängima või lähen poodi. Sõidan rattaga või jooksen lampi. Lähen sõbrale külla või jakkan kirjutama. Ei tea, pole enam midagi teha. Lihtsalt lähen voodisse ja panen silmad kinni, ja magan parema päeva jaoks. 2.11. Ralli päev. Lähen täna ralli sõidule. Istun lindi taga ja vaatan autosi. Oi kus nüüd kimavad, aga oot mis see on. Tuleb kurvist liiga suure kiirusega.
triibud seintel ei tahtnud maha tulla. Paljud triibud jäid alles. Lõppkoristus oli minu tugevaim külg, algul läks küll kauem aega, aga praktika lõppedes läks enam-vähem ühe toa peale 30 minutit nagu oli ettenähtud. Toa koristasin enda arust väga hästi, sest kui tuldi üle vaatama siis ei olnud palju vigu. Olid sellised vead, mis olid minu arust halvad, need olid väikesed tähelepanekud nagu pastakas või sussid puudu. Veekeetjate pesu oli kõige kergem, sest need pidin ainult tubadest kokku korjama ja hapet sisse panema, mis oli kerge, sest seda tuli pihustada pudelist, sel järel tuli see loputada ja tuppa tagasi viia. See oli kõige kergem minu jaoks. Sain sellega väga hästi hakkama, kuna veekeetjad sai puhtaks. Pesu sorteerimine ei tulnud kõige paremini välja, sest see oli lugemis tüü ja see läks pidevalt sassi, see mulle ei meeldinud ja tundsin seda tehes end ebamugavalt.
tormama, et üle tee saada. Selleks ajaks kui mina tahtsin minna üle tee, läks tuli valgusfooris punaseks. Autojuhid, kes olid punase fooritule taga oodanud tahtsid muidugi uhkustada oma vingete autodega ja vajutasid gaasi põhja nii, et silme eest vaid tuul mööda vuhises. Tuli valgusfooris oli läinud roheliseks ja mina lisasin tempot juurde ja juurde, et läbi Lepistiku pargi kooli jõuda. See oli selge, et esimesse tundi ma ei jõua, järelikult pidin ootama teist tundi. Esimesel hetkel ei meenunudki, mis oli teiseks tunniks aga õnneks on garderoobi uksel tunniplaan. Esimese tunni lõppemiseni oli jäänud 20 minutit, nii et enam polnud mul kuhugi kiiret. Rahulikult võtsin riidest lahti ja vahetasin jalanõud ning suundusin nüüd teisele korrusele, sest teine tund oli geograafia. Need 20 minutit veetsin ma geograafia klassi juures istudes ja muusikat kuulates. Kell helises vahetundi ja klassidest hakkasid väljuma õpilased
Oleksin ma edukas ettevõtja? Paulo Coelho on oma raamatus ,,Alkeemik" lausunud järgmist: ,, Kui sa midagi väga tahad aitab sind selles kaasa salamisi kogu maailm." Seega ma leian, et mitte miski siin planeedil Maa pole võimatu ning mu omad kogemused näitavad, et võimatu pole ka pea ees tundmatusse ärimaalima sukelduda ning lõpuks ikka tunda enda seal justkui kala vees. Mina ettevõtjana. Kui aus olla olen ma kogu oma mäletatava elu endale ette kujutanud seda, et kui ma kord suureks kasvan juhin ma oma isikliku ettevõtet. Ma mäletan kusagilt kaugest lapsepõlveajast, kuidas ma mõtlesin välja mänge ja olukordi, kus mina olin ärijuht ning kujutasin endale ette, kuidas ma oma alamaid juhendan, neile tegevust otsin ja kui edukas see lõppkokkuvõttes on. See on ilmselge, et mängumaailm erineb reaalsusest. Kui seal on kõik nii kerge ja lihtne siis reaalsus on vastupidine. Õpilasfirma ,,SiiDii" tõi mu pilvedelt alla maa peale. Oma firmat luua on keerukas. Juba nime
"piip-piip". Ütlesin vaikselt susistades Stiiv-Maikelile: "Maksa ta arve ja too ta kohvrid!" tuli tasane vastus "Kust ma selle raha võtan?" Vastasin talle: "Minu rahakotist!!" Stiiv-Maikel asus kiirelt otsima mu rahakotist viiesajast ja sajast ja siis veel seitset kümnelist ka. Ta jooksis välja takso juurde. Ma küsisin oma boss Johnilt: "Miks te ise oma arvet ei maksa?" "Mul pole raha ära vahetatud ja kindlasti tahad sa ka küsida, miks maksis sõit nii palju. Noh ma siis vastan, ma pidin veel korra Läti piiri ääres ära käima ja ...." "Sellest pole midagi peaasi, et te tulla saite!" ütlesin kähku ja närviliselt. "Nüüd aga asume lauda!" ütlesin kõigile. Stiiv-Maikel tuli sisse, suurte kohvrite sisse mattunud. Tema hääl kostis summutatult: "Aidake mind, palun!" Helen ja Stiiven tormasid ta juurde ja tõstsid kohvrid maha. Mina ja John läksime elutuppa laua äärde. Me rääkisime tööst ja rahast. Siis, kui Stiiven, Helen ja mu jonnakas
LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL Sotsiaaltöö õppetool ST12KÕ1 MINA ÕPPIJANA Essee Õppejõud: MÕDRIKU 2013 Ma alustasin oma õppija staatust 1996-st aastast, kui astusin esimesse klassi aimamata hariduse ja selle vajalikkuse tegelikku tähendust. Sel ajal tundus kõik kuidagi kerge ning jäi kiiresti meelde. Mida rohkem aega edasi seda raskemaks kõik muutus. Kui põhikool sai lõpetatud oli kindel eesmärk saada kätte keskharidust tõendav dokument, mida paljud tööandjad kangesti nõuavad. Nii läksingi ma edasi keskkooli, seal oli kõik hoopis raskem, vahepeal tuli isegi mõte, et milleks mulle kõik see, võinuks minna parem kutsekooli nagu osad põhikooli klassikaaslased oleks saanud veel lisaks keskharidusele ka ameti. Aga mulle on lähedased inimesed alati öelnud, et ma ise otsin endale väljakutseid. Ma pean ise ka ennast õppijana üsna tolerantseks, sest m
Kodutöö aines sotsiaaltöö alused Juhtumite kirjeldused Juhtum 1 on 22 aastane, sündinud ja kasvanud ühes endise liiduvabariigi pealinnas. Kui oli 8 - aastane, siis oli kogu pere sunnitud sünnilinnast põgenema. Põhjuseks rahvuste vaheline vaen ja vägivald. Kõigepealt põgeneti oma ajaloolisele kodumaale. Seal ei elanud nad enam kui paar aastat kuna sugulased isegi suutsid end vaevu ära elatada. Siis sõideti Moskvasse. Kuid sealgi tekkisid probleemid, mis seotud varjatud vaenuga tulnukate suhtes. Olles 11 aastane, tuldi kasuema sugulaste juurde Eestisse, - Ida - Virumaale. Tema meelest oli see kole - ta oli harjunud elama suurtes linnades, aga tolles linnas, ei ole isegi mitte trollibusse. "Linn on rõõmutu, talved on pikad ja külmad, sügised hirmniisked." Respondendi ema oli surnud siis, kui ta oli 2 aastane "Oma ema ma õigupoolest ei mäletagi. Põhiliselt kasvatas mind kasuema." Ilmselt ei meeldinud kasuemale see, et poiss ei vaevunud eriti varjama oma suhtumi
ja panid tüdrukutele need taskusse. Tal rohkem teisi eredaid mälestusi ei ole kooliajast. Foto 12. Fr R Kreutzwaldi nim Võru I Keskkooli lõpuklass. Klassijuhataja Milvi Alvela. Kuuendas reas vasakult esimene Valev Lebreht. Foto pärineb Valev Lebrehti fotokogust. Ta lõpetas 67. lennu 1987. aastal. Keskkooli lõpetas ta samasuguste hinnetega nagu põhikooligi. Hoolsus ja käitumine olid head. Peale keskkooli lõpetamist oli kaks valikut: minna sõjaväkke või kuhugi edasi õppima. Muidugi ei tahetud kohe sõjaväkke minna, vaid viivitada niikaua kui oli võimalik. Sellepärast otsustas Valev minna edasi õppima Tallinna Polütehnilisse Instituuti (TPI). Seal ta valis endale peenmehhaanika eriala. Seda kooli minu isa ei lõpetanud, kuna ta ei viitsinud eriti õppida. Hiljem ta kahetses seda, sest kõik tema sõbrad, kes läksid kohe pärast keskkooli sõjaväkke said ühe aasta varem ära, kuna neil sai aeg täis.
erakordselt armsa välimusega pisike plikatirts. Mida tol ajal ei olnud saada oli pampersid. Ma olin ka pampersite vastu allergiline, nende asemel kasutati minu ajal marlesid. Istuma hakkasin 7. elukuust, roomama 7. elukuu keskel ( mida mulle ka eriti ei meeldinud teha, kuna polnud ka mõjuvat põhjust). Kõndima hakkasin ma 9elukuu lõpus, ja seda ka põhjusega. Ma nägin kuskilt kapist välja ulatuvat nööri, ja seesama ese tundus mulle nii huvitav, et ma lihtsalt pidin end püsti ajama, ja seda nööri katsuma minema omaenda kätega. Üleüldse meeldisid mulle igasugused nöörid, mille poole ma ka kõndisin heameelega. Pole siis ime ka, et mu üheks huvialaks ka käsitöö ning kõik sellega seonduv. Esimene hammas tuli 8 kuuselt, ja suurte valudega. Alati kui marle märjaks läks, siis võtsin ma marle ära ja ütlesin emale, et mälg mälg, ja näitasin sõrmega, et pesema tahan. Kuna
) Tom jätkas värvimist, pööramata vähematki tähelepanu aurikule. Ben vahtis hetke ja ütles siis: «Hei! Sa oled ankrusse pandud, mis?» Ei mingit vastust. Tom vaatles oma viimast pintslitõmmet kunstniku silmaga; siis veel - üks kerge tõmme, ja ta uuris uuesti tagajärge. Ben astus ta kõrvale. Tomi suu jooksis vett õuna järele, kuid ta ei katkestanud tööd. Ben ütles: «Hallo, vanapoiss; pandi tööle või?» «Ah, sina oled, Ben! Ma ei pannud tähelegi.» «Kuule, ma lähen ujuma. Kas sina ei tahaks ka? Aga sa teed muidugi parema meelega tööd, eks ole? No muidugi!» Tom silmitses viivu poissi ja küsis: «Mida sa nimetad tööks?» «Noh, kas see ei ole siis töö?» Tom hakkas uuesti värvima ja tähendas hooletult: «Võib-olla on, võib-olla ei ole. Tean ainult, et see on Tom Sawyeri maitse järgi.» «Oh, mine nüüd, sa ei taha ometi öelda, et see sulle meeldib?» Pintsel liikus edasi. «Meeldib? Noh, ma ei tea, miks ei peaks see mulle meeldima
"(Kerli) "Issand sa oled hale." "Hey , kuule kuulsin et oled siin meie pomo Angela,irw mis nimi.. muide ma olen nüüd klassi vanem mitte sina !" " Hey kuule ära ülbitse , või saad molli!" "Oi vaat kes nüüd möliseb ..ettevaatust mul on turvames olemas." Tema turvamees oli meie klassi vanim ja lollim poiss Mikk. "Oi tsau Mikuke , muide su isa helistas mulle ja ütles et sa ruttu koju tuleksid ning plikadest eemale hoiaksid!" "Päriselt vä .. ok ma siis lähen nüüd .Tsau Kaire". (Mikk) "Kuule kas sul on turvamees seal laua alla ?"(Kaire) "Ei see on mu sõbranna !" Kerli ronis laua alt välja ise punane kui tomat. (tegelt isegi tomat kadestaks teda) "Oi Kerli , pole ammu näinud , ma mäletan sind kui sa veel oli siuke barbie ning sul oli suur mädavistrik nina otsas ..ha-ha-haa." (Kaire) "Mii..da., ma ei tunne sind ..mida..issand.sina .." kokutas Kerli. "Te olete nagu kaks titte , igatahes mina lähen byebye !" (Kaire)
Selliseid kavalusi oli seal sadu. Pärast konspektide kättesaamist hakkasime valmistama mehhikopärast ürdirooga. Ma olin isegi shokeeritud ,kui osav ma koos Bubertiga kokanduses olin. Pärast seda tundi pole mul enam kunagi toit nii hästi välja tulnud. Igal juhul saime me lõpuks ürdiroa valmis ja katsime oma lauakese. Nii tegid ka kõik teised õpilased. Viimased 15 minutit käisime paljude laudade juures ja maitsesime erinevaid hõrgutisi. Tolleks päevaks olidki kahjuks tunnid läbi, kuid kõige magusama pala- vahetundide juurde ma alles jõuan. Need olid veel ideaalsemad kui kõik tunnid kokku. Iga vahetund kestis täpselt 20 minutit. Tegevust leidis selleks ajaks küll ja küll. Mitte keegi ei istunud niisama. Terve esimese vahetunni ujusin ma fuajee juures olevas helesinise veega, sente täis, soojas basseinis, mille kohale kummardusid hiigelsuured kummipuud ja kõrvalt viisid trepid kõrgematele korrustele, kust kuuldus klaverimängu ja laulu.
töötulemused palju paremad ning ka inimesed oleksid palju rõõmsamad. Kuid tulles tagasi õpingute juurde Tehnikakõrgkoolis pean tõdema, et minu ootused hakata õppima kohe huvitavaid aineid said petta. Ootus tormata pea ees erinevatesse autoga seotud laboritesse ja õppida juba esimesel kursusel auto asju olid väärad. Ees ootas filosoofia, mis ei ole kunagi kuulunud mu lemmikute hulka, matemaatika, milles pole ma eriti tugev, ning nii mõnedki teised aine tunnid millest ma hiljem rohkem kirjutan. Lisaks sellele ehmatati juba esimesel septembril õpilased ära kooliga, kõlas nagu see poleks kool vaid hoopis karmi reziimiga noorte vangla, kus iga väikseimgi viga, viib karistuseni ehk antud juhul koolist väljaarvamisega, kõike seda oli ühe päeva jaoks tohutult palju. Ka rühmavanema kohustus määrati vastu tahet peale. Jah, peab tõdema, et algus oli karm ja raske ning hirmutas kohutavalt, kuid eks iga uue asjaga ole nii, et alguses tundub asi
Ema oli jõudnud minust ette, kuid nüüd oli tapnud see jõhkard Claudius ka Gertudi. Ma hüppasin direktorile selga ning ta kukkus pikali. Nüüd enam ei saand hellitada ning ma jagasin mehele järjest rusikaga pauke. Claudius oli pikali maas ning vaevalt liigutas. Järsku tõmbas ta seljatagant noa ning viskas selle mulle otse rindu. Ma vajusin põlvili, kuid ei saand lasta sellel mõrtsukal elama jääda. Tõmbasin kiirelt veel noa rinnus välja ning tegin veel seda, mis ma tegema pidin. Sellel hetkel sisenes kabinetti õppealajuhataja ning kui ta nägi seda julma pilti pistis ta karjudes jooksu. Varsti tuli ruumi ja nad hoitasid mind tappa kui ma kohe nuga ära ei pane. Ma viskasin noa kõrvale ja ütlesin veel vaevaliselt, et see mõrtsukas tappis mu ema ja isa ning kohe suren ka mina. Kui ma lõpetasin oma lause ma ka ilmselt surin ja nii see kõik lõppeski.
Kuigi J- le ei meeldi piimaga tee on see hetkel isegi hea, uuesti üritab J selgitada, et see särk pole tähtis, aga ema ei ole võimeline kuulama. Ema on katki, aga J ei oska teda parandada, -4. Liisa on J nõus suhtlema ainult bussis või teel kooli. Koolis on J endiselt üksi. Klassijuhtaja Irka küsib miks J ei suhtle kellegagi. J vastab, et teised ei räägi temaga, Irka arvab, et J peaks ise seltkondlikum olema. Kunstiajalootunnis ei ole enam J pinki ja tal ei ole kuhugi mujale istuda kui Paula kõrvale- Paula ei luba, kuna J ikkagi istub tõuseb Paula ja istub Raimo Ja Mihkli piki kolmandaks. Õpetaja teeb piinliku ja alndava olukorra veel hullemaks käskides Paulal tagsi J kõrvale istuda, Paula keeldub ja marsib klassist välja. -3. J-l on kaksikõde Kreete, keda ta väga igatseb ja teab, et ainult tema mõistaks teda. Kreete elab Tais. Kui nad olid 12 aastased olid emal juba väga tõsised haigushood. Ühel
parklasse otsima. Meie autoks oli Citroen. Vaatasime auto põhjalikult üle, et ei oleks mõlke ja kriime, mida kirjas polnud, et neid meile hiljem kaela ei määritaks. Pakkisime asjad ja sõitsime lennujaamast välja. Peatusime ja panime GPSi sihtpunkti peale, milleks oli Valencia ja mis kõige tähtsam- oli mõnusalt soe ja päike paistis. Hakkasime sõitma Valencia poole, sõitsime kuni ööni. See teekond oli 351 km. Olime sõitnud ühe õhtuga alla saja kilomeetri. Otsisime maantee ääres kuhugi mäe peale kohta ööbimiseks telgiga. Nägime head kohta ja panime telgi üles. Esimene öö oli hästi harjumatu nii kõva pinna peal magada. Paar käbi oli ka külje alla sattunud. Kõik magasid nagu notid, kuna väsitav lennusõit oli selja taga. Öö oli soe võrreldes Eestiga, seega ainult magamiskotist piisas. Foto 3. Reisi algus 7 1.3 2.päev-jõudsime Valencia linna Hommikul ärkasime 8 paiku
Kursust kokkuvõttev töö Õpimapp Kelly Talimaa 11S Kose 2016 Sissejuhatus Antud kursust kokkuvõtvas töös on üles kirjutatud kursusel läbitud klassitunnid ja välitunnid. Autor kirjutab oma töös lühidalt, mida tunnis räägiti. Antud kokkuvõtva töö eesmärk on avardada silmaringi ja jätta meelde tunnis õpitud materjal. Töös on välja toodud autori meeldivamad ja mittemeeldivamad tunnid koos põhjendustega. Autor räägib mida talle meeldis kõige rohkem õppida ja mis ei olnud tema jaoks üldse huvitav. Kokkuvõtva töö autor kasutab oma töös tundides koostatud konspekte, oma mälu, interneti lehekülgi ja reservväelase mälestusi ajateenistusest. 09.12.2015 Meditsiin Sissejuhatus meditsiini Meile käis rääkimas Kaitseliidus tegev noor naine. Ta rääkis meile meditsiinist ja kiirabitööst. Tõi ka palju elulisi näiteid.
Kahe teenindussituatsiooni analüüs Positiivne situatsioon kliendina: Reede õhtupoolikul, umbes kella kuue ajal, otsustasin minna Jõhvi Jewe Keskusesse. Jewe Keskuses on päris palju kaupluseid ning sealne kaup uueneb näiteks kiiremini, kui Rakvere poodides. Läksin sellise ideega, et saada endale ürituse jaoks üks uus t-särk ning võibolla leian midagi huvitavat veelgi. Olin juba seal poes umbes tund aega otsinud endale t- särki aga ei leidnud sobivat. Üks pood oli mul veel käimata Denim Dream. Kuna ma olin Jewe Keskuses juba väga pikalt ringi jalutanud siis olin väga kärsitu ja pahane, et ei leidnud endale midagi. Astusin Denim Dreami kauplusesse sisse ning nägin, kuidas klienditeenindaja rääkis oma tuttavatega juttu. See ei häirinud mind ning asusin meesteosakonnast riideid vaatama. Ma kuulsin, et klienditeenindaja räägib vene keeles ning mõistsin, et ta on venelane. Ma ei tahtnud minna talt küsima, et kas väiksemaid numbreid
palju jutte. Aga ma olen kindel, et see oli õige otsus ja me läksime edasi Monte Carlosse, kus Monaco oli huvitatud aga me ütlesime ka neile ei ning ka Veranole Itaalias, sõsarklubile Romale ja siis läksime koju tagasi. See oli lahe reis aga midagi ei selgunud ja ma arvan, et ju siis ei pidanud. Ma pidin rohkem saama aru sellest kuidas suured asjad toimivad ja Malmös oli külm talv. Ma haigestusin grippi. Selleks ajaks olin ma valitud ala 21 aastaste koondisesse rahvuskoondises. Paraku pidin ma aga oma esimese mängu ära jätma. Mõned agendid ja talendiotsijad pidid minema koju pettunult. Talendiotsijad järgnesid mulle igalepoole. Mul ei olnud nendest asjadest eriti aimu. Oli üks kutt, keda ma natukene teadsin. Taanlane John Steene Olsen. Ta oli mind vaadelnud Ajaxi jaoks nii kaua kuni me hakkasime üksteist teretama. Ma ei teinud sellest suurt asja, ta oli lihtsalt osa tsirkusest. Ma ei teadnud mis oli jamps ja mis õige. Kõik asjad olid väga rasked pärast reisi ning
TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL Keemia-ja materjalitehnoloogia teaduskond LEPA SUGUVÕSA KOOLIELU LÄBI KOLME PÕLVKONNA Autor: Ardi Lepp Juhendaja: Katre Rünk Võru 2003 2 1. Sissejuhatus................................................................................................................... 4 2. Minu vanaema mälestused koolielust............................................................................5 3. Minu isa mälestused oma koolipõlvest..........................................................................7 4. Minu senised mälestused koolielust.............................................................................. 9 5. Koolielu võrdlus läbi aegade....................................................................................... 11 7. Kasutatud allikad....................................................................
välja ja et olen nõus mis tahes karistusega. Järgmisel vahetunnil pidime jälle välja kogunema. Väljas, müüri peal ootas meid juba punane ämber, kuhu oli pandud roiskunud kalad, jahu ning munad. Sinna sisse segati siis väikesed paberilipakad, kuhu oli kirjutatud meie karistused. Korda mööda pistsime käe sunniviisiliselt ämbrisse, kaevusime seal niikaua kuni ledsime lõpuks selle lipiku. Mäletan, et minu karistuseks oli segaduse koristamine, st. ma pidin aitama enda peremehi segaduse koristamisel. Tunnid möödusid. Aeg venis kuna pidime ootama seda kurikuulsat finaali, kus me pidime vannet andma. Lõpuks jõudis see ka kätte. Mul seoti musta salliga silmad kinni, et ma ei näeks midagi, mäletan vaid , et astusin trepist alla, kus kästi mul ka kohe kummarduda. Kohemaid valati mulle vett kraevahele. Seejärel pidin ma roomama mööda limast ning vägagi teralist vahekäiku. Lõpuks tõusin ülesse,siis võeti mu silmade
Elu täielik muutumine ühe kuuga Ma poleks eales uskunud, et psühholoogiatund võib olla nii huvitav, andes mulle palju erinevaid nippe ja näpuandeid, kuidas elus toime tulla. Ma arvasin enne psühholoogia tunnis käima hakkamist, et psühholoogia on kuiv teooria inimeste tüüpidest, kuid ma eksisin, see on midagi enamat. Me saame gruppides asjade üle arutada ja ühtlasi analüüsida ka ennast. Alates esimestest tundidest olen rohkem mõtlema hakanud sellest, kuidas enda senist tegevust efektiivsemaks muuta ja olen enda senistes tegevustes hakanud vigu otsima. Vigu otsin vaid selleks, et ma ennast paremaks saaksin muuta. Kindlasti on mulle kasuks tulnud ka mälutreenig, mida ma tunnis tehtu järgi olen kodus harjutanud. Kindlasti võin väita, et võõrkeeltes õpitavad sõnad ja fraasid hakkavad kohe tüki kergemini pähe. Ja õppimist kergendab ka sõnadest pildi kokkupanemine. Eriti kasulik on see näiteks luuletuse esitamisel, või ajalooks õppides.
Elu raskeim algus ! Martin Haug 10B Asusin septembrist uude kooli õppima, Saaremaa Ühisgümnaasiumi . Alguses oli väga raske, ikka poole raskem kui põhikoolis . Kõik oli teistmoodi kui rahulikus põhikoolis , vahetundides oli koridoris nii suur müra ja kisa , et ei kuulnud õigesti isegi seda , mis ise rääkisin . Muidu üldmulje jäi ikka hea , õpetajad on väga head ja kassikaaslased on ka toredad . Pikapeale olen hakanud sellega harjuma , mis toimub . Kooli sisse elamine ja aru saamine , et ei käi enam põhikoolis võttis ikka aega ja arvan , et ega praegugi veel pole kõik päris selge . Tulles tagasi õpetajate juurde siis nendega oli ka raske kohaneda, sest osad soovisid sinatamist, aga teised teietamist . Eks ka sellega tuli harjuda ja nüüd on ikka teada , keda kuidas kutsuda . Eks see oli raske kõigile, kes maalt tulnud . Selle kõigega tuli harjuda ja see võttis aega, aga ega ma
Millega tegelete/olete tegelenud seal? Kui tihti te külastate Eestit? Kas teil on plaanis kunagi veel Eestisse tagasi tulla, elama? Mida sooviksite Lustivere kooliperele? Mis on teie arvates Eesti asi? Kuidas on teil perega lood? Kas lapsi on jne. 17 Lisa 2 Tagasitulnud ankeedid 1) Anneli Rõuk (O’Brien) - USA Eestis lahkusin 1996 a pärast keskkooli lõpetamist ja asusin elamaLõuna Rootsi. 1998 a suundusin õppima ja elama USA-sse. Olen abielus, ja meil on peres 4 a tütar. Hetkel elame Connecicut-i osariigis, umbes tunni kaugusel New Yorgi linnast põhja pool. New Yorgis elasime 10 a ja tulime siis ara kui laps sündis. Olen elanud ka New Jersey-s ja Bostonis. Ennem lapse sündi töötasin eksootiliste mereandide turunduse erialal, hetkel teen Yale ülikooli haiglas kõrgema astme med õe residentuuri.
jutustamist rangelt ning muidugi oli see raske Ethanile, sest ta oli eestlane mitte inglane ja ei osanud eriti hästi inglise keelt. Sel ööl oli Ethanil kohutav unenägu. Ta jooksis kott pimedas metsas ja tema taga oli kaks hunti. Hundid olid kohutava suusrusega. Nende kihvad olid 10 sentimeetrit pikkad. Silmad olid neil erk punased. Poiss jooksis nii kiiresti kui sai, kuid ta polnud ikkagi nendest huntidest kiirem. Järsult tuli noormehe tee ette sein , tal polnud enam kuhugi liikuda... Ethan ärkas mingi karje peale, see kari kostus metsast. Alguses oli karje allikaks ainult üks inimene, mõne minuti pärast sellele lisandus ka teine. Karjed olid kohutavad, tunne oli, nagu lõigataks nende häälte omanikke tükkideks või siis nendega tehakse midagi veelgi hullemat. Sellel ööl poiss enam ei maganud, tegelikult ei maganud pool linna, kuna nemadki kuulsid karjeid. Järgmisel päeval nägid kõik lihtsalt kohutavad välja
suutsin. Ma ju tahtsin, et tal oleks hea elu, kuid oma kasina palga eest ei saanud talle kõiki ta soovitud mugavusi pakkuda. Anna soovis minna Pariisi. Ta uskus, et seal on kõik nii hea. Ma ei saanud armeest tema pärast ära tulla ja niiviisi Pariisi sõita, kui meil polnud raha isegi mitte rongipiletite jaoks. Õhtusel ballil tehti pähe rõõmsad näod, kuid inimesed olid murelikud. Palgapäev oli edasi lükatud ja kommunistid ähvardasid. Kaua ma ballil olla ei saanud, sest pidin kindral Põderi koju toimetama. Ta oli too hetk juba päris purjus ning rääkis asjadest, millest ta muidu ei räägiks. Põder soovitas mul saata kõik kus kurat ja võtta uus amet. Riigi eesotsas oli kõik nii, nagu olema poleks pidanud, seal jätkates poleks elul enam kasu olnud. Siis tegingi otsuse, et sõidame Pariisi. Siinsel elul polnud enam mõtet. Kahjuks pidin selleks, et saada raha rongipiletite jaoks müüma maha Anna kasuka. Algselt ta pahandas sellise otsuse pärast, kuid
Raamat läbi Anna silmade Tulin nelipühaks linnast koju. Jalutasin järve ääres koos Mousiga ja kohtusin siinse rahvaga üle pika aja. Kuid jaanipäevaks tulin koju ja seekord jäädavalt. Isa pakkus mulle Kõrboja perenaise ametit ja muidugi pidin ma nõus olema. Kuigi algul tundsin, et võibolla ei saa sellega hakkama. Aga isagi oli juba vana ja pärijat oli vaja. Puudu oli ainult Kõrboja peremees ja tema pidin ma ise leidma. Seadsin ennast oma toanurka elama. Tegin selle põhjalikult puhtaks ja korda. Lasin veel Jaanil külarahvale öelda, et täna toimub Kõrbojal jaanituli ja et kõik on kutsutud: nii vanad, kui noored. Jaanipäeval ennem pidu, kus ma ka oma sünnipäeva pean, loodan näha ka Katki Villut. Ta küll istus vangis aasta aega, aga ikkagi on lootus teda uuesti kohata ja temaga juttu vesta, nagu vanad tuttavad. Kuid ennem õhtust pidu, tuli heinalistele veel süüa pakkuda ja sauna teha
Surun ennast sügavamale su kuklasse ja tunnen. Su silmi, huuli, nina, varbaid. Järgmine peatus on minu. Igale poole, kuhu ma vaatan, on sinu juuksed. Klassikalised. Huvitav, millega sa neid pesed. Hea on hingata. Midagi tuleb meelde. Kas sa tunned, kui ma puhun? Tunned küll, sa liigutad. Ära tõmble nii närviliselt, sa pead nähtavasti kaugele sõitma. Sul on ebamugav, higistad. Ma tunnen. Luba ma maitsen. Miks sa närvitsed? Ma lähen ju järgmises maha. Õnn Kui ma üheksakümnene olen, olen õnnelik. Olen oma maa ja enda tarvis sünnitanud palju lapsi, teinud huvitavat tööd ja armastanud väga palju. Jah, ma arvan, ma olen õnnelik vanamutt. Kahju muidugi, et ma praegu õnnelikuna end ei tunne. Aga ma oskan unistada ja arvata, et õnn on tulemas, mis siis, et kolmekümne aasta pärast. Praegu on küll hea, et kõigil on mobiiltelefonid. Saab kätte ja edasi öelda, mis vaja
annaabi.ee 
