Õnneks elavad mul vanavanemad linnas ning kui on vaja aeg maha võtta, või on vaja rahulikult õppetööga tegeleda, siis saan ikka nende poole minna. Alguses oli ka see keeruline, et kogu aeg toimub midagi ja su pea kuhjub igasugu asju täis, mõned neist tähtsad, osad mitteolulised asjad ning neis on raske orienteeruda. Muutuseid, mis mõjutavad minu nüüdset elu, on väga palju ja need kõik tulevad korraga. Ma olen püüdnud säilitada rahulikkust, mis minus põhikoolis oli, kuid vahel on tõesti selline tunne, et kõike on liiga palju. Kui ma nii tunnen, siis sunnin end rahulikuks ja hakkan probleemidega ükshaaval ning neile korralikult mõeldes tegelema. Nagu näha on minus septembris toimunud nii väiksemaid kui suuremaid muudatusi, kuid need kõik on mind mingil määral mõjutanud. Üks tähtsamaid muutusi ongi see, et olen hakanud õppimise tähtsust hindama ja rohkem enda tulevikule mõtlema. Ma õpin ju endale , et ma saaksin
Muutused minus septembrikuu jooksul Laura Jürisson, 10C 14.10.2013 Kui me saime sellise ülesande, et tuleb kirjutada, mis on meis muutunud, siis alguses ei tulnud mul ühtegi muutust kohe meelde, aga preagu, seda esseed kirjutades ja pikemalt sellele mõeldes, tuleb välja nii mõnigi muutus. Ma arvan, et kõige suurem muutus minus on see, et ma olen palju julgemaks ja avatumaks muutunud. Kuna siis, kui ma otsustasin edasi õppida Saaremaa Ühisgümnaasiumis, siis ma olin päris kindel, et ma ei saa selles koolis hakkama. Juba sellepärast, et ma ei ole vööras seltskonnas eriti julge ja mulle ei meeldi eriti oma asjadest teistele rääkida, aga see kõik läks hoopis teisiti. Terve minu klass ja üldse terve koolipere on mulle väga kalliks saanud ja ma olen ikka palju julgem, kui ma alguses ette kujutasin
LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL Sotsiaaltöö õppetool ST12KÕ1 MINA ÕPPIJANA Essee Õppejõud: MÕDRIKU 2013 Ma alustasin oma õppija staatust 1996-st aastast, kui astusin esimesse klassi aimamata hariduse ja selle vajalikkuse tegelikku tähendust. Sel ajal tundus kõik kuidagi kerge ning jäi kiiresti meelde. Mida rohkem aega edasi seda raskemaks kõik muutus. Kui põhikool sai lõpetatud oli kindel eesmärk saada kätte keskharidust tõendav dokument, mida paljud tööandjad kangesti nõuavad. Nii läksingi ma edasi keskkooli, seal oli kõik hoopis raskem, vahepeal tuli isegi mõte, et milleks mulle kõik see, võinuks minna parem kutsekooli nagu osad põhikooli klassikaaslased oleks saanud veel lisaks keskharidusele ka ameti. Aga mulle on lähedased inimesed alati öelnud, et ma ise otsin endale väljakutseid. Ma pean ise ka ennast õppijana üsna tolerantseks, sest m
.. Seega nii ja naa. Aktus jättis iseenesest hea tunde sisse, väga tore oli. Eredaim mälestus LÜG pakkus meeletus koguses naerukrampe ja vägevaid kogemusi, aga miskipärast tulevad mulle alati kooliajale tagasi mõeldes ette kõigepealt kaks situatsiooni õppealajuhataja kabinetis. Kirjeldan ühte neist: Koolis käis ülemaakonnaline mälumäng, tulijaid oli igast vanuseklassist. Kuna LÜG-is on kohustuslik kanda sisejalatseid või kilesusse, tekitas nii minus kui ka mõnes teises kaasõpilases nördimust, et tulijad ei vaevunud siniseid sussikesi jala otsa suskama - meil olid jalas kas 17 sokid või sussid ning nende pläkerdamine võõraste ükskõiksuse tõttu ajas kopsu veits üle maksa. Seega võtsime kahe tüdrukuga kilesussikorvid kätte ning seisime esimese korruse vahekäigus, jagades võõrastele kilesusse. Kui klassiõed väsisid ära, jäin ma ainsana treppide juurde tõmblema. Siis sattus
ragistame, seda paremini töötab meie aju vanemas eas. Jah, hirmud olid kuid olid ka ootused, saada juurde uusi ja huvitavaid teadmisi. Minu lõpetamisest on möödas juba kolmkümmend aastat ja mul polnud aimugi, milline oli tänapäeva õppimissüsteem. Paaniline hirm võõrkeele õppimise ees, ei ole mul ju keelte peale eriti annet. Kuid esimene kursus sai edukalt läbitud ja ka võõrkeel tehtud. Minust oli saanud enesekindlam inimene, inimene kes julgeb vajadusel öelda ka ,,ei". Kas minus on ikka niipalju visadust ja jõudu, et õppida ja samas käia ka tööl? Olla lastele hea ja hoolitsev ema ja hea abikaasa? Kuidas jagada oma aega töö, kodu ja õppimise vahel, ei ole ma ju hea aja planeerija. Ega ma pole oma aega eriti kunagi planeerinud, ka mitte koolis käies. Kõik sa tehtud kuidagi iseenesest. Millegipärast ei ole mul kunagi aega. Õppimisele pühendun ma tavaliselt öösel, öövalves olles, kahjuks alati see ei õnnestu. Kuna ma vajan keskendumiseks
28.09.2014 ÕPIOSKUSTE TÕHUSTAMISE ARUANNE 1. Minu õpikäsitlus: mis on õppimine? milline olen õppijana? Mis on tugevusteks ja nõrkusteks minu õpihoiakutes ja -harjumustes? Õppimine on minu jaoks teadmiste ja oksuste omandamine kui ka tegelikult enamus inimeste jaoks. Muidugi õppimine võib olla ka kellegi jaoks suurt pingutust nõudev kohustus või vastupidi, võib pakkuda suurt avastamisrõõmu, kus uued teadmised ja oskused innustavad otsima üha uusi arenguvõimalusi.Mina isiklikult katsun endas leida motivatsiooni õppimiseks. Mulle meeldib õppida ja uusi teadmisi saada. Raskuste või probleemide korral julgen abi paluda kaaslaste käest ja usun, et nad aitavad mind. Olen seadnud endale reaalsed eesmärgid. Loodan, et suudan neid ka täide viia. Õpin tasa ja targu. Katsun oma testide ja ülesannetega hakkama saada. Ma arvan, et minu õpimotivatsioon j
ainult need sõbrad ja tuttavad kes seal ise juba õppisid. Paljud tegid selle kooli maha ja rääkisid aina ,et seal on nii kerge ja sealt ei saa head haridust, aga mind see üldiselt ei heiduta mida teised arvavad. Mina jään alati enda otsustele kindlaks, et mida tahan ja mida ma teen , kuna iga inimene otsutab ise selle üle mida enda elult oodata . Otsustasin just nimelt selles koolis õppida majutusteenidust . Praegusel hetkel on mul tegelikult raske välja tuua neid muutuseid , mis minus on selle septembri-oktoobri-novembri jooksul toimunud . See kõik on veel värske , et seda analüüsida ja kindlaks teha , kuidas ja millistes asjades ma olen muutunud . Muidugi oleks ka praegu selliseid kohti , näiteks kasvõi see et olen hakanud tähtsustama seda , miks ma õpin . Ma õpin ju endale , et ma saaksin edasi minna õppima seda eriala kellena ma tahan tulevikus töötada . Üldiselt nende kuude jooksul olen ma saanud juba hästi palju uusi tutvusi ja õppinud
Triin nemad olid kaks kõige aktiivsemat ja julgemat. Alguses ei julgenud keegi eriti omavahel suhelda ja hakkasid tekkima mingid grupid, kes kellega koos ringi käib ja tundides istub. Mina tahtsin kõigiga läbi saada ja ei kuulunud ega kuulu siiani ühtegi gruppi, minu asrust pole see vajalik. Nüüdseks on kõik juba omaks võetud ja üksteist tundma õpitud ja on teda milline iseloom kellegil on, kuidas keegi õpib ja kuidas keegi mingis olukorras käitub. Kui me aslustasime septembri kuus oli meid klassis 30-ne ringis aga praeguseks on paljud ise paberid välja võtnud ja on ka neid kes on välja visatud. See on küll väga kurb aga sinna ei saa meie mitte midagi parata, loomulikult oleks olnud kui terve klass kes koos alustas lõpetaks ka koos, aga see ei ole üheski klassis nii, ikka on neid kes välja langevad. Loodan, et rohkem meid välja ei lähe ja me saame lõpuni koos olla. Kooli üldise seltskonnaga olen ma väga rahul. Kõik on sõbralikud ja abivalmis ja ma
Kõik kommentaarid