MINU UNISTUSTE TÖÖ JA TEEKOND SELLENI (0)

Anton Adoson
MINU UNISTUSTE TÖÖ JA TEEKOND SELLENI
ESSEE
Õppeaines: SISSEJUHATUS ERIALASSE
Transporditeaduskond
Õpperühm: AT 11/21
Juhendaja : Inna Gorislavskaja
Esitamise kuupäev:…………………
Tallinn 2015
Juba väikese poisina huvitasid mind autod - kuidas need töötavad ja liiguvad ning kuidas neid juhtida saab. Tol ajal piirdus kõik vaid mudelautodega, mis liiklesid vaibale joonistatud autoteel ning parkisid 2Ds joonistatud majade parklas . Vahel sai neid ka lahti lammutada ning tagasi kokku panna, kuid pettumuseks ei vaadanud kapoti alt kunagi vastu mootor või jahutussüsteemi, selle asemel oli seal vaid näpuotsatäis tühjust. Mõnel uhkemal autol oli plastmassist tükk, mis pidi meenutama mootorit, kuid seda ta polnud ka parima ettekujutuse juures. Veidi vanemaks saades näitas vanaisa mulle, kus kohas mis asub ning väiksena meeldis mulle tihti vaadata kuidas ta „putitas“ oma vana Suzukit või BMWd. Suureks pidupäevaks minu elus sai hetk, kui juba 6-7 aastaselt sai koduhoovi sõita vanaisa süles uhkusega ise rooli keerates. Veidi veel kasvades aitas huvi rahuldamiseks kaasa ka arvuti, kus enam ei pidanud igaval meeter korda meeter vaibal autot lükkama, vaid sai ise, uhkelt laua taga rooli keerata ja näha, kuidas auto käitub kurvis või sirgel. Nii on „autopisik“, minus olnud juba väikesena sees ning kasvades aina suuremaks kasvanud. Keskkooli minnes avaldus võimalus ka keskhariduse kõrvalt käia õppimas Mehaanika koolis auto mehaanikat. Tallinna Laagna Gümnaasiumis oli hea võimalus, seda kõrval kursustena õppida. Lisaks sellele sain ka load , ning hakkasin igal vabal võimalusel autoga sõitma ja teda parandama, uurides ja õppides nii lisaks koolile palju juurde. Kuigi algselt tahtsin Mehhaanika koolis õppida automaalriks, kuid väheste huviliste tõttu seda kursust ei avatud, ei kahetse ma tänaseks enam seda, et mehaaniku paberi sealt sain. See andis juurde palju motivatsiooni edasi püüelda just sellel alal, mida juba väiksena ihaldasin. Nii sündis ka soov kandideerida Tallinna Tehnikakõrgkooli, transpordi teaduskonda, auto tehnikuks. Läbi raskuste see ka õnnestus ning juuli keskel oli teada, et septembris kõnnin ma sisse Tallinna Tehnikakõrgkooli aktusele. Kuid miks just Tehnikakõrgkool? Autot oleks saanud õppida ka teistes koolides , näiteks oleks olnud võimalus minna edasi õppima Mehaanika kooli, kuid soovisin omandada kõrgharidust, et elus oleks rohkem võimalusi ning et teadmised oleksid laialdasemad. Üldse põhjuseks, miks ma tahan õppida auto tehnikuks/inseneriks on see, et minu jaoks on tähtis töötada kohas, mis pakub mulle huvi. Nii ei teki üksluisust ja rutiini, vaid töö ja hobi käivad käsikäes. Iga inimene peaks elus tegema seda, mida ta kõige rohkem tahab, nii oleksid töötulemused palju paremad ning ka inimesed oleksid palju rõõmsamad.
Kuid tulles tagasi õpingute juurde Tehnikakõrgkoolis pean tõdema, et minu ootused hakata õppima kohe huvitavaid aineid said petta . Ootus tormata pea ees erinevatesse autoga seotud laboritesse ja õppida juba esimesel kursusel auto asju olid väärad. Ees ootas filosoofia, mis ei ole kunagi kuulunud mu lemmikute hulka, matemaatika , milles pole ma eriti tugev, ning nii mõnedki teised aine tunnid millest ma hiljem rohkem kirjutan. Lisaks sellele ehmatati juba esimesel septembril õpilased ära kooliga, kõlas nagu see poleks kool vaid hoopis karmi režiimiga noorte vangla, kus iga väikseimgi viga, viib karistuseni ehk antud juhul koolist väljaarvamisega, kõike seda oli ühe päeva jaoks tohutult palju. Ka rühmavanema kohustus määrati vastu tahet peale. Jah, peab tõdema, et algus oli karm ja raske ning hirmutas kohutavalt, kuid eks iga uue asjaga ole nii, et alguses tundub asi hullem kui tegelikult on.
Harjudes koolieluga on olukord muutunud tunduvalt. Ei ole asjad tegelikkuses nii karmid ja halastamatud, kui algselt tundus. Kuid on õppealasid, mis viivad jalad alt ka suurima pingutuse juures. Üheks nende seast on mõõtmine ja tolereerimine, see on raske ja arusaamatu ning mis kõige suuremaks takistuseks, see on eriala aine, mis tuleb sooritada üsna kõrgele tulemusele. Raske on ta selletõttu, et õppematerjali antud aine kohta napib, see mis olemas on ei vasta alati kõigile küsimustele, mis ainet õppides tekib, tempo õppimisel on liiga kiire ja õppejõu poolt arvatav baas mis meil peaks olema- seda mul ei ole. Ma ei saa aru nendest lühenditest ja mõistetest alati ning lõpuks jookseb aine õppimine üle pea raskeks. Eriti kurnav selle aine juures on ka see, et oma koduste ülesannetega olen lootusetult maha jäänud ning enam ei tea kust alustada. Kui muidu on õppejõul alati öeldud slaididel või tunnis, et järgmiseks tunniks teha see või see, siis antud õppejõu mõtteid peab lugema ning minu jaoks on see oskus keeruline. See teeb ka aine raskeks, tüütuks ja keeruliseks. Üldse on minu jaoks terve elu olnud rasked reaalained , kõik need valemid ja konkreetsed lahendus viisid on üks paras tuupimine. Kui öeldakse, et ajalugu või inglise keel on fakti põhine ja tuupimisega õpitav aine ning matemaatika on loominguline siis minu arvates on asi vastupidine . Matemaatikas ei saa kunagi asju lahendada loominguliselt vaid vastavalt reeglitele, jah vahel võib ühe ülesande lahenduseks olla mitu lahenduskäiku, kuid need on rangelt reeglitega piiratud. Sama lugu on ka füüsikaga mis läheb kõrgkoolis edasi, Tegelikult peab tõdema, et füüsikaga on lood nõksa lihtsamad, kui matemaatikaga kõrgkoolis, sest füüsikas saab toetuda paljude teemadega laboritele ning see teeb asjad arusaadavaks ja kui nii öelda võib siis loomingulisemaks, sa saad ise katsuda vaadata ja uurida, et jõuda järelduseni, nagu ka autot remontides, Sa avad kapoti ja vaatad füüsiliselt, mis seal on ning mida vaja parandada.
Kõik mis ei tapa teeb tugevamaks ning nii tuleb astuda vastu raskustele ja hirmudele ning neid ületada. Ainetega, mis on rasked tuleb tegeleda ja tegeleda niikaua kuni nad muutuvad arusaadavamaks ning oma asjad tehtud saab. Nii venivad vahel päevad pikemaks kui peaks, kuid järgmisel päeval on võimalik taas aeg maha võtta ja anda ka unele aega. Raskuste ja takistustega tuleb tegeleda, mitte nende eest põgeneda, kui ei saa heaga saab halvaga , ehk kui ei piisa kodus õppimisest, otsimisest, tuleb minna ja küsida, leida inimesi kes sind aitaks ja õpetaks, alati on olemas võimalus, kunagi ei tohi anda alla, tuleb olla optimistlik ja säilitada kaine mõistus. Sellised hetked teevad meid elus tundlikus nii emotsionaalselt, kui füüsiliselt, magamatus vähendab organismi kaitse võimet ning stress võtab külge kõik haigused mida pakkuda on. Selle kõrvalt mõjutavad sinu olemist ka emotsioonid , mis ei pruugi just kõige paremad olla, ning nii tekkivadki kriisi hetked, kus maailm ei tundu just eriti tore ja rõõmus . Sellisel hetkel on vaja võtta aeg maha. Just see on see, mis minu puhul toimib. Võtta aeg maha ja panna oma sihid paika, mida ma oma elus tahan, mida peab selleks tegema, ning võtma aega iseendale . Selle juures aitavad tihti lähedased, kes mind on toetanud läbi elu. Nendega vestlemine on kui hommikune äratav pesus käimine, see aitab emotsioonid kontrolli alla saada ning uuesti optimistlikuks saada. Tähtis on end vahel maha laadida rääkides lähedastega näiteks oma elukaaslasega või vanematega, jagada nendega oma rõõme ja muresid . Takistused on üldse üks suur ressursside kulutamis allikas, see osa mis sinust sellel ajal välja läheb on suur ja väärtuslik ning sellepärast tuleb ennast peale pingelisi aegu alati maha laadida ja samuti enne nende tekkimist. Selleks ei pruugi alati just vaja minna ka jutuajamist lähedastega, vahel on hea lihtsalt istuda autorooli ja sõita ning mõelda oma mõtteid või istuda rattaselga ja vändata oma murede koorem seljast maha, et iseendale aega anda kohanemiseks. Vahel võibki öelda, et raskustega tuleb kohaneda ja harjuda, nii saab neid kõige paremini ületada. Vahel piisab ka heast unest, peale mida on mõtted palju selgemad ja asjad aru saadavamad, lihtsalt ei tohi unustada, et iga probleemi jaoks on olemas lahendus ning alati tuleb olla optimistlik, sest nagu ma ennem ütlesin, raskused on ületamiseks ja kõik mis ei tapa teeb tugevamaks, ehk teisisõnu ei oskaks me hinnata elu, ja väärtusi kui me ei teaks mis asi on häda, viletsus ja raskus.
Kõikidest raskustest ülesaamine motiveerib kõige paremini õppima ja edasi pingutama. Tahe hakkama saada ja näidata ka teistele seda, et ma hakkama millegagi saan on kõige suurem motivatsioon üldse. Samuti motiveerib mind väga mõte tulevikust , lõpetada ära kool, kolida Tartusse , luua oma kodu, teha tööd, mille järgi hing ihkab ja saada oma eluga hakkama. Motivatsiooni aitab suurendada alati uute eesmärkide seadmine , mille poole püüelda. See aitab kaasa ka õppimisele, näiteks tuues eesmärgi üllatada ennast ja õppejõudusid ning võtta ennast korralikult käsile ja õppida asi väga selgeks, saades nii väga hea hinde, tekib ka järgmine kord tuhin, õppida korralikult asi ära, et ka järgmine kord oleks tulemus väga hea. Minu puhul tekkib motivatsioon ka väga väikestest asjadest, ning ajas see vaid kasvab. Tänu sellele, et ma suudan ennast motiveerida tegema ka ebameeldivaid asju enamjaolt (mitte alati), on tulevikus ka minu eelis töökohal, sest motiveeritud inimene teeb kõige paremini tööd. Siinkohal võib mu jutt tunduda keerulise ja mitte arusaadavana, ent võib-olla ma ei oskagi siinkohal ennast just kõige paremini väljendada, aga ma loodan, et see on arusaadav. Motivatsioon on asi, mis lihtsalt kas tekib või ei teki, ning kui ei teki on palju erinevaid võimalusi minu puhul selle tekitamiseks, olgu see siis nii väike või kui suur põhjus vaja on.
Üleüldse saab motivatsioonist ja edust rääkida alles siis, kui inimene tunneb ennast hästi. Vähemalt minu puhul see nii töötab. Selleks, aga tuleb hoida enda füüsilist ja vaimset vormi korras. Vaimse vormiga on tähtis, et sa suudaksid filtreerida tähtsa ja ebaolulise, et väärtustada ja moodustada oma hinnanguid. Tähtis on see, et ei laseks mõjutada ennast väikestest ja tühistest asjadest ning et sa ei jääks inimestest kaugeks, et inimene ei sulguks liiga endasse ja lõpetaks suhtlemist teistega . Ning kindlasti on väga tähtis ka mitte oma muredega üksi olla. Jagatud mure on pool muret, kui vahel lained üle pea kokku löövad tuleb sellest rääkida inimestele, kes sulle lähedased on, sest nii saavad nad adekvaatset nõu anda ja soovitusi jagada. Oma vaimse vormi korras hoidmine on väga tähtis, sest see mõjutab otseselt ka sinu füüsilist vormi, tervist. Inimesel on oskus ennast ka haigeks mõelda, ehk olla nii hädine kui võimalik, nõrgestades sellega taaskord oma immuunsüsteemi ja võttes külge kõik haigused. Vaimset vormi aitab hoida ka füüsiline vorm, sest hea füüsiline vorm aitab vältida komplekse ning tagab parema tervise. Parem tervis aga tähendab paremat meeleolu, paremaid võimalusi õppida. Minu arvates on vaimne ja füüsiline vorm tihedalt seotud. Minu füüsilist vormi hoiab korras pidev liikumine, Peab küll tõdema, et peale auto saamist on see läinud natukene rohkem käest, sest kiireelutempo ja mugavus loeb palju ning tänu sellele kõik need käigud mida ma varem rattaga tegin on muutunud rutiinelt autoga läbitavaks, kuid siiski üritan ennast taas kätte võtta ja teha sõprust oma jalgrattaga . Füüsilise vorm puhul on tähtis ka toitumine ning hea uni, mis ülikooli kõrvalt ei ole alati just lihtne väljakutse, ent elus ongi selliseid aegu, kus ei jõua alati järgida kõike ning tuleb teha valikuid ja kompromisse. Kuid mida ma tahtsin sellega öelda on vaid see, et minu arvates on vaime ja füüsiline vorm tihedalt seotud, kui sul on tervis korras, sa magad hästi on sul ka parem vaime olek, sa oled positiivsem, jõuad rohkem ning nii tekib ka motivatsioon asju teha ja edasi areneda. Just areng on see mis mind motiveerib ja aitab jõuda sinna, kuhu ma jõuda tahan.
Siinkohal võiks rääkida just sellest, mida ma siis lõpuks teha tahan ja kuhu jõuda. See on küsimus mille üle olen diskuteerinud iseendaga palju ent mõtteid on siiski mitu. Üheks suurimaks unistuseks on mul luua oma auto töökoda, korralik suur ja paljude võimalustega. Mitte mingit nurgatagust garaaži vaid korralikku töökoda. Muidugi algab kõik see väikeste sammudega, algselt lähen ise kuhugi auto ettevõttesse tööle, saan kogemusi ja sealt edasi juba elu näitab mis saama hakkab. Ent ometi mõlgub mul meelel ka hakata hoopis teooria või sõiduõpetajaks, et süstida ka teistele seda sõidupisikut sisse ning jagada oma kogemusi nendega, et nad õpiksid ka sõitma, õpetada neile oskusi, mis ei ole küll eluks otseselt vajalik, kuid mis mööda külge kunagi alla ei jookse . Mulle meeldib, et minu eriala puhul on mitmeid erinevaid väljundeid, mida oma elus teha ning et kõike saab teha oma käte ja oma peaga. Samuti meeldib mulle tohutult see, et auto on meie tuleviku teema ning see amet on vajalik ka 40 aasta pärast, võimalik et küll teisel kujul arvestades arengut, kuid siiski on see tuleviku ala. Ja just seda tahaksin ma veelkord rõhutada, et see on ala mida sa teed nii-öelda siis kätega, võtad, vahetad, uurid ja vaatad.
Alati ei ole elu kerge, ning sul tuleb teha hulganisti valikud ja otsuseid. Väikestest asjadest sünnivad suured ning oma unistustele tuleb kindlaks jääda. Inimesed peaks tegelema asjadega mis neile meeldivad ning vahel ei ole tähtsust väikestel asjadel . Oma elus tuleb panna prioriteedid paika ning raskuste puhul neid jagada teistega, mitte põgeneda nende eest. Juba väikese inimese elu võib määrata kogu tema edasise elu käigu, ning seda huvi mis tärkab väikeses inimeses millegi vastu ei ole õigus kellelgi lämmatada, vaid sellele peab kaasa aitama , et see jääks ja püsiks. Vahel ei ole vaja mitmeid keerulisi otsuseid, vaid tuleb kuulata oma südant, sest just südamehääl on elus see, mis sind edasi viib. Minu teekond oma südamehääle poole on poolepeal, mul on ees veel palju raskusi ja osad neist juba ka seljataga. Ma püüdlen oma unistuste töö poole nii kuis oskan ja pingutan, et edaspidi tunda rõõmu oma saavutuste ja töö üle. See teeb minust parema inimese.