Miks läksin õppima ehitusvmiimisteljaks (0)

Miks asusin õppima ehitusviimistlejaks
Kõik me tahtsime kunagi saada tuletõrjujaks, politseinikuks, juuksuriks ja isegi kosmonaudid. Asusin õppima ehitusviimistlejaks, sest mind on koguaeg huvitanud ehitus ja ehitusviimistlus tundus huvitav ning samas ka eriline oma mitmekülgsuse poolest. Oli ka mingi mõtte minna gümnaasiumi isegi kui ma oleks sisse saanud arvan,et ma poleks seal hakkama saanud ja oleks mingi poole aasta päras välja kukkunud ja nii oleks üks aasta nii sama raisku läinud ja mu emale ka ei meeldiks kui ma pool aasta kodus istuksin, siis oleks ma pidanud tööle kuhugi minema nii kauaks kuni uuesti kuhugi õppima minna saaksin. Mind siiski painas mõtte kuhu ma edasi lähen kuni, istusime vanaema juures sugulastega koos ja siis tuli jutuks , et kus ma edasi õppima lähen ise ma siis veel ei olnud otsusele jõudnud veel. Kaks tädi tütart soovitasid minna keevitajaks kuna mul ei olnud eriti head hinded ja lihtsalt selliste hinnetega mujale ei saaks ning keevitajatel on hea palk, siis saingi onu töö juures keevitamist proovida tundus pärus huvitav mulle isegi öeldi, et ma keevitan paremini kui nende eelmine keevitaja , kes soome läks. Ise enesest mulle see töö meeldis kuid siiski ma ei tahtnud terve elu sellist tööd teha. Tulin koju siis rääkisin vanade klassivendadega, et kus nad on plaaninud edasi minna paar tükki otsustas ka ehitusviimistlejaks minna paljud gümnaasiumi ja teistele aladele kutsekoolis ja isegi mõne oli juba kuhugi tööle saanud oma isa või mõne tuttava firmasse. Isegi tuli vahepeal mõtte minna arvutid alale , aga siis nägin et kui kõrget keskmist hinnet seal vaja on ja arvasin, et mul ei ole võimalustki sinna sisse saada ja otsustasin parem mitte kandideerida. Niisiis kui ma väike olin ehitas onu oma majale teist korrust, siis ma olin seal juures ja mul lasti erinevaid lihtsamaid töid teha siis juba sellest ajast tekkis mul huvi ehituse kohta. Info selle kooli ja ala kohta leidsin internetis, et ehitus viimistleja tööks on plaatimine, maalritööd, krohvimistööd, erinevate põranda-, seina- ja laematerjalide kattmistööd ning hüdroisolatsioonitööd. Need osad need tööd tundusid minu jaoks uued ning piisavalt huvitavad, et oleks põhjust neid pikkemalt õppida, et isegi neid meisterlikult osata. Eriti nendest töödest huvitas mind kõige rohkem hüdroisalatsiooni tööd tahtsin rohkem sellest teada saada, nendest huvitav tundus ka veel krohvimine. Ma ei tahtnud üksi ka päris minna kuhugi õppima tahtsin, et oleks vähemalt keegi keda ma tunneks varasemast ja huvi ehitusesest saidki otsustavaks minu valiku puhul. Katsetele tulles juhtus selline asi, et muil jäi ID-kaart maha ja pidin teine päev uuesti tulema ja siis ei sobin veel tervisetõend mille sain eelmisest koolist ja pidin tooma perearsti käest uue ehk siis tuli ka tulla kolmandat korda ka veel. Siia kooli tulin ma selleks, et omandada erialased oskused ja minna edasi tööle kuhugi. Asusin sellele alale õppima selle pärast, et mu vanaisa oli ka kunagi ehitaja ja väiksena tahtsin ka saada ehitajaks.
Esimene päev on alati uues koolis kõige olulisem ja lubavam päev. Esimene koolipäev uues koolis oli nagu ikka esimesed koolipäevad on. Ühest käest huvitav ja põnev, teisest käest uimane ja väsinud, kuna see oli siiski esimene koolipäev peale pikka suve. Nagu uue koolimajaga ikka, tulime kooli natuke varem, et uue majaga tutvuda ja uurida, kus mis on, et oskaks natukenegi ringi liikuda uues koolis. Kui olime sõpradega kooliga piisavalt tutvunud, siis oligi juba aeg, et kursusejuhataja tunniks koguneda. Nagu alati kombeks, siis suutsime kuidagi valesse klassi end algul sokutada, aga ennem tunni algust saime sellest ilusti aru ja otsisime oma õige klassi üles. Selgus, et seal oli mitu kurust koos, kelle rühmajuhataja oli Elje Teesalu. Esimsesel päeval olid kõik nii vaiksed ja tegelesid usinalt õppimisega kuna keegi ei teadnud veel üksteist omavahel rääkisid ainult need kest üksteist varasemalt tundsid. Paarist tunnist lasti ära veel need, kes olid siin koolis varem ka käinud ja olid oma hinde kätte saanud, kuid polnud seda veel ülekandnud. Imelik ja harjumatu tundus see, et osad tunnid kestavad polteisttundi kuna eelmises koolis olid kõik tunnid 45 minutit. Uued ained tundusid huvitavatena ja mitte üldsegi rasked, kuid kirjutama pidi siiski väga palju, mid ka ma polnud harjunud varem tegema. Joonestamise tund oli väga igav kuna pidime kirjutama vihikusse , kus kassutatakse mingeid jooni ja nende omadusi, mis oli väga tüütu ning see tund venis väga pikaks. Joonestamise rühma tunnis pidime joonestama mingi kujundi millest ei saanud ma väga aru, et kust need jooned tuleb tõmmata ning need raadiused igal pool olid ka väga segadusse ajavad. Ehitusmaterjalide õppetuses pidime kohe kirjutama hakkama ehitusmaterjalide üldomadusi ja õppetaja seletas sinna kõrvale kellena ta enne siia õpetajaks tulemist töötas ja hinde kujunemise kriteeriumi. See tund tundus mulle suhteliselt igav kuna me pidime tahvlilt maha kirjutama suuri ja pikku tekste millest ma eriti midagi aru ei saanud. Ehituskonstruktsioonide tunnis rääkis õpetaja aeglaselt ja selgelt kuidas jagunevad ehitised, see tund tundus mulle isiklikult päris huvitav ja õpetaja oli ka sõbralik rääkis ka natukene enda kogemustest ja kellena ta varem töötas ja kuidas on ta kunagised õpilased teda kohates tänanud. Kuid me olime seal nii tublid et põhimõtteliselt üks nädal enne peerioodi lõppu oli meil kogu materjal läbi võetud. Rühmajuhataja tunnis pidime klassi tagaotsas ringi võtma ja iga üks pidi ütlema kõik eelmist õpilast nimed, et need paremini meelde jääks. Selline viis tundus meile kuidagi imelik ning paljud pidasid seda juraks ning tahtsid koju minna kuna arvasid, et kooli päev on niigi pikk olnud juba. Miks me seda jura tegema peame. Uued klassikaaslased tundusid mulle päris toredad ja normaalsed, isegi kohtasin ühte oma vanalastaaiakaaslast. Uus klass ja kool oli tore kuid ma siiski kibelesin koju.
Olen mõelnud,et mida ma teen peale kooli kuhu lähen edasi, olen mõelnud ka minna edasi tallinna tehnika ülikooli, kuid ma siiski arvan, et edasi õppimine pole minu jaoks. Mul pole kunagi olnud erilist tahtmist eriti kaua koolis käia pigem lähen kuugi ehitusfirmasse tööle. Võib olla isegi eestisse kui siin midagi paremaks l2heb ja plaga tõusevad, kuid praegune siht oleks siiski minna kas rootsi, soome või norra kuna seal on suurem palk ning praeguse eesti palgaga võrreldes on nii moodi parem ja siin pärnus pole ehitajal ka väga midagi teha kuna siin ei ehitata väga midagi juurde nagu mujal linnades. Ehk siis on parem otsida tööd kuskil mujal kus pakkutakse seda rohkem seal on võimalik luua endale selle töö tasu eest endale paremad elu tingimused ning ehitada endale kuskile ilusasse kohta maja. Mõnes mõttes tahaksin siiski ka midagi juurde õppida aga ei tea võib olla, et tulevasel tööl on näiteks mõne kindla töö tegemiseks midagi vaja juurde õppida ja siis tuleb minna koolitusele. Kuid meile on räägitud töö- ja keskonnaohutuse tunnis igasugustest ohtudest, mis varitsevad sind töökohas ja erinevatest kutsehaigustes, mis ei tundunud juht kõige meeldivamad. Aga enne kõike seda tuleb ära käia sõjaväes, sest sõjaväest saab ettevalmistuse järgnevaks eluks, parema füüsilise vormi, parema distsipliini , ja muid vajalikke oskuseid, mida hiljem tarvis ja peale sõjaväge on kindlasti juba paremaid mõtteid mida edasi teha või kuhu edasi minna.