50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2014-03-10
Kuupäev, millal dokument üles laeti
3 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
LyKaitsa
Õppematerjali autor
,,No? Leppisite ära siis, hakkate käima?" küsis Kerda uudishimulikult. ,,Kuule, ma ei jõudnud talle vastatagi, emme helistas ja tulin kiiresti koju kohe," vastasin talle. Kerda: ,,aga mis sa muidu oleksid talle vastanud?" ,,Maitea, ma arvan et ,,jah", sest ta on tõsiselt kallis poiss, vaatamata eilsele armastan ma teda ikka. ,,Kindel et tahad temaga käima hakata? Sest..." ütles Kerda lauset lõpetamata. ,,Sest?" küsisin ma. ,,No sest ta ütles, et teeb sinu kulul vaid nalja, et ei tahaks kunagi sinusuguse tüdrukuga käima hakata," vastas Kerda. ,,Päriselt? Ilma asjata lootsin?" küsisin käriseval häälel. ,,Haha, nali! Aa armastab sind ülekõige," ütles kerda. ,,Kerda, ma vihkan sind, valetaja selline!" ütlesin talle naerdes ja hakkasime mööda maja üksteist taga ajama ning patjadega peksma. Kuid kogu lõbu lõpetas Kerda telefonihelin. ,,Oh, kes helistab?" küsisin ma. ,,Jah, Rando?" vastas Kerda telefonile. ,,Ou, sa Krissist ei tea midagi
Mul on ka mees. Ma jutustan teile ühe endaga juhtunud loo. Ma töötan pitsabaaris ettekandjana. Meil vahetati ülemust. Sellega kaasnes ka kostüümi muutus. See oli jube! Ühel esmaspäeva hommikul hiilisin kikivarvul toast välja, trepist alla ja olin peaaegu köögis, kui kuulsin enda selja taga naeruturtsatusi. Pöörasin ringi ja nägin, et see naerja oli Stiiv-Maikel, minu mees, kes tuli dusi alt. "Kuhu sa selle klounikostüümiga lähed?" küsis ta. "See poe mingi klounikostüüm, vaid mu töövorm!" ütlesin vihaselt ja natuke häbelikult. See kostüüm nägi välja nagu meeshotellitöötajatelgi, aga see kuueosa oli püksteosa küljes, mitte eraldi. See kostüüm oli erkroheline. See sarnanes pigem klouniülikonnaga, kui pitsabaari töötaja vormiga. Kõige hullem oli see, et mul oli peas skaudimüts, kaelas skaudirätik ja peas oranzid päikeseprillid. Müts oli erkroheline ja rätik oranz, kollaste servadega. Ma läksin kööki, tegin endale paar võileiba
Tüdruk peatub hetkeks, sest nagisevast koridorist kostavad tõtakad sammud. "Värdjas! "röögib kellegil madal, kuid tugev hääl teiselpool koridori. Kõik vaatasid mind väga kurja ja metsiku pilguga, mis tekitas minus aina nõrkust. Kell helises ning oli aeg minna tundi, enne tunni algust öeldi mulle samamoodi jubedusi, mis näpistas mu sees. Tunnis ma ei suutnud süveneda töösse, istusin täiesti üksinda, ilma sõpradeta ja kõigeta. Mu sees valitses vaid tühjus ning üksindus. Minu täiuslik klass on osutunud õudus unenäoks. Päev möödus kiiresti, kuid kohutavalt, see kõik oli minu sisse kogunenud nii oligi, kuni nädal aega. Mu hinded ei olnud just mitte kiidu väärt, kõik see painas mind. Ma olin liiga nõrk, et vastu astuda kogu oma klassile. Pole tahtmist millegi jaoks, koolis käimis tahe on minus kustunud, elu jõudki hakkab tasapisi kaduma.Ma olen katki ja lõhutud.
Mida ma teen vabal ajal arvutis. See on päris huvitav küsimus , et mis ma teen vabal ajal arvutis , kui täiesti aus ja konkreetne olla siis ma ise ka ei teagi ega saa aru mida ma teen selles arvutis. Ma ei ole üldse arvuti inimene eriti , ma ei ole sellised nagu mõned arvutisõltlased , et nii kui koolist või töölt koju jõuan , et siis kohe jooksuga arvuti taha ja hakkan mingit mängu kähku mängima või midagi muudsellist imelikku värki. Mina olen selline inimene , et mina lähen arvutisse siis kui mul on midagi vaja teha , midagi kindlat vaja teha , mul ei ole sellist vajadust , et ma peaksin arvutis istuma tunde päevi nädalaid või isegi kuid. Mina lähen arvutisse näiteks siis kui mul on selleks vajadus ja kui mul on selleks võimalus , ma usun , et ma ei ole ka selle pärast selline arvuti sõber , et ma juba väiksest peale olen kasvanud ilma arvutita ja ma olen oma elu jooksul väga vähe arvutit kasutanud.
jne.Isa lihtsalt vihastas ühel hetkel ja ütles, et ta ei suuuda enam vastu pidada, lahkus lauast ja sõitis vihaselt autoga minema.Kooli jäi ta aga hiljaks, kuid sellest polnud hullu.Koolis ei suutnud Pille- Riin kuidagi oma nuttu tagasi hoida ja hakkas nutma ning ta sõbranna Merili küsis siis õpetaja käest, et kas too lubaks Pille- Riinil minna kooli arsti juurde, sest Pille-Riinil olevat väga halb olla.Tegelikult ta sinna muidugi ei läinud, vaid suundus hoopis koju.Merili lubas Pille-Riinile kooliasjad pärast koju järgi tuua.Koju jõudes avastas ta, et vanemaid pole kodus ja üllatuseks vaatas ta, et nagis ei ripu enam ema riided.Pille-Riin jooksis kähku üles ema tuppa ja kabineti vaatama, kuid ka sealt olid asjad kadunud.Pille-Riin oli segaduses.Siis suundus ta magama.Ärgates märkas ta, et keegi on talle pleedi peale pannud ja ta asjad ära toonud.Ta vaatas oma telefoni ja märkas, et tal on 9 vastamata
''Me peame ta peidust välja saama. Aga sa pead mind usaldama.'' Ruum oli suur ja halvasti valgustatud. Minust eespool olid suured aknad. Koht nägi välja nagu suur bussipeatus. Istepingid olid igal pool ja kohvrid vedelesid maas. Endast paremal pool nägin ma ühte kambrit. See oli väike ja piisavalt suur, et üks inimene sinna sisse mahuks. Lähemale minnes ma lugesin selle kõrval olevat kirja. ''Elukamber. Kui sind on tabanud õnnetus siis pole hullu vaid ärkad lihtsalt siin.'' Ma olin natuke imestunud tehnoloogiast mida nägin. Kuidas sai midagi nii palju areneda ilma välismaailmaga kokku puutumata, kuid siis tuli reaalsus mulle pähe. Mulle meenus, et mingi olevus on kuskil ja iga hetk võib ta mind rünnata. Ma läksin edasi. Täielik segadus oli igal pool. Maas märkasin ma plakateid. Nende peal oli kirjas imelikud asjad nagu:''Trinitau on surnud'' või ''Andreas Raik ei oma meid
Oi need istuvad hästi. Ema veel kiidab et väga ilusad. Koju minema ja magama . *** Hommiks.Kuna mul on punaste raamidega prillid siis panen ka midagi punast selga. Ok valmis ja minek. Kui kooli sisse astusin tervitas mind Marko suudlusega. Oi prillid ei jäänudgi ette nagu ma arvasin. Ta vastas et ma olen veelgi kenam. Ka Kerli kiitis et päris kena olen. Kui Kairet ei leidnud ma kuskailt. Mõtlesin siis et äkki ta on vetsus. Kui ma vetsus sisenesin leidsin ma Kaire.Kuid ta polnud vetsus vaid ta oli ... Jätkub... Cry// Kristel Kiisk 7 Kui ma vetsus sisenesin leidsin ma Kaire.Kuid ta polnud vetsus vaid ta oli ... vetsu põrandal maas ning tal olid käes nuga millega oli endal veene lõiganud. Ma karjatasin ning püüdsin teda äratada. Kuid ta ei ärganud . Siis jooksin ruttu klassijuhutaja kabinetti. Kõik vaatasid mind väga imelikult sest ma olin verine. Kui ma klassijuhataja kabinetti jõudsin siis ta algul ei märkanudgi mind
KARJED ööS 1. Ethan oli just üles tõusmas, kui kell öökapil näitas 7.45. Kõik oli samamoodi tavaliselt, aga midagi oli siiski erinev, poiss pollnud enam Tallinnas oma vanemate juures, vaid kuskil Inglismal tädi juures. Kus nimelt Inglismaal ta ei mäletanud. Ta vanemaid polnud enam, nad hukkusid puhkuselt tagasi tulles lennuõnnetuses. "Marian!" hüüdis Ethan Keskmises eas naine võpatas äkilise hääle peale, kuid kogus ennast ning vastas noormehele lühikese küsimusega:"Jah?" "Oled sa mu särki näinud?" vastas poiss. "Ei aga vaata kapist, äkki ta on seal!" "Okei!"
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid