Marie Mürk (0)

marie myrk
Mu sündimist heideti mulle ette. Kõikjal ja kõik. Kus ja kellega ma kokku puutusin. Hakkasin endast mõtlema kui heidikust.
Maailmavalu oli ja ei olnud ka minu ees. Kuulasin vihast muusikat ja karjusin vanemate peale. Nagu filmis, raamatutes ja teistes kodudes. Ei aidanud. Loopisin kõik enda asjad minema. Need, mis mis mulle vastikud tundusid ja läksin häälega välismaale. Kolmeks aastaks.
Tulin tagasi sügisel. Kõikidel olid head näod ees ja suhtuti nagu inimesesse, nagu võõrasse inimesse.
Panin tähele et kõik võõrad kes algul olid võõrad ja siis tuttavaks said olid kõik ühesugused, minu vastu. Omakasupüüdlikud oleks vast see sõna.
Hakkasin prostituudiks, et kiiresti kuskilt raha saada ja et ise midagi eriti tegema ei peaks. Üldiselt teenindasin ma koledaid mehi, vanu, pakse ja pereisasid.
Noh ja lõpus ma armusin ära. Pruunide silmadega ilusasse mehesse, kes tõi mulle lilli. Algas minu tuhkatriinulugu. Lõputa.
Kolmapäeval käis ta esimest korda. Valis minu ja oli hea. Loomult olen ma arg. Pealegi olin siis ju suvaline teenindustööline, ilma sõnaõiguseta. Olin vait ja nuusutasin ta lõhna.
Ausalt öeldes läks ta mul meelest ära. imelik, vanasti armusin ma küll alati nii ilgelt kõvasti, et kogu aeg mõtlesin sellele. Nüüd mul oli üldiselt meestest juba kõrini.
Aga oleks see niimoodi jäänud, et ei tule meelde. Ta tuli uuesti ja tõi lilli.
Küsis, miks ma siin olen. Ma ei vastanudki vist midagi, mu vaim oli nüristunud. Üksluisus.
Pärast me hakkasime kohtamas käima. Väljaspool tööruume. Teatrisse ja diskoteeki ta mind ei viinud. Oleksime ta naise arvukatele naissõpradele silma jäänud. Leppisin sellega. Olin ikkagi puurilind, kellele pisutki vabadust ja värsket õhku  kosutav oli. Käisime Tondil kinos . Seal näidati filme, mida käisid vaatamas ainult mehed. Vähemalt kui meie sinna läksime olid seal ainult mehed. Mind õgiti silmadega.
Hakkasin neljapäeviti tema pool käima ja lapsega mängima. Laps oli nii väike vist veel, et ei osanud oma isa milleski kahtlustada. Lapse ema ja tema naine oli alati neljapäeval ära. Trennis, solaariumis ja ujulas.
Igatsus
Kärbsed on vastikud, sumisevad aknaklaaside peal. Miks nad ei
taipa pisut kõrgemale lennata, ülevalt aknapraost saaks ju vabadusse.
Mina ei hakka aitama , ma tahaksin ju ka koju.
Oleks mu elu film .
Riietun lahti valju muusika saatel. Olen kurb, kortsudega ja
väsinud.
Aga see on lahe, sest see on hea film.
Ning loomulikult sigarett. Pakk krabiseb, tiku tõmbamine on
omaette vaatepilt.
Siis esimene mahv . Istun suitsuloori taga trepikojas aknalaual ja
olen oma suures mures, nii et kõik kadestavad mind ja
soovivad olla minu asemel.
Ka siin oleks siis talutav olla. Ei tahakski koju. Kuigi kodus on vähemalt
lootust ja ei pea öösel magamise asemel norskamist kuulama.
 
Hommik
Hommik ostab nad ära oma tavalisel moel. Pilve vahelt vargsi ent
järjekindlalt
ründava päiksekiirega. Pealesuruva hallusega, mis üha kiiremini
läbipaistvaks
muutub. Külmaga, mis kusagil on. Kas nende ümber või sees või kellegi jutus .
Kuhugi minna on kaugel ja vaja.
Nad on hommiku omad. Võib veel pisut end petta kusagil pimedas
keldrikorrusel
olevas baaris, kuhu linna ärkamine jõuab hilinemisega. Aga miski sunnib
kiirustama koju või teiste omasuguste juurde, et mitte kohtuda tööle
minejatega.
Sest neil pole omavahel millestki rääkida.
 
Üleeile
Su silmad on ehk sinised, huuled punased ja nina klassikaline.
Surun ennast sügavamale su kuklasse ja tunnen . Su silmi, huuli, nina,
varbaid.
 
Järgmine peatus on minu.
Igale poole, kuhu ma vaatan , on sinu juuksed. Klassikalised.
Huvitav, millega sa neid pesed. Hea on hingata . Midagi tuleb meelde.
Kas sa tunned , kui ma puhun?
Tunned küll, sa liigutad.
Ära tõmble nii närviliselt, sa pead nähtavasti kaugele sõitma.
Sul on ebamugav, higistad. Ma tunnen.
Luba ma maitsen.
Miks sa närvitsed?
Ma lähen ju järgmises maha.
Õnn
Kui ma üheksakümnene olen, olen õnnelik.
Olen oma maa ja enda tarvis sünnitanud palju lapsi, teinud huvitavat tööd
ja armastanud väga palju.
Jah, ma arvan, ma olen õnnelik vanamutt.
Kahju muidugi, et ma praegu õnnelikuna end ei tunne. Aga ma oskan unistada
ja arvata, et õnn on tulemas, mis siis, et kolmekümne aasta pärast.
Praegu on küll hea, et kõigil on mobiiltelefonid. Saab kätte ja edasi öelda,
mis vaja. Mis siis, et arved on suured ja ära ei suuda maksta. Aga alati
on see raha ju leitud.
Mis oleks, kui võtaks ühe kõne.
Ajas ette, üheksakümnesele endale. Küsiks või vähemalt aimaks hääletoonist,
kui õnnelik ma täpselt olen.
Ükskord peab ju õnn tulema. Ma loodan, et nii vanana pole mõtet pettuda.
 
Baaris
Te istute mu vastas. Ja mulle tundub, et ma saan aru.
Maailm väheneb me kõigi ümbert. Ja on.
Meil pole tähtsust. Me nimesid pole kellelgi vaja. Me aadress ei huvita.
 
Ja ma ei tea, kas me pärast kuhugi üldse lähme.
Nii nagu peab, on kõigil. Kellel on halb ja kellel on hea.
Need, kes läksid, on läinud. Head aega jäi ütlemata, sest polnud aega.
Me keerlesime võimsalt oma hetkes . Me olime nii tähtsad.
Ja kedagi teist polnud vaja.
Ma olen praegu vaikne, väga vaikne.
Kuulan, sest räägitakse valjusti. Tahetakse, et kuulataks.
Oleks mul püss.
Jääksid nad vait.
Aga mis siis.
Las olla.