Kõrboja peremees - kirjand läbi Anna silmade (1)

Raamat läbi Anna silmade
Tulin nelipühaks linnast koju. Jalutasin järve ääres koos Mousiga ja kohtusin siinse rahvaga üle pika aja. Kuid jaanipäevaks tulin koju ja seekord jäädavalt. Isa pakkus mulle Kõrboja perenaise ametit ja muidugi pidin ma nõus olema. Kuigi algul tundsin, et võibolla ei saa sellega hakkama. Aga isagi oli juba vana ja pärijat oli vaja. Puudu oli ainult Kõrboja peremees ja tema pidin ma ise leidma.
Seadsin ennast oma toanurka elama. Tegin selle põhjalikult puhtaks ja korda. Lasin veel Jaanil külarahvale öelda, et täna toimub Kõrbojal jaanituli ja et kõik on kutsutud: nii vanad, kui noored.
Jaanipäeval ennem pidu, kus ma ka oma sünnipäeva pean, loodan näha ka Katki Villut . Ta küll istus vangis aasta aega, aga ikkagi on lootus teda uuesti kohata ja temaga juttu vesta, nagu vanad tuttavad. Kuid ennem õhtust pidu, tuli heinalistele veel süüa pakkuda ja sauna teha. Aidata Madlil katelt kütta ja rohtu kitkuda.
Õhtu saabus ja maale langes kaste. Päikese kuma oli veel selgelt näha. Sättisin veel laternad ja lindid ülesse ning võtsin ka kodujuurest raketid kaasa, et keegi neid hiljem laseks.
Lõke oli juba süüdatud ning oligi aeg rakette lendu lasta ning leidsin selleks ka õige inimese-Villu. Läksime koos lootsikusse, ühes meiega raketiloosung. Villu aerutas jõudsalt, vaikisime suhteliselt kaua. Kumbi ei öelnud sõnakest, alles hiljem tegin jutuotsa lahti. Sosistasime, sest tundus, nagu kaldalt kõik inimesed kuulsid, sest kõik oli hirmus vaikne. Aga mida rohkem järve keskele jõudsime, seda halvemini meid kaldale kuulda oli ja võisime üsna valjult rääkida, ilma, et keegi meid kuulekski. Rääkisime maast ja ilmast . Kuid siis tuli kord, et pidime Villuga kohad vahetama , sest mina rakette lasta ei tahtnud. Tema tõusis püsti ja mina ka, siis tegime kiire kohtade vahetuse , mina kiljatasin, sest kartsin lootsikust vette kukkuda . Mulle tundus see pisut rumal ja lapsik . Punastasin. Villu sepitses esimest tulihända ning juba see oligi õhus ja näitas oma ilusaid värve. Niimoodi vaatasid kogu kaldal olev rahvas ja meie, kuidas säravad need värvid nii ilusti seal taevas.
Kui oli viimane tulihänd süüdatud ja see taeva poole pagenud, tuli Villuga uuesti kohad vahetada. Kuid seekord ma tahtsin ise tagasi aerutada ja Villu oli sellega vaikimisi päri. Rääkisime juba vabamalt ja nagu vanad tuttavad.
Kaldale jõudes juba tants ja laul käis täiel hool . Külarahvas oli peoga rahul. Ükshetk, kui aga noormehed ja olid parajalt purjus ja Villu vihtus ka tantsida niimoodi, et teised platsilt läinud olid, tegi keegi külapoistest nalja ja pani Villule jala taha. Ta komistas ja sai väga vihaseks. Poistel läks juba päris suureks riiuks, aga lõpuks sai kõik ikkagi korda ja pidu võis jätkuda.
Rääkisime Villuga vanadest aegadest , tuletasime meelde mälestusi ja tehtud tegusid .
Siis tuli Villul mõte minna ja lasta tänase päeva auks üks kivikamakas õhku. Meie astusime tõrvikuga kõige ees ja näitasime teed, teised meie järgi, aga tükkmaad tagapool koos pillimehega ja lõbutsesid. Kõndisime pikalt. Ennem veel Kivimäele jõudmist käis Villu kodust läbi ja võttis lõhkeainet kaasa.
Villu läks kivi juurde ja kohmitses seal koos Mikuga. Veel ennem, kui mehed ära joosta jõuavad käib hirmus pauk ja mürts ning mehed lendasid mõlemad kivist kaugele. Villu oli maas ja lamas, nagu surnu. Ta käsi oli kõvasti viga saanud ja silm ka. Jooksin ruttu sinna ning rebisin oma seeliku küljest riba, et ta haavu siduda. Keegi teine ennast ei liigutanud. Tegutsesime Mikuga nagu oleksime kahekesi.
Villu toimetati linna haiglasse, sest tal olid suured vigastused. Kui Jaan linnast tagasi jõudis küsisin temalt kohe Villu ja tema silmakohta, et kas ta jääb pimedaks . Aga ta pidavat ikka nägema veel, kuid kehvasti. Tundsin süüd ja piinlikkust ja olin väga kurb.
Ükspäev rääkisin isaga, et mida ta arvab , kui küsiksin Villut Kõrbojale peremeheks, aga tema ei olnud sellega kohe mitte päri. Käis talle see väga vastukarva. Aga kui olin öelnud, et lahkun, kui Villu ei tule, siis jäi ta nõusse. Ning siis küsisin ka Villu käest, kas ta oleks nõus tulema Kõrbojale peremeheks, aga see keeldus. Kuid minu lohutuseks lubas seda veel kaaluda ja mõtelda sellele.
Ükspäev jällegi jalutasin Mousiga järve ääres ja nägin seal vastu tulevat Villut. Ta käsi oli üks tömp ja silma polnud, teine poole pime. Ta rääkis mulle oma kaduma läinud silma loo. Et mida olevat tema silma välja torganud. Ei mäletanud ma seda, ei teadnud. Aga tema väitis nii ja mina tundsin ennast halvasti. Olin üdini kurb ja nördinud, et miks ta seda varem ka ei rääkinud.
Tuli mulle külla sauna Eevi, koos oma lapsega. Rääkisime ja ma uurisin lapse kohta.
Kohtusin taas Villuga järve ääres. Enam polnud jutt see nagu oli eelmine kord, kui rääkisime punetusest ja ilmaelust. Nüüd rääkisime tõsiselt tema Kõrbojale tulekust. Ta puikles vastu ja me vaidlesime kaua. Ma isegi puhkesin nutma . Ta väitis et temast poleks sinna peremeest ja et minule ka meest vaja ja et tema, sant , sellega hakkama ei saaks. Ma veensin teda ja palusin, aga tema oli nii külm ning ütles mulle ikkagi ei. Ning õhtul kui koju olin läinud ei leidnud ma kusagilt Mousit. Otsisime koos Mikuga, aga ei kusagil. Arvasimegi juba, et kutsa oli kuhugi ära vajunud ja sel hetkel me tema ka leidsime . Siis oli t juba külm ja kange , vana koer nagu ta seda oli. Aga truu. Ma tahtsin kindlasti, et ta maetaks sinna samasesse pingi alla, kus ta oma viimase hingetõmbe tegi ja see pidi teoks saama. Uue pingi pidi sinna tooma ja samasse kohta panema . See oli raske kõik.
Sel öösel oli ennast maha lasknud ka Katku Villu. Kaks kallist ühe korraga. Olin nõrkemas. Kuidas ta võis ja miks ta nii tegi, olid mu ainsad küsimused. Peale selle uudise kuulmist läksin jällegi sinna järve äärde, kus me tavaliselt Villuga olime kohtunud. Mõtlesin pikalt. Tundsin ennast süüdi, et ta võttis endalt elu sellepärast, e teda Kõrbojale kutsusin.
Eevi tõi oma poja sinna ja mina palusin temalgi jääda, et ta koos üles kasvatada ja et temast saaks Kõrbojale vääriline peremees. Tema nimi oli Villu.