Mina Õppijana (0)

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
Sotsiaaltöö õppetool
ST12KÕ1
MINA ÕPPIJANA
Essee
Õppejõud:
MÕDRIKU
2013
Ma alustasin oma õppija staatust 1996-st aastast, kui astusin esimesse klassi aimamata hariduse ja selle vajalikkuse tegelikku tähendust. Sel ajal tundus kõik kuidagi kerge ning jäi kiiresti meelde. Mida rohkem aega edasi seda raskemaks kõik muutus. Kui põhikool sai lõpetatud oli kindel eesmärk saada kätte keskharidust tõendav dokument, mida paljud tööandjad kangesti nõuavad. Nii läksingi ma edasi keskkooli, seal oli kõik hoopis raskem, vahepeal tuli isegi mõte, et milleks mulle kõik see, võinuks minna parem kutsekooli nagu osad põhikooli klassikaaslased oleks saanud veel lisaks keskharidusele ka ameti. Aga mulle on lähedased inimesed alati öelnud, et ma ise otsin endale väljakutseid. Ma pean ise ka ennast õppijana üsna tolerantseks, sest mulle meeldib teha üht või teist kuigi ei saa ka salata , et tihti mõlgub mõtteis ka loobumine. Tuleb aga tõdeda, et õppimise juures on väga oluline aspekt kindlasti meie õpihoiak. See määrab ära, mil viisil me uusi teadmisi õpime ning kui sügavuti oma tegevuses laskume. Loomulik on see, et kõikidel meil on omad huvid ja kõik alad ja teadused ei saagi ühtemoodi meeldida. Tunnistan, et siiani on mõned õpitavad ained saanud rohkem tähelepanu kui teised. Minu endale meeldivad tegelikult sellised loovad õppeained nagu käsitöö ja kunst loomulikult on ka vahepealsed ained, mis kord meeldivad või siis jällegi mitte. Oma lemmikute hulgast välistaks ma kindlasti matemaatika , sest mul pole arvude peale kuigi hea pea. Minu jaoks tähendab õppimine väga paljugi see on enda teadmiste ja silmaringi avardamine kui ka sammuke tuleviku poole, mingi siht peab slime ees olema, siis on lihtsam sinnapoole suunduda. Õppimine on ka oma loomuse väljatoomine eriti kui tegemist on loomingulise tööga kus saad oma tundeid ja hetke emotsioone kasutada. Kui aus olla siis mulle meeldib õppida, kuid seda rahus ja vaikuses ilma, et keegi mind segaksks, kui tekib probeeme olen ma alti valmis kellegilt küsima. Minu kolm tugevamat iseloomujoont õppimise juures on esiteks see, et ma olen kohusetndlik üritan kõik omad kodusedtööd kenasti tähtajaks valmis saada, teiseks olen ka püüdlik, sest ega halbu hindeid ei taha ju keegi saada kooli minnakse ikka selleks, et teadmisi saada, mida edaspidises elus rakendada, mitte lihtsalt tööli nühkima või niisama tarka nägu tegema. Kolmandaks , et hoolikas seda selles mõttes, et oma kooliasjad hoian ma alati korras ja puhtad. Minu jaoks on õppimise juures kõige huvitavam see, et kõiki teadmisi saab siduda mingite kindlate nüanssidega mis elus võib ette tulla, see kõik on nii põnev ja huvitav. Samas mulle meeldib kõrgkoolis olles praktikad , mida on küll töökõrvalt suhteliselt keeruline teha, samas saab ju koheselt ka kõik eelnevalt õpitud teadmised kasutusele võtta sellega jäävad asjad veelgi paremini meelde. Nu kui meil oli noorte praktika siis sain seal ära proovida peegeldamise võtteid, mis tegelikult on väga huvitav ja kui ma alguses kahtlesin kas sellest kasu on siis pean tõdema et oli ning noored olid palju avatumad. Kuid ega me ei saa õppida või käsitleda ainult neid teemasid , mis meile meeldivad, sest tahes tahtmata põimuvad kõik teemad ka nendega, mis meile nii väga ei meeldi või lausa üldse korda ei lähe. Minu jaoks teeb õppimise hetkel raskeks see, et mul on kodus kaks väikest poega ja aega õppimisele saan kulutada peale seda kui nad on magama läinud ja seda siis kuni hilistundideni, ja vahest ei tule ka sellest midagi erilist välja kui tuled töölt koju ja oled surmani väsinud. Nii jääbki üle koduseid töid teha näiteks lisaks ka nädalavahetusel kui lapsed on vanaema juures. Selles suhtes on mul hästi vedanud kuna nii minu ema kui ämm on hästi abivalmis inimesed ja kui mul on vaja tõesti vedi rohkem keskenduda pakuvad nad laste suhtes meelsasti oma abi. Kuid kõige selle juures püüan siiski toime tulla ja raskel hetkel esitan endale küsimuse, milleks ma seda kõike õpin. Kui sellele vastata oskan siis järelikult ei ole ma veel päris plindris ja suudan edasi minna. Pragusel kooliajal on mulle eriti raske õppeaine vene keel, sest seda ma kahjuks ei valda ning nõuab see minult tohutult suurt tähelepanu ja vahest isegi tõsist tuupimist. Ka nüüd enne kooli tulemist tegelesin ma vene keele tõlkimisega ja sõnade õppimisega ma tegin kõigepealt nii palju kui ma oskasin ,kui aga jõud enam üle ei käinud võtsin appi sõnaraamatu ja hiljem lasin mehel üle kontrollida. Selgus tegelikult, et ma väga mööda ei pannudki. Ma pole tegelikult kunagi loobuja tüüpi inimene olnud. Ma ei anna oma tegemistes kiiresti alla vaid pusin nii kaua kui tõesti võhm väljas ja kuidagi teisiti ei saa. Nii ma jõudkingi järeldusele, et kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab. Tegelikult on mul vene keele oskust vägagi vaja nii suhtluses praguse tööjuures kui ka edaspidi sotsiaaltöötajana. Ma olen edasipürgija ja seepärast tulingi peale keskkooli edasi õppima. Mõte kõrgkooli astumisest tundus algul väga ahvatlev, kuid samas ka hirmutav. Pärast pikka kaalumist ja vaagimist, kas mul jätkub piisavalt jõudu, tahet, motivatsiooni, ka julgust astuda nii suur samm, jõudsin selgusele: kui ei proovi ei saagi teada. Enesekindlust lisas mõte, et on nii või teisiti viimane aeg õppida enne kui tuhin mööda läheb ja pealegi on soov selle haridusega ka hiljem erialast tööd leida. Enda harimise kõige suurem eesmärk on siiski kuhugile jõuda. Leida endale meelepärane töö, loomulikult võiks olla see ka hästi tasustatud . Samas tahan olla ka oma lastele eeskujuks, et ka nemad suurena otsustaksid hariduse kasuks. Tegelikult on mul olemas ka täiesti negatiivne kogemus kõrgkoolis õppimisest, seda selles suhtes, et enne sotsiaaltöö eriala valimist proovisin õnne ka ärikorralduse erialal. Käisin aasta ära, kui järsku oli motivatsioon kadunud ja selgus kurb tõde, et see aine polnud siiski minu jaoks see, mida olin südames soovinud. Pika kaalumise peale otsustasin selle pooleli jätta ning peale paari aastast kodus olemist ja mõtlemist avastasin enda jaoks sotsiaaltöö. Praegusest vaatenurgast on minu õpieesmärgid paigas ma tean, milleks ma õpin ja millised on minu ootused õpitule. Olen seadnud endale pikaajalised eesmärgid ja püüan visalt nende täitumise poole. Minu kõige nõrgem külg on see, et ma võtan kõik ülesandes ja tööd käsile nii-öelda viimasel minutil, samas tundub see veider kuid minu jaoks ideaalne, sest siis tekib mul kõige parem motivatsioon, ma tean, et just selles ajaks peab mul kõik valmis olema ja ma saan sellele keskenduda korralikult. Ma ei ole eriti hea koosõppija, mulle meeldib rohkem üksi kodus ja vaikuses õppida. Seega ei vaimustu ma grupitöödest ega ka klassile mingi kodutöö ettekandmisest. Kui ma seisan klassi ees ja näen kõike neid pilke, mis mind vaatavad tabab mind seesmine paanika , ma lähen näost tulipunaseks. Loomulikult viin ma alustatu lõpule kuigi ma ei tunne end mugavalt . Minu kuidas nüüd öelda miinus või pluss on ka see, et punaseks lähen ka spikerdades. See pärast võin ma neid küll kirjutada, et paremini õpitu meelde jääks kuid kasutada pole ma neid kuigi osav eriti peale seda kui põhikoolis õpetajale korra vahele sai jäädud. Seepärast katsun ma alti kõigega nii hakkama saada, et hiljem parandama ei peaks. Ma tahan küll saavutada häid hindeid, samas ei lähe endast välja kui pole tulemus kõige parem, sest ma olen vähemalt saavutanud tulemi omapeaga, mitte spikri abiga. Ma olen ka sellesuhtes edasipürgija, et ma olen kõik koolis veedetud aastad pidanud pea üksinda oma õppimistega toime tulema , pole olnud erilisi abilisi, kes kodus õpetasid ühte või teist. Samas olen ma ka uhke, et olen ise sellega hakkama saanud ja eks iga inimene peab saama ka kõrvetada, ega muidu ei oska ju ka oma valikuid sooritada . Enne kõrgkooli astumist tegelesin müügitööga täpsemalt telefonimüük, ma polnud selle tööga üldse rahul, kuid kahjuks paremat polnud ka kusagilt võtta, nii sai kooli astumise suureks motivatsioonis parema töökoha leidmine.
Õppides loodan parandada oma tuleviku väljavaateid ning võimalusi. Vaatamata hirmule tagasilöökide ees olen rahul otsusega omandada kõrgharidus ning usun, et siin kehtib põhimõte julge pealehakkamine ongi juba pool võitu.