Detsembrikuumus (0)

Detsembrikuumus – Tanel
Raha nappis, kuid elu oli siiski veel elamist väärt. Anna nõudis paremat kui talle pakkuda suutsin. Ma ju tahtsin, et tal oleks hea elu, kuid oma kasina palga eest ei saanud talle kõiki ta soovitud mugavusi pakkuda. Anna soovis minna Pariisi. Ta uskus, et seal on kõik nii hea. Ma ei saanud armeest tema pärast ära tulla ja niiviisi Pariisi sõita, kui meil polnud raha isegi mitte rongipiletite jaoks.
Õhtusel ballil tehti pähe rõõmsad näod, kuid inimesed olid murelikud. Palgapäev oli edasi lükatud ja kommunistid ähvardasid. Kaua ma ballil olla ei saanud, sest pidin kindral Põderi koju toimetama. Ta oli too hetk juba päris purjus ning rääkis asjadest, millest ta muidu ei räägiks. Põder soovitas mul saata kõik kus kurat ja võtta uus amet. Riigi eesotsas oli kõik nii, nagu olema poleks pidanud, seal jätkates poleks elul enam kasu olnud. Siis tegingi otsuse, et sõidame Pariisi. Siinsel elul polnud enam mõtet. Kahjuks pidin selleks, et saada raha rongipiletite jaoks müüma maha Anna kasuka. Algselt ta pahandas sellise otsuse pärast, kuid lõpuks siiski oli minu otsusega päri. Pariisis oleks ju kõik olnud palju parem ja seda ta ise tahtiski.
Päeval, mil pidime Pariisi minema tundus kõik nii hea. Lootused olid nii kõrgel ja rong juba ootas. Läksin siiski veel poistega hüvasti jätma ja oma minekust teatama. Kahjuks sinna see jäigi. Minu hüvasti jätmise ajal tulid punased sisse ja algaski mäss. Anna oli juba rongis, kuid nähes, et mind polnud tuli ta mind otsima . Ta võeti pantvangi. Mind sooviti endale järgnema kutsuda ja samuti kinni hoida, kuid ma olin kiirem ja pääsesin vabaks. Põgenesin ja suurim soov oli ka Anna vabastada. Kohtasin härra ministrit. Ta soovitas mul tuua kaitseministriumist mehi ja talle järele minna. Kuid mul oli tähtsamat teha. Mu naine. Ja ta sai sellest aru ja pidas seda õigeks, oma varandus kõigepealt.
Rünnaku ohvriks oli langenud terve linn. Mäss oli ületanud igasugused piirid. Mul õnnestus pääseda tänu headele inimestele kes osutasid abi. Lõpuks jõudsin oma naiseni, leidsin ta koos jurist Jaaniga. Ta tulistas mind, kuid õnneks kätte ja ta ei suutnud mulle sellega suurt vaeva põhjustada. Ta oli lihtsalt sitt mees. Soovis mu maha lasta kuid jäi hiljaks, sai hoopis ise viga. Meil õnnestus varjuda, kuid siis kuulsin teda koos teise punasega telegrammist rääkimas. Küsisin Annalt, millega tegemist on. See oli appikutse Venemaale, mille järel pidid väed sisse tulema . See oligi kõige tähtsam, millest pidi sõltuma Eesti Vabariigi saatus.
Lahkusin sealt ja jätsin Anna kappi kinni. Soovisin, et ta oleks kuni mu tagasitulekuni kindlalt varjus ja temaga midagi ei juhtuks. Kohtasin majast väljudes Spetsialisti, kes lebas seal relv käes. Käskisin tal selle rahulikult käest panna, kuid selle asemel lasi ta ennast maha. Ei viibinud seal enam kaua ja jooksin postkontorisse, kus telegrammi saatmisega tegeleti. Side oli juba loodud. Tulistasin ühe lasu, kuid kuulid lõppesid. Nad jätkasid abi kutsumisega. Läksime Jurist Jaaniga kättpidi kaklema. Kindral Põderi ajastusaeg oli legendaarne. Ta jõudis kohale täpselt õigel ajal, tulistades maha naise ja riivates juristi , kes küll kahjuks minema pääses. Kindral lõpetas venelastega vestluse ja Eesti Vabariik oli selleks korraks päästetud.
Me soovisime Annaga siiski reisida Pariisi ning läksime Balti jaama rongile. Kohvril istudes ja suitsu tehes saime teineteisest aru- me siiski ei vaja seda. Pariisil polnud mõtet, Eestil oli mõte. Me otsustasime oma enese isamaa kasuks ja läksime koju.
Autor: Annabel Lõuke
Tagasi vaadates tundub, et kui Tanel poleks läinud oma endiste töökaaslastega hüvasti jätma oleks kõik läinud nende jaoks hoopis teisiti. Kui nad oleksid läinud kohe koos rongile ja Pariisi ära sõitnud. Siiski tänu neile saavutas Eesti Vabariik lõpus võidu, sellest järeldudes poleks ma seal olukorras midagi teisiti teinud. Kõik läks nii nagu minema pidi.