MERIHUMUR Stefan Jõemägi 6A SISUKORD Kirjeldus Merihumuri õied on Munajad lihakad teravatipulised rootsutud lihtlehed, neil on alumisel pinnal üks selgesti eristatav rood. Asetsevad varrel ristvastakuti, korrapäraselt 4 reana. Alusel on kaks lehte iseloomulikult kokku kasvanud. Lehe pikkus on 1-3 cm ja laius 5-15mm. Merihumuri õied on ühesugulised, emas- ja isasõied arenevad erinevatel taimedel. Tupplehed on kitsad ja teritunud tipuga. Isasõite kroonlehed on tupplehtedest pikemad, emasõitel lühemad. Õied asuvad üksikult lehtede kaenlas ja varte harunemiskohtades. Merihumur õitseb juunis ja juulis. Vars on lamav või püstine ning harunenud, enamasti neljakandiline. Ta kuulub sugukonda nelgilised. Levik,Elupaik Merihumur on levinud Põhja- ja Lääne-Euroopa ning Põhja-Aasia rannikumaades,
Noorelt on need algul kokkuvolditud nagu üks kaunis keskajast pärit lehvik. Nii koguneb suvehommikutel sageli kortslehe lehe alumisse ossa iseloomulik kastetilk. Lehed: Kõik lehed on noorelt lehvikutaoliselt koos, meie liikidel avanenult sõrmroodsed, hõlmised, lamedad, ümardunud kuni neerjad. Esinevad nii suured juurmised pikarootsulised kui ka varrelehed. Viimased on väiksemad ja lühirootsulised kuni rootsutud. Õied või õisikud: Mõlemasugulised väikesed õied, mis on koondunud tihedateks õiekeradeks, mis omakorda moodustavad pöörisja õisiku. Õied neljatised, tupplehed kahe ringina, omavahel liitunud, kroonlehed puuduvad. Värvuselt on õiekattelehed rohekad või kollakad. Tolmukaid 4, emakaid 1. Õitsevad juunis ja juulis, ka augustis. Liigi eritunnused: See ei ole tegelikkuses eraldi liik vaid üldnimetus, kõigi Eestis kasvava 23 liigi kohta, kuna nad on välimuselt nii sarnased, et ka botaanikutel on raske neid eristada.
Sugukond kanarbikulised. Kasvukoht: leesikas kasvab laiuvate padjanditena lagedatel liivastel aladel: luidetel, mõhnade lagedel, looaladel, nõmmedel. Kasvuks vajab valgust ja kuiva pinnast; varjus jääb kiduraks. Leesikas on väga aeglase kasvuga, seega tuleb lehtede kogumisel jälgida, et ei vigastataks varsi ja juuri. Leesika varred on puitunud, tugevasti harunenud, lamavad või roomavad ja võivad juurekaelast ulatuda pea 2 m kaugusele. Lehed on paksud, nahkjad, enamasti kaheaastased, äraspidimunajad e. tilga kujulised, sujuvalt aheneva alusega, lehe alumisel küljel näha peenike võrgustik. Õied valged, kellukjad 3-10 kaupa tipmistes kobarates. Õitseb mais, viljad - luuviljad - valmivad augustis. Leesika helepunaseid kobaras asuvaid vilju võib pidada pohladeks kuni maitsmiseni. Siis selgub, et maitse on teine - jahukas ja maitsetu ning suure lapiku seemnega
5, joon.6) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 10-20 cm, läbimõõt 20 cm. Taime välislaadi kirjeldus: madal, moodustab suuri vaibataolise kogumikke. Lehed: nahkjad neerukujulised pikarootsulised lihtlehed, värvuselt tumerohelised, läikivad, karvased. Pikkus 4-6 cm ja laius 4-8 cm. Tavaliselt ühel varrel 2-3 lehte, need on peaaegu vastakud. Lehed püsivad üle talve. Varre alusel on ka 2 või rohkem soomusjat alalehte. Õied või õisikud: nahkjad või lihakad õied. Õiekate on kellukjas, tipus kolmehõlmaline, pikkusega 1-1,5 cm. Väljast punakaspruun, tume, seest purpurpunane. Õied asuvad üksikult varte tippudes lühikestel raagudel, maapinnal. Õitseb mais ja juunis. Õite lõhn on terav, meenutab pipra lõhna. Liigi eritunnused: mürgine nii loomadele kui ka inimestele. Kasvab aeglaselt. Kasvukoha nõuded: talub hästi varju, eelistab niisket, kohevat, lubjarikast pinnast.
html Eesti taimede levikuatlas, 2005 Lõhnav kannike- Viola odorata Etümoloogia Legendi kohaselt armus Zeus kaunisse neidu nimega Io. Varjamaks teda oma armukadeda naise Hera eest, muutis ta Io lehmaks. Maapinnast võrsusid Io toiduks taimed, mis said temalt ka oma nime. Kirjeldus Taime kõrgus on 10–15 cm. Lehed peaaegu ümmargused või neerjad, südaja alusega, lühikarvased. Abilehed munajad, vahel serval lühidalt narmastunud. Tugeva meeldiva lõhnaga umbes 2 cm läbimõõduga õied võivad olla nii lillakas- sinised kui valged. Õitseb aprillis-mais 25 päeva, võib sügisel ka kordusõitseda. Viljaks kerajas, lühikarvane kupar.[1] Levila ja kasvukoht Liigi looduslik levila on Vahemere maad, Aasia ja Põhja-Aafrika, kuid taim on naturaliseerunud mitmel pool Euroopas ning ta on introdutseeritud ka Põhja- Ameerikasse ja Austraaliasse. Eelistab poolvarjulisi huumusrikka mullaga kasvukohti. Pikaajalise inimkaaslejana suudab ta kasvama jääda kunagise
NB! kiire kasv, hea pinnakatte taim, tahab piiramist Kortsleht (Alchemilla sapp ) Levinud Euraasia lähisriikudes. Puhmik lehed 10-40 cm, õisikutega varred kuni 60 cm,, laiuv, roomav, madal taim. Umbes 300 liiki, neist Eestis 23 liiki. Kasvukohana sobib valge ja päikeseline koht kui ka poolvari, kasvab niitudel, heinamaadel, kodumurus Mullaks sobib parasniiske ja viljakas muld (nt heinamaa) nii happeline kui aluseline aiamuld, huumusrikas liivmuld Õitseb mai-juuli, õied valge, kollaka ja helerohelise värvusega, lehed suvehaljad, ümarad, 5...7 hõlmaga, hallikasrohelised Ravimtaim, põletikuvastase toimega. Aitab peatada verejookse ja ravib halvasti paranevaid haavu. Teed juuakse mao- ja seedehädade ning põiehaiguste korral. Sobib salatisse. Paljundatatakse seemnetega, puhmiku jagamisega kevadel, risoom- pistikutega Istutada looduslikud istutus-alad, kiviktaimlas, puude all, kalmistutel, katustel, ääristuseks, roosidega, 8-10 aasta järel tuleks
LILLEKASVATUS LÄVENDIPÕHISED TAIMED ELIISABET OJAR ACONITUM NAPELLUS – SININE KÄOKING • Tulikaliste sugukonnast, mitmeaastane. Õitsva taime kõrgus on 50 kuni 150 (200) cm. Tugevad püstised varred on harunenud ja paljad. Lehed sõrmjagused kuni kolmetised. Tumelillad, mõnikord peaaegu mustad või valkjad õied on viietised, ülemine kroonleht kumer. Õitseb pikalt: juulist septembrini. Sinine käoking on väga mürgine, juba taime puudutamisest võib tekkida allergiline lööve. • Kasvab hästi ja lausa eelistab poolvarju. Päikse käes kasvades peab muld olema piisavalt niiske. Väga vähenõudlik ja külmakindel. Armastab niiskemat, viljakat mulda. Talle meeldiks, kui see oleks kergelt happeline. ACHILLEA MILLEFOLIUM - HARILIK
Pehme kortsleht (http://www.hansaplant.ee/pic.php?id=182&catb=1) Joonis 2. Pehme kortsleht (http://www.hansaplant.ee/pic.php?id=289&cats=1) 6 Joonis 3. Pehme kortsleht 7 Jaapani või hubei ülane (Anemone) Konkreetne liik: jaapani ülane (Anemone japonica) Taime kõrgus ja läbimõõt: lõppkõrgus 0,6-1,5 m, lõpplaius 15-50 cm Taime välislaadi kirjeldus: laiuv kasvukuju Lehed: rohelised lõhestunud lehed Õied või õisikud: õied roosad-valged Õitsemine: august-september Liigi eritunnused: vajab talvekatet, ei vaja toestamist, hea lõikelill, metsistumisoht Kasvukoha nõuded: tavaline aiamuld või savine, raske muld, parasniiske kasvukoht, täispäike või poolvari Kasutamine haljastuses: sobib parki, metsaaeda, kiviktaimlasse puhmastena, kuid kasutatakse ka soolotaimena Joonis 4. Jaapani ülane (http://4.bp.blogspot.com/_rvzsgGykUFg/TFf91aVhxUI/AAAAAAAAB08/9QISN6pf3KM/s16
mulda. Liivastel aladel sobib iluaedadesse, aretatud rohkesti kultuursorte. Harilik kopsurohi (Pulmonaria officinalis) Sugukond: karelehelised (Boraginaceae) Mitmeaastane puhmikutena kasvav Nakatub kergesti jahukastesse. 1535cm kõrgune ühekojaline Dekoratiivne varakevadest rohttaim. augustini. Kasutatakse Püstised varred kaetud karvakestega. rahvameditsiinis. Õitseb aprillis, mai alguses. Puhkemisel on õied roosad, hiljem lillakad. Vili (pähklike) on kaetud magusa lisemega abivahend sipelgatega levinemisel. Paljuneb nii seemnete kui ka risoomiga. Enamasti valgusnõudlik, kasvab ka varjulistes kohtades. Eelistab parasniiskeid muldi. Harilik nurmenukk (Primula veris) sugukond: nurmenukulised (Primulaceae) Mitmeaastane ühekojaline suvehaljas Kasvatatakse iluaedades. 1025cm kõrgune rohttaim. Kasutatakse rahvameditsiinis ja
22. Teekummel Chamomilla recutita 23. Kurgirohi Borago officinalis Eestikeelne nimetus Aedsalvei Ladinakeelne nimetus Salvia officinalis Sugukond huulõielised Botaaniline iseloomustus igihaljas, kergesti puituv poolpõõsas, võib kasvada 60cm kõrguseks. VARS kergesti puituv LEHT tugeva lõhnaga piklik hallikasroheline sametkarva; terved või sulglõhised ÕIS valged, sinised või helelillad õied paiknevad männastena tähkades, kobarais või pööristes; SEEMNED vajavad idanemiseks valgust. Seemned idanevad 18-20°C juures 10-20 päeva vili on pähklike Ajalugu Salvei kodumaa on Vahemeremaades, seal meeldib talle kasvada eriti rannikualadel. Juba palju sajandeid hinnatakse teda ka põhjapoolses Euroopas ravim- ja vürtsitaimena. Ühes 10. saj pärit taimeraamatus on lause: ,,Miks küll surevad inimesed haigustesse, kui aias ometi kasvab salvei?"
Milliseid sorte Eestis kasutatakse? 1.MAILASELISED 1.1. Sugukonna üldine iseloomustus Mailaseliste (Scrophulariaceae) suur taimesugukond hõlmab üle 200 perekonna ja ligikaudu 2600 liiki, kellest 18 perekonda ja 66 liiki kasvab Põhjalas looduslikult. Enamik sugukonda kuuluvatest taimedest on rohttaimed, kuid soojematel laiuskraadidel leidub ka põõsaid ja puid. Lehed võivad olla vastakud, männasjad või üksikult ning neil puuduvad abilehed. Osal perekondadest on õied korrapärased, neil on viis tupplehte, viis kroonlehte ja viis tolmukat, suuremal osal on siiski vaid nelitolmukat, millest kaks on pikad ja kaks lühikesed (kahe poolmega). Peale selle on paljudel perekondadel kahehuuleline õiekroon, millel on kahehõlmaline, tolmukaid kaitsev võljvas ülahuul ja tolmeldavaid putukaid ligimeelitav kolmehõlmaline alahuul. Viljad on lõhenevad või väikeste avadega kuprad, väga harva marjad. [13] 1.2. Sugukonda kuuluvad perekonnad
talub hästi linnade saastunud õhku, kärpimist ja nii lühiajalist üleujutust kui ka põuda. Eelistab hapukaid kuni neutraalseid muldasid, kuid on mullastiku suhtes vähenõudlik ja kasvab hästi ka toitainetevaesel liival. Sobib liivaste kallakute kinnistamiseks ja nii pügatavate kui vabakujuliste hekkide rajamiseks. Annab rikkalikult juurevõsu ja kipub metsistuma. Taime kultuuristamist alustati 1813.a. Õitseb juunis, kollast värvi väikesed ning tugevalõhnalised õied. Sobib meetaimeks. Viljad ei ole maitsvad. Paljundada on kõige lihtsam juurevõsust. Hästi juurduvad ka haljaspistikud. Hooldus Kärpimine või pügamine sõltub sellest, kas tegemist on üksiktaime või hekiga. Hõbepuuhekki pügatakse tavaliselt üks kord aastas. Kärpimisel tuleb arvestada, et tugev tagasilõikus stimuleerib kasvu. Seega kui on vaja mingi oksa kasvuhoogu pisut pidurdada, on mõistlik kärpida natuke
Ka hariliku pihlaka seemikud on sobivad pookealusteks. Pookimine tuleks teha aprilli lõpus või mai alguses. Silmastamiseks on parim aeg augusti esimene pool. Haljaspistikute tegemise parim aeg on juuni lõpus, kui võrsete intensiivne kasvuaeg hakkab juba vaibuma (R. Piir, Toompihlakad kultuuris). Liigi näited: Toon näitena tuntumad liigid, millel on omakorda erinevad sordid. Euroopa toompihlakas kasvab 1-2 meetri kõrguseks, annab palju juurevõsusid, õied valged või kreemikad, väheviljakas umbes 1 kg põõsa kohta. Kanada toompihlakas kasvab 4-7 m kõrguseks puuks, saagikus 1-2 kg puu kohta. Lepalehine toompihlakas kasvab kuni 4 m kõrguseks põõsaks, õied on koondunud lühikestesse tihedatesse ja püstistesse kobaratesse, on hästi lõhnavad, saagikus umbes 5 kg põõsa kohta, eesti tingimustes täiesti külmakindel. Sile toompihlakas on põhiline puukujuline
(Seemnemaailm). 12 HARILIK LODJAPUU Lühiiseloomustus Harilik lodjapuu (Viburnum opulus) (joonis 1) on muskuslilleliste sugukonda kuuluv põõsaliik. Rahvasuus tuntakse teda ka õispuu, koerõisupuu, hullukoeramarjapuu ja leedripuu nime all (wikipedia). Eestis leidub ta tavaliselt suure põõsana kasvamas viljakate muldadega metsades (Calmia). Joonis 1. Harilik lodjapuu (Viburnum opulus) Kasvab ta eelkõige just Euroopas, Aasia lääneosas ja leidub ka Aafrika põhjaosas. Kasvamiseks eelistab lodjapuu just niiskemaid kohti ja viljakamaid muldi (Calmia). Kui vaadelda lodjapuu lehti, siis on need kolme, ja harvem kuni viie tipulised ja sarnanevad väga vahtra lehtedega. Õied on tal valged, kerge roosaka või roheka varjundiga. Lodjapuud võib õitsemas näha mai lõpul ja juuni alguses. Viljad on kobarates, erepunased ja meenutavad vägagi pihlakate omi (Aiasõber). 13
Okkad neljakandilised, teravad, hallikad. Pungad suured. Käbid 5-10cm, rippuvad. Puit kerge, pehme, vaigukäikudega. Kasutatakse jõulupuuna ning mäenõlvade kaitseks. Rohkelt kasutatakse haljastuses, sest on dekoratiivne, pole eriti nõudlik pinnase suhtes ning talub hästi tahma ja heitgaase. Serbia kuusk: Picea omorika Leviala väga väike, Balkani poolsaarel. Eestisse sissetoodud. Kõrgus 30-35m. Pinnase suhtes vähenõudlik. Talub õhusaastet. Ei talu põuda. Okkad lamedad, paksud, tumerohelised. Pungad punkaspruunid, vaiguta. Käbid pruunid 4-6cm. Puit pehme, vaigukäikudega. Kasutatakse teravatipulise võra tõttu palju haljastuses, vähem jõulupuudeks, paberi ja puidu tootmiseks. Eristamise tunnused: kõrgus, okkad, pungad, käbid, võra kuju. 8. Harilik ebatsuuga ja kanada tsuuga Harilik ebatsuuga: Pseudotsuga menziesii Pärit Põhja-Ameerika lääneosast. Eestisse sissetoodud. Kõrgus 50m. Ei sobi väga kuiv ega väga niiske muld, samuti ei talu täisvarju
ühelt küljelt lusikataoliselt. · Puidu kasutusviisid: ehitus-, taara-, paberi- ja resonantspuit, kaevanduse tugipuud, katuselaastud, sindlid, küte jm. · Harilik kuusk oli ja on Põhja-Euroopa peamine jõulupuuliik. Kuuske kasutatakse tihti ka tuulekaitseriba või kärbitud heki liigina. Abies ühekojaline kõrge igihaljas okaspuu. Perekonnas on kuni 50 liiki, nad on levinud Põhja-Ameerikas, Kesk- ja Lõuna-Euroopas, Aasia põhja-, ida- ja keskosas. Eestis looduslikult ei kasva. Nt euroopa nulg (Abies alba), palsaminulg (Abies balsamea), hall nulg (Abies concolor), siberi nulg (Abies sibirica) · Võra enamasti koonusjas, harvem kuhikjas. Alumised oksad ulatuvad sageli maani ja võivad juurduda. · Okkad spiraalselt ühekaupa, lamedad, kinnituvad ümardunud alusega otseselt siledale võrsele, okaste asemed siledad. Paljudel nululiikidel on okaste tipus väike sisselõige
Seepärast ei sobi ta väikeaeda. Küll aga võib hõbepuust moodustada pilkuköitva hõbedase värvilaigu igavana tunduvale teepervele, tiigi kaldale või metsaserva. Läikiv hõbepuu on külmakindel ja vähenõudlik ning saab hakkama ka kuivemal liivakal põndakul, kuigi väga põuane kasvupaik talle ei meeldi. Läikiv hõbepuu sobib hästi tuulevarjuks mesila juurde, tegemist on ju hea meetaimega. Põõsas õitseb küll alles juunis, mil nektarit saab teisteltki taimedelt. Kellukjad kollased õied on väikesed, kuid lõhnavad imehästi. Hõbekasrohekad kerajad, soomuskarvadega kaetud viljad on jahukad ega sünni süüa (Sander, 2011). Joonis 1. Läikiv hõbepuu (http://seemnemaailm.ee/jpg/Eleagnus%20angustifolia%20tree.jpg) 2.1.2. Hooldus Läikivast hõbepuust saab ilusa heki, ta talub hästi nii linnasuitsu kui ka kärpimist. Okstel on tugevad teravad astlad nagu ühel korralikul hekipõõsal olema peabki. Põõsas on vähetundlik ja talub hästi põuda
Antsla Gümnaasium LIIS TENNO 9.a klass EESTI OKASPUUD Uurimistöö Juhendaja:Õp. HALJA HALJASORG Antsla 2008 1 SISUKORD Sisukord.................................................................................................................................................. 2 Sissejuhatus............................................................................................................................................ 3 1.okaspuud.............................................................................................................................................. 4 2.harilik mänd......................................................................................................................................... 5 3.harilik kuusk........................................................................................................................................ 7 7. lehis............................
radiaalselt ümber võrse. Okkad on pikad (P. palustris'e okkad kuni 40 cm), lamedad või kolmetahulised ja asuvad kilejas tupes. Õhulõhed paiknevad nii okaste peal- ja alaküljel või ainult ühel neist külgedest. Isasõied koondunud õisikuteks ja sisaldavad hulgaliselt kahe õhupõiega varustatud kollasevärvilisi tolmuteri. Emasõisikud asuvad kas üksikult või rühmiti noore pikkvõrse tipu lähedal. Käbide seemnesoomused on paksud ja puitunud, sageli on nende tipp kilpjas (apofüüs). Käbid avanevad raskelt ja jäävad pärast seemnete varisemist puule. Seemned varustatud tiivaga, või ka tiivutud ja suured (seedermännid). Perekonnas umbes 100 liiki, millest enamus kasvab põhjapoolkera parasvöötmes, mõned liigid ka troopikas (P. merkusii, Sunda saared). Männi perekond on leviku-ulatuselt okaspuudest ja üldse puudest üks suuremaid (neid ületab vaid perekond tamm (Quercus)).
kasevihadki ilma head lõhna tekitavate lehtedeta mingid vihad ole. Okstest saab valmistada luudasid ja kauneid munapühade linnupesi. Ravimina on kõige laiemalt levinud aga kasepungad. Nende varumiseks tuuakse kaseoksad sooja, pannakse vette ja lastakse pungadel suureks paisuda, seejärel viiakse nad külma lume sisse kuivama, kevadel raputatakse pungad maha ja oksi võib veel luua jaoks kasutada. Sookask (betula pubescens) KS 1. Leviala: Euroopa ja Aasia põhjapoolne osa. 2. Suurus: 20-22 m. 3. Tüvi, võrsed, oksad: Võra munajas, püstiste tugevate okstega. Noored võrsed hallikarvased. 4. Lehed ja pungad: Pungad hallikad, punakaspruunid, karvased. 5. Õied ja viljad: Õitseb mais peale lehtede puhkemist. Isasõied moodustuvad eelmisel suvel, paiknevad 5-8 cm pikkustes rippuvates silinderjates urbades mitme kaupa võrsete tipus. Emasurvad moodustuvad varakevadel ja asetsevad lehtede kaenlas, algul püstised, valminult
Käbid asetsevad püstiselt võra ülemises osas, eelmise aasta võrsetel, üksikult, olles tihti vaiguga kaetud. Seemnesoomused vähem või rohkem kaetud sametiste karvadega. Käbid pudenevad laiali samaaegselt seemnete varisemisega ja pärast käbide pudenemist jäävad püsti vaid käbirootsud, millised püsivad puudel mitu aastat. Perekonda kuulub ligikaudu 40 liiki, millised kasvavad Põhja-Ameerika, Euraasia, Kesk-Aasia, Himaalaja ja Aasia parasvöötmes. Eestis nulge looduslikult ei kasva, kuid introdutseeritud on aja jooksul umbes 15 liiki. Nulgude eluiga ulatub 100...500 aastani. Nulud on aeglasekasvulised, enamus liike varjutaluvad, niiskuslembesed, nõudlikud mullastiku viljakuse suhtes, üsna tormikindlad ning külmakindlad okaspuud. Puit on pehmem kui kuuskedel, tihedusega 350...500 gr/cm³ ning vaigukäikudeta, kasutatakse ehituskonstruktsioonides, tselluloosi- ja taaratööstuses. Koorest saadakse palsaminulul ja
Sügisel on need asendunud punaste mahlakate marjadega. Sageli võime kohata kukerpuust tehtud kaunist pöetud hekki. Caragana arborencens Suur läätspuu Suur läätspuu tagasilõikamise nõuded Oskuslik lõikamine suurendab põõsa õitsemist, lehestiku lopsakust, annab noori ja värvikaid võrseid ja lükkab edasi vananemist. Suurt läätspuud lõigatakse varakevadel. Kevadine lõikamine soodustab noorte, rikkalikult õitsvate võrsete kasvu. Nende õied tekivad pärast lõikust kasvanud sama aasta võrsetele Suur läätspuu kannatab ka hästi kärpimist, mis stimuleerib paljude äraõitsenud võrsete tekkimist järgneval aastal (Karner 2012). Suur läätspuu hooldus Läätspuid paljundatakse seemnetega, mis külvatakse kevadel, pistikutega või võrsikutega, annab kännuvõsu. Enne külvi võib seemneid vees leotada. Mullastiku suhtes on vähenõudlik, kasvab ka kuivadel liivmuldadel. Talub hästi põuda, kuid siis heidab osa lehti maha
maksimum ehk tolerantsuse piirid, millest väljaspool ei saa selle liigi organismid elada. Miinimumreegli järgi piirab mingil alal kõige rohkem see tegur, mis rahuldab liigi vajadusi kõige vähem. Pilet 25 Sugukond Rosacae - roosõielised Roosõieliste sugukond on üks suuremaid sugukondi (perekondi u. 100, liike rohkem kui 2000), kuhu kuuluvad vahelduvate liht- või liitlehtedega puud, põõsad ja rohtaimed. Lehed vahelduvad liht- või liitlehed, kahesugulised enamasti viietised õied, viljaks kas: tõrsik, koguvili, õunvili või luuvili. Taimed enamuses putuktolmlejad. Roosõielised ei ole niivõrd tuntud puiduandjad, kuivõrd aga paljud liigid annavad söödavaid või tehniliselt kasutatavaid vilju. Paljud liigid on suure tähtsusega iluaianduses rikkaliku õitsemise ja väga dekoratiivsete õite tõttu. Meil kasvab looduslikult üsna palju liike, õite ja viljade põhjal on sugukond jaotatud 4 alamsugukonnaks
seda üha enam takistanud vajadus edukaks tegutsemiseks vaenlase vastu. Konkurentne valiku surve on asendunud üha enam surmavaenlase või sõbra (kiskja, parasiidi või sümbiondi, edifikaatori) valikusurvega. 7. Elusorganismi teoreetiline 'täiuslik" arengutsükkel - elusorganismi võimalik paljunemine erinevatel arengustaadiumitel. ????????? 8. Taime osad. (eraldi: õistaimed, sõnajalgtaimed, alamad taimed). Õistaimed: paljunemisorgan- õis koos viljaga . Taime õied on tihti koondunud õisikutesse. Õie osad on tupplehed, kroonlehed, tolmukad ja emakas. Pärast tolmlemist ja viljastumist hakkavad õies arenema seemned. Küpsevaid seemneid ümbritseb vili. See moodustub põhiliselt emaka sigimikuosast. Vili kaitseb seemneid ja aitab ka kaasa nende levimisele. Sobivates tingimustes arenevad seemnetest uued taimed. Põhiosa taime eluks vajalikest orgaanilistest ainetest sünteesitakse fotosünteesi käigus lehtedes.
raku lihtne pooldumine asendus mitoosiga. Arenesid välja meioos ja suguline paljunemine. Ulatuslikum geneetiline muutlikkus kaasnes ning avanesid võimalused uuteks evolutsioonilisteks muutusteks. 8. Taime koed. Kudede liigituse erinevad alused Kude on sarnase päritolu, ehituse ja talitlusega rakkude rühm. Nimetus ja ülesanne Allrühma nimetus Asukoht taimes ALGKUDE e meristeem Tipmine Varte ja juurte Algkoest kujunevad kõik tippudes teised koed. Algkoe rakud on Külgmine meristeem e kambium Silindrina piki väikeste mõõtmetega ja telgelundeid (taime paiknevad tihedalt üksteise organ, millel on kõrval. Meristeemi rake radiaalsümmeetriline
Kariklootel arenevad kolm lootelehte, millestigaühest arenevad kindlad elundid ja elundkonnad. Nii taimede kui ka loomade embrüonaalneareng allub biogeneetilisele reeglile. Selle kohaselt meenutab arenev embrüo omaevolutsiooniliste eellaste looteid. Alles embrüogeneesi hilisesmas järgus kujunevad välja liigileiseloomulikud tunnused 8. Taime osad. (eraldi: õistaimed, sõnajalgtaimed, alamad taimed). Õistaimed: paljunemisorgan- õis koos viljaga . Taime õied on tihti koondunud õisikutesse. Õie osad on tupplehed, kroonlehed, tolmukad ja emakas. Pärast tolmlemist ja viljastumist hakkavad õies arenema seemned. Küpsevaid seemneid ümbritseb vili. See moodustub põhiliselt emaka sigimikuosast. Vili kaitseb seemneid ja aitab ka kaasa nende levimisele. Sobivates tingimustes arenevad seemnetest uued taimed. Põhiosa taime eluks vajalikest orgaanilistest ainetest sünteesitakse fotosünteesi käigus lehtedes.
© Ivar Sibul 2007 2012. DENDROLOOGIA ÜLDKURSUS - OKASPUUD 5 tingimustesse, teisalt nimetatakse naturalisatsiooniks ka võõrliikide aklimatisatsiooni kõrgeimat astet. PUUDE- ja PÕÕSALIIKIDE RÜHMITAMINE Puittaimedeks nimetatakse mitmeaastaseid puitunud maapealse ja maa- aluse osaga taimi. Varre kuju ja arengu iseloomu järgi jaotatakse puittaimed: a) puud, b) põõsad, c) liaanid. Puudel on hästi väljakujunenud vars (tüvi), mis paljudel liikidel saavutab suured mõõtmed. Puud on harilikult pikemaealised kui põõsad ja nende iga ulatub sajast kuni mitmetuhande aastani. Põõsad on suhteliselt väikesemõõdulised ja moodustavad juba maapinnalt mitu peaaegu ühetugevust tüvekest ning on üldiselt lühemaealisemad kui puud, nende iga ulatub mõnekümnest kuni 70100 aastani, harvem üle selle. Põõsastest eristatakse sageli omaette rühmana kääbuspõõsad ehk puhmad,
leotisel lasti paar päeva seista ja hüva rüübe oligi valmis. Rahvapärimustes on andmeid isegi kadakamarjadest tehtud kohvi kohta, mida soovitati pakkuda hüsteerilistele inimestele. 4.2. Kibuvits (Rosa) orjavits, okasroos, kibusk, haukaküüds, koidukannid, pistlik. Laialdaselt kasutatakse kibuvitsa paljunemisvahendid. Õitest tehakse kuulsat roosiõli, mida kasutatakse meeldiva roosiõielõhna saamiseks. Peale õli eemaldamist saab õielehtedest veel moosigi keeta, nii et õied võib täielikult ära kasutada. Eriti rohkesti tarvitatakse aga kibuvitsade marju. Botaanikud ütlevad, et need ei olegi tegelikult marjad, vaid imeliku nimega viljad: tõrsikud. See on lihaka viljalihaga vili, mille siseküljel on pähklikesed. Kuid 10 see ei vähenda nende väärtust. Nad sisaldavad rohkest mitmeid vitamiine, eriti aga vitamiini C. Nii kuulub kibuvitsamari ka vitamiinitee koostisse. Tee valmistamiseks tuleb võtta pool
Õisi pole. Paljunevad spooride abil. *Sõnajalgtaimed – neil on varred, lehed ja juured. Erinevalt sammaldest esineb neil juhtkude(floeem ja ksüleem). Õisi pole(seemneid pole). Paljunevad spooride abil. *Paljasseemnetaimed – neil on varred, lehed, juured. Esineb juhtkude, kuid seal paiknevad ainult trahheiidid. Seemned arenevad katmata õiealgmest. *Katteseemnetaimed e õistaimed – erinevalt paljasseemnetaimedes on neil juhtsooned e. trahheed, õied e. kaetud õiealgmed, millest arenevad seemneid sisaldavad viljad. Seemnetes on endosperm. LOOMADE HÕIMKOND Choanoflagellates (kaelusviburlased) Metazoa(hulkraksed loomad) – porifera(käsnad), placozoa(plaatloomad e naastloomad), Cnidaria (kõrveraksed), Ctenophora(kammloomad), Acoelemorpha(umbelislaadsed). Metazoa: -Protostomia (algsuused): Lophotrochozoa -Kinorhyncha(siilussid)
©V. Uri Metsaökoloogia ja majandamine MI.1771 prof. Veiko Uri Sügissemester 2018/2019 I osa 1. Eesti metsad ja metsandus Metsandus on väga lai mõiste, ta on metsamajandust ja metsatööstust hõlmav majandusharu, mis sisaldab endas metsade kasvatamist, mitmekülgset kasutamist (sh metsahoidu), tervisliku seisundi kaitset, puidu transporti ja töötlemist ning neid toetavaid metsandust puudutavat haridust, metsateadust, teabetöötlust ja kommunikatsiooni. Tänapäeval on metsandusega tihedalt seotud kliimamuutuste leevendamine ja puidu kasutamine taastuvenergia tootmiseks. Metsanduslikul kõrgharidusel on Eestis ligi 100 aasta pikkune ajalugu. Selle alguseks peetakse 1920. a., kui tolleaegse Tartu Ülikooli juurde moodustati metsaosakond ja selle esimeseks juhiks oli prof. Andres Mathiesen (1896-1955). Metsamajanduse (mis on osa metsandusest)
1. Eesti metsad ja metsandus 2. Maailma ja Euroopa metsaressurss Metsa väiksemaks looduslikuks klassifitseerimise Metsandus on väga lai mõiste, mis koosneb: Maailma metsad võtavad FAO järgi enda alla ühikuks on puistu. 1. majandusharudest, mis tegelevad kõigi metsa 3,869 miljardit hektarit e. ligi ¼ Puistuks nim. ühesuguse kasvukohaga piirnevat kasutusviisidega (olulisel kohal on maismaa pindalast (Eesti mets 2004). metsaosa, mis on kogu ulatuses ühtlase puidu varumine ja töötlemine), kuid ka metsa Kultuurpuistud moodustavad neist ca 5%, seega struktuuriga ning erineb naabermetsaosadest. uuendamise, kasvatamise ja kaitsega. enamik, maailma metsadest (95%) on loodusliku Puistute eraldamisel lähtutakse bioloogilistest, Metsanduse võib tinglikult jagada kolmeks päritoluga. Ligi 55% maa
jaanilill, jaanikann. Kasvab lubjarikastel muldadel, peamiselt niisketel niitudel ja soodes. Seoses märgade niitude pindala tugeva vähenemisega maaparanduse tagajärjel 20. sajandi teisel poolel on varem Eestis väga tavalisest pääsusilmast saanud vaid paiguti esinev liik. Pääsusilm on kaunis niiskete niitude väike lilleke. Ega siis ilmaasjata ei ole talle hellitavalt nii ilus nimi kui "pääsusilm" või "ellerhein" antud. Pääsusilma õied on samasugused lillakaspunased nagu meie rahvuslinnu, suitsupääsukese silmad. Loomulikult on armsaid pääsusilma õierattaid võrreldud ka paljude teiste loomade silmadega. Nii kuuluvad pääsusilmale veel nimed anisilm, kukesilm, käosilm, lambasilm ja änilisesilm. Üks nimi kaunim kui teine. Väga sageli on pääsusilm tuntud veel ellerheina ja jaanilille nime all. Jaanilill on ta seepärast, et ta õitseb just jaanipäeva paiku. Samas on laialt levinud ka nimi "neitsitina", kuid
Inimese mõju tugevnemine loodusele Kauges minevikus reguleeris inimeste arvukust maa peal toit selle hankimine ja kättesaadavus. umbes 2 miljonit aastat tagasi kui inimesed toitusid metsikutest taimedest ja jahtisid metsloomi, suutis biosfäär st. loodus ära toita ca 10 miljonit inimest st. vähem, kui tänapäeval elab ühes suurlinnas. Põllumajanduse areng ja kariloomade kasvatamine suutsid tagada toidu juba palju suuremale hulgale inimestest. inimeste arvukuse suurenemisega suurenes ka surve loodusele, mida inimene üha rohkem oma äranägemise järgi ümber kujundas. Kiviaja lõpuks elas Maal ca 50 milj. inimest. 13. sajandiks suurenes rahvaarv 8 korda 400 milj. inimest. Järgneva 600 aasta jooksul, st. 19. sajandiks rahvaarv kahekordistus ning jõudis 800 miljoni inimeseni. Demograafiline plahvatus 19. sajandi alguses toimus inimkonna arengus läbimurre ja inimeste arv Maal suurenes 90 aastaga 2 korda (st. 7 korda kiiremini kui
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
