MEELEELUNDID (0)

XI. MEELEELUNDID
1. Silma ehitus. Nägemisretseptorid – kepikesed ja kolvikesed, nende funktsioon
Silmal eristatakse kesti:
1)Fibrooskest – sellel on sarvkest(cornea) ja kõvakest.
2) Soonkest – sellel on :
a) vikerkest ehk iiris (annab silmale iseloomuliku värvuse). Iirise keskele jääb silmaava ehk pupill , mille läbimõõdu muutmise teel kahe erineva lihase abil saab suurendada või vähendada silma langevat valgust. Pupilli ahendajat innerveerib parasümpaatiline närvisüsteem. Pupilli laiendajat innerveerib aga sümpaatiline närvisüsteem.
b)ripskeha ( corpus ciliare). Ripslihase ja läätse vahel on ligament (ligamentum Žinni), mis võimaldab läätse läbimõõtu muuta. Kui ripslihas pingutub, siis see ligament aga lõõgastub, lõdveneb ja lääts omandab oma elastsuse tõttu ümarama kuju. Vastupidiselt aga kui ripslihas ise lõõgastub, siis ligament pingutub ja lääts lameneb. Silma läätse ülesanne on oma läbimõõdu muutmise teel murda kiiri sedasi, et nad langeksid täpselt võrkkestale ja terava nägemise korral foveo centralise piirkonda (tsentraallohu piirkonda).
c)pärissoonkest – kõige sisemine võrkkest ehk reetina . Võrkkestas paiknevad nägemisretseptorid ehk sensorid , need on kepikesed ja kolvikesed. Kepikestel ja kolvikestel on erinev funktsioon.
*Kepikesed – seotud nägemisega hämaras ja pimedas . Kepikesed on paigutatud perifeersemalt, ehk külgedel.
*Kolvikesed - seotud nägemisega valges. Kolvikesed on paigutatud tsentraalsemalt. Kõige rohkem kolvikesi on tsentraallohu(foveo centralis ) piirkonnas. Silma optiline aparaat fikseeribki kujutise sellisena, et ta langeks tsentraallohu piirkonda.
Võrkkestas on üks koht, kus üldse nägemisretseptoreid ei ole. See on nägemisvälja väljumiskoht ehk pimetähn.
2. Nägemismeele tsentraalsed juhteteed. Nägemisaistingu teke.
Kujutis vaadeldavast esemest langeb normaalse nägemise korral silma võrkkestale ja on kõige teravam siis kui ta langeb tsentraallohu piirkonda. Erutuse võtavad vastu valges nägemise korral kolvikesed ja annavad selle edasi nägemisnärvi kiududele. Nägemisnärvi ja nägemisjuhteteede esimene ümberlülitus närvilt närvile on keskaju piirkonnas ülemises küngastikus. Sealt edasi läheb erutus vaheajus taalamusse, kus asub välimine/külgmine põlvikkeha ( lateral geniculatebody). Välimisest põlvikkehast läheb erutus mööda närvikiude kuklasagarates asuvas nägemiskeskusesse ja nägemisaisting tekibki siis, kui erutus on jõudnud nägemiskeskusesse. Kui sellel teel on mõni piirkond kahjustatud, siis tekivad vastavad häired. Nägemise kulgemine ei ole ühtne, ehk paremalt silmalt ei lähe kõik vasakusse ajupoolkerra ja vastupidi.
3. Silma akommodatsioon . Lühi- ja kaugelenägevus.
Akommodatsioon on silma kohanemisvõime erineval kaugusel paiknevate esemete vaatlemiseks . Akommodatsiooni eesmärk on koondada kujutis vaadeldavast esemest täpselt võrkkestale.
Akommodatsioon saavutatakse kolmel erineval viisil:

Silma läätse läbimõõdu muutmise teel

Pupilli läbimõõdu muutmise teel

Silma munade konvergentsi(silmamunade pöördumine sissepoole, ninasuunas) ja divergentsi(silmamunade pöördumine väljapoole) teel.
Lähedal olevate esemete vaatlemiseks lääts kumerdub. See toimub tänu ripslihaste kontraktsioonile, kusjuures Žinni ligamendid otstes /külgedel lõõgastuvad. Lähedal olevate esemete vaatlemisel pupill mõnevõrra aheneb ja silmamunad konvergeeruvad.
Kaugemal olevate esemete vaatlemisel on vajalik, et lääts lameneks, selleks ripslihas lõõgastub, mille tagajärjel Žinni ligamendid pingulduvad ja venitavad läätse lamedamaks. Silmaava ehk pupill laieneb mõnevõrra ja silmamunad divergeeruvad.
Akommodatsiooni häireteks on lühi – ja kaugnägevus. Mõlemal juhul on läätse läbimõõdu muutmine häiritud.
Lühinägevus – lühinägevuse korral tekib kujutis mitte täpselt võrkkestal vaid võrkkesta ees. Lühinägevuse korral on lääts suurema kumerusega, murrab kiiri tugevamini. Lühinägemise korrigeerimiseks kasutatakse kaksiknõgusaid prilliklaase.
Kaugnägevus – kaugnägevuse korral on olukord vastupidine . Terav kujutis ei teki mitte võrkkesta ette vaid taha. Lääts on tavaliselt mõnevõrra lamedam. Kaugnägevus on iseloomulik tunnustele, mis toimuvad vanemas eas. Läätse elastsus väheneb, mistõttu ta omandab ka lamedama kuju. Kaugnägemise korrigeerimiseks kasutatakse kumeraid prilliklaase.
Silmamuna pööramine vaadeldava objekti suunas toimub kuue lihase osavõtul. Need on:

Ülemine ja alumine sirglihas

Sisemine ja välimine sirglihas

Ülemine ja alumine põikilihas
Neid kuut lihast innerveeritakse järgmiselt:

• Kuues peaaju närv (eemaldaja närvi) innerveerib välimist sirglihast, mis pöörab silmamuna väljapoole küljele.
  
• Kolmas peaaju närv innerveerib ülemist ja alumist ning sisemist sirglihast ja ülemist põikilihast.
  
• Neljas e blokinärv innerveerib alumist põikilihast.
  

4. Värvusnägemine. Nägemine pimedas.
Värvuste nägemine toimub kolvikeste abil. Vastavalt kolme värvuste komponendi teooriale on kolme erinevatele närvidele tundlikke kolvikesi. Need on siis sinisele, rohelisele ja punasele (põhivärvid). Põhivärvid, igaüks, stimuleerivad vastavaid kolvikesi, mille suhtes nad tundlikud on. Ülejäänu värviaistingud tekivad kombinatsioonis, kus domineerib nendest kolmest mõni rohkem, mõni vähem.
Kui mõne põhivärvi kolvikestel tundlikkus puudub, siis esineb osaline värvipimedus, aga võib esineda ka täielik värvipimedus, kus üldse värve ei eristata, sellist seisundit nimetatakse daltonismiks.
Nägemine pimedas toimub kepikeste osavõtul. Kepikestes tekib eriline aine – pigment -, mis tõstab võrkkesta retseptorite tundlikkust ja võimaldab niimoodi ka hämaras ja pimedas näha. Absoluutses pimeduses pole see reaalselt võimalik. Nägemispurpuri teke võtab aega ja seda kohanemise aega nimetataksegi adapteerumiseks pimedas, see on see aeg, mis kulub nägemispurpuri tekkeks. Nägemispurpuri tekkeks on vajalik A- vitamiin . Selle puudusel tekib kanapimedus.
Kui pimedast ruumist minna heledasse ruumi, siis nägemispurpur laguneb ja esialgu silmade valgustundlikkus on väga suur.
2