1.Milles erines Harju-Viru vasallide õiguslik seisund ülejäänud Liivimaa aadlike omast ? Harju- ja Virumaal oli vasallide osakaal kõige suurem ja nenge sõna maksis kõige rohkem. 2.Mil moel muutus aadlike positsioon ühiskonnas keskaja jooksul? Mis neid muutusi põhjustas? Vasallide õiguslik seisund muutus aja jooksul üha kindlamaks, sest maaisandatele kuulunud õigused läksid vasallidele üle. 3.Millest tulenes keskaegse Liivimaa sisepoliitiline ebastabiilsus? Mõõgavendade ordu ja Riia peapiiskopi õiguslik vahekord oli jäänud täpsemalt määratlemata. 4.Andke hinnang maapäevade rollile Vana-Liivimaa poliitilises elus? Minu hinnang maapäevadele on positiivne, sest seal said kokku 4 seisuslikku gruppi, kes said omavahel erinevaid probleeme ja küsimusi arutada. 5
Keskaegne linn, kas riik riigis? Keskajaks nimetatakse ajaperioodi vanaaja ja uusaja vahel. Keskaja alguseks loetakse viimase Lääne-Rooma keisri, Romulus Augustuse kukutamist 476. aastal ning keskaja lõpuks kas Konstantinoopoli langust 1453. aastal, Ameerika avastamist 1492. aastal või usureformatsiooni algust Saksamaal 1517. aastal. Esimesed linnad keskajal hakkasid tekkima XIII sajandil ehk kõrgkeskajal. Keskajal kuulus kogu maa maaisandatele- olgu kuningale, suur-või väikefeodaalile. Maaisandad üldjuhul soosisid linnade teket. Linnaelanike õigused ja kohustused senjööri vastu määrati kindlaks kokkulepetega. Enamasti said linlased õiguse kaubelda ja käsitööd teha. Senjöör tohtis aga linnalt kaauplemise eest tolli ja muid makse nõuda. Tavaliselt kinnitas senjöör aga linnale linnaõiguse ehk seadustiku, mille alusel linn ise oma elu korraldas. 1188. aastal
Keskaegne linn feodaalühiskonnas. XI XIII saj. toimus linnade teke ja areng kogu Lääne-Euroopas. Neist said kaubandus- ja käsitöökeskused, mis moodustasid kaubandus- ja tootmisvõrgustiku üle Euroopa. Linnad tahtsid saada iseseisvaks, kuid kuna kogu maa kuulus maaisandatele ehk senjööridele, pidid linnad isandatele makse maksma, vastutasuks võidi linnades käsitööd teha ja kaubelda. Senjööri ja linna vahekord määrati kindlaks kokkulepetega, mille alusel linnas elu korraldati. Kuna linnas oli vaja rohkesti töökäsi, oli paljude linnade seadustes punkt, mis lubas sunnismaisele talupojale vabadust kui ta on ühe aasta linnas elanud. Väiksemad linnad sõltusid rohkem maaisandatest, kes pakkusid neile kaitset kallaletungide vastu
Missa- jumala teenistus(ladina keeles) Kerjusmunga ordu- Katedraal- on kristlik linna piiskopikirik põhiliselt katoliku, anglikaani või luteriusu kirik. 1. Vasallide olukorra muutumine keskajal? Nende õiguslik olukord muutus üha kindlamaks. Alguses polnud lään pärandatav aga aja jooksul sai seda pärandada 1315.a. isalt pojale, hiljem 1329.a. isalt tütrele kõrvalsugulusastmes kuni 5. põlveni pärandatavaks. Nii kujunes vasallidele lään sisuliselt võõrandamatuks omandiks. Maaisandatele kuulunud õigused, nt kohtuvõim talupoegade üle, läksid 14.saj samuti üle vasallidele. 14.saj paiku hakkasi nimetus ,,vasall" vaikselt hääbuma ning hakati rääkima rüütlitest ja junkrtest kui omaette seisusest. 2. Maaisandate omavahelised suhted? Suhted polnud väga kiita. Saksa ordu ja piiskoppide vaheline võimuvõitlus oli pidev. Toimusid võitslused võimu pärast ning jõuti isegi kodusõdadenigi. Hiljem umbes 15. saj
skraa tsunftielu reguleeriv põhikiri tsunft kontrollis tootmist, jälgis kvaliteeti ja määras hindu keelas toota neil, kes tsunfti ei kuulunud tsunftiliikmed moodustasid linna kaitsesalku, osalesid linnapidustustel tsunftisiseseid asju otsustasid nende täieõiguslikud liikmed tsunftimeistrid meistril oli isiklik töökoda ja teenistuses tsunfti täisliikmeks püüdlevad sellid ja õpipoisid 3. Linn ja senjöör a) Kogu maa kuulus maaisandatele senjööridele: lootsid kasvavalt linnaelanikkonnalt makse kogudes rikastuda b) Senjööri ja linna suhteid sätestas nendevaheline kokkulepe: linlased said õiguse kaubelda ja käsitööd teha nad vabanesid senjööri kohtuvõimu alt, alludes linna kohtumõistmisele senjööri õiguseks oli nõuda linnalt kauplemise eest tolli ja muid makse senjöör kinnitas linnaõiguse seadustiku, mille alusel linn oma elu korraldas
nende täieõigluslikud liikmed tsunftimeistrid, kellel oli isiklik töökoda tsunftimeistrid, kelle teenistuses olid sellid ja õpipoisid Muud linnaelanikud Tsunftid ja gildid-linna kodanikkond Vaesed linnaelanikud jäid kodanike hulgast välja Kodakondsus privileeg, millest äsja linna saabunud inimesed ilma jäeti Kodanikustaatus ei tähendanud õigust osaleda linna valitsemises Linna valitsesid vähesed eesõigustatud patriitsiperekonnad Linnaõigus Kogu maa kuulus maaisandatele ehk senjööridele Senjööri ja linna vahekord määrati kindlaks kokkulepetega Senjöör kinnitas linnaõiguse-seadustiku, mille alusel linn oma elu korraldas Paljud linnad võtsid kasutusele teiste linnade jaoks juba varem välja töötatud õigusnormid Kaubanduse areng Linnadesse hakati importima välismaiseid luksuskaupu, siidi ja vürtse Kaubanduse areng suurendas nõudmist metallraha järele Pankade tekkimine Linnaelu Linnad piiratud müüridega-kaitseks välisvaenlaste vastu
Keskaegne linn ja elu Linnade teke Linnad tekkisid umbes 10.sajandil Vahemere ääres. Linnad tekkisid soodsatesse kauplemiskohtadesse. Enamik linnu tekkis kas jõesuudme, silla või koolmekoha juurde, soodsasse sadamapaika või mujale. Linnaõigus Linnaõigus oli n.ö seadustik, mille alusel linn oma elu korraldas. Linnade ja maaisandate suhted Kogu maa kuulus keskajal maaisandatele. Nad üldjuhul soosisid linnade teket, lootes nende kasvavalt elanikkonnalt makse kogudes rikastuda. Linna ja senjööri suhted kujunesid Euroopa eri osades küllalt erinevaks. Väikesed linnad jäid enamikus piirkondades senjööri kindla võimu ja kaitse alla, sest neil polnud jõudu, et tagada oma turvalisust ega vabaneda senjööri võimu alt. Suuremate linnade käekäik võis olla aga erinev. Linna juhtimine Senjööri ja linna vahekord määrati kindlaks
2. Kaitse- ja sõjaväekorraldus kehvem 3. Kehvem relvastus (üksikute sõjakäikude jaoks) 4. Pikaajaline sõda kurnas majanduslikult 5. Tekkis elavjõu puudus 6. Puudus riik, sidemed maakondade vahel 7. Naaberrahvastega koostöö kehv Talurahva õiguslik seisund: 1. Tunnustati isikliku vabadust 2. Õigus pärilikule maakasutusele 3. Palju koormisi (viljakümnis, mis pidi olema kiriku ülalpidamiseks, aga läks maaisandatele ja vasallidele seepärast oli veel palju väikseid koormisi) 4. Jõukus hakkas kasvama suuremate ekspordivõimaluste tõttu 5. Õigus ja kohustus sõjateenistus 6. Kirikute, linnuste, teede ehitamise kohustus (raske, kuna enamik neist rajati 13-14 sajand) 7. Jagati adratalupoegadeks (maa suurus 0,5-5adramaad), üksjalgadeks (adratalupoegade nooremad pojad, asutasid oma väikese talu), vabatalupoegadeks (tasusid koormised rahas, ei
▪ Läänimees- Linnustes elavad rüütlid, kellele lasus maa kaitse. ▪ Kümnis- protsentuaalne andam ▪ Hinnus- kindla suurusega andam ▪ Rüütelkond- oma huvide kaitseks ühinenud vasallid. ▪ Maapäev- 1420.a hakati korraldama regulaarseid Liivimaa maaisandate ja seisuste kokkusaamisi. ▪ Linnadepäev- hakati korraldama 14.saj keskpaigast Liivimaal, arutati põhiliselt kaubandusega seotud küsimusi. ▪ Adratalupoeg- arvukaim kiht, pidid maksma maaisandatele või tema läänimeestele andameid ja kandma teokoormisi. ▪ Üksjalg- adratalunike pojad, kes asutasid külast väljapoole uusi talusid. ▪ Maavaba- vallutusperioodi ülikute järeltulijad. ▪ Vabatalupojad- need, kes olid end osadest või kõigist adratalupoegade koormistest raha eest lahti ostnud. ▪ Vabadik- maata või vähese maaga, põhiliselt palgatööst elatuvad talupojad. ▪ Sunnismaisus- Talupojad ei ole isiklikult vabad, vaid kuuluvad maa külge.
linnuseid. 2.Eestlaste suhted vallutajatega Vallutajad tunnistasid esialgu eestlaste isiklikku vabadust ja õigust pärilikule maakasutusele ning ehki välissuhtluse ja väliskaubanduse haarasid enda kätte kohalikud sakslased, avas see talurahvale oma toodangu turustamiseks laiemad võimalused. Maa alistamisel rahvas ristiti ja kohe seejärel alustati kirikute ehitamist ning loodi kirikukihelkonnad. Talupojad pidid leppima mitmete koormistega ja andamitega kirikutele, maaisandatele ja vasallitele. 3.Jüriöö ülestõus Eestimaa valitsemine muutus vähetasuvaks kui Taani riiklik võimsus kahanes ning selle tagajärjel üritasid ka eestlased võimuvahetuse õhkkonnas oma olukorda parandada ning noorema riimkroonika teateil alustasid harjulased 1343. a jüriööl relvastatud mässu, mille käigus tapsid kõik kättesattunud sakslased ning valisid seejärel endi hulgast neli kuningat. Edasi piiras ülestõusnute vägi Tallinna
oli sakslastest ja taanlastest võõrvallutajatest ning muitste vabadusvõitluse järel pealesurutud ristiusust vabanemine Talurahvas- Talurahva suur sotsiaalne erinevus säilib 16.janadi II poolel. Soodsamas olukorras olid nn vabad ja need jagunevad 2ks. 1)Maavabad-sõjateenistuse kohustus, maa lääniõiguse alusel. 2) vabatalupojad- olid enda adratalupoegade koorimisest lahti ostnud. Linnad- Õiguslikuks aluseks linna õigus, mis saadeti maaisandatele. Linna kodanikuks võis saada vaba inimene, kui ta elas püsivalt linnas ja maksis maksu. Linnad: Tallinn, Narva, Rakvere, Tartu, Uus-Pärnu, Viljandi, Paide, Haapsalu, Vana-Pärnu Gildid- Suurim kangkaupmehi ühendav gild oli Suurgild. Vallaliste kaupmeeste ühendus Mustpeade Vennastkond. Käsotöölaste gild Väikegild. Gildile olid omad traditsioonid ja käitumisreeglid. Tsunftid- Linnakäsitöölised koondusid tsunftidesse, mida reguleeris põhikiri ehk skraa. Süvenes
Hiliskeskaeg Linnad. Valitsemine ja majandus. Linna asukoha puhul on oluline paiknemine soodsas asukohas. Enamik linnu tekkis jõesuudme, silla või koolmekoha juurde, sadamakohta või mujale. Linna arenguks oli vaja ka talupoegi, kelle toodang linna toidaks. Kogu maa kuulus maaisandatele (kuningas, suur- või väikefeodaal). Senjöör kinnitas sageli linnale linnaõiguse, mille alusel sai linn kauplemise eest tolli maksta jne. Levis Lübecki õigus. Linnad olid piiratud müüridega, kaitseks välisvaenlase eest või ka oma senjööri võimalike kallaletungi vastu. Eeslinnad tekkisid samuti. Tekkisid gildid ja tsunftid, mis reguleerisid kogu kaupmeeste toodangut. Ristiusk ja kirik Püha Kolmainsus- Jumal kui isa, Kristus kui tema Poeg ja neid ühendav Püha Vaim. Vaen Rooma
tõttu Polder- kuivendatud ja tammidega kaitstud maa-ala, mille pind on allpool naaberveekoguu pinda Must Surm- 1347-1351 Euroopat tabanud suur katkuepideemia Kesa-ajutiselt sööti jäetud põld Rangid-hobusele kaela pandavad puust rakmed, mis ühendatakse vankriga Mõis-maaomaniku suurmajapidamine Koorimised-talupoja kohustused oma isandate vastu Teokohustus-talupoja kohustus maaisanda mõisas töötada Naturaalandamid-maaisandatele andamiks toodud põllumajandus –ja karjakasvatussaadused Kirikukümnis-andam viljasaagilt ja kariloomadelt kirikukogudusele Pärisorjus-talupoegade sõltuvuse vorm , mida iseloomustus sunnismaisus ja talupoegade müümine maast lahus Sunnismaisus-talupojal oli keelatud isanda loata oma elukohta vahetada Küla- maa-asula, mille moodustavad lähestikus paiknevad talud Saras- külakogukonna ühine maavaldus, mis koosneb
- linnaühiskonna ja kaubanduse areng kaubalis-rahalis suhete areng, linnad käsitöö- ja kaubandusekeskused, moodustades üleeuroopalise tootmis- ja kaubandusvõrgustiku 2. Arutlege teemal ,,Linn feodaalühiskonnas". Milline oli linna positsioon keskaegses seisuslikus ühiskonnakorralduses? Keskaegses seisuslikus ühiskonnakorralduses mängis linn olulist rolli kaubanduses, käsitöös ning mingil määral ka tootmises. Kuna maad, kuhu linnad rajati kuulusid feodaalühiskonnas maaisandatele (kuningas, suur- või väikefeodaal), siis senjöör kehtestas linnale tihti linnaõiguse, mis määras, kuidas linn peaks oma elu korraldama. Üheks tähtsamaks linnaõiguseks on minu arvates see, et aasta linnas elanud sunnismaine talupoeg saab isiklikult vabaks see tagas elanike juurdevoolu maapiirkonnast. Suhted maaisandate ja linnade vahel varieerusid eri kohtades erinevalt väikelinnad jäid senjööridele, sest neil polnud endal võimalusi turvalisuse tagamiseks
ka võimu- ja halduskeskused, kus asusid valitseja enda ja tema kaaskondlaste eluhooned ja kus oli võimalik varusid säilitada. Livimaal oli peamine linnuste ehitaja Saksa ordu, kel oli umbes 60 suuremat kindlustatud punkti, kokku moodustasid need ühtse kaitsesüsteemi. Eesti alal püstitati keskaja jooksul 17 ordulinnust. Ka Livimaa olid kaetud tiheda kindlustatud tugipunktide võrguga, Eesti alal oli umbes tosin piiskopilinnust. Lisaks suurtele maaisandatele püstitasid endale linnuseid ka vasallid. Keskaeg 4) Linnavalitses Tallinna raad-linna, koopteerimise teel täiendatav võimuorgan, koosnes rikkamatest kaupmeestest Bürgermeistritest, kes olid rae juhastuse liikmed ning sündekust, kes oli rae koosseisu kuuleiv, jurist ja seduste tundja. 5) #linna sissetulekute, heakorra ja kindlustamise eest hoolitsemine; #abinõude rakendamine kaubanduse ja käsitöö soodustamiseks; #linna huvide kaitsmine suhetes teiste linnade
(Nt Toscana ja Lombardia olid kaubateede sõlmpunktiks). Tänapäevaga võrreldes polnud linnad siiski väga rahvastatud. Linn moodustas omavalitsusliku kogukonna. Selle eesotsas oli linnanõukogu. Linnaelanikud organiseerusid ametite kaupa gildidesse ja tsunftidesse, mis kontrollisid tootmist, kehtestasid reeglid kvaliteedile, määrasid hindu ja keelasid toota neil, kes tsunfti ei kuulunud. Need, kes ühingutesse ei kuulunud, jäid sageli kodanike hulgast välja. Kogu maa kuulus keskajal maaisandatele(kuningale, suur-või väikefeodaalile). Senjöör kehtestas sageli linnale linnaõiguse(seadustiku, mille alusel linn oma elu korraldas), kuna tal oli õigus nõuda linnalt kauplemise eest tolli ja muid makse. Linnaõigus nägi ka ette, et aasta otsa linnas elanud sunnismaine talupoeg saab isiklikult vabaks. Linnad olid sellest huvitatud, kuna soovisid rohkem inimesi linnadesse. Kaubandus arenes järjest üles poole. Nt. peamiseks kaubavahendajaks sai XII saj. tekkinud Hansa Liit
toota neil kes tsunfti ei kuulunud. Seda reguleeris põhikiri e. Skraa. Gildid ja tsunftid organiseerisid linna kaitset, korraldasid pidusid. Tsunfti siseasju otsustasid tsunftimeistrid. Gildidel ja tsunftidel olid oma kabelid ja kaitsepühakud. Nende liikmed moodustasid linna kodanikkonna. Linna oli kogukond mida valitsesid eesõigustatud patriitsiperekonnad.Senjööri ja linna omavahelised suhted. Linnade iseseisvumise püüdlused §22Kogu maa kuulus maaisandatele(kuningad, suurja väikefeodaalid. Maaisandad lootsid linnade kasvavalt elanikkonnalt makse kogudes rikastuda. Senjööri ja linna vahekord määrati lepingutega. Enamasti said linnlased õiguse kaubelda ja käsitööd teha. Nad jäid linna kohtumõistmisele. Senjöör võis linnalt kauplemise eest nõuda tolli ja muid makse, Senjöör kinnitas linnale linnaõiguse. Läänemere maades levis Lübecki õigus
Maa kindlustamiseks rajati linnused, kus elasid rüütlitest läänimehed. Lääni võis saada igaüks, kes selle välja suutis osta. Põhiliselt Põhja-Saksa väike aadlikud, aga ka Eesti ülikud. Saksa talupoegade koloni8satsioono ei toimunud, seega jäi Eesti rahvas eestlastena püsima. Ristiusu vastu võttnud eestlased olid õiguslikult vabad ja säilitasid enda maaomandi. Kaubanduse ja meresõidu õigusi piirati. Kiriku-, kohtu- ja haldusvõim kuulus maaisandatele. Põhilised maksud 1) vilja kümnis 10% talusaagist tuli ära anda 2) hinnus kindlaks määratud nauraalmaks Lisaks sõjaväekohustus, trahvid, kingitused mõisnikule, preestri ülalpidamine, 1/10 kümnisest kirikule. Raskeim kohustus oli linnuste, kirikute ja teede ehitamine. Edasipidi lisandus veel järjest suurenev teotöö kohustus. Maksustusüksustena säilisid vakused, mille läänimees üks või kaks korda aastas andami kogumiseks läbi sõitis.
linnu oli siiski 5000-10 000 inimest. Linna sisekorraldus ja valitsusviis. Linna eesotsas oli kogukond rikastest kaupmeestest e patriitsidest. Linnanõukogu ehk raad valis end ise. Ametite järgi jaotuti korporatiivsetesse ühingutesse gildidesse ja tsunftidesse. Korporatiivsetesse ühingutesse mittekuuluvad vaesed linnaelanikud jäid kodanike hulgast välja, sest kõikjal oli kodakondsus privileeg. Tüüpilises linnas valitsesid vähesed patriitsiperekonnad. Linn ja senjöör. Kogu maa kuulus maaisandatele, kes väljastasid linnas õigusi ja kohustusi, andes ka linnale linnaõiguse (seadustiku, mille alusel linn oma elu korraldas). Aasta linnas end peitnud sunnismaine talupoeg saab isiklikult vabaks. Läänemere maades levis Lübecki õigus. Eestis sai linnaõiguse ordumeistrilt. Prantsusmaal ja Inglismaal tunnistati linnade senjöörideks kuningad, et vabaneda feodaalide võimu alt.
Keskajal jagunes kogu ühiskond kolmeks peamiseks seisuseks: 1vaimulikud kes pidid kandma hoolt kõigi hingeõnnistuse eest; 2sõjamehed kes pidid kõiki kaitsma ja 3töötegijad kes pidid teisi oma tööga ülal pidama. Majanduses valitses naturaalmajandus - see tähendab, et peaaegu kõik eluks vajalik valmistati ise ja tarbiti kohapeal. Kaupade ostmist ja müüki peaaegu ei toimunudki. Kaugemalt hangiti vaid ülikutele idamaiseid luksusesemeid Keskajal kuulus kogu maa kirikule või maaisandatele Maad harisid talupojad. Enamik talupoegi olid pärisorjad see tähendab, et nad polnud vabad inimesed, vaid kuulusid sellele, kelle maa peal nad elasid. Kuid erinevalt orjast ei võinud neid tappa . Talupojad pidid kandma maaomaniku heaks koormisi see tähendab eelnevalt kindlaks määratud kohustusi oma isanda heaks. Talupoegadel oli kohustus teha teotööd - st harida mõisa põlde ja lisaks sellele pidid nad andma osa oma põldudelt kogutud saagist ehk tasuma andamit
Sellised linnad ei tekkinud kirjalikust aktist, linnaõiguse kirjapanekust, vaid vastastikusest ühisest vandest (ei tea missugune see vanne võis olla). Linnade tekkelt oli Euroopa kolmes tiivas. Itaalias ja Prantsusmaal olid linnad kogu aeg olemas läbi varakeskaja. Püreneedest põhjapool oli Rooma-aegseid linnu, aga neid tekkis ka juurde. Põhja- ja Ida-Euroopas pole Rooma-aegseid linnu kunagi olnud, sinna tekkisid linnad hiljem. Kogu maa kuulus keskajal maaisandatele. Nad üldjuhul soosisid linnade teket, lootes nende kasvavalt elanikkonnalt makse kogudes rikastuda. Senjööri ja linna vahekord määrati kindlaks kokkulepetega, mis sätestasid linnaelanike õigused ja kohustused senjööri vastu. Enamasti said linlased õiguse kaubelda ja käsitööd teha. Nad vabanesid senjööri kohtuvõimu alt ning allusid linna kohtumõistmisele. Senjöörile jäi õigus nõuda linnalt kauplemise eest tolli ja muid makse. Sellisel
Sellised linnad ei tekkinud kirjalikust aktist, linnaõiguse kirjapanekust, vaid vastastikusest ühisest vandest (ei tea missugune see vanne võis olla). Linnade tekkelt oli Euroopa kolmes tiivas. · Itaalias ja Prantsusmaal olid linnad kogu aeg olemas läbi varakeskaja. · Püreneedest põhjapool oli Rooma-aegseid linnu, aga neid tekkis ka juurde. · Põhja- ja Ida-Euroopas pole Rooma-aegseid linnu kunagi olnud, sinna tekkisid linnad hiljem. Kogu maa kuulus keskajal maaisandatele. Nad üldjuhul soosisid linnade teket, lootes nende kasvavalt elanikkonnalt makse kogudes rikastuda. Senjööri ja linna vahekord määrati kindlaks kokkulepetega, mis sätestasid linnaelanike õigused ja kohustused senjööri vastu. Enamasti said linlased õiguse kaubelda ja käsitööd teha. Nad vabanesid senjööri kohtuvõimu alt ning allusid linna kohtumõistmisele. Senjöörile jäi õigus nõuda linnalt kauplemise eest tolli ja muid makse. Sellisel
Böömi Taani Rootsi Prantsusmaa Sõda on võidukas katoliiklastele Sõda kurnab mõlemaid pooli (Joonis 1.1) 1.3 Vestfaali rahu Saksamaa kaotas rahulepinguga suuri maa-alasid. Vaatamata pikka aega kestnud heitlustele usulisi piire sõda ei muutnud. Vestfaali rahuuuendas eelmisel sajandil Augsburgi usurahu. Maaisandatele jäi endiseltõigus oma alamate usku määrata. Vestfaali rahu võeti Saksamaa vastu suurte lootustega, rahvas usukus, et õigusetuse ja vägivalla asemele astub nüüd rahu ja kord. Saksamaa edasise arengu jaoks tähendas Vestfaali rahu olulist ajaloolist pöördepunkti, kinnistades enam kui kaheks sajandiks maa poliitilise killustatuse ligi 300 iseseisvaks väikeriigiks. 17. sajandi teisel poolel oli Euroopas sõjaliselt tugevaim riik Prantsusmaa. Päikesekuningas,
Kõike seda reguleeris vastav põhikiri e skraa. Sageli olid tsunftidel ja gildidel oma kabelid ja kaitsepühakud. Tsunftisiseseid asju otsustasid nende täieõiguslikud liikmed e tsunftimeistrid. Paljudes linnades moodustasid tsunftide ja gildide liikmed linna kodanikkonna. Korporatiivsetesse ühingutesse mittekuuluvad vaesed linnaelanikud jäid sageli kodanike hulgast välja. Valitsemine linnas, maaisandad ja linna õigus-kogu maa kuulus keskajal maaisandatele-olgu kuningale, suur- või väikefeodaalile. Maaisandad õldjuhul soosisid linnade teket, lootes nende kasvavalt elanikkonnalt makse kogudes rikastuda. Senjööri ja linna vahekord möörati kindlaks kokkulepetega, mis sätestasid linnaelanike õigused ja kohustused senjööri vastu. Enamasti said linlased senjööri õiguse kaubelda ja käsitööd teha. Nad vabanesid senjööri kohtuvõimu alt ning allusid linna kohtumõistmisele. Senjööril oli õigus nõuda linnalt
sellid ja õpipoisid. c. Kodanikkond: · Tavaliselt tsunfti ja gildi liikmed. · Kodakondsus oli privileeg, millest linna saabunud vaesed ilma jäeti. · Kodaniku staatus ei andnud veel õigust linnavalitsemises osalemiseks. · Linna valitsesid vähesed jõukad kaupmehed, kes moodustasid ka suurgildi e. priviligeeritud ühingu. 3. Linn ja senjöör a. Kogu maa kuulus maaisandatele senjööridele: · Lootsid kasvavalt linnaelanikkonnalt makse kogudes rikastuda. b. Senjööri ja linna suhteid sätestas nendevaheline kokkulepe: · Linlased said õiguse kaubelda ja käsitööd teha. · Nad vabanesid senjööri kohtuvõimu alt, alludes linna kohtumõistmisele. · Senjööri õiguseks oli nõuda linnalt kauplemise eest tolli ja muid makse. · Senjöör kinnitas linnaõiguse seadustiku, mille alusel linn oma elu korraldas. c
kolm peamist seisust: vaimulikud (palvetajad), aadlikud (sõdijad) ja talupojad (töötajad). Lisaks talupoegadele kuulus kolmandasse seisusesse ka linnarahvastik, sealhulgas selle juhtkond (raad). Kõrgeim poliitiline võim Liivimaal oli vaimulike käes, sest nii piiskopid kui ka ordumehed olid ametlikult vaimulikust seisusest. Samas tõi keskaja lõpu poole toimunud ilmalikustumine kaasa selle, et peaaegu kõik kõrgemad positsioonid läksid aadlipäritolu inimeste kätte. Lisaks vaimulikele maaisandatele olid Vana-Liivimaa kõrgeimal valitsus- ja kohtuorganil, maapäeval, esindatud ka aadlikorporatsioonid ehk rüütelkonnad. Kolmanda seisuse esindajatena said maapäevadel osaleda linnad, reaalselt küll vaid kolm suuremat: Tallinn, Tartu ja Riia. Talupoegadel poliitikas kaasarääkimise õigust polnud. Samas ei saa neid enamiku keskaja jooksul pidada ka õigusteta pärisorjadeks, nad moodustasid mitu majanduslikult ja õiguslikult küllaltki erinevat kihti.
Euroopa suuremad linnad Veneetsia, Firenze ja Pariis jäid sajatuhande elaniku piirimaile Veel 60 70 linna elanikkond võis ületada kümne tuhande piiri, enamik jöi aga sellest kindlasti allapoole Palju oli paari tuhande või ka ainult mõnesaja elanikuga väikelinnu Tallinn oma mõne tuhande elanikuga oli seega üsna tüüpiline Kogu maa kuulus keskajal maaisandatele olgu kuningale, suur- või väikefeodaalile Just senjöör kinnitas linnale linnaõigus, s.o seadustiku, mille alusel linn oma elu korraldas Linna ja senjööri suhted kujunesid Euroopa eri psades küllalt erinevaks Väikesed linnad jäid enamikus piirkondades senjööri kindla võimu ja kaitse alla, sest neil polnud jõudu, et tagada oma turvalisust, ega vabaneda senjööri võimu alt Suuremate linnade käekäik võis olla aga erinev
Sealsed linnad oli rahvaarvult võrreldes idamaade kunagistele linnadele alla. Suurimad linnad olid Pariis, Veneetsia ja Firenze, umbes sada tuhat inimest. ,mujal paartuhat. Linnad moodustasid ka omavalitsuslikud kogukonnad, selle eesotsas oli linnanõukogu, kuhu kuulusid patriitsid-rikkad kaupmehed. Suurkaupmehed moodustasid ka omaette suurgildi. Gildid ja tsunftid toimisid alaühendustena. Paljudes linnades moodustasid tsunftide ja gildide liikmed kodanikkonna. Kogu maa kuulus keskajal maaisandatele, kes soosisid linnade teket., sest nad lootsid suurelt rahvahulgalt raha riisuda. Tavaliselt kinnitas senjöör linnale linnaõiguse ehk seadustiku, mille alusel linna oma elu korraldas. Paljud linaõigused lubasid, et aasta linnas viibinud talupoeg saab isiklikult vabaks. Osad linnad võtsid endale valitsejaiks kuningad, et saada vabaks suurfeodaalide alt. Pealinnadeks said nt Pariis ja London. Lombardia ja Toscana aga tahtsid vabaneda
Lisaks talupoegadele kuulus kolmandasse seisusesse aga ka linnarahvastik, sealhulgas selle juhtkond (raad). Kõrgeim poliitiline võim Liivimaal oli vaimulike käes, sest nii piiskopid kui ka ordumehed olid ametlikult vaimulikust seisusest. Samas tähendas keskaja lõpu poole toimunud ilmalikustumine tegelikult seda, et kõik kõrgmead positsioonid läksid aadlipäritolu inimeste kätte. Lisaks vaimulikele maaisandatele olid maapäeval esindatud ka aadlikorporatioonis ehk rüütelkonnad. Kolmanda seisuse esindajatena said maapäevadel osaleda ka linnad, reaalselt küll vaid kolm suuremat: Tallinn, Tartu ja Riia. Talupoegadel poliitikas kaasarääkimise õigust polnud. Samas ei saa neid keskajal pidada ka õigusteta pärisorjadeks, nad moodustasid mitu majanduslikult ja õiguslikult küllaltki erinevat kihti. Suurem osa talupoegadest olid adratalupojad, kes alates 15. sajandist
Meistril oli isiklik töökoda ja teenistuses tsunfti täisliikmeks püüdlevad sellid ja õpipoisid. Kodanikkond: Tavaliselt tsunfti ja gildi liikmed. Kodakondsus oli privileeg, millest linna saabunud vaesed ilma jäeti. Kodaniku staatus ei andnud veel õigust linnavalitsemises osalemiseks. Linna valitsesid vähesed jõukad kaupmehed, kes moodustasid ka suurgildi e. priviligeeritud ühingu. Linn ja senjöör Kogu maa kuulus maaisandatele senjööridele: Lootsid kasvavalt linnaelanikkonnalt makse kogudes rikastuda. Senjööri ja linna suhteid sätestas nendevaheline kokkulepe: Linlased said õiguse kaubelda ja käsitööd teha. Nad vabanesid senjööri kohtuvõimu alt, alludes linna kohtumõistmisele. Senjööri õiguseks oli nõuda linnalt kauplemise eest tolli ja muid makse. Senjöör kinnitas linnaõiguse seadustiku, mille alusel linn oma elu korraldas. Linnade huvi elanikkonna suurenemiseks:
Meistril oli isiklik töökoda ja teenistuses tsunfti täisliikmeks püüdlevad sellid ja õpipoisid. Kodanikkond: Tavaliselt tsunfti ja gildi liikmed. Kodakondsus oli privileeg, millest linna saabunud vaesed ilma jäeti. Kodaniku staatus ei andnud veel õigust linnavalitsemises osalemiseks. Linna valitsesid vähesed jõukad kaupmehed, kes moodustasid ka suurgildi e. priviligeeritud ühingu. Linn ja senjöör Kogu maa kuulus maaisandatele senjööridele: Lootsid kasvavalt linnaelanikkonnalt makse kogudes rikastuda. Senjööri ja linna suhteid sätestas nendevaheline kokkulepe: Linlased said õiguse kaubelda ja käsitööd teha. Nad vabanesid senjööri kohtuvõimu alt, alludes linna kohtumõistmisele. Senjööri õiguseks oli nõuda linnalt kauplemise eest tolli ja muid makse. Senjöör kinnitas linnaõiguse seadustiku, mille alusel linn oma elu korraldas. Linnade huvi elanikkonna suurenemiseks:
Meistril oli isiklik töökoda ja teenistuses tsunfti täisliikmeks püüdlevad sellid ja õpipoisid. Kodanikkond: Tavaliselt tsunfti ja gildi liikmed. Kodakondsus oli privileeg, millest linna saabunud vaesed ilma jäeti. Kodaniku staatus ei andnud veel õigust linnavalitsemises osalemiseks. Linna valitsesid vähesed jõukad kaupmehed, kes moodustasid ka suurgildi e. priviligeeritud ühingu. Linn ja senjöör Kogu maa kuulus maaisandatele – senjööridele: Lootsid kasvavalt linnaelanikkonnalt makse kogudes rikastuda. Senjööri ja linna suhteid sätestas nendevaheline kokkulepe: Linlased said õiguse kaubelda ja käsitööd teha. Nad vabanesid senjööri kohtuvõimu alt, alludes linna kohtumõistmisele. Senjööri õiguseks oli nõuda linnalt kauplemise eest tolli ja muid makse. Senjöör kinnitas linnaõiguse – seadustiku, mille alusel linn oma elu korraldas. Linnade huvi elanikkonna suurenemiseks:
ja igale kaplanile maksta 10 hõbemarka. 1241. a. rahuleping kohustas saarlasi maksma adramaksu iga adra pealt rukkeid pool mõõtu, mis harilikult nime kannab ,,punt". Nad toimetavad selle vilja laevale, mis viib vilja piiskopile ja ordumeistrile Läänemaale või Riiga. Preestreid ja kirikuid peavad nad samal viisil üleval nagu enne usust taganemist (U. B. 169). Siit on selge, et sel ajal saarlased maksusid maksid otse maaisandatele (piiskopile ning ordule) ja kirikule. Need maksud ei olnud mitte igal pool ja igal ajal ühesugused. Peale kümnise ja adramaksu oli veel muid vähemaid maksukohustusi, mis kas osalt või viimaks täielikult pärismaalaste kanda jäeti, nagu piiskopi visitatsioonisõitude kulud ehk n. n. sünodaalprokuratsioonid ehk -maksud (annona sinodalis). Harjulasi ja virulasi kohustati 1259, lõplikult 1281, säärast maksu Tallinna piiskopile maksma, arvates iga adra pealt 2 külimittu
annaabi.ee 
