Maailma probleemid (1)

TTÜ
Tallinn 2008
Teistsugune maailm on võimalik
14 protsenti maailma elanikest kasutab 80 protsenti maakera ressurssidest, järelejäänud 20 protsendist ei piisa ülejäänud 86 protsendi rahvastiku elushoidmiseks. Suur osa neist peab toime tulema vähem kui ühe USA dollariga päevas.
Miljonid Aafrika aidsihaiged ei saa end ravida, sest ei jaksa osta suurte rahvusvaheliste kontsernide toodetud ravimeid. Need kontsernid ei anna aga arengumaade firmadele õigust ise ravimeid toota ja neid odavamalt müüa.
Samas viivad needsamad suured rahvusvahelised kontsernid oma tootmise üha rohkem maadesse, kus saavad kasutada odavat ja juriidiliselt kaitsetut tööjõudu, tuues sealt koju kogu oma maksustamata kasumi. Ka Eesti oli pikka aega üks nendest maksuparadiisidest, nüüd on hakatud juba Eestist lahkuma , kuna mujal on võimalik odavamalt hakkama saada.
Inimesi on üritatud uskuma panna, et G8 otsustab ja tegutseb terve maailma huvides. USA president George W. Bush väljendab end aga selgelt, öeldes: «Mina kaitsen USA huve.» See tähendab suurtöösturite huve, kes finantseerisid tema valimiskampaaniat ja kellele ei ole meeltmööda keskkonnakaitsealane Kyoto protokoll. See tähendab ka sõjaväejuhtide ja sõjatööstuse huve, kes soovivad USA taasrelvastumist tähekilbi või biorelvade näol.
Eelltoodu on paratamatult lihtsustatud kirjeldus maakeral valitsevast olukorrast, mille vastu avaldas meelt 200 000 inimest, kes esindasid kaheksatsada alternatiivset, valitsusvälist organisatsiooni tervest maailmast. Nad nõudsid maakera «suurtelt» arengumaade võlgade kustutamist, Kyoto protokolli kinnitamist, nn Tobin-Tax’i - rahvusvaheliste finantstehingute maksustamist kolmanda maailma riikide hüvanguks jpm.
Selle «Seattle’i rahva» nime all tuntud rahvusvahelisele noorteliikumisele heidavad kriitikud ette seda, et nende nõudmised puudutavad aspekte liiga paljudest valdkondadest ( vaesus , nälg, keskkonnakaitse , relvastumine jne). Samas rõhutavad just globaliseerumise propageerijad, et tänapäeva maailmas on kõik kõigega seotud. «Seattle’i rahvas» ei tegutse mitte maailma globaliseerumise, vaid praeguse globaliseerumismudeli vastu, mis toob kaasa väikese osa inimeste järjest suurema rikastumise ja ülejäänute järjest suurema vaesumise.

Põhimõtted eelkõige

(0)

Bottom of Form
Paljusid inimesi häirivad G. W. Bushi administratsiooni välispoliitilises doktriinis eelkõige puutumatusenõue rahvusvahelise sõjakurjategusid uuriva kohtu ees ning "preventiivsete löökide" tees, mille alusel võidakse rünnata riike, mis küll esialgu ei ole midagi USA-le ohtlikku teinud, kuid võiksid seda tulevikus teha. Ühelgi riigil, ükskõik kui suurel või väikesel, ei peaks olema rahvusvahelise õiguse suhtes mingit eristaatust. Ei USA-l, Iraagil, Venemaal, Luksemburgil ega Serbial. Seetõttu, kui rahvusvahelise õiguse normid seda lubavad ja nõuavad, võib Iraaki rünnata, nagu seda tehti Lahesõjas. Eesmärk oli vabastada Kuveit ja see tegi sõja formaalselt seaduslikuks. Aga samasugustel põhjustel peaks olema kõigil teistel õigus ka USA-d rünnata, kui selleks tekib vajadus - ehkki sõda ei saa kunagi olla muud kui vaid kõige viimane viis probleemidele läheneda.
USA moodustas Lahesõjas koalitsiooni suure hulga islamimaadega ning invasioon Iraaki piirdus väga täpselt seatud eesmärgi saavutamisega. Praegune situatsioon on oluliselt erinev ja eriti "preventiivsete löökide" doktriin jätab küllalt väikese ringi otsustada, mis riik on parajasti USA-le kahjulik. Rahvusvaheliselt aktsepteeritud põhimõtetele ülesehitatud maailmakorrast on selline lähenemine väga kaugel. Kui igal riigil oleks lubatud ainuüksi ÜRO resolutsioonidele tuginedes, temalt volitusi saamata rünnata teisi maid, võiks ka Iraak rünnata Iisraeli.
Normid on täitmiseks. Kõigi kommentaaride seas kõlas tõsiseltvõetavana vaid üks vastuväide: jah, Bushi tegevus ei ole kooskõlas rahvusvahelise õiguse normidega, kuid normid ise on praeguses maailmas juba vananenud. Võimalik, kuid neid ei või muuta vastavalt hetke vajadustele ning seda ei saa teha ühe riigi juhtkond üksi. Selline loogika avab ju kohe tee Milosevicidele ja Husseinidele. Kordan: kui väidetakse end kaitsvat demokraatia norme, peab ise neist igal oma sammul juhenduma.
Bushi praegust poliitikat kritiseerides näitan ma üles tänamatust kõigi ameeriklaste suhtes, kes omal ajal nõudsid vabadust Baltimaadele. Ehkki järelduse loogika on mulle arusaamatu, tahaksin kinnitada, et asi on vastupidi. Arvan, et need (mittebalti päritolu) ameeriklased , kes nõudsid vabadust Baltimaadele ja need (mittevietnami päritolu) ameeriklased, kes olid Vietnami sõja vastu, tegutsesid sarnasest meelelaadist ja motivatsioonist lähtudes, ehkki asetusid vastandlikele poliitilistele poolustele . Mõlemad nõudsid, et suur ja tugev lõpetaks väikse ja nõrga vastu suunatud ahistamise. See on põhimõte, millele me võlgneme oma vabaduse ning me peame seda kaitsma. Ja ohtlik on Eesti riikluse idee sidumine mingi jäiga ja jäädavalt parempoolse ideoloogiaga. Seda enam, et USA loomulik dialoogipartner islamivastases sõjas on tegelikult Venemaa, kes on hädas Tšetšeeniaga. Igasugune suurriikide poolt loodav maailmakord, mis ei tugine mitmepoolselt aktsepteeritud rahvusvahelise õiguse normidele, ei hooli kindlasti ka Eesti riiklusest.
Süütu, kuni pole süüdi. Mitmeid kaalukaid poliitilisi otsuseid saab teha vaid jah-ei skaalas. On tõepoolest tõsi, et inimest ei ole võimalik näiteks mingis konkreetses kuriteos osaliselt süüdi mõista - aga just seetõttu, et siin on tegemist jah-ei kategooriatega, kehtibki juuras süütuse presumptsiooni mõiste: kuni süü ei ole tõestatud, on inimene süütu. Just ameerika õigussüsteemis kasutatakse "põhjendatud kahtluse " mõistet, mida ei tohi süüdimõistva otsuse puhul olla ning otsuse poolt peavad olema kõik kaksteist vandemeest, mitte lihthäälteenamus. Kuni sellist kindlust pole saavutatud, ei saa inimest süüdi (ja võimalikult ka surma) mõista. Isegi kui oleks justkui silmaga näha, et ta on mölakas ja pätt.
Iraak pole kaugeltki rahuarmastav ja demokraatlik riik, kuid tema probleem pole lahendatav ainuüksi Saddam Husseini isiku või tema kliki võimult kõrvaldamisega. Ka Vietnami sõda andis ju tegelikult loodetule täpselt vastupidise tulemuse.
USA tegi punase Vietnami. Ho Chi Minhi juhitud kirju patriootlike jõudude koalitsioon sõdis koos ameeriklastega jaapanlaste vastu, kellega Prantsuse koloniaaladministratsioon tegi koostööd, aga pärast Roosevelti surma pöördus USA toetus prantslaste poole, kes tahtsid seal kolooniat edasi pidada. Kui prantslased olid vahepeal muudkui vasakpoolsemaks kujuneva Vietnami käest lüüa saanud, kirjutati alla lepe, mille järgi 1956 pidid toimuma demokraatlikud valimised. Need jäid ära USA toetusel tegutseva kindral Diemi vastuseisu tõttu, sest Ho oleks nad võitnud.
USA osalus Vietnamis läks maksma 58183 inimelu ja 165 miljardit dollarit ning selle tulemuseks oli ühendatud Vietnam , millel pikaajalise sõja tõttu suur tänuvõlg NSVL ees ja seetõttu ka palju-palju kommunistlikum ideoloogia kui 1956. aasta valimistel oleks iial võinud mõjule pääseda. Ka praeguse maailma kriisikollete hindamisel tuleks ette näha tulevikku ning kui oletada, et tulevased poliitilised süsteemid kõigis maades peaksid tuginema demokraatiale, oleks tark korraldada nii, et esimese hooga ei valitaks pukki mõnd praegusest hullemat režiimi.
Kui ütlen, et Bush kasutab stalinistlikku retoorikat, pidasin silmas fraasi "kes ei ole meiega, on meie vastu", mis on pärit Stalini repertuaarist, ehkki usun meelsasti, et Bush tsiteerib teda lause algupära tundmata. Ning väide, et Bush nõuab USA sõduritele õigust röövida, vägistada ja tappa, on umbmäärase juriidilise fraasi tõlge inimkeelde. Olen nõus oma lauset korrigeerima, kui Valge Maja teeb teatavaks, milliseid sõjakuritegusid kavatsevad USA sõdurid sooritada – kui nad neid üldse toime panna ei kavatse, pole neil ju ka Haagi kohtu ees puutumatust vaja.

Kelle terrorism ?

“Terrorism” on vist ilus sõna. Miks muidu on seda juba aasta aega korrutatud igal soodsal ja ebasoodsal, sobival ja sobimatul, tähtsal ja tähtsusetulgi juhul? Või on sel kõigel veel mingi muu põhjus, mis ei olegi sõna kõlaga otseselt seotud?
Kui uurida asja lähemalt, selgub, et “terrorismi” mõiste alla on tõepoolest hakatud viima üpris erinevaid ilminguid . Sõnatu enesetapja kaubandukeskuses või bussis; suurejooneline vaatemäng kaaperdatud lennukite, Pentagoni ja põlevate pilvelõhkujatega; riiklikud investeeringud tuumarelva ehitamiseks; pommirünnak soojale maale sõitnud turistidele; paramilitaarsete rühmade treenimine ja varustamine; raha väljapressiv üksik täpsuslaskja; pantvange võtvad sõdalased, kes nõuavad sõja lõpetamist, jne. Kõigele sellele on küll ühine teatav destruktiivsus (tõsi, väga erinevates mastaapides), kuid eks ole destruktiivseid tegusid ja kavatsusi väga palju ka mujal? väljaspool igasugust “terrorismi”? Destruktiivsus ei saa siis ju olla ainuke ühendav joon?
Sageli rõhutatakse, et terrorismi puhul ei tohi huvi tunda terroristide nõudmiste, ajendite ja sügavama tausta vastu. Tähtis on “sõda terrorismiga”, sest muidu see ohustab “meid kõiki”, ja niisuguses võitluses saab olla ainult “poolt või vastu” ega tohi vaidlustada sõja liidrite “demokraatlikke” motiive . Kuidas aga seda kõike mõista, kui me ei teagi, mis on õieti ühist neil, kes lasevad end õhku, neil, kes nõuavad raha, neil, kes taotlevad ülemaailmset konflikti, ja neil, kes kuskil maailma nurgas igatsevad sõja lõppemist? Mis siis, kui olulist ühisosa tegelikult ei olegi?
Kogu “terrorismivastase võitluse” doktriin on algusest peale põhinenud rassistlikel, natsionalistlikel, ksenofoobsetel, militaristlikel, usulist vaenu ja kultuurilist sallimatust rõhutavatel ideedel. Ükskõik missuguse “terrorismi” tagamaad ei ole olulised, selle põhjus saab olla vaid arenematute olevuste sõge viha “demokraatlike väärtuste” vastu; ja “terrorismiks” tuleb iga konflikti sümptom nimetada võimalikult ruttu, et keegi ei jõuaks hakata arutama, kust see õieti tuleb. Ja kas ei ole mõnelgi juhul jäetud mõistlikult toimimata palju varem? Kas ehk pole ohtude ärahoidmiseks palju kindlamaid ja efektiivsemaid võimalusi kui mustvalge propaganda, vaenlaste otsimine ja sõjalise ülekaaluga laamendamine?
Praegu põhineb kogu ideoloogiline vastandamisvõte ühel lihtsal väljaütlemata eeldusel: iga muslim on potentsiaalne terrorist. Kui see otse välja öeldaks, saaks muidugi igaüks hõlpsasti aru, et see on vale. Aga kui seda välja ei öelda, siis ei saa enamik vaatajaid-kuulajaid tõepoolest aru, kui vale see tegelikult on. Bin Laden on ju islami usku? Ja snaiper, palestiinlased ja tshetsheenid olid ka? Ometi piisab kas või põgusast sissevaatest araabia maailma, sealsesse ühiskonda ja avalikesse debattidesse, et niisugune mõttetus kõrvale heita. Keskmine araablane pole vastastikusest verevalamisest sugugi rohkem huvitatud kui keskmine ameeriklane, hollandlane või soomlane. Rääkimata araabia intellektuaalidest, kes võivad läänemaailma suhtuda liigagi optimistlikult (või vähemalt on seda seni teinud). Muide, “araablane” on siin vaid näide.
Kui aga kõnelda tõsisest vägivaldsest terrorismist, siis on “sealpool” usupiiri sellega kokku puututud palju otsesemalt. Suured fundamentalistlikud liikumised tekivad vaeses maailmas. Kõige selgem näide on Alzheeria, kus kümmekond aastat tagasi hoiti ära fundamentalistide võimuletulek. Järgnes tõeline tapatalgute laine, kuid Lääs ei osutanud üldse märkimisväärset abi: ei mingeid maavägesid mägipiirkondades. Kriis kestis aastaid, kuid viimaks suudeti Lääne-Araabia Liidu (UMA) riikide ühiste pingutustega panna vägivallale piir. Eks ole imelik, et selline koostöö ei olegi praeguse USA valitsuse idee? Ja et selleks polnudki vaja massiivseid pommitamisi, okupeerimisi, kogu maailma meedias kaikuvaid ähvardusi? Ning mis kõige tähtsam: et seda oli võimalik teostada suhteliselt väheste kohalike jõududega, läbimõeldult ja arukalt?
Oluline on teadvustada, et fundamentalistide märatsemisest on ka vaeses maailmas huvitatud väga vähesed. Ainus, mis ei tekita vaimustust, on majandusliku ülevõimu taotlus , mingi väljaspoolse jõu soov kontrollida naftamaardlaid ja vallutada meediaruum. Ja siingi peaks nüüd küsima, kust sai “maailma esiterrorist” õieti oma miljonid? Neid ei kogutud ju annetuste kaudu? Ja miks on mõned kindlad rühmitused, nagu kuulus Al Qaida, alati valmis omaks võtma oma osalust ühes või teises jõleduses? Isegi siis, kui seda on juba tunnistanud keegi teine? Kes on õieti need osapooled, kes on huvitatud terrorismivastasest sõjast, selle laienemisest ja jätkumisest? Kelle terrorism?

Mitte meie nimel (0)

Top of Form
Eks olegi ju kaunis õudne, kui seatakse sisse anonüümsed vihjetelefonid, kuhu võib ette kanda naabri “ebariigisõbralikust” tegevusest ja eriõigustega kiirkohtud, kus normaalne protsessiõigus ei kehti (kas ei tule teisest ajaloolisest situatsioonist tuttav ette?) ning kõike seda justkui demokraatia ja ameerika rahva nimel.
Kellelegi ei ole kasulik ka see islami radikaliseerumine, mis paratamatult jätkub ja kiireneb mujal maailmas, kuna USA on end vastandanud kogu sellele maailmavaatele. USA Kongressis Iraagi üle peetaval debatil üks kõneleja vastustas praegust poliitikat just selle põhjendusega: Iraak võib-olla saab endale tuumarelva mõne aja pärast, kuid Pakistanil on see juba, ning pole paremat viisi toimetada seda islamiradikaalide kätte kui demoniseerida kogu islamimaailma , mis tooks äärmuslased võimule ka mujal. Paar päeva hiljem toimunud valimised Pakistanis kinnitasid seda väidet. Ühe riigi, ühe isiku ründamine näitab vaid tervikpildi puudumist.
Stabiilne maailm ei sünni selge ettekujutuseta. “Me ei suuda iial aidata üles ehitada stabiilset ja loovat maailma, kui me ei loo endale kõigepealt mingit ettekujutust, milline see peaks olema.”