Referaat: "Laps ja vägivald" (1)

LÄÄNE- VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
KÕI ST1
Marina Sepp
LAPS JA VÄGIVALD

REFERAAT

Juhendaja: Reet Rääk

Mõdriku 2008

S I S U K O R D

1. Sissejuhatus
2. Seksuaalne vägivald
3. Füüsiline vägivald
4.Emotsionaalne vägivald
5. Koolivägivald
6. Kokkuvõte
7.Kasutatud kirjandus





SISSEJUHATUS.
Laste vägivaldne kohtlemine nii koolis kui kodus, nii täiskasvanute kui ka eakaaslaste poolt on eestlaste jaoks probleem, mille teadvustamiseni on alles hiljuti jõutud. On avaldatud arvamust, et ajastule iseloomulike struktuurimuutuste tõttu perekonnas on noored varasemast enam avatud välismõjudele ja et tänapäeval kulgeb noorte elu sagedamini väljaspool perekonnaringi. Suur osa on siin ka perekonna süveneval muutumisel ebapüsivaks. Nii struktuurilt kui ka funktsioonilt ebatäiuslik perekond võib aga viia laste sotsialiseerumishäireteni.
Oma töös olen kasutanud erinevaid raamatuid, ajakirju, ajalehe artikleid.
Valisin selle teema, kuna see on praegu on väga aktuaalne teema. Inimesed ei teadvusta endale, kui tähtsad on tegelikult meile lapsed ja mis saab siis, kui me lapsi õigesti ei kohtle.
Teame, et armastus sünnitab armastust, vägivald vägivalda. Muutkem Eestis suhtumist lastesse nii, et nad tunneksid end peres armastatuna, kaitstuna, tunnustatuna. Siis kasvab terve ja edukas noor tulevase tugeva pere loojana.
SEKSUAALNE VÄGIVALD.
Kõigist lastega seotud kuritegudest on inimesel kõige raskem leppida seksuaalse vägivallaga. Alles hiljuti on hakatud seksuaalse kuritegevuse üle avalikult arvamusi avaldama ja alles hiljuti oleme hakanud aru saama, et tohutult suur arv lapsi on sellest kuritööst haaratud. Enamikul juhtudest on seaduserikkuja meessoost ning inimene, keda laps tunneb.
Seksuaalset vägivalda, mis on suunatud laste vastu, võib defineerida kui igasugust täiskasvanu ja lapse vastastikust mõjutamist, kus last kasutatakse seksuaalseks otstarbeks. Vastastikune mõjutamine võib ja võib ka mitte tähendada puudutamist. Näiteks võib niihästi seda vanemat inimest, kes kutsub last seksuaalsest tegevusest osa võtma kui ka seda, kes tegelikult selle teoga või kallaletungiga hakkama saab, süüdistada seksuaal -kuritegevuses.
“Seksuaalse vägivalla” mõiste kätkeb endas laia tegevusringi: last seksuaalsest tegevusest osa võtma kutsumine; lapse ees suguelundite paljastamine seksuaaltegevuse eesmärgil; oma võimupositsiooni kasutamine noore inimese seksuaalvahekorda sundimiseks; lapse vägistamine; hooldatava lapse sundimine pidevasse seksuaalsesse tegevusse aastate jooksul.
Seksuaalkuritööd ühe perekonna raames nimetatakse ”kodusiseseks” (intra-familial) ning kuritöö leiab aset siis, kui seaduserikkuja ehk kurjategija on perekonnaliige. Ta võib olla kas lapsevanem , kasuisa , vabaabielu kaaslane, vanem laps perekonnas, onu või mõni muu sugulane.
Seksuaalkuritöö väljaspool ühe perekonna raame on “koduväline” (extra-familial) ning sellel juhul kuritöö sooritaja ei ole perekonnaliige. Nagu varem nimetatud, on kurjategija keegi, keda laps tunneb, keda laps tunneb. Ta võib olla naaber, keegi tuttav grupijuht või muidu tuttav inimene, laste järelevaataja, elukutselt lastega töötav inimene.
Verepilastus (veripatt) ehk intsest (incest) on seksuaalvahekord veresugulaste vahel nagu isa-tütar, vend-õde, ema-poeg jne… Kodusiseses seksuaalkuritöös kannatanuteks on just paljud tüdrukud, kes on isa- tütre verepilastuse ohvrid . Isa võib jätkuvalt ja üha suurema ägedusega olla aastaid seksuaalvahekorras oma ühe või mitme tütrega. Mõnel juhul ei tule intsest päevavalgele enne kui tütar on kodunt lahkunud. Juhtub ka, et kodunt lahkunud tütar teatab kodusisesest seksuaalkuritööst, et kaitsta endast nooremaid õdesid.
Tüdrukud ei ole seksuaalse vägivalla ainsad ohvrid. Hiljuti on hakatud mõistma ka seda, milline suur arv poisslapsi on olnud kasvamise ajal seksuaalkuritöö ohvriteks . Nagu tüdrukute, nii ka poiste puhul on nende kallal toimepandava vägivallatsemise viise palju: kutse tulla ja olla seksuaalvahekorras; suguelundite silitamine; seksuaalne vahekord suu või päraku kaudu. Ja jällegi, nagu tüdrukute, nii ka poiste puhul võib see olla ühekordne, kuid võib kesta ka varajasest lapsepõlvest kuni teismelise ea lõpupooleni, kusjuures vahekorra ägedus kasvab ajaga .
Mida lähedasem on vahekord lapse ja täiskasvanu vahel, seda suurem on lapsele tehtava potentsiaalse kahju suurus. Siin ongi põhjus, miks kodusisesest laste seksuaalsest vägivallast saadud psüühilised kahjustused on lastel nii kauakestvad ja sügavad.
Laste seksuaalse ahistamisega seotud kuritegudest registreeritakse politseis vähem kui kolmandik, sest enamik ohvreid ei teata neile osaks saanud vägivallast.
Vägivalda kogenud laps võib abi saada turvakodust ja kriisikeskusest. Tartu Laste Tugikeskusest abi otsijaist oli 17 juhul tegemist seksuaalvägivalla ohvritega, kellest enamik on tüdrukud.
Kahel juhul viiest on vägivallatseja kasuisa ja igal neljandal juhul bioloogiline isa. 17%-l juhtudest on vägivallatseja tuttav mees ja 16%-l tundmatu mees. Ohvrid ei soovi enamasti kuriteost ametlikult teada anda, sest laps võib juhtunus ekslikult ennast süüdistada, karta lähedase inimese või peretoitja kaotust vm.
Üha enam on lapsed kistud pornograafiasse. Laste pornograafia nõuab ikka enam ja enam üldsuse tähelepanu ning on üks laste kallal toimepandava vägivalla vorme. Pornograafia abil on lapsi kasutatud täiskasvanute seksuaalseks rahuldamiseks. Paljud lapsed, kes on pornograafia subjektiks, on samal ajal ka mõnda teist liiki lastesse puutuva seksuaalse kuritöö ohvriteks.
On hädavajalik, et lapse seksuaalkuritöös ärakasutamise tuvastamist käsitletakse algusest lõpuni diskreetselt. Negatiivne asjasse suhtumine, kaasa arvatud jälestuse, jubeduse või hirmu näitamine, uskumatus või süüdistamine-need kõik võivad lapsele olla sama valusad kui tema kallal sooritatud kuritöö ise ning võivad võtta lapselt igasuguse tahte toimunu kohta rohkem informatsiooni anda. Lastele, kes end avavad, neile tuleb rääkida, et neid usutakse, nad ei ole toimunus süüdi ja nad teevad õigesti, et räägivad juhtunust; neile tuleb kinnitada, et abi on saadaval. Edasine konsulteerimine ja ravi on vajalik nii ohvritele kui kurjategijatele.
Lapse / teismelise vastu suunatud seksuaalse kuritegevuse tunde-märgid võivad olla järgmised:

NÄITAJAD KÄITUMISES FÜÜSILISED NÄITAJAD

- eale mittevastavad seksuaalse - ebaharilik või tugev suguelundite
orientatsiooniga mängud mängu- või pärakupiirkonna sügelemine.
asjade, enda ja teiste lastega,
näiteks seksuaalakti üksikasjaline
matkimine.
- eale mittevastavad seksuaalse - vannitoas last aidates võib näha
orientatsiooniga joonistused ja/ rebitud, plekkidega kaetud või
või kirjeldused. verega määrdunud aluspesu
- pentsikud, mittelapselikud või - rasedus .
ebatavalised seksuaalalased teadmised.
- kogu oleku tasakaalutus. - tupe või pärakuümbruse vigastused,
- prostitutsioon. näiteks marrastused, turse
- vastassugupoole suhtes võrgutav või infektsioon.
käitumine. - suguhaigused.
Kuigi ülaltoodud näitajad ei ole seksuaalse vägivalla otsustavad indikaatorid, võib ühe või rohkema sellise näitaja esinemine lapse juures olla märgiks, et lapsel on abi vaja.
FÜÜSILINE VÄGIVALD.
Füüsiline vägivald on tõsine, mittejuhuslik lapse vigastamine, mis võib esineda mitmesugusel kujul nagu: muljumishaav, löögi-või pigistusmuhk, verme või vorp, haav , luumurd, põletushaav, sisemised vigastused ja isegi surm. Ebakohane dieet ja mitteküllaldane toit, mis tegelikult põhjustavad sügava alatoitluse, on ka näited füüsilisest vägivallast lapse kallal.
Füüsiline vägivald võib olla ühe või kahe küllaltki eraldiseisva vahejuhtumi tulemus, kuid ta võib olla ka teatud kuritegelikes tingimustes viibimise tulemuseks, st. laps viibib olukorras, kus terve seeria vägivallaakte leiab aset pikema aja vältel.
Käesoleva ajani pole teada ainsatki üksikut põhjust, miks mõned inimesed kasutavad laste vastu füüsilist vägivalda. Sedalaadi kuritegevus ei ole seotud ühegi teatud inimgrupiga; tal on oma osa kõigis erinevates etnilistes, religioossetes, majanduslikes ja hariduslikes gruppides.
Arvatakse, et laste vägivalla põhjuseks on pigem tingimuste ja tegevust vallapäästvate tegurite kombinatsioon kui üksikpõhjus. Mõlemad, nii tingimused kui ka tegevust vallapäästvad tegurid, on väga suuresti erinevate inimeste puhul ning kumbki nendest üksikult ei suuda kindlaks määrata võimalikku seaduserikkujat. Tingimused võivad endas hõlmata seaduserikkuja kallal tema lapseeas toime pandud vägivalda; tema üleskasvamist perekonnas, kus vägivallatsemine oli konfliktide lahendamise tavaline viis; tema alaväärsustunnet või ta võimetust kontrollida indiviidi ümbritsevat mikromaailma, arvesse võivad tulla ka teatud isiksust määravate joonte, nagu olla tundeküllane, puudumine.
Esilekutsuvateks või sündmusi vallapäästvateks teguriteks võivad olla mistahes asjaolud , mida täiskasvanu võtab kui kriisiolukorda. Kriis ei ole tihti ainult perekonnas; see võib olla kas ebaedu töökohas või igasugune pettumus või mingi tekkinud olukord, mis seab inimese alaväärsesse olukorda.
Mõnel juhul on täiskasvanu võhiklikkus ja laste arenevatest vajadustest arusaamise puudumine vägivalla põhjuseks. Näiteks, lapse eest hoolitsejal võib olla täiesti ebarealistlik ootus lapse käitumisest. Ta võib teadmatuses lugeda väikelapse käitumise väljakutsuvaks ja tõrjuvaks, kui laps ajab toidu maha või siis keeldub söömast. Mõnikord läheb distsipliin käest ja selle käigus saavad lapsed vigastada. On ka juhtumeid, kus vaimne puudujääk võib olla vägivalla põhjuseks.
Meie mitmekultuurilises ühiskonnas on palju erinevaid viise laste üleskasvatamiseks. Üldiselt püütakse kultuurilisi erinevusi mõista ja arvestada. Kui aga laste üleskasvatamise teatud viis kas vigastab lapsi, või on mingil moel lapsele ohtlik, siis tuleb asjaolust ette kanda, et sel teel saaks perekond omandada üldsusele vastuvõetavaid lastekasvatamise meetodeid ja neid oma perekonnas kasutada.
Mõnes perekonnas on omavaheliste lahkhelide ja peresiseste raskuste lahendamise ainsaks teeks vägivald. Kallaletung, mis oli esialgu sihitud laste ema vastu, võib hiljem suunduda laste vastu.
Lapsed, kellele on tehtud kas vaimset või füüsilist häda, vajavad abi. Kõrvalise abita on täiesti võimalik, et nendel lastel arenevad teiste lastega suhtlemises hälbed, neil on raskusi oma impulsiivse käitumise kontrollimisel ja keerdküsimuste lahendamisel ning omakorda- nendest võivad välja kasvada uued inimesed, kes vägivallatsevad laste kallal.
Ka kuritahtlikud täiskasvanud vajavad abi. Kohese ravi ja vajaliku abistamisega on paljud võimelised otsima teid isiklike keerdküsimuste lahendamiseks ja seega saavad tagada turvalise elukeskkonna oma lastele.
Kuid- ikkagi on ka neid täiskasvanuid, kelle juures ravi ei anna tulemusi. Sellistel juhtudel tuleb lapsed alatiseks kodudest ja perekondadest eemaldada, et tagada laste julgeolek.
Olles psühholoogiliselt haavatud ja tasakaalust väljas, ei suuda lapsed leida olukorrast väljapääsu: üle kümne lapse aastas leiab lahenduse lõpuniviidud enesetapus, veelgi rohkem on neid, kes katsetavad enesetappu või peavad enesetappu silmas kui viimast võimalust end vägivaldse keskkonna eest kaitsta.
Perevägivald on üks tõsisemaid vägivalla liike, sest ta tabab last pidevalt ning häirib tema arengut. Laps õpib vihkama pereelu ning reeglina kasutab ohver tulevikus samasugust vägivaldset käitumismustrit oma peres.
Tundemärgid, mis viitavad füüsilisele vägivallale, võivad olla järgmised:

NÄITAJAD KÄITUMISES FÜÜSILISED NÄITAJAD

- ei oska ütelda, kuidas vaadeldavad -vigastused( pigistused, haavad,
vigastused on tekkinud või annab põletused, luumurrud jms.), mis
vastuolulisi selgitusi; on vastuolus esitatud seletusega,
- täiskasvanute (ala) teadlik vältimine; näiteks ühe kehaosa ulatuslik
- võib kössi tõmbuda või võpatada, vigastus ;
kui ootamatult puudutada; - erinevas paranemisastmes olevate
- väikelapsed võivad tühjade silmadega mitmesuguste vigastuste olemasolu;
ainiti vahtida või tardunult jälgida; -mitmesuguste erinevate vigastuste
- äärmustesse minev agressiivsus olemasolu teatud aja jooksul;
või hoopis enesesse sulgumine; -väikelaste ja eelkooliealiste näovigastused
-näitab üles äärmiselt valimatut nagu haavad, marrastused,
kiindumispüüdlust; vermed jne;
-äärmiselt järeleandlik ja/või teiste -vigastused on vastuolus lapse
soovide täitmishimuline. vanuse ja arenguastmega.
Tuleb märkida, et väga harva on ainult ühe toodud näitaja olemasolu juba tõend, et lapsele on kurja tehtud. Enamikul juhtudel on vägivalla tarvitamise korral nähtav terve bukett käitumisalaseid ja füüsilisi näitajaid.

EMOTSIONAALNE VÄGIVALD.
Emotsionaalne vägivald leiab aset, kui lapse eest hooltkandev isik kohtleb last sellisel negatiivsel viisil, et lapse “oma mina” kontsept on tõsiselt kahjustatud. Vanema- või hooldajapoolne emotsionaalselt kuritegev käitumine võib esineda teatud mustrina, mille koostisosad on: lapse kõrvale lükkamine, tema ignoreerimine, isoleerimine või terroriseerimine. Sellise käitumisviisi tulemusena on lapse vaimne areng oluliselt takistatud ning tema võimete täielik potentsiaal jääb saavutamata. Emotsionaalselt halvasti või isegi julmalt kohtlemine on igasuguse vägivalla üks osasid: arvatavasti on ta üks kõige raskemini äratuntav vägivallaviise ja kindlasti on selle olemasolu iga kannatava lapse puhul väga raske tõestada.
Need laste eest hooltkandvad inimesed, kellel kunagi ei tule pähe jõu kasutamine laste distsiplineerimiseks, ei taipa mõnikord, millist tõsist kahju nad võivad teha oma sõnadega. Kui laps kuuleb küllalt sageli:” Sa ei kõlba millekski!”, siis võib juhtuda, et laps hakkabki öeldut uskuma ja käituma vastavalt.
Lapse emotsionaalne maailm võib olla sügavalt rikutud, kuid väliselt pole mingeid jälgi. Kogu tema elu võib olla täis paralüseerivat kannatust tundest, et ta pole mitte midagi väärt; ta võib-olla ei jõua kunagi arusaamisele ega oska seletada, miks see nii on.
On traagiline, et inimesed, kes on seatud hoolitsema laste eest, võivad emotsionaalselt lapsi muserdada, ise parimaid eesmärke silmas pidades. Tahtes lastelt häid tulemusi koolis, spordis või ühiskonnas, võivad nad neid tagant kihutada ja hurjutada, et sundida lapsi rohkem pingutama. Laste eest hoolt kandjad võivad ka emotsionaalselt lapsi väärastada, kui nad hoiavad tagasi soojust ja armastust, mida iga laps nii väga vajab. Katsed näitavad, et väikelapsed arenevad jõudsasti kui neid hoida, kaisutada ja nendega rääkida. Lapsed, kes on jäetud üksi ja ilma armastusest, muutuvad tavaliselt sissepoole suunatuiks ja endassetõmbunuiks. Selline lapse emotsioonide väärastamine varajases eas võib tähendada lapsele tema tundeelu vallas eluaegseid raskusi.
Mõned emotsionaalse vägivalla olemasolu tundemärgid võivad sisaldada allpool toodud näitajaid:

NÄITAJAD KÄITUMISES FÜÜSILISED NÄITAJAD

-sügav depressioon või masendus - - kusepidamatus , mis on olemuselt
seisund; mittehaiguslik;
-äärmine enesesse tõmbumine või -sagedased hingelised - kehalised siis agressiivsus; kaebused: peavalu, iiveldus ja
-eriti järeleandlik; liiga heade valud kõhupiirkonnas;
maneeridega; eriliselt korralik ja puhas ;
-äärmiselt tähelepanu püüdlev käitu- - laps ei kasva hästi.
mine.
KOOLIVÄGIVALD.
Peab tegema selget vahet grupivägivalla ning lahkarvamustest põhjustatud tülide vahel. Algul peab selgelt eristama põhjusetut vägivalda ning selliseid konfliktiolukordi( näit. arvamuste lahkuminekud), kus pooltel on olemas selge põhjus ja motiiv . Grupi vägivalla puhul pole tarvis nõuandeid, kuidas sellega hakkama saada või kuidas õppida seda taluma .
Grupivägivallaks nimetatakse korduvat negatiivset tegevust ( füüsiline või psüühiline rünnak või kollektiivist väljatõrjumine), kus kaks või rohkem üksteist mõjutavat indiviidi on suunanud selle ühele indiviidile . Rühma vägivallale on tüüpiline ebaseaduslikkus või sõdimine ühiskondlike normide vastu ning et kiusajad õhutavad üksteist tegevusele. Ebaseaduslikkusele viitab muuhulgas seegi, et tõsise koolivägivalla tulemused tuleb tegijatel ja nende hooldajatel täielikult korvata.
Uurimuste põhjal on kiusajate tüüpilisemateks omadusteks elavus, soov tähelepanu äratada ja kelkimisjanu. Ka on kiusajad sõprade hulgas suhteliselt hinnatud, kuigi kaaslaste arvates on nad tegelikult sisemiselt ebakindlad ja ”pehmekesed”. Kiusajad leiavad kodus teistest õpilastest vähem tunnustust, kodus on neid kehaliselt karistatud rohkem kui teisi ja nad on näinud seal suhteliselt palju vägivalda.
Kiusatav õpilane on arg ja tihtipeale teistest välimuselt erinev ( näit. pisikest kasvu, paks vms.). Tal võib ka olla teistest erinev väärtusmaailm ( usklik ) ja tal on vähem sõpru kui teistel. Ühesõnaga, kiusatav õpilane on üldiselt kerge ohver, kes ei oska ennast kaitsta. Kui kiusajad on pealtnäha endaga rahulolevad, siis kiusatavad seda pole.
Uurimustest ilmneb, et vanemate ettekujutus kiusamise levikust on tunduvalt väiksem kui see, mida teatavad õpilased. Lisaks sellele on eriti tüüpiline, et vanemad ei usu, et nende lapsed kiusavad sel määral, kui lapsed seda ise tunnistavad. Vanemad küll teavad, et eksisteerib kiusamine , aga suhtuvad sellesse kui võõrasse muresse. Nad usuvad, õigupoolest küll loodavad, et nende last ei kiusata ja nende laps ei kiusa teisi. Faktid räägivad aga midagi muud.
Tüdrukud on vähem ja eri kombel vägivaldsed kui poisid. Tüdrukute vägivald on enamasti vaimset laadi , kuid levinud on kribimine, küünistamine, sakutamine ning juustest kiskumine. Poisid tavaliselt löövad, peksavad ja taovad jalaga.
Vaimne vägivald võib olla õpilasele sama ränk kui füüsiline. Vaimne vägivald on füüsilisest rohkem levinud, kuid füüsilisse vägivalda suhtuvad õpilased negatiivsemalt. Suurem osa õpilasi peab enda jaoks kõige vastikumateks vägivallamoodusteks peksmist ja narrimist.
Üldiselt selgub kõigist, et kiusamiseks ei vajata erilisi peidupaikasid, vaid kiusatakse seal, kus kõige rohkem viibitakse: kooliõues, klassis, wc-s, koridoris ja kooliteel.



KOKKUVÕTE.
Oma töös püüdsin anda ülevaate erinevatest vägivallaliikidest: seksuaalsest, füüsilisest, emotsionaalsest ja koolivägivallast. Kõige rohkem esineb siiski emotsionaalset ehk vaimset vägivalda.
Mida teha, et vägivalda vähendada? Selge on, et ära kaotada ei saa me seda kuidagi, sest ikka leidub selliseid inimesi, kes tõstavad kätt laste vastu.
1996. aastal loodi väga tõhus kampaania ”Ära löö last”. 1997. aastal alustati uue kampaaniaga “Lapsed ja vägivald”. Ma tõesti arvan, et selliste kampaaniate korraldamine aitab meil vägivalda ennetada.
Paljud inimesed võtavad lapsi nagu enesestmõistetavaid olendeid, kes lihtsalt on maailmas olemas, kuid ei mõisteta seda, kui palju on vaja teha, et lapsest kasvaks täisväärtuslik ja õigeid väärtushinnanguid omav inimene.
KASUTATUD KIRJANDUS.
Intervjuu Pärnu turvakodu ”Oliver” juhataja Tõnu Poopuuga.
“Eestimaa laps ja perekond.” Tln.1993
“Sotsiaaltöö küsimusi” Tln. 1992 Eesti Vabariigi Sotsiaalabi Arenduskeskus .
“Lastekaitse muutuvas ühiskonnas” Tallinna Pedagoogika Ülikool Tln. 1996
“Sotsiaaltöö”5/1997
“Sotsiaaltöö teooria ja praktika” Eesti Sotsiaaltöötajate Koondis Lääneriikides Tartu 1995
Vimmsaare, Urve . Seksuaalse ahistamise ohvrid vaikivad (pikem sõnum) Sõnumileht (1997/Apr/26), lk 7