Naljandid ja anekdoodid (0)

NALJANDID  JA ANEKDOODID 
 
Naljandid  ja  anekdoodid  on  koomilised   rahvajutud .  Sõna   koomiline   on  siin  kasutatud  tähistamaks 
ligikaudu kõike seda, mis teeb  nalja , paneb  naerma , kuulub mõiste “huumor” alla. 
Huumor  ja  nali  on  lahutamatult  seotud  naeruga.  Kuid  nende  piirid  pole  kattuvad.  Naer  on  ühest 
küljest  laiem:  on  olemas  nt.  “närvinaerud”  —  hüsteeriline  naer,  kõdinaer,  naerugaasi-naer,  naer, 
mida kutsutakse esile teatud  ajupiirkondade  elektrilise ärritamisega. Inimene võib naerda ka lihtsalt 
rõõmust  või  elujõudude  küllusest.  Naer  kui  viisakusnaer  või  “kaameranaer”  kuuluvad  lihtsalt 
etiketti.  Teisalt  on naljaga külgnevaid nähtusi, nagu  vaimukus ,  iroonia ,  sarkasm , mis ei tarvitse esile 
kutsuda välist naerureaktsiooni.   
 
Nalja  suhteid kirjanduse ja muu folklooriga 
 
Folkloorne   rahvajutt   eristub  siis  kõigepealt  mittefolkloorsest  jutust,  nt.  Mark  Twaini  või   Eduard  
Vilde humoreskidest, kuigi  folkloori  ja autoriloomingu vahe pole ajaloolises plaanis kaugeltki alati 
selge.  Nagu  üldiselt,  nii  ka  huumori  plaanis,  on  see  väga   tinglik   nt.  Ida  kirjanduste  ja  folkloori 
vahel. Ka Giovanni  Boccaccio  “Decameron” (1351), suur osa Saksa 15.–16. saj. nn. linnakirjanduse 
ainetest, nt. Hans Sachsi ( 1494 -1576) loomingust, Rudolf  Erich  Raspe ( 1786 )  ja Gottfried August 
Bürgeri  (1786–88)  Münchhauseni-raamatud,  G.  O.  Marbachi   rahvaraamat   kilplastest  (1838)  ja 
sellele  toetuv  Fr. R. Kreutzwaldi teos “Kilplaste imevärklikud, väga kentsakad, maailmas kuulmata 
ja  tänini  veel  üleskirjutamata  jutud  ja  teod”  (1857),  Charles  de  Costeri  “Legend  Ulenspiegelist” 
(1868)  jpt.  —  kõik  kasutavad  folkloorseid  naljamotiive  ja  on  teisalt   omalt   poolt  võimendanud 
vastavat folkloorset traditsiooni. Mitme viimase sajandi jooksul on ka paljude rahvaste ajalehed ja 
-kirjad ning kalendrid avaldanud oma  sabades  tohutu hulga mitmesuguseid lühinalju, mille autorsus 
/ folkloorsus on tänini välja selgitamata. 
Naljand   eristub  samuti folkloorsest naljast, mis pole jutu-, vaid laulu-, ütluse- või keerdküsimuse-
vormiline.  Vist  iga rahva  folkloor  on tootnud hulgaliselt nn. lorilaule või mitmesuguseid paroodiaid 
(nt. selle, mis lõpeb värssidega: .../Põleb  kuusk  ja põleb tuba, / lapsed rõõmsalt leekides. / Kuulge, 
kuulge,  tuleb  juba  /  laste  sõber  pritsumees!).  Naljategemine  kuulub  ka  retooriliste 
põhifunktsioonide  hulka  ja  naljamõõde  osaleb  regulaarselt  kõnekäändudes,  fraasides,  slängi-
väljendites,  vahel  väga  esileküündivalt  ja  jõuliselt  (nt.  Edeneb  nagu   koeral   sibulasöömine;  Hädas 
nagu  koer  keskmise  julga  peal  või  Tule  peale,  imik!,  st.   Come   on,  baby!  parodeeriv  otsetõlge). 
Paradoks ,  oksüümoron,  kalambuur,   absurd   —  need  nähtused  asuvad  eriti  tunnuslikult   retoorika  
(troopide) ja nalja puutealal. 
Naljad   tavatsevad  kududa  ainetest,  milles  pole  sisuliselt  mingit  korrapära,  ka  mitmesuguseid 
üldistav-aforistlikke  mustreid , mis samuti ei kuulu tegelikult enam jutustavasse ≡anri. Nagu paljud 
muudki   folkloorsed  kompositsioonid,  on   needki   tihti  üles  ehitatud  kolmarvule.  Paar  näidet 
sotsialismiaegsest repertuaarist: 
•  Enne  revolutsiooni  oli  tšuktšidel  kaks   tunnet   —  näljatunne  ja  külmatunne.  Nüüd  on  neil  kolm 
tunnet — näljatunne, külmatunne ja sügav tänutunne Kommunistliku Partei vastu 
•  Nõukogude korra kolm ajaloolist võitu: vähevõitu, kallivõitu ja sitavõitu 
•  Jumal  lõi  kolm  omadust:  aususe,  mõistuse  ja  parteilisuse,  ent  kellelegi  ei  andnud  ta  enam  kui 
kaks omadust. Nii et kui inimene on tark ja aus, pole ta parteilane. Kui ta on aus ja parteilane, 
siis pole ta tark. Kui ta aga on tark ja parteilane, siis pole ta aus. 
Keerdküsimused,  mida  geneetiliselt  võib  pidada  mõistatus≡anri perifeerseks, hilistekkeliseks osaks, on 
naljakad  nii  tunnuslikult,  et  neid  liigitataksegi  pigem  naljade  kui  mõistatuste  hulka.  Keerdküsimused 
sarnanevad  tõepoolest  juttudega  ja  erinevad  tavamõistatustest  selle  poolest,  et  nad  on  omalaadsed 
“pausiga monoloogid”, kus küsija on ise ka vastajaks, mitte ei jaga neid rolle eri osaliste vahel. 
Jutuvormi  piir  ütlus-  ja  küsimus-vastus- vormiga   on  kohati  üldse  üsna  tinglik.  Vellerismid,  mis 
samuti on tunnuslikult orienteeritud naljale ja ka tekstitüübi poolest on saatelausega monoloogid, st. 
tegelikult  lühinarratiivid  (Mida  kõike  inimesed  raha  eest  valmis ei tee, ütles vanamutt, kui  neegrit  
 
1 
nägi), loetakse kummatigi enamasti ütluste eriliigiks. 
Üldistav-aforistlik  vinjett  võib olla pealistatud näiteks küsimusega ja seeläbi muudetud formaalselt 
keerdküsimuseks: 
•  Mis vahe on diplomaadil ja naisel? — Kui  diplomaat  ütleb "jah", siis tähendab see 'võib-olla';     
kui diplomaat ütleb "võib-olla", siis tähendab see 'ei'; kui diplomaat ütleb "ei", siis pole ta mingi 
diplomaat.  Kui  naine  ütleb  "ei",  siis  tähendab  see  'võib-olla';  kui  naine  ütleb  "võib-olla",  siis 
tähendab see 'jah'; kui naine ütleb "jah", siis pole ta mingi naine. 
Kolmarvuline  jada  vm.  sümmeetrilis-loogiline   ornament   võib  olla  peidetud  minimaalsesse 
monoloogilisse, dialoogilisse vm. faabulakoorde: 
•  Jänki  räägib:  “Ma  olen  oma  pojale  kolm  korda  500  dollarit  kinkinud:  esimene  kord,  et  ta  ei 
hakkaks   suitsetama,  teine  kord,  et  ta  jätaks  suitsetamise  maha,  ja  kolmas  kord,  et  ta  loobuks 
ajamast seda möga, et jätab suitsetamise maha.” 
•   Rabi ,  kes  tegutses  ka  kohtunikuna,  lahendas  külameeste  tüliasja.  Ta  kuulas  ühe  poole  seletuse 
ära  ja  ütles:  “Jah,  sul  on  õigus.”  Siis  esitas  oma  versiooni  teine  pool.  “Jah,”  ütles  rabi,  “ka 
sinul on õigus.” Rabi naine, kes  juttu  pealt  kuulis , imestas: “Kuidas saab olla nii, et mõlemal on 
korraga õigus!” — “Jah, tõepoolest, ka sinul on õigus,” ütles rabi. 
•  Hod≡a  Nasreddin  ei  viitsinud  mošees  jumalateenistust  pidada  ja  küsis   rahvalt :  “Kas  te  teate, 
mis ma teile täna tahan rääkida?” Inimesed ütlesid, et ei tea. “Kui te nii  rumalad  olete, siis ma 
ei  räägigi  teile!”  ütles  mulla.  Järgmisel  pühapäeval  esitas  mulla  sama  küsimuse.  Rahvas  oli 
seekord  kokku leppinud vastata, et teavad küll. Seepeale  kostis  mulla: “Kui te  nagunii  teate, siis 
polegi mul vaja enam üle  korrata .” Kolmandal korral leppisid inimesed kokku, et ühed ütlevad, 
et on, teised aga, et ei ole. “Las siis need, kes teavad, räägivad neile, kes ei tea,” ütles mulla ja 
jättis jälle jutluse pidamata. 
Samal  viisil  võib  dialoogiliseks  lühijutuks  vormida  ka  keerdküsimuse.  Nõukogudeaegses   pilas   oli 
näiteks  rahvusvaheliselt  levinud  nn.   Armeenia   raadio  mall,  ühtaegu  motiivisari  ja  vormivõte.  Kui 
näiteks  Nikita  Hruštšov  käivitas  1960-ndate  alul  odavate  ebakvaliteetsete  väikekorterite  massilise 
ehitamise,  reageeris  rahvasuu  sellele  naljaga:  Armeenia  raadiolt  küsitakse:  mis  erinevus  on 
tavalistel ja väikekortereis kasutatavail ööpottidel? Armeenia raadio vastab: ainus vahe on selles, 
et väikekorterites kasutatavail pottidel on  sang  sissepoole. See üksus võib aga suurepäraselt toime 
tulla  Armeenia  raadiotagi,  st.  käibida  tavalise  keerdküsimusena.   Enamgi   veel,  kui  vastus  on  juba 
omaette  naljana igati konditsioonis, võib ka liigne küsimuskomponent ära jääda. Võidakse alustada 
küsimusega: Kas tead, kuidas on  kass  leedu keeles? Võidakse aga ka öelda lihtsalt: Kass on leedu 
keeles “kurnäuskas” — ja nali on tehtud, kuigi selle vormitüüpi on raske määrata. 
Kuidas  iseloomustada  naljandi  suhet  teiste  rahvajutuliikidega?  Kui  jätta  mängust  välja  maailma 
asjade  teket  ja  päritolu  seletava  erifunktsiooniga  liigid  nagu  müüt  või   muistend ,  siis  võib   laias  
laastus öelda, et juttu, ta konflikti ja lõpplahendust kannab ikka mingi väärtus. Tegelane, kes seda 
väärtust omab, pärib jutu lõpul see- või teistsuguse võidu, saab preemia, kes ei oma, saab kaotuse ja 
karistuse osaliseks. Selle kandva väärtuse plaanis jagunevad rahvajutud kaheks: imemuinasjuttudes 
ja  legendilaadilistes  muinasjuttudes  on  selleks  selekteerivaks  põhiväärtuseks  voorus  (vahe 
moraalse  hea/kurja  vahel),  loomamuinasjuttudes,   juttudes   rumalast  kuradist  ja  naljandites  on 
selekteerivaks  väärtuseks  intellekt  (vahe   tarkuse /lolluse  vahel),  novellilaadilistes  juttudes  võivad 
töötada mõlemad. Lisaks on juttudes olemas "mootor", määrav jõud, mis sündmusi põhjustab ja 
konfliktidele lahendusi annab. Rahvajutte on tavatsetud liigitada ka selle järgi, kas neis toimub või 
ei  toimu  midagi  üleloomulikku.   Selgub ,  et  kandva  väärtuse  plaanis  ja  üleloomulikkuse  plaanis 
tekkivad põhijaotused langevad kokku. Mitte-üleloomulikes juttudes on võitja / kaotaja ja väärtuse 
omaja  /  mitteomaja  üldreeglina  sama  ja  intellekt  on  niihästi  väärtuse  kui  ka  mootori  funktsioonis. 
Imejuttudes  ja  legendilaadilistes  juttudes  on  voorusliku  võitja  (/ebavoorusliku  kaotaja)  roll  ja 
mootori ( abistaja ,  otsustaja , hindaja/kahjuri, karistaja) roll eri  tegelaskujude  kanda. 
Niisiis  koonduvad imejutud ja legendilaadilised jutud mitme tunnuse poolest omaette rühma ja kõik 
ülejäänud  omaette.  Vanem  jutustavat   laadi   naljand  on  üldiselt  paljuski  lähedasem  loomajuttudele, 
novellidele või rumala  kuradi  juttudele kui mõnele kaasaegsele anekdoodile. 
 
2 
Liigitusi, termineid ja  teooriaid  
 
Uurijad   on  tänini  hädas  nalja  vormide  tuvastamise  ja  termineerimise  ning  naljanähtuste 
liigendamisega.  Eesti  keeles  on  nali  viimasel  ajal  taas  tõusnud  termini  ausse,  sest  eesti  keel  elab 
praegu  inglise  keele  tugeva  mõju  all  ja  inglise  üldtermin  nalja  (eriti  sõnalise  lühinalja)  kohta  on 
joke.   Viimasega   suuresti  sünonüümne  on  praktikas  huumor  (humour),  mis  siiski  tähistab  pigem 
nalja  kui  nähtust,  mitte  niivõrd  nalja  kui  “pala”.  Nõukogude   esteetikas   vastas  sellele  üldtermin 
koomiline (êîìè÷åñêîå). 
Eriti  esteetikutest  uurijad  on  nalja  püüdnud  jagada  ka  ta  esteetilise  taseme  järgi  peeneks  või 
“kõrgeks”  ja  jämedaks  või  “madalaks”;  folkloorsed  naljavormid  on  sel  juhul  tavaliselt  surutud 
jämekoomika rubriiki. Teises lõikes on nalja püütud jagada ta teravuse / leebuse järgi: nõukogude 
teoorias  nt. tähendas huumor üheselt leebet, “mittevõitlevat”  naeru , talle vastandus  satiir  kui  terav  
ja  “võitlev”  naer.  See  jaotus  oli  ühtlasi  väärtusjaotus:   satiiri ,  eriti  nn.  sotsiaalset  satiiri  hinnati 
märksa  kõrgemaks  kui   huumorit ,  sest  marksistliku  teooria  jaoks  olid  paljud  vaimse  kultuuri 
nähtused eelkõige klassivõitluse relvad. See määrang polegi folkloorse nalja kohta iseendast üldsegi 
mitte vale, sest see nali on tõesti sihtinud ja sihib meeleldi oma  pila  kõigi härrade, ülemuste, juhtide, 
poliitikute  jts.  vastu  ning  L.  Lombardi-Satriani  on  nimetanud  folkloori   tervikuna   “vastuvaidlemis-
kultuuriks ”  (the  culture  of  contestation),  mis  vastandas  end  kõrgkihtide  ametlikule   kultuurile . 
Muidugi  transponeeris  nõukogude  teooria  selle  kõik  puhtalt  minevikku  ja/või  teistele 
formatsioonidele ja keeldus kategooriliselt tunnistamast seda, et nõukogude re≡iim ise oli poliitiliste 
anekdootide ammendamatu allikas ja inspiraator. 
Folkloorses naljas eristub välja kaks ajaloolist kihti, mis esindavad ühtlasi kaht struktuuritüüpi: 
1)  vanem,  keskeltläbi  ka  pikem  jutustav  puändita  nali,  mida  eesti  keeles  tavatsetakse  kutsuda 
naljandiks (vrd. soome kasku, saksa der Schwank); 
2)  uuem , reeglina lühike (tihti ka lühidialoogi, ütluse või keerdküsimuse vormis) puändiga lõppev 
nali, mida eesti keeles tavatsetakse kutsuda anekdoodiks (vrd. soome vitsi, saksa der  Witz ; saksa die 
Anekdote on eesti anekdoodist sootuks erineva tähendusega, märkides eelkõige naljalugusid tuntud 
isikute kohta). 
Inglis - ja venekeelses  terminoloogias  neid kihte kuigi selgelt ei eristata. 
Puänt  (ingl.  punch-line)  on  “naerukoht”  anekdoodi  lõpul.  Anekdoodi  headust  hinnataksegi  õieti 
naeruplahvatuse  tugevuse  järgi,  mille  ta  suudab  esile  kutsuda.  Naljandil  ja  anekdoodil  on  seega 
põhimõtteline vahe: naljand põhineb sündmustiku kaasanautimisel ja sama juttu kestab kuulata ka 
korduvalt.  Anekdoot  põhineb  uudsusel  ja  üllatusel  ning  teda  saab  tõeliselt  nautida  vaid 
esmakuulmisel.  Kui  selgub,  et  enamik  kuulajaid  anekdooti  juba  teavad,  siis  selle  rääkimisest 
tavaliselt loobutakse, kuna see kutsuks neis esile pettumustunde. 
 
Aristotelesest  tänini  on  filosoofia,  poeetika,  psühholoogia,  antropoloogia,   folkloristika   jt.  alade 
raames  püütud  välja  töötada  mitmesuguseid  üldteooriaid  huumori,  nalja  ja  naeru  kohta.  Kuid  üha 
enam  uurijaid  näib  jõudvat  veendumusele,  et  need  nähtused  on  nii  mitmepalgelised  ja 
paljuvormilised, et neid pole võimalik mahutada ühteainsasse koondteooriasse. Tuleb välja, et kõik 
senised  teooriad  ongi  osa-  ja/või  segateooriad,  mis  tegelikult  peavad  silmas  naljaaine  teatud 
konkreetseid  külgi:  nt.  osapooli  (rääkijat  ja  kuulajaid);  teksti  ennast,  selle  sisu ja struktuuri; teksti 
ümbitsevat  konkreetsemat  konteksti  või  laiemat  sotsiaal-majanduslikku,  kultuurilist,  ökoloogilist 
vm.  elutegelikkust.  St.  senised  huumoriteooriad  pole  ei  ammendavad  ega  ka  üksteist  välistavad ja 
eitavad,  vaid  rõhutavad  pigem  huumori  eri   aspekte ,  mis  igas  konkreetses  ilmingus  üksteisest  läbi 
jooksevad. 
Kõige sagedamini tavatsetakse huumoriteooriaid või -kontseptsioone jagada laias plaanis kolmeks: 
1) nn. vastuolu- e. kokkusobimatus- e. inkongruentsiteooriad, kus rõhk on pandud naerdava objekti 
enda  objektiivseile  kongnitiivsetele  omadustele,  mitte  aga  osalejaile,  nalja  emotsionaalseile  vm. 
psüühilistele efektidele vmt.; 
2) nn. kriitika- e. halvustamis- e. üleolekuteooriad, mille järgi huumor on nimetatud hinnanguliste 
ja/või emotsionaalsete suhtumuste  kandjaks ;