Juhan Viiding "Elulootus" luulekogu analüüs (0)

Luulekogu analüüs
Juhan Viiding
„ Elulootus “
Sinu Nimi
Luuletajast
Juhan Viiding (kirjanikunimi Jüri Üdi ; 1. juuni 1948 – 21. veebruar 1995) oli eesti poeet, näitleja ja lavastaja .
Viiding sündis Tallinnas kirjanik Paul Viidingu pere neljanda lapsena. Ta oli intellektuaalselt varaküps ja rahutu nooruk, mis väljendub näiteks selles, et poisi haridustee kulges kuues erinevas üldhariduslikus koolis. Pärast keskhariduse omandamist Tallinna 6. Töölisnoorte Keskkoolis jätkas (1968–1972) õpinguid Tallinna Riiklikus Konservatooriumis lavakunsti erialal. Seejärel asus ta tööle näitlejana Draamateatrisse. Juhan Viiding oli edukas näitleja - tema oskus luulet hingeliselt väljendada tegi temast legendi laval. Juhan Viiding abiellus Riina Kiisaga 20. märtsil 1972. Täpselt kaks aastat hiljem sündis tütar Elo. Juhan Viiding lõpetas oma elu enesetapuga.
Luuletusi on ta pidevamalt hakanud kirjutama 1965. aastast. Alates 1973. aasta algusest kuulus ta ka Kirjanike Liitu. Juhan Viidingu luule jaguneb kahte perioodi:
Esimesel perioodil oli ta pseudonüümiks Jüri Üdi. Jüri Üdi nime all avaldati esimesed luuletused 1968. aastal ajakirjas “Looming”. Kuulsust kogus ta ka luulekogu “Närvitrükk” tegemisel koos kolme teise tema põlvkonna luuletajaga. Sellele järgnesid juba tema üksikkogud “Aastalaat”, “Detsember” (mõlemad 1971 ), “Käekäik” (1973), “Selges Eesti keeles” (1974) ning “ Armastuskirjad ” (1975). 
Teise perioodi alguseks peetakse tinglikult 1977. aastat, kui luuletaja esimest korda oma pärisnime all luuletusi avaldas - Jüri Üdi kadus eesti luulemaastikult ja saabus uus luuletaja - Juhan Viiding. 1978. aastal ilmus kogumik Jüri Üdi parimate paladega. Viidingul ilmus lisaks “Ma olin Jüri Üdi”-le (1978) veel kolm kogumikku: “Elulootus” (1980), “ Tänan ja palun” (1983) ning “Osa” (1991). Kogumikus " Elulootus" ilmnevad selged viited enesetapule. Tema loomingu tippaeg oli seitsme- ja kaheksakümnendad.
Juhan Viiding on kirjutanud ka näidendeid ("Olevused"), filmistsenaariume ("Nipernaadi") ning esinenud lauljana (ansamblis "Amor Trio") 
Juhan Viiding on saanud ka mitmeid tunnustusi:

• 1977 – Ants Lauteri nimeline näitlejapreemia,
  
• 1980 – Eesti NSV teeneline kunstnik,
  
• 1983 – Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia,
  
• 1985 – Juhan Liivi luuleauhind.
  

Luulekogu „Elulootus“ kirjutas Viiding oma luuletajakarjääri lõpu poole (1980). Selles luulekogus ilmnevad juba selged viited enesetapule.
Juhan Viiding
Riimianalüüs
Lõppriim: Ma mustas öös näen valget laululindu, - lk 7
kes vahel lendab südameks mu rindu.
Algusriimi ja siseriimi ei leidnud.
Lausriim: oli õitest kirendav aas – lk 46
ja usun et tuleb taas
aga nüüd on lehedki maas
aga nüüd on lehedki maas
Paarisriim: Mu meeskolleeg siis silma vaatas mul – lk 37
ja ütles nii: kas on ka teada sul,
kas sa ka tead, kas sina seda tead
et see ei pidand tähendama head
Süliriim: Süliriimi ma ei leidnud, aga leidsin süliriimile sarnase riimiga stroofi (lk 11) :
Suule sulanud vaikusevaha. – a
Sinu silmadeküünlaid, - b
nendelt nõrguvaid vahatilku, - c
leeke värelevaid - b
vaatan jälle. Ja vaatan maha. – a
Ristriim: Ristriimi esines selles luulekogus kõige rohkem.
See neil enam ei vehi. – lk 31
Nemad on ruunatud.
Palju armetuid kehi
vorstiks on suunatud.
Veel nt lk 30; 52.
Meesriim: sinu vanemad tol õhtul olid maal – lk 38
teie linnamaja sinu päralt jäi
oli tantsimiseks alumine saal
ja su lause mällu kummitama jäi:
Naisriim: Lõuna-Eesti noored mehed – lk 9
vanas vanematekodus.
õuepuudel laiad lehed.
ainult mind ei ole kodus.
Libisev riim: See neil enam ei vehi. – lk 31
Nemad on ruunatud.
Palju armetuid kehi
vorstiks on suunatud.
Täisriim: (raha – maha) – lk 33
(nigu – tigu) – lk 32
(turja – kurja) – lk 31
Irdriim: (käsud – pääsud) – lk 23
(serval – kõrval) – lk 5
Kujundianalüüs
Epiteet: 1) kristallselge hommiku – lk 41
2) üksainus täht – lk 33
3) piiritu krunt – lk 30
4) sidumata haavad – lk 27
5) väikesed poisid – lk 24
6) sügavaimas unes – lk 48
7) sammeldund verandal – lk 45
8) õnnelik lapsepõli – lk 42
9) valget ööd – lk 38
10) pimedasse õue – lk 58
Isikustamine: 1) su mõte hingab – lk 25
2) varblane vannub kurja – lk 31
3) tuuled undavad – lk 46
4) minult küsivad mu meeled – lk 52
5) kui ajavaim nad tõmbas sõnasõtta – lk 23
Võrdlus: 1) kas tõuseb ta kui päikene ? – lk 32
2) näen, et vastuolu minus on nii suur, nagu kogu inimlik kultuur. – lk 11
Metafoor : 1) Suule sulanud vaikusevaha. – lk 11
Sinu silmadeküünlaid,
nendekt nõrguvaid vahatilku,
Hüperbool: 1) nii et on tuhat aastat häbi – lk 32
Oksüümoron: 1) ja olles suur või väikene – lk 32
Anafoor: 1) ja soojad õhtud eluhetkeks seiskan, - lk 20
ja oma hinge valge lipu heiskan
2) veel tulemata olid rehelised – lk 23
veel oli viljal vaja viimast võtta
Litootes - puudub
Epifoor: 1) See on midagi teise kohta. – lk 42
Raske öelda on teise kohta
2) Ma mustas öös näen valget laululaeva, - lk 7
ta kohal lindu hoidmas seda laeva.
Refrään: 1) ja mulle meeldib see aeg, - lk 46
ja mulle meeldib see aeg
Retooriline küsimus: 1) Ma karjatan. Kas ise kuulen seda? – lk 59
2) Mis aimu on
meil elus olemisest? – lk 17
Retooriline hüüatus: 1) Oh miks ta küll mind tookord läbi nägi, - lk 18
2) Oo, kui raske on meie kliimas, - lk 30
Retooriline pöördumine: 1) Mida sa praegu teed – lk 42
2) mille Sina võiks omaks võtta – lk 42
Väljajätt e. ellips : 1) Mõrad.Augud.Õmblused. – lk 27
2) Rahad . Reisid. Kanapeed ja piibud. – lk 28
Loetud raamat. Harjumise triibud.
Stroofianalüüs
Selles luulekogus on nii mitmestroofilisi kui ka ühestroofilisi luuletusi. Enamus mitmestroofilisi luuletusi on nelja värsireaga (nt lk 30; 31; 33). Leidub ka luuletusi, kus stroofides on värsiridade arv erinev: (lk 12) - teises stroofis 7 värsirida , kolmandas stroofis 3 värsirida.
Teema

Lk 9 – Luuletaja räägib, kuidas on elu maal, et ka tema peaks või tahaks seal hetkel olla, kuid ta on linnas. Seal tunneb ta tühjust – ta nagu ei kuuluks sinna.

Lk 50 – Luuletaja meenutab oma kooli, mis asus Kose-Lükatil. Veel mainib ta seda, et sellest suurromaani pole mõtet kirjutada, küll aga luuletust.

Lk 23 – Luuletaja mõtleb seda, et kui me alles oleme noored, siis me ei märka kuidas aeg lendab, seni, kuni hetkeni, mil saame aru, et oleme vanaks elanud.

Lk 30 – Luuletaja ülistab selles luuletuses loodust. Ta räägib kui lähedane ja tähtis on tema jaoks loodus.

Lk 16 (1) – Luuletaja kirjutab siin surmast – see tuleb, aga me ei tea millal, samuti mainib ta seda, et me ei tea mis saab peale surma.

Lk 62 – Luuletaja tahab selle luuletusega öelda seda, et tihti me unistame suurelt ja tunneme , et et suured teod on ees. Kuid tihti alles hiljem mõistame, et meie tegemised on siin ilmas tühised.

Lk 33-35 – Luuletaja räägib selles luuletuses ühe kirjaniku elust, ning sealt tuleb välja, et see, mida me teistele anname on vähem, võrreldes sellega, mis tagasi saame – nii on tavaliselt kingituste ja heategudega.

Lk 38 -39 – Luuletaja räägib siin luuletuses tantsimisest, aga mina mõistan seda nii, et ükskõik, mis elu toob, tundub noorus ja esimene armastus alati ilusana. Luuletaja räägib, et kui elu tundub kibe, siis see õhtu on ikka meeles väga ilusana.

Lk 46 – Luuletaja räägib, et kõik oli ilus – „oli õitest kirendav aas“, kuid hetkel on kõik tume ja sünge, kuid ta ütleb, et see aeg tuleb taas. Arvan, et luuletaja tahtis öelda, et igale mõõnale järgneb tõus.
Luuletustest
Lemmik luuletus – (lk 33-35) „ Ballaad inimestest ja rahast“, mis jätkub luuletusega „Ballaad inimestest ja frakkidest“. See luuletus meeldis mulle enim, sest see on riimuv – seda on hea lugeda. See räägib see ühe kirjaniku elust. Veel meeldis mulle see luuletus, sest sellel on hea peamõte – see, mida me teistele anname on siiski vähem võrreldes sellega, mis tagasi saad.
Luuletus, millest aru ei saanud – (lk 29) „Raske aeg“. Ma ei saa aru, mida tahab luuletaja selle luuletusega öelda või, mida ta mõtleb. Jääb minu jaoks täiesti arusaamatuks.
Kõige kurvem / nukram / traagilisem luuletus – (lk 10) „Kõrged, kummalised“. See luuletus tundus mulle kõige süngema, nukrama meeleoluga. Ta kirjutab linnast kui mahajäetud kohast, kus tunneb ennast üksiku hingena.
Kõige lõbusam / rõõmsam luuletus – (lk 36) „Kartuliõis“. See on mõeldud küll esitamiseks lauluna, aga valisin selle, sest selle luuletuse sõnad on lõbusad ja kaasakiskuvad.
Luuletus pühendusega sõbrale – (lk 30) „Eluaeg olen tahtnud õue“. Valisin selle luuletuse pühendusega Mikule. Tean, et ka temab peab loodusest väga lugu ja veedab aega pigem õues kui toas.
Kasutatud kirjandus

http://miksike.ee/documents/main/referaadid/juhan_viiding.ht m

http://hingetugi.onepagefree.com/?id=12989&onepagefree=a5d14b587de5e437c24b39723117553e

http://et.wikipedia.org/wiki/Juhan_Viiding