Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Lund oli maas". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
rehe, rehetare, kolli, kuulnud, pihus, ronis, maas, puha, kõndima, majas, tuppa, lähme, rotid, ilged, rehetuba, kola, liikuda, kill, kõllmööbliese rõivaste jm riputamiseks ehk nagi. KASAK Kasak oli valla- või mõisa käskjalg, sõnumite vahendaja. KOSJAD Kosjad olid noormehe (kosilase) vormilise abielunõusoleku hankimine mõrsja (neiu) vanemailt ja mõrsjalt, mis oli seotud kindla kombestikuga. MULK Mulkideks nimetati Mulgimaal (praegusel Viljandimaal) elavaid inimesi. VAKK Vakk on vanaaegne mahuühik, umbes 50 liitrit. 4 rehielamu Eestlaste traditsiooniline kodu ja elamispaik oli rehetare, omapärane pikk rõhtpalkseintega hoone, millel oli suur ja kõrge õlgkatus ning puudus korsten. Selline taluelamu kujunes välja juba 10.-11. sajandil. Rehetare tähtsamateks ruumideks olid pikka aega rehetuba ja rehealune. 18. sajandil ehitati rehetoale juurde kamber, küttekoldeta ruum, mida kasutati peamiselt panipaigana ja ainult soojal ajal eluruumina. Keskne ruum rehielamus oli köetav rehetuba, kuhu koondus kogu talupere elu.
» 9 «Ei midagi.»_ «Ei midagi! Vaata oma käsi ja vaata oma suud. Millega sa need ara määrisid?» «Ma ei tea, tädi.» «Aga mina tean. See on moos, vaat mis see on. Kümme korda olen ma sulle öelnud, et kui sa moosi rahule ei jäta, saad naha peale. Anna vits siia!» Vits juba tõusis. Seisukord oli meeleheitlik. «Oh! Vaata selja taha, tädi!» Vana daam pöördus kähku, kähmas seelikusaba pihku, et seda hädaohust päästa, ja samal hetkel andis poiss jalgadele valu, ronis üle kõrge plangu ning kadus selle taha. Tädi Polly seisis hetke hämmastunult ja hakkas siis tasa naerma. «Pagana poiss! Kas ma iial midagi ei õpi? Kas ei ole ta mulle küllalt niisu-guseid vempe mänginud, et peaksin teda juba läbi nägema! Kuid vanad narrid on kõige suuremad narrid. Öeldakse ju, et vana koer ei õpi enam uusi trikke. Aga, heldeke, tal on need ju iga päev uued, ja kuidas sa tead, mis tulemas on? Ta nagu teab, kui kaua ta mind piinata võib, enne
Päike ei paista, päike ei sära, kõik linnud väikesed lendavad ära Õues on külm, sääl lapsed ei mängi vara läheb pimedaks, vara poevad sängi. Vihma sajab rabinal, vihma nii palju, tuul on nii kuri, tuul on nii valju, rebib kõik lehed ja ulub: ,,Uhuu!" Käes on oktoober, see sügisekuu. Mardipäeva ootel Kaks päeva juba Peeduke ja tema sõber Eeduke on ärevuses nõnda, ja leides hetke paraja, nad sosistavad salaja -- neil teoksil on vist mõnda. Nad askeldavad rehe all sääl kolikasti lähedal, kus valgust üsna vähe. Sääl Peedu takutuusti soeb ja Eedu mingit salmi loeb, et see jääks hästi pähe. Neil on sääl keppe, kantsikuid ja riideid veidraid, pentsikuid ning mütsi küljes sarvi. Kui Eedu salmi pähe saab, siis papist valmis meisterdab veel imeuhke larvi. Ma arvan küll, et aimate ja väga hästi taipate, et milleks kõik need jandid sest polegi vist seda last, kes arvata ei oskaks vast, et nad on mardisandid. Kui mardiõhtul tõuseb kuu
VIIES VAATUS________________________________________________________________28 OSALISED: TAMMARU PEREMEES, TAMMARU PERENAINE, nende poeg MARGUS, nende kasutütred TIINA ja MARI, VANAEMA, sulased JAANUS ja MÄRT. Külarahvas, tüdrukud, poisid, karjalapsed, lapsed. AEG: XIX aastasaja algus. Esimese ja teise vaatuse vahel on kümme, neljanda ja viienda vahel viis aastat. 1 ESIMENE VAATUS Must ja nõgine rehetare. Ahjus hõõgub tuli ja punetab sealt seinte peale. Ahju ees savik (müüritud iste), kolde köhal ahela otsas pada. Ahju kõrval pink, kartsas ja vanaema voodi. Teisel pool vastasnurgas uhmripakk, leivalabidas, ahjuluud ja muu koli, seinas soone peal kinni- ja lahtilükatav uks, pulk ees, ja all nurga sees kassiauk. Ukse peal lahtine laud, mille kaudu valgust sisse ja suitsu välja võib lasta; ukse kõrval sulase voodi. Tagaseinas väike sagarate peal käiv uks, lingi asemel köieots
. muide ma olen nüüd klassi vanem mitte sina !" " Hey kuule ära ülbitse , või saad molli!" "Oi vaat kes nüüd möliseb ..ettevaatust mul on turvames olemas." Tema turvamees oli meie klassi vanim ja lollim poiss Mikk. "Oi tsau Mikuke , muide su isa helistas mulle ja ütles et sa ruttu koju tuleksid ning plikadest eemale hoiaksid!" "Päriselt vä .. ok ma siis lähen nüüd .Tsau Kaire". (Mikk) "Kuule kas sul on turvamees seal laua alla ?"(Kaire) "Ei see on mu sõbranna !" Kerli ronis laua alt välja ise punane kui tomat. (tegelt isegi tomat kadestaks teda) "Oi Kerli , pole ammu näinud , ma mäletan sind kui sa veel oli siuke barbie ning sul oli suur mädavistrik nina otsas ..ha-ha-haa." (Kaire) "Mii..da., ma ei tunne sind ..mida..issand.sina .." kokutas Kerli. "Te olete nagu kaks titte , igatahes mina lähen byebye !" (Kaire) Miiida , see bitch sõimas mind titeks..nh ma saan aru et Kerli kui mina ???? Kui ma koju läksin oli mu tuju nii nullis
seinal rippus, kuid Isand ei pannud seda tähelegi. Norgus päi astus ta ukse juurde. Väljas oli valgemaks läinud. Lahtise ukse kaudu paistis müür ja peen torn ning selle taga roheline taevas. Otse Popi nina ees sulges Isand ukse. Ta kuulis, kuis Isand aeglaselt üle õue läks, värava lukust lahti keeras ja jälle lukustas. Siis jäi kõik vait. Popi seisis mõne hetke kinnise ukse taga, pea viltu, üks kõrv pahupidi, ja kuulatas. Kuid ta ei kuulnud enam midagi. Siis pöördus ta tagasi. Ta ei too täna liha, mõtles ta pettunult. Juba mitu päeva pole ta toonud. Kuid miks ta ei too? Tal oleks see nii kerge. Ta tegi paar ringi ilma mingi otstarbeta toas. Ta küüned käisid kripa-krõpa ruudulisel põrandal. Ta pikk händ ja terav nina jooksid peaaegu maad mööda. Oli veel nii pime, et ta komistas ja oma kõveraid põlvi vastu asju lõi. Tundus vana naha ja mööbli lõhna. Aga peale selle tundus veel
Popi jooksis ta ees turukorvi juurde, mis seinal rippus, kuid Isand ei pannud seda tähelegi. Norgus päi astus ta ukse juurde. Väljas oli valgemaks läinud. Lahtise ukse kaudu paistis müür ja peen torn ning selle taga roheline taevas. Otse Popi nina ees sulges Isand ukse. Ta kuulis, kuis Isand aeglaselt üle õue läks, värava lukust lahti keeras ja jälle lukustas. Siis jäi kõik vait. Popi seisis mõne hetke kinnise ukse taga, pea viltu, üks kõrv pahupidi, ja kuulatas. Kuid ta ei kuulnud enam midagi. Siis pöördus ta tagasi. Ta ei too täna liha, mõtles ta pettunult. Juba mitu päeva pole ta toonud. Kuid miks ta ei too? Tal oleks see nii kerge. Ta tegi paar ringi ilma mingi otstarbeta toas. Ta küüned käisid kripa-krõpa ruudulisel põrandal. Ta pikk händ ja terav nina jooksid peaaegu maad mööda. Oli veel nii pime, et ta komistas ja oma kõveraid põlvi vastu asju lõi. Tundus vana naha ja mööbli lõhna. Aga peale selle tundus veel kõikjal
"Ma kohe kutsun ta" ütles Grete. "Ei, ma parem lähen taharuumi!" ütlesin veidi solvunult. Ma läksin taharuumi ja seal oligi Kristiina. "Tere, Jasmiin, kuidas sul läheb?" küsis ta. "Väga halvasti, te vist pole Johni surmast teadlikud?" küsisin talt väga ettevaatlikult. "Mis Johni surmast? Kas ta on siis surnud?" küsis Kristiina imestunult. "Kahjuks küll. Mul on väga kahju! Muide, sellest ma tulingi sinuga rääkima. Ma tean seda sellepärast, et see kõik juhtus minu majas minu toas!" ütlesin endalegi üllatuseks. "Ka-ka-kas ta on siis surnud?!" küsis ta väga nördinult. "Jah!" vastasin talle. "Palun räägi, kuidas see suhtus," palus Kristiina. Ma jutustasin talle sellest pikalt ja laialt. Järsku muutus ta hingemine raskeks ja ta vajus põrandale. Ma katsusin ta pulssi, aga see ei töötanud. "Appi, appi, Kristiina ärka üles!" röökisin täiesti kõrgist. Greete jooksis taharuumi ja küsis: "Mis juhtus?! Ta märkas maas lamavat Kristiinat.
Ta kõndis rahulikult pingi poole, istus maha ning võttis välja oma märkmikku ja pastaka. Umbes viie minuti pärast astus klassi üks tütarlaps. Tal oli seljas must kleit, mis sobis kokku käekotiga tema käes, mis omakorda sobis kokku mustade kingadega.Tal olid blondid juuksed ja helesinised silmad. Tüdruk sammus Ethani poole, poiss aga kuulas muusikat sel hetkel kui neiu küsis tema käest:"Tervist, kas ma saaksin siia istuda?" poiss ei kuulnud aga midagi. Tüdruk koputas ettevaatlikult poisi õlale, seda tundes poiss lülitas enda MP3 välja ning vaatas ülespoole. Tal vaju suu lahti, kui ta tüdrukut nägi, noormees ei suutnud ühtki häält teha ega ka liigutada. See oli tüdruk fotolt. Tüdruk küsis ettevaatliku häälega:" Kas juhtus midagi?" "Ei... ei...ei midagi.Kas sa tahtsid midagi?" "Jah, ma küsisin, kas ma saaksin siia istuda?" lausus neiu osutades vabale istekohale Ethani kõrval.
Mõlemad te siia ei jää. Sina lähed Ma nagu aimasin, et mingi jama tuleb. Oh sa ja teed hommikuni aega parajaks. Võid kuradi raisk! Vana raisk ma ütlen! minna suure tee peale, või lähed paar ROLAND: Ega meil nüüd surmahäda ka ole. kilomeetrit jõge mööda alla, seal on Andke andeks. Võime kohe ära minna. Asi kitsesöögimaja, sinna mahub külili viskama, ei ole nii hull. katus peal ja puha, aga soovitan siiski olla OSVALD: Mine ära jah. Asi ei ole nii hull! liikumises. Mida sina tead. (Paus.) Hea küll, ehmatasin ROLAND: Laura? teid vist natukene. Ärge võtke südamesse. LAURA: Ma ei tea. Ma ei julge külmetada. Vahel kuhjub korraga liiga palju. Muidugi ei Äkki võiks Roland ka jääda? Me ei suuda ole midagi hullu. Kõik on hästi. Noh, head teineteiseta... aega siis
Ma olen Atla ja ma üritan sind elus hoida. Sa pead liikuma hakkama. Me peame su kõrgemale saama. Tõmba kopsud õhku täis ja astu välja arsfäärist välja. Ma ei jäta sind üksinda.'' Sel hetkel uksed avanesid ja ma sain sellest väikesest kuplist välja astuda. ''Me peame ta peidust välja saama. Aga sa pead mind usaldama.'' Ruum oli suur ja halvasti valgustatud. Minust eespool olid suured aknad. Koht nägi välja nagu suur bussipeatus. Istepingid olid igal pool ja kohvrid vedelesid maas. Endast paremal pool nägin ma ühte kambrit. See oli väike ja piisavalt suur, et üks inimene sinna sisse mahuks. Lähemale minnes ma lugesin selle kõrval olevat kirja. ''Elukamber. Kui sind on tabanud õnnetus siis pole hullu vaid ärkad lihtsalt siin.'' Ma olin natuke imestunud tehnoloogiast mida nägin. Kuidas sai midagi nii palju areneda ilma välismaailmaga kokku puutumata, kuid siis tuli reaalsus mulle pähe. Mulle meenus, et mingi olevus on kuskil ja iga hetk võib ta mind rünnata
OSVALD: Mis siis nüüd on? Kas mina küsin, kust te tulete, kuhu te lähete, miks te öösel hääletate, mille eest teid öösel autost maha tõsteti, sest siit ei keera ükski tee mujale ära, miks te kõnnite 4 kilomeetrit kõrvalist ja kinnikasvanud teed siia! Kuula hoolega. Mõlemad te siia ei jää. Sina lähed ja teed hommikuni aega parajaks. Võid minna suure tee peale, või lähed paar kilomeetrit jõge mööda alla, seal on kitsesöögimaja, sinna mahub külitsi viskama, katus peal ja puha, aga soovitan siiski olla liikumises. ROLAND: Laura? LAURA: Ma ei tea. Ma ei julge külmetuda. Äkki võiks Roland ka jääda? Me ei suuda teineteiseta... OSVALD: Ma saan kõigest aru, aga lõpetame selle jutu. Hommikul siis klaarime. Teeme kohvi ja ma saadan su sillani. ROLAND: Kui rahas on küsimus, siis ma maksan peavarju eest viietärnilise hinna. 4 5 OSVALD: Miks sa siis hääletad?
oli veel pime, ja Isand süütas küünla vasksel jalal. läks, värava lukust lahti keeras ja jälle lukustas. Siis jäi kõik vait. Ta ajas punase pihiku selga ja sinised püksid jalga, kõik see aeg kangesti Popi seisis mõne hetke kinnise ukse taga, pea viltu, üks kõrv pahupidi, ja köhides. Siis kängitses ta jalad ja tõmbas musta, maani ulatuva kuue selga. Kui ta kuulatas. Kuid ta ei kuulnud enam midagi. Siis pöördus ta tagasi. kingapandlaid sidus, tuli tal kõva läkastus. Ta ei too täna liha, mõtles ta pettunult. Juba mitu päeva pole ta toonud. Kuid Ta ohkas, võttis paela ümmarguste mustade helmestega ja hakkas neid miks ta ei too?. Tal oleks see nii kerge. näppude vahel veeretama, ise tasakesi huuli liigutades. Ta tegi paar ringi ilma mingi otstarbeta toas
oli veel pime, ja Isand süütas küünla vasksel jalal. läks, värava lukust lahti keeras ja jälle lukustas. Siis jäi kõik vait. Ta ajas punase pihiku selga ja sinised püksid jalga, kõik see aeg kangesti Popi seisis mõne hetke kinnise ukse taga, pea viltu, üks kõrv pahupidi, ja köhides. Siis kängitses ta jalad ja tõmbas musta, maani ulatuva kuue selga. Kui ta kuulatas. Kuid ta ei kuulnud enam midagi. Siis pöördus ta tagasi. kingapandlaid sidus, tuli tal kõva läkastus. Ta ei too täna liha, mõtles ta pettunult. Juba mitu päeva pole ta toonud. Kuid Ta ohkas, võttis paela ümmarguste mustade helmestega ja hakkas neid miks ta ei too?. Tal oleks see nii kerge. näppude vahel veeretama, ise tasakesi huuli liigutades. Ta tegi paar ringi ilma mingi otstarbeta toas
Tambeti isa, nimega Vahur, oli pikk 9 priske poiss, kelle määratuis liikmeis peitus niisama palju raudset jõudu kui tinast laiskust. Ta oli niisama tugev ja niisama laisk kui käru. Aga ta nahk oli õrnem kui karul, ja need loendamatud hoobid, mis ta laiskuse eest sai, tüütasid tema viimaks nõnda ara, et ta jalad selga võttis ja metsa pakku jooksis. Piiskopil oli tugevast sulasest kahju; ta vandus, maksku mis maksab, redu jälle kinni püüda. Ta saatiski sulased välja, ronis ise rammusa mära selga ja ratsutas metsa. Metsas eksis ta küll ära, kuid leidis truudusetu sulase tüvika, paksulehelise tamme varjul rahukalt puhkamast. «Küll ma su hellasti äratan,» urises piiskop, ronis mära seljast maha, tõstis piitsa -- tsiuh! «Hellasti» äratatud pahategija kargas kui nõelatult püsti ja nühkis aietades piitsaga puudutatud kohta. «Sa- pahareti sulane! Sa redu, kurjategija, mi-is? Sulased, siia, halloo! Vaat sulle, säh!»
setuka seljas -- olgu ta siis nii hea ratsutaja kui tahes. Seepärast oligi ta isa d'Artagnani kingitust vastu võttes nii sügavalt õhanud. Ta teadis, et see loom oli oma kakskümmend liivrit väärt. Kuid sõnadel, mis seda kingitust saatsid, ei olnud üldse hinda. «Mu poeg,» ütles gaskooni aadlik puhtas bearni murrakus, millest Henri IV kogu eluajal ei suutnud vabaneda, 8 «sellest on juba kolmteist aastat, kui see hobune sündis sinu isa majas ja on kogu selle aja siin mööda saatnud -- asjaolu, mis peaks ta sulle armsaks tegema. Ära müü teda iialgi, lase tal rahulikult ja auväärselt surra vanadusse. Kui sa temaga sõjakäigule lähed, siis ära nõua temalt liiga palju, nagu sa vanalt teenriltki ei nõuaks. Kui sul on au õukonda minna,» jätkas isa d'Artagnan, «milleks sulle muuseas annab õiguse kuulumine vanasse aadlisuguvõsasse, siis kanna väärikalt oma aadlikunime, mida sinu esivanemad on juba
Istub sedasi vaikides tunni, teise ja läheb. Seda nimetas ta ,,heade suhete säilitamiseks seltsimeestega" ja oli ilmne, et tal meie pool käimine ja istumine oli raske ning et ta käis ainult sellepärast, et pidas seda oma seltsimehelikuks kohuseks. Meie, õpetajad, kartsime teda. Isegi direktor kartis. Näete nüüd, meie õpetajad on mõtlev rahvas, äärmiselt korralik, kasvanud Turgenevi ja Stsedrini mõju all, ometi see inimene, kes käis alati kalosside ja vihmavarjuga, hoidis oma pihus gümnaasiumi tervelt viisteist aastat! Ja kas ainult gümnaasiumi? Kogu linna! Meie daamid ei korraldanud laupäeviti koduseid etendusi, kartes, et ta võib teda saada; ja vaimulikud ei usaldanud tema juuresolekul paastuajal liha süüa ja kaarte mängida. Sääraste inimeste mõjul nagu Belikov hakati viimase kümne-viieteistkümne aasst jooksul meie linnas kõike kartma, Hakati kartma kõvasti rääkida, , kirju saata, tutvusi sõlmida, raamatuid
de Clermonti ja Champagne'i marssali *? Kus jalgvärav, mille juures vastupaavst Benedictuse bullad puruks kisti * ja mille kaudu nende toojad pilkeks mitrasse ja kirikukuube ehituna tagasi läksid, et siis minna avalike patukahetse-jatena läbi Pariisi? Ja kus on suursaal oma kulla ja sinaga, oma teravkaarte ja raidkujudega, oma sammaste ja hiiglasuure võlviga, mis oli üleni nikerdusi täis? Ja kus on kuldtuba? Ja kivilõvi ukse ligidal, pea maas ja saba jalge vahel, nagu Saalomoni * trooni lõvid, alandlikus asendis, mis nii sobib jõule õigluse ees? Ja ilusad uksed? Ning ilusad aknad? Ja kaunimustrilised taotud rauad, mida nähes BiscornetteMl käed longu vajusid? Mis on meile jäetud kõige selle asemele, Gallia ajaloo, gooti kunsti asemele? Kunsti asemele Saint-Gervais' 10 portaali kohmaka arhitekti de Brosse'i * rasked, rusuvad võlvid; ajaloo asemel aga on meil
tõendasid trepilt kostvad sammud. Indrek katsus oma mõtteid koguda, kuid need olid nii laiali, et võimata oli neist ainustki tabada. Pealegi tuli poiss liiga ruttu tagasi ja ütles Indrekule: ,,Härra Maurus palub teid üles." Ja kui ta oli Indreku läbi koja sellest uksest sisse saatnud, kust ta praegu tuli, lisas ta juurde: ,,Trepist üles, pahemat kätt uks." Müts peos, ema kootud hall kalevine pikk palitu seljas, mille hõlmad nagu seelikusabad astumist takistasid, ronis Indrek mööda kitsast puutreppi üles. See kõik oli hoopis teisiti, kui ta oli väljas seistes endale kujutlenud. Liiga harilik, liiga igapäevane! Oli ainult üks asi, mis teda huvitas, liiatigi veel sedavõrt, et ta jäi isegi keset treppi seisatama. Ja ta oleks ehk kauemgi seisnud, kui ta poleks kuulnud ülal ukseavamist ja toatuhvlite põrandal lohistamist. Jah, muidu ta oleks võinud siin hulga aega seista ja nuusutada, nuusutada -- nii magusasti lõhnas kogu trepiruum.
KUUL No see on hea. Ai raisk, ei saa neid kuidagi kätte. Hullemad kui eestlased. NIKOLAI Kirburautaja on kirjas. Kirjutage alla, seltsimees Kuul. KUUL Ma ei oska kirjutada. NIKOLAI Kuidas ei oska? Teil on ju Hävituspataljoni liikme pilet. KUUL Et sellega siis kirjutan? NIKOLAI Jah, lollakas. Selle piletiga ei pea sa kellegi süüd tõestama ka. Selle piletiga võid kohe maha lasta. See pilet ongi elu võti ja sulepea, lollakas. Tuleb Miralda – Salmele süüa tooma. Näeb maas kette MIRALDA-MADONNA JEEDAS Taevakene, mis te tegite temaga? LUMI Mis me tegime? Koju lasime. Mine koju. Miralda minema 13 KUUL Ma olen teile väga tänulik, aga üks küsimus. NIKOLAI Palun. KUUL Kas ma võin oma peremehe keskmise tütre oma naiseks teha? NIKOLAI Mis küsimus see on? KUUL Et näitan piletit ja siis kohe? NIKOLAI Mis küsimus see on? KUUL No ta mulle meeldib. NIKOLAI
olla.Aga ometi, imelik küll ei öelnud Mary Poppins kogu õhtupooliku jooksul ühtegi kurja sõna. Tegelikult ei rääkinud ta peaaegu üldse.Ta näis olevat sügavas mõttes, ja kui nad talt midagi küsisid, vastas ta neile niisgusel toonil, nagu oleks ta kaugel ära. Lõpuks ei suutnud Michael seda enalm taluda. „Olge ometi pahane, Mary Poppins! Olge kordki jälle pahane! Te pole sugugi enda moodi. Mul on nii mure.“ Ja tõepoolest, ta südant vaevas mõtte, et Kirsipuude alleel majas number seitseteist on midagi tulemas, ehkki ta täpselt ei teadnud, mis nimelt, „Ära muretse, siis pole sul ka mure,“ nähvas mary poppins tõredalt oma tavalisel moel. Ja otsekohe läks Michaeli süda kergemaks. „Võib-olla on see ainult niisugune tunne,“ ütles ta Jane’ile. „Võib-olla on kõik korras ja ma ainult kujutan ette – mis sa arvad, Jane?“ „Võimalik küll,“ vastas Jane pikkamisi. Kuid ta mõtles pingsalt ja ta süda oli väga raske.Tuul muutus vastu
olla.Aga ometi, imelik küll ei öelnud Mary Poppins kogu õhtupooliku jooksul ühtegi kurja sõna. Tegelikult ei rääkinud ta peaaegu üldse.Ta näis olevat sügavas mõttes, ja kui nad talt midagi küsisid, vastas ta neile niisgusel toonil, nagu oleks ta kaugel ära. Lõpuks ei suutnud Michael seda enalm taluda. ,,Olge ometi pahane, Mary Poppins! Olge kordki jälle pahane! Te pole sugugi enda moodi. Mul on nii mure." Ja tõepoolest, ta südant vaevas mõtte, et Kirsipuude alleel majas number seitseteist on midagi tulemas, ehkki ta täpselt ei teadnud, mis nimelt, ,,Ära muretse, siis pole sul ka mure," nähvas mary poppins tõredalt oma tavalisel moel. Ja otsekohe läks Michaeli süda kergemaks. ,,Võib-olla on see ainult niisugune tunne," ütles ta Jane'ile. ,,Võib-olla on kõik korras ja ma ainult kujutan ette mis sa arvad, Jane?" ,,Võimalik küll," vastas Jane pikkamisi. Kuid ta mõtles pingsalt ja ta süda oli väga raske.Tuul muutus vastu
Mitte, et ma neile sõna otseses mõttes veel valu tahaksin juurde anda, sest paar aastat tagasi juhtus minuga hirmus õnnetus. Üks rumal autojuht sõitis lihtsalt minu käpakestest üle. Õnneks suutsin autoteelt koju roomata, kust mind kiiresti arstionu juurde viidi. Seal tehti minu käpad jälle traatide ja poltidega korda. Üks nooruk, kes küll kahjuks enam kodus ei ela, kuulub siia perekonda veel. See on kakskümmend ja üks aastat vana Tarmo. Temal on juba oma pruut ja puha. Aga ma ei kadesta teda, sest koos pruudiga sai ta ka ämma kaasa. Tarmot ma eriti tihti ei näe, aga kui juhtungi nägema, hellitab ta mind poolsurnuks ja selles suhtes pole tema pruutki parem. Vahel meenub mulle, kuidas ma alles kassipojana Tarmo voodi märjaks tegin. Nii kurja nägu pole ma enam elus näinud. Aga pole ju minu süü, et keegi liivakasti välja ei viitsinud viia. Tegelikult ma nii riukalik kass ei olegi kui teile ilmselt paistab
Neil oli kiire ja nad möödusid pidevalt veokitest. Veoautod jõudsid suurtükiväe positsioonidele. Suurtükid olid maasse kaevatud ja õhuvaatluse eest põõsastega maskeeritud. Nad tundsid keelel püssirohu maitset ja kuulsid laske laskude järel. Paulile oli rinne üks õudne keeris. Kui oled kaugel tema keskpunktist, nn. rahulikus vees, juba siis on tunda rinde imemisjõudu, mis ligi tõmbab, pikkamisi, möödapääsmatult, ilma et suudaksid vastuseisu osutada. Nad hakkasid kõndima. Eestpoolt oli kuulda hoiatusi: „Tähelepanu, vasakul sügav mürsulehter, ettevaatust!“ Tee oli pime ja kolonn jäi seisma, paar purukslastud vankrit olid teel ees. Paluti lõpetada suitsetamine. Nad olid jõudnud üsna kaevikute lähedale. Nad möödusid metsatukast ja juba oli rindelõik nende ees. Nad raiusid raudvaiad reeglipäraste vahedega maasse. Mõne tunni pärast olid nad tööga valmis. Aga neil oli veel aega veoautode saabumiseni. Enamik heitis pikali ja magas. Viimaks
Pisut hiljem oli Maie üksi õues olnud, kui värava taga kostus kisa ja värav lahti kästi teha. Maie siis avas värava ja nägi kahte uhket rüütlit ja hulk ratsamehi. Rüütlid astusid tuppa, noorem neist võttis Maie ümbert kinni, nimetas teda ilusaks, tahtis Maie nime teada ja talt vägisi musi saada. Maie aga oli ta käest lahti rebinud, jooksnud kõrvaltuppa ja peitnud end pimedasse salaurkasse kus oli ka Priidu. Kõik mis elutoas räägiti oli kuulda. Otsiti läbi kõik kohad majas, peale peidupaiga. Kui komtuur tahtis Priidu leidmiseni ema kinni siduda ja lossi sügavamasse kongi visata hüppas Priidu välja ja ütles, et võtke mind aga minu ema ärge puutuge. Komtuur lubas naisele, et su pojale tuleb karistus, kuid surema ta ei pea. Maie oli väga kurb ja nüüd Villu küsis, et kes see noor rüütel oli. Vastust teades läks Villu vihaseks, et isa on suremas, ise käib ta aga ilusaid tüdrukuid norimas.
Valgus tuli läbi klaas ukse kus oli näha naise varju, kes ennast riietab. Tüdruk aga haaras mehelt tugevalt käevarrest ja vedas mehe teisele poole kus oli koridor. Koridor oli pikk ja hämar, seal istus ka laua juures üks valge kuuega mees. Järsku jõudsid nad ukseni, kuhu tütarlaps koputas ja siis ukse lahti lükkas. Tuba oli väike ning soe. Ukse vastas oli kaetud aken tumeda riidega. Ukse kõrval oli kuusk ja kui mees kuuse vastu läks siis pudenesid okkad maas olnud ajalehele. Mees vaatas teisele poole ja seal oli suur voodi kus arvatavasti oli pool istuli see noormees Olle. Tüdruk ütles Ollele, et näed siin ta on lõpuks ja Olle vastas talle, et ta teab, ta ju lubas tulla. Mees oli nii mõnegi inimestest peaaegu et ära tundnud, kõik olid temas äratanud hämarad mälestused, aga Ollet nähes teadis ta kindlalt, et on teda kohanud. Nüüd ütles tüdruk, et peab minema ja Olle ütles tänan Bella. Nüüd sai mees teada, et tüdruku nimi on Bella
Rääkides tema taiplikkusest, vihjas naine, kes südamepõhjas oli õige ebausklik, ühtelugu vanale rahvapärimusele, mille järgi kõik mustad kassid on maskeeritud nõiad. Mitte et ta seda eales tõsiselt oleks võtnud – ning ma nimetan seda seika üldse vaid seetõttu, et see juhtus mulle just praegu meenuma. Pluto – nii oli kassi nimi – oli mu eriline lemmik ja mänguseltsiline. Mina üksi söötsin teda ja ta saatis mind, kuhu iganes ma majas ka ei läinud. Suure vaevaga suutsin takistada, et ta isegi tänavale mulle ei järgnenud. Sel kujul kestis me sõprus mitu aastat, mille jooksul mu üldine meelelaad ja iseloom olid – Paharet Joomahimu mahitusel – (mul on häbi tunnistada) radikaalselt halvenenud. Muutusin päev-päevalt tujukamaks, kergemini ärrituvaks, hoolimatumaks teiste tunnete suhtes. Naisega rääkides ei valinud ma enam sõnu. Lõpuks kasutasin ta kallal koguni vägivalda. Mu lemmikud muidugi said tunda mu
Mõtles algselt rääkida pagarile vanamehe jutust, aga siis otsustas et ta ikka ei tee seda. Poiss kõndis sihitult ringi kuni jõudis sadamani. Seal oli üksväike hoone väikse aknaga, kust inimesed pileteid ostsid. Ta teadis, et Egiptus on Aafrikas. Kassamees uuris siis, et kas poiss ka pileti ostab. Poiss vastas, et võibolla homme. Ta saaks ühe lamba eest teisele poole väina. See mõte hirmutas teda. Poiss valis tagasiminekuks pikema tee ja jõudis linnavalllini, ronis üle mä ja istus kivimüürile. Sealt ülevalt nägi Aafrikat ja kogu linna, ka seda väljakut, kus mehega oli eelnevalt istunud ja juttu ajanud. Siis hakkas ta aga kahetsema vanamehe rääkimist. Tegelikult oli ta tulnud siia ju otsima naist, kes seletaks ta unenägu. Siis hakkas ta ka muretsema oma lammaste pärast. Et lambad kannataksid kohutavalt kui ta nad maha jätaks. Tal tekkis dilemma. Ühel pool lambad teisel pool varandus. Samal ajal puhkus tugev idatuul, mida poiss kadestas,
smokinguga. Ta näo ees on kuldne mask suurepärane kontrast mustale rüüle! Marci taga kõnnivad kaks leedit imeilusad ballikleidid seljas ja maskid ees. Need on Danielle ja Adeele. Marc jääb lava keskel ootamatult seisma ja pöördub järsult ümber, sõbrannad hakkavad naerma ja kõnnivad mehe kõrvale: üks ühele, teine teisele poole. Danielle: Noh, Marcus, kas meeldib see üllas eluviis? Marc: Marcus? Hah! Haledamat nimekäntsakat pole minu kõrv veel kuulnud! Adeele: Ent ometi ei ole nimi "Marc" mõisnike ja aadlike seas populaarne. Marc: Ja ärge lootkegi siis, et ma ka vastavalt käituks! Ma pole aadlik isegi rikkus mul puudub! Teie olite need, kes mind sellesse sundisid, Dani ja Ada! Marc on Marc see oli, on ja ka jääb mu nimeks! Danielle: Dani? Adeele: Ada? Tüdrukud hakkasid naerma, Marc pöördus juba solvunult minekule, ent neiud haarasid ta käte vahele. Danielle: Kuhu minek, noorhärra? Ball pole veel läbi
Me oleme Varenka üle nii uhked! DJAKOV: Ma olen kõige õnnelikum inimene maailmas. ALEKSANDER: (resümeerides) Aga teie vend lõpetab Peeter-Pauli kindluses riivi ja luku taga! Lähme, Djakov! (Lähevad tagasi sisse.) LJUBOV: (Tatjanale) Mida Varenka rääkis? (Mihhail ilmub sigarit suitsetades maja tagant, hoolega jälgides, ega Aleksandrit näha ei ole. Tal on munder seljas.) MIHHAIL: Olete kuulnud? Suurepärased uudised. Ma saan onuks! Noh, muidugi olete kuulnud. LJUBOV: Palju õnne. MIHHAIL: Tänan, tänan. Ma ei ole sellega veel harjunud. Jah, see on imeline tunne onu, lõpuks ometi. Palju õnne sulle ka, Varenka. Ja Djakovile loomulikult. Veel üks ratsaväeohvitser! Minu selja taga, sel ajal kui ma oma kodumaad teenisin.
Ikka sama uni, sama une vari viirastus ta ajudes neil pikil öil. sõnul seletamatut sala-dust. Siis hakkas ta neilt pärima sõja kohta üht ja teist, sõudes See oli peaaegu paljas mõte pojast, kes oli kaugel. Tal polnud õiget aimust neid üle tinaselt lainetava jõe. kaugusest, mis teda pojast eraldas, ja ta ei võinud kujutleda maid ning kohti, kus see Ometi ei kuulnud ta iial midagi, mis oleks puutunud ta pojasse. Sest sõda ulatus liikus. ühest maapiirist teiseni ja sellest osavõtjaid oli äraarvamata, nagu liiva mere ääres. Nagu üle tühjusekuristiku kandus ta mõte. See algas oma teekonda siitsamast onni Ühed teadsid jutustada ainult vettimisest ääretuis sois ja metsis, teised jälle eest, jätkusid sama jõgi ja samad künkad
ümbritsev terass. Carmen ei saanud aru, ta isa pidi elama ju linnas, korteris. Ta oli kolinud, aga miks ta sellest Carmenile ei olnud rääkinud. Isa juhtis ta läbi vihmasaju tuppa. Seal ootas teda ees üllatus. Ta isal oli uus pere. Lydia ja kaks last : Paul ja Krista. Carmen ei osanud pidagi vastata , ta oli pettunud. Isa juhatas ta külalistetuppa. Kallis Bee. Carmeni ja Ali suvi ei kestnud kauem kui kojusõit lennujaamast. Mu isa on nüüd Albert ja abiellub Lydiaga ja elab majas., mis on täis taskurätikarpe, ja mängib isa kahele blondile tüübile. Unusta kõik need asjad, mida ma ettekujutasin. Ma olen külaline külalistetoas, perekonna juures, kes iial minu omaks ei saa. Vabanda, Bee. Ma olen jälle endasse süvenenud. Ma tean , et olen üks suur tita, aga mu südant närib uss. Ma vihkan üllatusi. Oled kallis ja ma tunnen sinust puudust. Carmen. 1.2
„Igal juhul tulge nüüd kõik sisse, rehetuppa, ja heitke pikali, aga mitte sirgetesse ridadesse, vaid sedasi, et kus ühe pea, seal teise jalad ja vastupidi. Te peate lebama risti-rästi nagu kuuseokkad sipelgapesas ja te peate olema kõik see aeg vait, juhtugu mis tahes.“ (lk.97) Katk oli võtnud endale kitse kuju kui ta külla jõudis. „Kõik olid vait ainult kits nohises. Siis ütles ta: „Pead jalad segamini nagu sead põhus – ei need küll inimesed pole. Puha loomad. Siit pole mul täna kedagi võtta.“ (lk. 100). Katk oli üheks õhtuks eemale peletatud, kuid pidi järgmine õhtu tagasi tulema, seega päeval oli vaja katk üles otsida ja hävitada. „Katk ei peida end kuhugile kaugele, ta moondab end millekski ning ootab siis rahulikult, kuni aeg on käes ja tema vikat taas terav. Me peame ta üles leidma ennem seda.“ (lk. 100) Kõik asusid katku otsima. „Vana soldat Timofei tuulas rehe taga
annaabi.ee 
