Bioloogia: ämblikulaadsed (0)

1 Hindamata

Elu - Luuletused, mis räägivad elus olemisest, kuid ka elust pärast surma ja enne sündi.

Iseloomulikud tunnused
Ämblikulaadsed ehk arahniidid on klass, mis kuulub lülijalgsete hõimkonda.
Amblikulaadsed on välimuselt väga erinevad, sellesse rühma kuuluvad ämblikud, skorpionid , lestad , puugid , koibikud jt. Peamiselt nad elavad maismaal aga on ka liike, kes elavad vees (lestad, üks ämblikuliik e. Vesiämblik). Ämblikud elavad erinevates kohtades maapinnal, põõsa- ja puurindes, mõned ka hoonetes. Nad ei ela ainult Arktikas ja Antarktikas . Ämblikulaadsete keha on kaheks osaks jagunenud – pearindmikuks ehk eeskehaks ja tagakehaks. Pearindmikule kinnituvad jalad, toitumiseks ja kompimiseks vajalikud lühikesed jätked ja silmad. Ämblikud näevad ainult liikumist, teravalt näeb enamik neist mõne sentimeetri kaugusele. Ämblike tagakehas paiknevad mitmesugused siseelundid , sealhulgas võrguniiti toovad näärmed. Neil on hästi arenenud kompimismeel. Nad kompivad suu lähedal ja mujal kehal olevate karvakestega. Lestadel ja koibikulistel on pearindmik ja tagakeha kokku kasvanud. Ämblikel on tagakeha muu kehaga seotud kitsa varrekese abil. Kõikidel ämblikulaadsetel on kaheksa jalga ning kaks paari suiseid . Selliseid tundlaid nagu vähkidel ja putukatel ämblikulaadsetel pole. Närvisüsteem on ämblikulaadsetel kõhtmine. Suurem juhtimiskeskus on koondunud rindmikupiirkonda. Peaaju paikneb söögitoru kohal ning tema ülesandeks on töödelda peapiirkonnas asuvate meeleelundite signaale. Silmi on erinevatel ämblikulaadsetel üks kuni viis paari. Paljud pinnases elavad lestad aga on hoopis pimedad . Silmad on tüübilt lihtsilmad. Nägemisvõime on neil piiratud ning nad tajuvad vaid valguse muutumist ja liikumist.

Toitumine
Ämblikulaadsed elavad küllaltki varjatult ja enamik on röövtoidulised, kes kütivad väiksemaid selgrootuid . Paljud koovad saagi püüdmiseks võrgu. Praktiliselt kõik ämblikud on loomtoidulised kiskjad. (Uuemate andmete järgi leidub mõnedes rühmades ka selliseid, kelle vastsed toituvad õietolmust.) Saagi püüdmise seisukohalt jagunevad ämblikud kaheks. Sellisteks, kes ei tee võrku ja varitsevad oma saaki ning ründavad seda aktiivselt, ning sellisteks, kes koovad võrgu ja ootavad , kuni saak sinna sisse lendab.

Hingamine
Laialt on tuntud ämblike raamatkopsud. Need on omalaadsed kotid, mille sees asub hulgaliselt lehekesi ehk kopsutaskuid. Vähem tuntud on asjaolu, et ämblikel on lisaks kopsudele ka trahheesüsteem, kogum peenikesi torukesi, mis suunduvad kehapinnalt, kuhu need avanevad mõne üksiku ava kaudu, hapnikku tarvitavate organiteni. Sõltuvalt rühmast esinevad kas ainult kopsud, ainult trahheed või mõlemad.

Paljunemine
Paljunemine: Ämblikulaadsed on lahksugulised. Sugunäärmed, kas muna- või seemnesarjad, asuvad tagakehas. Sigimisbioloogia on neil väga mitmekesine ning paljudel liikidel eelneb paaritumisele omapärane pulmatants . Munade arv kookonis kõigub mõnest üksikust sadadeni. Mõnel lestaliigil täheldatakse partenogeneesi. Ämblikulaadsed on valdavalt munejad, kuid esineb ka sünnitajaid vorme. Emaslooma munasarjad paiknevad tagakehas kõhtmisel poolel. Suguelundid avanevad tagakeha tipul kitiinse struktuuriga. Emase suguelundite juurde kuulub ka seemnehoidla, mis on määratud sperma säilitamiseks. Isaste suguelundid on küllaltki lihtsa ehitusega. Gonaadid paiknevad tagakehas võrgunäärmete peal. Nendest lähtub kaks seemnejuha mis hiljem ühinevad ja moodustavad paaritu lõppkanali, mis avaneb tagakeha kõhtmisel poolel.

Areng
Viljastamine on kehasisene , st emaslooma kehas ühinevad seemne – ja munarakk
Ämblikud.
Ämblikulised ehk rahvapäraselt ämblikud on ämblikulaadsete selts, kus on üle 42 000 liigi, neist Eestis üle 520 liigi. Ämblike keha on 0,4–90 millimeetri pikkune ja koosneb väliselt lülistumata pearindmikust ja tagakehast. Ämblikel on kaheksa jalga, putukatel neist erinevalt on kuus jalga. Ämblike tagakeha ei ole sklerotiseerunud, see võimaldab neil rohkesti varuaineid säilitada. Ämblikele on iseloomulik kehaväline seedimine. Ämblikud viivad koos mürgiga oma ohvri kehasse seedemahlu mis lagundab ohvri koed , hiljem tühjendades ohvri söödava sisemuse. Ämblike tagakehas on kesksool tugevasti harunenud, mis võimaldab toiduvarude säilitamist kehas. Ämblikel on madal ainevahetuse tase. Lisaks sellele on näidatud, et ainevahetuse taseme languse juures ei pruugi ämblike aktiivsus oluliselt langeda.
Ämblikud ei ole toidu suhtes eriti valivad ja enamus neist toitub ükskõik mis liiki saakloomadest, kes võrku satuvad. Ämblikuvõrke on palju tüüpe. Sagedased on ratasvõrgud, mida teevad näiteks võrkurlaste hulka kuuluvad ristämblikud. Mõned Lääne-Eestis ja saartel esinevad lehterämblikud koovad lehterjaid võrke. Need asuvad madalal rohustus, sobides maa ligi liikuvate saakloomade püüdmiseks. Osa ämblikke võrku ei koo, vaid varitseb saaki.
Skorpionid.
Skorpione on umbes 2000 liiki. Skorpionid on maismaalülijalgsete kõige ürgsem selts. Nad põlvnevad vanaaegkonnas elanud erüpteriididest.
Skorpionid toituvad elavatest loomadest. Nende menüüsse kuuluvad ämblikud, koibikud, hulkjalgsed, putukad ja nende vastsed. Teatakse juhtumeid, kus skorpionid on söönud väikeseid sisalikke ja hiirepoegi. Kui väikeses terraariumis peetakse koos palju skorpione, on täheldatud kannibalismi.
Skorpion läheb jahile öösel. Eriti aktiivne on ta palaval ajal. Ta liigub aeglaselt, saba üles tõstetud, sõrad ettepoole suunatud ja pisut avatud. Ümbruskonda tajub ta peamiselt lõugkobijate püstsete karvade trihhobotriumide abil. Skorpion reageerib elava objekti puudutusele. Kui saak on suuruselt sobiv, siis ta haarab selle ja sööb ära, kui mitte, siis võtab sisse ähvarduspoosi: käänab saba pearindmiku kohale ja vibutab seda küljelt käljele. Kui saak on väike, siis muljub skorpion selle pehmeks ja neelab alla. Kui saak osutab vastupanu, siis skorpion salvab seda, sageli mitu korda.
Skorpionid võivad söömata olla mitu kuud. On juhtunud, et isegi poolteist aastat. Enamik liike saab arvatavasti kogu elu läbi ilma veeta, aga mõned niiskete troopikametsade liigid joovad vett.
Lestad.
Lestalised on ämblikulaadsete klassi kuuluv alamklass lülijalgseid.
Sellesse rühma kuuluvad teiste seas näiteks puugid.
Lestaliste uurimisega tegelev teadusharu on akaroloogia. Mikroskoopilised e. üliväikesed
Leidub vees, mullas, elutubades, st kõikjal.
Keha 0,2...-0,3 mm
Enamik on parasiidid

.DOCX Laadi alla originaalfail 3 lk · .docx · 4 allalaadimist

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 3 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2018-05-19 Kuupäev, millal dokument üles laeti

4 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

EmilySweet Õppematerjali autor

Ämblikulaadsed ehk arahniidid on klass, mis kuulub lülijalgsete hõimkonda.
Amblikulaadsed on välimuselt väga erinevad, sellesse rühma kuuluvad ämblikud, skorpionid, lestad, puugid, koibikud jt. Peamiselt nad elavad maismaal aga on ka liike, kes elavad vees (lestad, üks ämblikuliik e. Vesiämblik). Ämblikud elavad erinevates kohtades maapinnal, põõsa- ja puurindes, mõned ka hoonetes. Nad ei ela ainult Arktikas ja Antarktikas. Ämblikulaadsete keha on kaheks osaks jagunenud – pearindmikuks ehk eeskehaks ja tagakehaks. Pearindmikule kinnituvad jalad, toitumiseks ja kompimiseks vajalikud lühikesed jätked ja silmad. Ämblikud näevad ainult liikumist, teravalt näeb enamik neist mõne sentimeetri kaugusele. Ämblike tagakehas paiknevad mitmesugused siseelundid, sealhulgas võrguniiti toovad näärmed. Neil on hästi arenenud kompimismeel. Nad kompivad suu lähedal ja mujal kehal olevate karvakestega. Lestadel ja koibikulistel on pearindmik ja tagakeha kokku kasvanud. Ämblikel on tagakeha muu kehaga seotud kitsa varrekese abil. Kõikidel ämblikulaadsetel on kaheksa jalga ning kaks paari suiseid. Selliseid tundlaid nagu vähkidel ja putukatel ämblikulaadsetel pole. Närvisüsteem on ämblikulaadsetel kõhtmine. Suurem juhtimiskeskus on koondunud rindmikupiirkonda

Bioloogia ämblikulaadsed lest ämblikud skorpionid siseehitus välisehitus

Sarnased õppematerjalid

rtf

Araneae

Araneae(ämblikulised) ehk rahvapäraselt ämblikud on ämblikulaadsete seltsi kuuluvad lülijalgsed. Eestis on ämblikulaadseid üle 520 liigi ning maaimas üle 42 000. Teadusharu, mis uurib ämblikuid, nimetatakse arahnoloogiaks, vastavat eriteadlast aga arahnoloogiks. Keha on neil 110 sentimeetri pikkune ja koosneb väliselt lülistumata pearindmikust ja tagakehast. Ämblikukuil on kaheksa jalga, putukatel neist erinevalt on kuus jalga. Ämblike tagakeha ei ole sklerotiseerunud, see lubab neil rohkem toitu säilitada. Ämblikele on iseloomulik kehaväline seedimine. Ämblikud viivad koos mürgiga oma ohvri kehasse seedemahlu mis lagundab ohvri koed ning hiljem tühjendavad ohvri söödava sisemuse. Ämblik toitub tekkinud vedelast energia- ja toitaineterikkast toidust. See vähendab jääkainete hulka kehas ja annab rohkem ruumi varude säilitamiseks saagirohkel perioodil. Ämblike tagakehas on kesksool tugevasti harunenud, mis võimaldab paremat toiduvarude säilitamist kehas.

Bioloogia

doc

Lülijalgsed

Mingit kindlapiirilist keskust nagu seda on inimese peaaju, neil pole. Suurem "juhtimiskeskus" on koondunud rindmikupiirkonda. Peaaju, mis paikneb söögitoru kohal, ei tegele kogu looma elutegevuse kontrolliga, vaid hoopis pea piirkonnas asuvate meeleelundite signaalide töötlemisega. Siin asub kaks paarilist keskust, välimiste ja sisemiste silmade jaoks eraldi, mis tegelevad silmadest tuleva informatsiooni töötlemise ja tõlgendamisega. Sigimine Kõik ämblikulaadsed on lahksugulised. Emaslooma munasarjad paiknevad tagakehas kõhtmisel poolel. Suguelundid avanevad tagakeha tipul kitiinse struktuuriga. Emase suguelundite juurde kuulub ka seemnehoidla, mis on määratud sperma säilitamiseks. Isaste suguelundid on küllaltki lihtsa ehitusega. Gonaadid paiknevad tagakehas võrgunäärmete peal. Nendest lähtub kaks seemnejuha mis hiljem ühinevad ja moodustavad paaritu lõppkanali, mis avaneb tagakeha kõhtmisel poolel. Sperma

Bioloogia

doc

Bioloogia arvestus 8. kl.

Ämblikulaadsed on ämblikuga sarnased lülijalgsed. Koibikud sarnanevad ämlikuga kõige rohkem. Tema kehal on sageli punased parasiitlestad. Väga pikkade jalgadegs.Võrku ei koo. koibik Skorpionid elavad enamasti sooja või kuuma kliimaga maades. Tagakeha lülid on lühikesed ja peened ja tipus on mürgiastel. Sellega surmab om ohvri. Siis rebib selle tükkideks ja imeb tühjaks. Ei joo üldse, vajaliku vee saavad toidust. Lestad on kõige arvukamad ämblikulaadsed. Mullas elab sametlest, vees vesilest. Mõlemad on punase värvusega röövtoidulised liigid. sametlest http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/amblikulaadsed.htm Kõige suuremad lestalised on puugid. Eestis tavalised võsapuuk ja ka laanepuuk. Võivad inimesele anda ajupõletikku põhjustavat viirust. puuk Süüdiklest elab inimese (ja teiste imetajate) sõrmede vahel ja kaenle all. Nende põhjustatud haigust nim

Bioloogia

doc

Bioloogia arvestus 8.klass

Bioloogia

docx

BIOLOOGIA EKSAM (8. klass)

BIOLOOGIA EKSAM (8. KLASS 2011) 1. ELUSORGANISMIDE ELUAVALDUSED ( Õ LK 14-17) Elusorganismid koosnevad rakkudest (ainuraksed bakter, kingloom või ka hulkraksed imetajad, puud). Iga rakk on iseseisev tervik ning tal on kindel talitlus ja koostis. Rakk on väikseim üksus, kellel on olemas kõik elu tunnused. Elusorganismid kasvavad ja arenevad. Kasvamisega suureneb rakkude arv ning rakud suurenevad. Arenemine on täiustumine ja igasugune muutus ning toimub koguaeg ja kõikide organismidega. Arenemine võib olla nii otsene (moondeta), kui ka moondega. Elusorganismid paljunevad ning see on oluline selleks, et liik välja ei sureks. Paljunemist esineb nii suguliselt kui ka mittesuguliselt. Elusorganismides toimub ainevahetus toitumine, hingamine, jääkide eritamine. Samuti elusorganismid reageerivad ümbritseva keskkonna muutustele. 2. ELUSORGANISMIDE SÜSTEMAATIKA ( Õ 11-13) Meil on seda vaja selleks, et tundma õppida erinevaid taime ja looma lii

Bioloogia

pdf

Eluslooduse eksam

metssead). Mõne teo sees arenevad ka parasiitusside vastsed, kes ohustavad ka inimesi. Karbid filtreerivad veest toiduks pisivetikaid ja -loomakesi ning koos nendega eraldavad veest ka surnud organismide osakesi. Karbid kuuluvad kalade, lindude, imetajate, krabide ja meritähtede menüüsse. 7. Hk lülijalgsed: iseloomulikud tunnused ja esindajad (võrrelda omavahel: alamhõimkond vähid, kl ämblikulaadsed ja kl putukad). Välimuselt küll väga erinevad, kuid ka ühiseid jooni: • lüliline keha; • kitiinainest kest; (Kitiinkest kaitseb ja toestab, kaitseb looma kuivamise eest.) • lülilised jätked (jalad, tundlad jm). VÄHID Esindajad: jõevähk, vesikirp, tõruvähk, krabid, krevetid, homaarid, loomhõljumid (vesikirbud, aerjalalised), keldrikakand Elukoht: mage või soolane vesi, ka maismaal (keldrikakand).

Loodusõpetus

doc

Bioloogia õpik 8. kl 2. osa lk 44-110

kõrverakkudega kombitsad, vähkidel aga ohvri haaramiseks ja kinnihoidmiseks sõrad. Mõnede selgrootute toiduks sobivad aga nii taimed kui ka loomad, segatoidulised on näiteks osa putukaid (prussakad). On ka selliseid selgrootuid, kes toituvad väljaheidetest ja surnud organismide jäänustest. Nemad on olulised orgaanilise aine ümbertöötlejad. Selle tulemusel moodustuvaid anorgaanilisi aineid saavad taimed uuesti kasutada. Sedasi toituvad paljud ussid (nt vihmauss), vähikesed, ämblikulaadsed (nt lestad), putukad ja nende vastsed. Suur osa neist loomadest elab mullas või veekogu põhjamudas. Pilt ja alltekst: Vahemere maades ja Põhja-Aafrikas elav püha-sõnnikumardikas veeretab toiduvaruks sõnnikust kerakesi. Nendesse munevad nad ka munad, et kooruvatel vastsetel oleks toidulaud kohe kaetud. Vana-Egiptuses peeti seda putukat pühaks loomaks. * Mis tähtsus on ökosüsteemis sõnnikutoidulistel mardikatel? Teadlastelt

Bioloogia

docx

Eluslooduse eksami kordamine

EESTI ELUPAIGAD, KASVUKOHAD, TAIMEKOOSLUSED KASVUKOHT ehk ÖKOTOOP on abiootiliste tegurite kompleks koosluses: muld, veereziim, mikro- ja mesokliima KOOSLUS ehk BIOTSÖNOOS on ökotoobi elustik, see tähendab enam-vähem ühesuguste keskkonnatingimustega alal elavate organismide kogumit. ELUPAIK ehk HABITAAT on sarnaste keskkonnatingimustega ala, mida asustab stabiilne kooslus (biotsönoos) ÖKOSÜSTEEM kooslus ja abiootiliste tegurite kompleks moodustavad tervikliku isereguleeruva ja areneva terviku KASVUKOHATÜÜP erinevates paikades korduvad sarnased keskkonnategurite kompleksid. ELUPAIGATÜÜP ka kooslus on sarnane. Tüüp on klassifitseerimise, tüpologiseerimise alus. Pinnakate ehk kvaternaarisetted lasuvad aluspõhjal. Eesti pinnakate on kujunenud mandrijäätumise ja liustike tegevuse tulemusel. Ta koosneb põhilisest moreenist, lisaks liiv, savi, turvas, graniitsed rahnud. Moreen on materjal, mis on liustiku liikudes kaasa haaratud ja sulades maha jäetud. Pinnaka

Bioloogia

Rohkem sarnaseid