Looduskaitse korraldus Eestis (0)

Looduskaitse korraldus Eestis
V2E
Gertu  Kinks
Tallinna Transpordikool
 
 
●Looduskaitse on mitmepalgeline mõiste, mis kokkuvõtvalt hõlmab 
loodusvarade, looduskeskkonna, elurikkuse kaitset inimmõju   negatiivsete 
aspektide eest, hooldamist ja võimalusel ka taastamist.
●Umbes 1980ndate aastateni loeti looduskaitset laiemaks kui  keskkonnakaitset , 
praegusel ajal on see vastupidi.
●Eesti looduskaitse haarab looduskaitset Eesti territooriumil. Eesti looduskaitset 
iseloomustab järjepidevus, mis seisneb nii kaitsealuste territooriumide, 
liigikaitse , looduse üksikobjektide kaitse, kui ka paljude kaitsepõhimõtete 
võrdlemisi järjekindlas arengus vähesõltuvalt valitsevast riigikorrast.
 
 
●
Looduskaitse on pidevalt arenev valdkond . Kui klassikaline looduskaitse sai 
alguse eelkõige üksikobjektide kaitsest, siis viimastel aastakümnetel on üha 
enam hakatud tähelepanu pöörama elupaikade ja kasvukohtade kaitsele. 
looduskaitse lähtub vajadusest loodust hoida ja säilitada.
●
Ka kõige lihtsamat elukeskkonda iseloomustavad ühelt poolt liikide 
omavahelised suhted ja  teiselt  poolt liikide ja eluta looduse keerulised 
vastastikused seosed. Liigikaitse ökoloogiliseks aluseks on uurimisandmed 
erinevatele liikidele  sobivate  kasvukohtade ja elupaikade olemasolu, 
maastiku struktuuri ning muutuste kohta
 
 
Eesti looduskaitset võib periodiseerida  etappideks  
vastavalt riigikorra muutumisele.
●Kuni 1918 (enne I maailmasõda)
●Looduskaitse kui kauni ja haruldase looduse hoidmise riiklik korraldamine 
hakkas nii Euroopas kui Eestis kujunema 19. sajandi lõpul.  Geoloog  
Gregor Helmersen rääkis aastal 1876 vajadusest metsi kaitsta (et veereþiimi 
hoida), ja aastal 1879 esitas üleskutse Eesti Loodusuurijate Seltsi kaudu 
säilitada ja kaitsta rändrahne kui mandrijää tegevuse tunnistajaid – et neid 
monumentideks, sillasammasteks ja veskikivideks kõiki ära ei kasutataks
 
 
●
1918–1940 (enne II maailmasõda)
●
Üks looduskaitse initsiaatoreid ja Vaika  looduskaitseala  taastamise 
eestvedajaid oli 1919. aastal  Riiast  Tartusse tulnud mükoloog 
Fedor Bucholtz. Aastal 1920 moodustati Eesti Loodusuurijate Seltsi 
looduskaitsekomisjon. Võeti vastu  looduskaitseseadus  (1935) ja 
loodushoiu seadus (1938). Esimesed liigid võeti Eestis looduskaitse 
seaduse alusel kaitse alla 12. mail 1936. Nimekirja kuulus 24 taimeliiki
 
 
●1945–1990 (Nõukogude aeg)
●Aastal 1955 moodustati TA Looduskaitse  komisjon , mille eesotsa sai 
Eerik Kumari. Nõukogude ajal järgiti valdavalt varem kaitse alla võetud 
loodusobjektide puhul seni kehtestatud nõudeid. Esimeseks riiklikuks 
looduskaitset puudutavaks õigusaktiks oli 7. juunil 1957. aastal vastuvõetud 
seadus "Eesti NSV looduse kaitsest". Sellega moodustati Looduskaitse 
Valitsus, mis kinnitas 1958. aasta 24. detsembril kaitsealuste liikide  loetelu . 
Sellesse kuulus 55 taimeliiki ja 54 looma.
●Kaitstavate taimede puhult eristati kaht nimekirja:
●     haruldased  ja  dekoratiivsed taimeliigid
●    loodusmälestusmärgid
 
 
●Peale 1990
●1990 moodustati Lääne-Eesti  Saarestiku Biosfäärikaitseala. Selle alusel 
jaotati kaitsealused liigid nende ohustatuse ja kaitse ranguse järgi kolme 
kategooriasse: kõige rangema kaitsega I kategooriasse kuulusid 22 taimeliiki 
ning 10 loomaliiki ;15. detsembril 1994. aastal võeti vastu II kategooria 
taime-, seene- ja loomaliikide nimekiri;   III kategooria taime-, seene- ja 
loomaliikide nimekiri kinnitati 30. märtsil 1995. Need nimekirjad kehtisid 
mõningate muudatustega kuni 2004. aasta 10. maini , mil hakkas kehtima 
Looduskaitseseadus
 
 
Kaitstavad  loodusobjektid
●Kaitsealad moodustatakse selleks, et jätta alad inimtegevusest, eeskätt just 
majandustegevusest puutumata või seatakse  kindlad tingimused kuidas ala 
kasutada võib, nii et ei saa kahjustatud see millepärast kaitseala  loodi. Seega 
on kaitseala ülesanneteks säilitada, kaitsa, taastada, uurida ja tutvustada 
loodust. Kaitsealad jaotatakse tüübiti rahvusparkideks, looduskaitsealadeks ja 
maastikukaitsealadeks.
● Rahvuspark   luuakse  looduse, maastike, kultuuripärandi ning 
tasakaalustatud keskkonnakasutuse säilitamiseks, kaitsmiseks, taastamiseks, 
uurimiseks ja tutvustamiseks. Eestis on kokku viis rahvusparki, millest üks- 
Karula  rahvuspark, asub Põlva-Valga-Võru regioonis. Karula Rahvuspargi 
kaitse-eesmärgiks on Lõuna-Eesti kuppelmaastike looduse ja kultuuripärandi 
kaitse. 
 
 
Rahvuspargid
 
 
Liigikaitse
●Looduskaitse väga oluliseks osaks on liigikaitse, mis põhineb peamiselt 
looduskaitseseadusel ning loomakaitseseadusel. Looduse liigiline 
mitmekesisus  on Eestis nagu ka igal pool mujal aja jooksul muutunud. 
Liigilise  koosseisu teisenemise põhjuseks on olnud kliima ning elupaikade ja 
kasvukohtade muutumine. 
 
 
●
Eestis on kaitse alla võetud 565 taime-, seene- ja loomaliiki. Seaduse alusel jagunevad 
kaitstavad liigid kolme kategooriasse.
●
I KATEGOORIASSE kuuluvad kõige ohustatumad liigid, need on loetletud seaduses. 
Kõige rangemat kaitset vajavateks liikideks on meil tunnistatud 22 taimeliiki, igaühel 
neist on Eestis teada ainuIt kuni viis leiukohta. Loomaliike on selles nimistus 10
●
II KATEGOORIASSE kuuluvad haruldased ja veidi vähem ohustatud liigid.15. dets. 
1994. a kinnitati II kategooria kaitsealused taime-, seene- ja loomaliigid ning kivistised. 
II kategooria kaitsealuste liikide nimestikku kuulub kokku 145 taime-, 24 seene-ja 59 
loomaliiki. Kaitsealuste  kivististe  nimekirjas on kokku 10 kivistist käsijalgsete, käsnade, 
korallide , okasnahksete ja selgroogsete seast
●
III KATEGOORIA kaitsealuste taime-, seene- ja loomaliikide ning kivististe nimistuga. 
See sisaldab 43 taime-, 6 seene- ja 230 loomaliiki. Siia nimistusse on haaratud kõik 
Eestis leiduvad makrokivistised. III kategooria kaitsealuste liikide hulka kuuluvad 
üldiselt laia levikuga liigid, mille kaitse tuleneb vajadusest ennetada nende hääbumist.
 
 
Tänan kuulamast
:)
 
 

Document Outline

• Slide 1
• Slide 2
• Slide 3
• Slide 4
• Slide 5
• Slide 6
• Slide 7
• Slide 8
• Slide 9
• Slide 10
• Slide 11
• Slide 12