Muusikaline kujundaja: Riina Roose Mängukoht:, Linnateater; Taevalava Mängivad: Hele Kõre, Evelin Pang, Argo Aadli, Andero Ermel, Mart Toome, Indrek Ojari, Riina Roose, Jaak Jürisson, Indrek Tiisel "Eesti teatri laulud" sukeldub muusikasse, mis on kirjutatud omamaiste heliloojate poolt just lavalaudadelt kõlamiseks. Esimene muusikaline üllatus on tolmune - aastast 1870. Ülejäänud palad pakuvad lisaavastusi, sest hulk laule on läbi aegade olnud hitid ja raadiojaamade lemmikud, kuid nende loojad ja päritolu on mõistatus. Trupp lubab, et muusikaline ekskursioon läbi teatriloo on hariv ja täis üllatusi. "Eesti teatri lauludes" võib kuulda eesti heliloojate nii tuntud kui tundmatuid laule paljudest meie teatrites mängitud lavastustest. Eesti Kirjandusmuuseumis ja Teatri- ja Muusikamuuseumis materjale otsides avastas Riina Roose näiteks kaks intrigeerivat teksti, mis teatriajaloost meile tundmata - Lydia Koidula vembuka kuplee ja Paul P...
Ta valitses 1894. aastast kuni 1917. aastani. Tema valitsusaeg lõppes Oktoobrirevolutsiooniga, kui tema perekond vangistati Tsarskoje Selo Aleksandri paleesse, seejärel viidi nad Tobolskisse ning nende viimaseks peatuspaigaks jäi Jekaterinburg. Nikolai II, ta abikaasa Aleksandra Fjodorovna, neli tütart, poeg ning väike teenijaskond lasti maha 17. juulil 1918. aastal Jekaterinburgis. Seda traagilist lugu kujutaski K. M. Ryani draamal põhinev Kuressaare Linnateatri etendus. Arvan, et konkreetse teatritüki näitlejatöö oli suurepärane. Seda seetõttu, et tegelaskujud suutsid end läbi raske konteksti arusaadavaks teha. Etendus ei mõjunud otseselt draamana, kuna seda oli vürtsitatud mõnusate ütlemistega. O.T.M.A see on lühend Nikolai II tütarde eesnimede esitähtedest. Olga (Karin Tammaru), Tatjana (Piret Laurimaa), Maria (Maria Barabansitsikova) ja Anastassia (Karin Rask). Valvuri osas oli Mikk Rang ja Markovi osas Peeter Tammearu
1)august strindberg preili julie tallinna linnateater 11. aprill 2018 2)preili julie võtab aset 1880ndate prantsusmaa ühe mõisa köögis ja näitab mõisapreili Julie, teenri Jeani ja köögitüdruku Christine'i jaanipäevaõhtut. lavastus hakkas kirglikku tantsuga preili ja teenri vahel, mis paljastas kohe nendevahelise keemia ja preili julie kohatise hullumeelsuse. pärast tantsu kurdab jean christine'ile, kui metsik täna preili on, kuid kohe, kui julie jälle pilti satub, on jean viisakas, alandlik ja võluv. käib edasi-tagasi mäng, mis jõuab kulminatsioonini, kui nad üksteisega vahekorda astuvad. alles pärast seda tuleb välja mõlema isiksuse pahupool, kuidas nad tegelikult mõlemad üksteiselt midagi tagamõttega tahtsid ja selle nimel üksteisega manipuleerisid ja valetasid. jean ja preili planeerivad koos põgeneda, samas mõistavad, kui väga nad üksteist põlastavad. christine, kes kõige selle ajal magas, lubas juhtunust kuuldes kõik krahvile ära ...
2002. aastal valmis A. Kivikase ,,Nimed marmortahvlil" romaani põhjal täispikk mängufilm. Nii romaani, kui ka filmi süee põhineb Vabadussõja ainete alusel, aastatest 1918- 1920. Ajaloos toimus Vabadussõda Tartus, seda kajastab ka film. Poisidki, kes uljaspäi lahingusse jooksid olid pärit Tartust ja käisid Tartu Kommertskoolis. Eestis saatis filmi erakordselt suur edu. Filmi produtsent on Kristian Taska, lavastajaks on Elmo Nüganen, Tallinna Linnateatri peanäitejuht ja näitleja. Film algas ajaloolise tausta tutvustamisega, mida kirjeldas suurepäraselt vendade Ahaste ajaseisma panek kellatornis ja punaste lipu Eesti lipuga vahetamine. Selline hulljulge vemp näitas hästi ära, kui tähtis oli Eestlastele nende vaba riik. See episood lõi filmist positiivse ja vaatama paneva esmamulje. Ühtlasi oli see ka üks minu lemmikutest episoodidest antud filmis. Järgmiseks meeldejäävaks lõiguks oli poiste vaidlus ja arutlus
on sündinud 1962 aastal Jõhvis. Aastal 1982 lõpetas Tallinna 4. Tehnikakooli rätsepa eriala. Aastatel 198283 õppis ta Tallinna Pedagoogilises Instituudis näitejuhtimist. 1988. aastal lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri 13nda lennu näitlejana. Aastatel 19881992 töötas Ugala teatris näitleja ja lavastajana. Aastatel 19982002 oli ta EMA Kõrgema Lavakunstikooli õppejõud, XX lennu kursuse juhendaja. Alates 1992. aastast on Tallinna Linnateatri peanäitejuht. Abielus Linnateatri näitleja Anne Reemanniga. Peres kasvab kolm tütart. Elmo Nüganen on mänginud telelavastuses "Soo" (Teleteater 1994), teleseriaalis "Vabariigi valvur" (ETV 19941995) ning filmides "Ainus pühapäev" (Tallinnfilm 1990) ja "Suflöör" (Freyja Film 1993). Mängufilmi "Nimed marmortahvlil" rezissöör ja stsenaariumi autor (Taska Film 2002). 5. oktoobril 2006 esilinastus Nüganeni teine film "Meeletu" (ETV ja Taska Film 2006). Film
Jan Müür Mis juhtub siis, kui minna teatrisse vaatama enam kui sada aastat tagasi toona noore arstiteaduskonna õpilase Antoša Tšehhonte poolt loodud humoristlikke novelle ja lühinäidendeid? Üllatuslikult näed, kui kaasaaegsed paistavad Elmo Nüganeni poolt lavastatud näidendi probleemid tänapäeva noorele. Elmo Nüganeni lavatöö koosneb üheksast lühikesest pildist, millest seitse on novellid ja kaks lühinäidendid. Koos Linnateatri suurepäraste näitlejatega on ta põiminud need pildid kokku üheks tervikuks. Lavastuses näitlevad Argo Aadli, Epp Eespäev, Piret Kalda, Tõnn Lamp, Allan Noormets, Indrek Ojari, Andres Raag, Anne Reemann, Margus Tabor, Külli Teetamm, Mart Toome ja Andrus Vaarik. Kõik need näitlejad suudavad suurepäraselt oma tegelaskujude kaudu viia publiku ajas tagasi 1880. aastatesse. Kogu etenduse vältel suhtlevad näitlejad publikuga. Nad mõtisklevad koos vaatajatega ning
sellest, mis inimestele meeldib, ehk intriigidest ja skandaalidest, ning kui millestki kirjutada ei ole, siis pannakse kaks täiesti absurdsest fakti kokku, millel tegelikult ei ole mitte mingisugust seost, ja saadaksegi lugu. Minu meelest just siit tulebki välja meediavabaduse kõige suurem miinus inimeste argielu mõjutamine. Kui meediakanal ,,Elu24" avaldab artikkli, mille pealkiri on ,,Mari Pokinen kihlus Linnateatri näitlejaga" ning artikkli sisus kirjutatakse, et õnnelikuks Linnateatri näitlejaks on Mait Jürjens ja särtsu lisamiseks mainitakse ka seda, et Rakvere Teatri näitleja Mikk Joorits on samuti endale kallima leidnud, siis kes selle loo pärast kõige rohkem kannatab? Loomulikult on selleks Mikk Joorits, kes töötab Rakvere Reaalgümnaasiumis kehalise kasvatuse õpetajana ning on just mõniaeg tagasi saanud väikelapse isaks. Mari Pokineni väljavalitu nimi on Mikk Jürjens ning Rakvere Teatri näitleja on Mait Joorits, mitte tema vend Mikk Joorits
teater nime Lydia Koidula nimeline Pärnu Draamateater. Rahvusooper Estonia Estonia on muusikateater Tallinnas. Estonia teater sai alguse 1865. aastal asutatud Estonia Seltsi tegevusest. 1998. aastast kannab ta nime Rahvusooper Estonia. Teatri hooaeg vältab 10 kuud septembrist kuni juunini. Selle aja jooksul mängitakse keskmiselt 250 etendust 26 erineva lavateosega. Kuressaare Linnateater Kuressaare Linnateater on teater Kuressaares. Kuressaare Linnateatri eelkäija oli aastatel 19351951 tegutsenud kutseline Kuressaare Teater, mis omakorda loodi 1886. aastal asutatud ja 1907. aastal taasasutatud Kuressaare Eesti Seltsi baasil. Teater taasalustas tegevust Kuressaare Linnateatri nime all detsembris 1999. Ugala teater Draamateater Ugala on teater Viljandis. Ugala asutati 1920. aastal. Esialgu kandis see nime Teatri- ja Kunstiühing Ugala. Teater Vanemuine Vanemuine on teater Tartus Vanemuise teatri sünniks
minna. 1983. aastal pärast kõrgkooli esimest kursust tuli Elmol minna sõjaväkke kaheks aastaks. 1988. aastal lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri XIII lennu näitlejana. 1.4 Praegune pereelu Ta on olnud abielus kaks korda. Esimest korda abiellus ta siis, kui õppis rätsepaks, ehk aasta pärast gümnaasiumi lõpetamist. Esimesest naisest läks lahku pärast sõjaväge. Naine oli endale uue mehe leidnud kahe aastaga. Praegu on Elmo abielus Linnateatri näitleja Anne Reemanniga, kellega ta abiellus 17. mail 1990. aastal. Peres on kolm tütart: Saara Nüganen (18-aastane) , Maria-Netti Nüganen ( 15- aastane) ja Sonja Nüganen ( 8-aastane). Vanim tütar õpib klaverit ja keskmine balletti. ( Tiiu Suvi, (L)avastades Nüganeni, Eesti Naine, 2001, 12, lk32-35) 1.5 Töö Pärast kooli lõpetamist asus Elmo tööle Viljandisse teatrisse ,,Ugala", kus ta töötas 1992. aastani, näitlejana. Esimene aasta kujunes Elmole väga töiseks
muusikal Hull Sinu Järele, Saksa laen sõnad, kali ,,Magus Suvi", Müügi juhtimise 6. Aasta konverents, kampaania ,,Eelista Eestimaist", Jaan krossi kogutud teosed, Maksu ja tolliamet, riigihangeteseadus, lokaal ,,Suudlevad Tudengid", ajakiri ,,Kroon ja majandus", Pimedate Ööde Filmifestival, mtü ,,Teeme ära", Tartu hansapäevad, Eesti Akadeemiline Õigus Teaduse Selts, Tallinna linnateatri ,,Taevalava", vvv SSS(v) ja (v)SSS (v),,Svv" müügijuhtimise 6. aasta Saksa laensõnad muusikal ,,Hull sinu järele" konverents riigihankeseadus kali Magus Suvi kampaania ,,Eelista eestimaist" Maksu ja Tolliamet
tema kodu teatriks Tallinna Linnateater. Teatrirolle on tal küllaga. Näiteks "Niskamäe kired" Antt, ,,Aarete saar" Jim Hawkins ja "Lõõmav pimedus" Carlos. Ta on ka mänginud teleseriaalides. Üks kuulsamaid on "Buratino tegutseb jälle" kus ta mängis peosalist, Buratinot. Veel on ta mänginud seriaalis ,,Õnne 13" Markot. Ta on ka mänginud filmis "Nimed marmortahvlil" üht peategelastest Henn Ahast. Priit on alates 2005. aasta augustist abielus kursuseõe ja Linnateatri näitleja Evelin Pangiga. 12. märtsil 2007 sündis neile esimene laps, tütar Loviise. Karol Kuntsel Karol Kuntsel sündis 21. augustil 1979. aasatl Tallinnas. Ta lõpetas 1995. aastal Orissaare Gümnaasiumi põhikooli osa ja 1998. aastal Kuressaare Gümnaasiumi ning 2002. aastal Kõrgema Lavakunstikooli. Alates 2002. aastast on taUgala teatri näitleja. Karolile meeldib lastelavastuste rohkem mängida kui täiskasvanute tükkides. Talle meeldib kehastada erinevaid rolle
· 1832. a koolera epideemia · Dumas reis Euroopas: Austria, Holland, Hispaania, Saksamaa, Inglismaa, Põhja-Aafrika · Reisiraamatud, -päevikud "Travel Impressions: In Russia" · Esseed, romaanid, lühijutud · Monte-Cristo loss, praegu muuseum "Kolm musketäri" · Rahvusooperis Estonia ballett Koreograaf ja lavastaja David Nixon Mitu auhinda Menu publiku ja kriitikute seas http://www.opera.ee/38364 · Rockmuusikal · Linnateatri lavastus "Kakskümmend aastat hiljem" Lavastaja Elmo Nüganen
tuntud lavastaaridest. Uus teater sai nimeks ENSV Riiklik Noorsooteater. Pikka aega tuli siiski läbi ajada ilma oma teatrimajata, esimesed lavastused sündisid ringreisietendustena. TEATRI MÄNGUKAVA · Linnateatris mängitakse nii maailmaklassikat kui kaasaegset väärtdramaturgiat. Tähelepanu pööratakse ka uuele eesti draamale - Linnateatris töötab näitlejana Jaan Tätte, kes on ühtlasi ka üks eesti paremaid näitekirjanikke. Linnateatri mängukavas on ka Tätte uusimad näidendid "Sild", "Palju õnne argipäevaks!" ning "Meeletu". TEATRI MEESKOND · Teatri peanäitejuht Elmo Nüganen · Koosseisulise lavastajana töötavad hetkel Linnateatris Jaanus Rohumaa (alates 1992) ning Eva Klemets ja Mart Koldits (alates 2004) · Praegu kuulub teatri oma truppi lisaks peanäitejuhile 25 näitlejat, 3 lavastajat ning peakunstnik, kuid Linnateater on end avanud külalistele nii Eestist kui ka välismaalt.
Georg (Vadi "Georg") Javert (Schönberg "Les Misérables") Insener (Schönberg "Miss Saigon") Kuningas (Rodgers "Kuningas ja mina") Chagal (Steinman "Vampiiride tants") Samuti on ta mänginud mitmetes filmides ja seriaalides. Marko Matvere on saanud noore näitleja peaauhinna Toruni rahvusvahelisel teatrifestivalil Kontakt '92, Eesti Teatriliidu Ants Lauteri nimeline auhind 1996, parima meesnäitleja preemia vabariiklikul teatrifestivalil Draama '97 Tallinna Linnateatri parima meesnäitleja kolleegipreemia aastatel 1995, 1996, 1998 ja 1999. Ta on ansambli Väikeste Lõõtspillide Ühing solist. Ta on mänginud ETV-s näidatavates eestimaisetes sarjades nagu "Wikmani poisid", "Ohtlik lend" ja "Tuulepealne maa". Matvere on ansambli Väikeste Lõõtspillide Ühing solist. Ta on mänginud ETV-s näidatavates eestimaisetes sarjades nagu "Wikmani poisid", "Ohtlik lend" ja "Tuulepealne maa". On lavastanud muusikali "Chicago" (Kander),
juulil 2005. aastal. Hetkel ootab Evelin last, kes peaks sündima märtsis. (Rasestumise tõttu ei saanud ta ka täitsa peaosa uues muusikalis "Pipi Pikksukk". Teda paluti asendama "Kodu keset linna" tuntuks saanud Kadri Adamson. Alates 2002. aastast asus Evelin Pang tööle Tallinna Linnateatrisse. Sama tegid ka tema kuus kursusekaaslast, kaasa arvatud Evelini parim sõber Hele Kõre. Evelini rollid Linnateatri lavalaudadel: · Neegrinukk Ella, Konn - A. Tolstoi / E. Nüganen "Burattino", diplomilavastus 2000 · Juta, Juuli, Noor helikunstnik - E. Vilde "Tabamata ime", diplomilavastus 2001 · Katherine - A. Dumas / E. Nüganen "Musketärid - kakskümmend aastat hiljem", 2001 · T-Anne, Ben - J. Martin "TSEHHOV & show-bisnis", diplomilavastus 2001 Elisabeth Goldtberg - W.A. Mozart / Fr.W
Sellest räägitakse kui jumalaga liitu asumisest. Mõned arvavad, et peale ristimist avanevad inimesele uksed teispoolsusesse, mis tähendab elu võimalikkusesse peale surma. See on elu, mida ei saa näha või katsuda. Ristimine avab kõik võimalused igapäevaseks vaimseks eluks. Kes seda soovib, sellele ei ole ristimine moeasi. Kaitseinglid võivad tekkida neil inimestel, kes on ristitud. Mõned inimesed usuvad, et neil on omad kaitseinglid, kes püüavad neid hoida.. Näiteks Tallinna Linnateatri peanäitejuht Elmo Nüganen on öelnud meedias, et tal on oma kaitseingel. Elmo Nüganen ise töökas mees, aga tema enda sõnul on teda palju aidanud tema oma kaitseingel. Ta on hoidnud Elmo Nüganeni eemal ohtudest ja on toetanud pingelistel tööperioodidel. Just siis, kõige raskematel hetkedel, on ta seda kaitset tundnud. Ristimine oli kunagi tõesti moes. See toimus umbes 1990-ndate alguses. Ristimine muutus moeks, sest Nõukogude EestisVenemaal oli ristimine keelatud. Kui Eesti
sellisel kontserdil käinud, kus inimene laulab ilma mingisuguse võimenduseta. Esimene osa kontserdist ei jäänud mulle eriti hästi meelde, kuna lood olid minu jaoks tundmatud ja võibolla ka keerulised. Kontserdi teises osas oli juba veidi rõõmsamad laulud ja seal olid ka mõned nimed, mida ma kuulnud olen. Laulja tegi iga laulu tagant väikse pausi ning rääkis lähemalt loo ajaloost või teose autorist. Kontsert ise toimus Kuressaare Linnateatri Sinises saalis, kus interjöör ja akustika olid imehead, aga ainuke asi millega võiks viriseda, oli istumine, kus toolid olid ilmselt rohkem päevi näinud. Sellegipoolest ma ei lasknud sellel asjaolul endid segada ja proovisin keskenduda kontserdile. Tõsiselt kahju hakkas mul klaveri taga istuvast Helin Kaptenist, kes peale igat lugu pidi püsti tõusma ja kummardama, kuna publik plaksutas peale igat pala nii valjusti.
Väino Uibo tõi Kuressaare linnateatris lavale ,,Kauka jumala" 26. septembril kogunesid kultuurihuvilised Saaremaa linnateatri väljamüüdud saali vaatama Kitzbergi näidendit ,,Kauka jumal", mille esmakordsest lavale toomisest on möödas juba terve sajand. Lavastaja V. Uibo suutis üllatada publikut, juhendades suurepäraselt Saaremaa rahavateatri harrastusnäitlejaid säärase klassika, nagu Kitzbergi teos kinldasti on, etendamisel. Näidendit oli küll kärbitud ja muudetud, kuid raha jumaldamine ja vankumatu kõrkus koos auhanusega olid selgesti esikohal.
Retsensioon „Mündi lõhn“ Käisin 15. märtsil vaatamas Kuressaare Linnateatri teost „Mündi lõhn“, mis etendus Kuressaare Linnuse Kapiitlisaalis. Tüki oli kirjutanud teartri direktor Piret Rauk ja lavastajaks oli teatri loomejuht Aarne Mägi. Näidend koosnes kahest vaatusest. Näitlejateks olid Olavi Pets, Urmas Lehtsalu, Mati Talvistu, Piret Rauk, Merilin Kirbits, Hannes Prikk ja Priit Lõhmus. Esimeses vaatuses toodi meieni sündmused, mis juhtuvad lossis tänapäeval. Vaatus algas juhustaja sisse tulekuga (Olavi Pest), kes rääkis lossi seisukorrast
Väga meeldis mulle ka üks kloun kelle nime näidendis ei mainitud aga teda kehastas Ekke Kaarel Rand. Ta meeldis mulle, sest ta viskas väga lahedaid kukerpalle kõva põrandaga lava peal. Robin sai ka oma rolliga väga hästi hakkama, sest kui tal oli tüdruku osa tegi ta väga hästi tüdruku häält järgi, ise alguses arvasin et see oli lindistatud. Karl Villem Viss ja Robin Soolind õpivad Saaremaa Ühisgümnaasiumis, ning Taavi Sink õpib Kuressaare Gümnaasimis. Laidaksin Kuressaare Linnateatri saali, kuna iga rida võiks olla kõrgemal umbes 10 cm, sest nähtavus oli natukene halb. Toolid on seal isegi päris mugavad. Teos ise oli väga hästi üles seatud, näidend liikus iga tükiga ajast edasi, kõik oli sujuv. Ainuke halb külg oli see, et kuna seal etendati tükke erinevatest raamatutest oli see natuke segane. Heliefekte ja lavakujundust ei olnud, tänu millele pidid näitlejad rokem vaeva nägema, et tuua välja lugu ja aega.
Selle kontserti suurejoonelisuses veendusin ma muidugi alles kontserdi kestel. Enne polnud mul sellest muid teadmisi, kui vaid see, et palasid esitavad Matvere ja Põldsepp. Marko Matvere on näitleja, laulja ja lavastaja. Ta on saanud noore näitleja peaauhinna Toruni rahvusvahelisel teatrifestivalil, saanud Eesti Teatriliidu Ants Lauteri nimelise auhinna, parima meesnäitleja preemia ning Tallinna Linnateatri parima meesnäitleja kolleegipreemia. Ta on ka ansambli Väikeste Lõõtspillide Ühing solist ning teinud ka teletööd, näiteks mängides ETV-s näidatavates eestimaisetes sarjades nagu "Wikmani poisid", "Ohtlik lend" ja "Tuulepealne maa". Kontserdi teine esineja Margus Põldsepp on sündinud 3. novembril 1969 ning tegutseb hetkel aktiivselt mitmes ansamblis, sealhulgas Untsakad ja Kiritöö.
Elmo Nüganen Koostanud: Marie Tulik Isiklik Sündinud: 15. veeb 1962 Perekond: Abielus Linnateatri näitleja Anne Reemanniga Kolm tütart Haridus: Tallinna 4. Tehnikakool Rätsep Tallinna Pedagoogiline Instituut Näitejuht Tallinna Riiklik Konservatoorium lavakunstikateeder Näitleja Töö Ugala teater Lavastaja ja näitleja 1988-1992 Tartu Ülikool Vabade kunstide professor 1999 EMA Kõrgem Lavakunstikool Õppejõud 1998-2002; 2008-2012 Tallinna linnateater
järel. Sama suvel toimusid ka Barcelonas suveolümpiamängud. Eestlastest võistles Eerika Salumäe, kes võitis trekisõidus kulla. Nendel olümpiamängudel juhtus selline apsakas, et Eesti lipp tõmmati tagurpidi vardasse. Need olid viimased taliolümpiamängud, mis toimusid suveolümpiaga samal aastal. Samuti olid need esimesed taliolümpiamängud, kus ka paraolümpia peeti samas linnas. Püstitati monument Vabadussõjas langenute mälestuseks. Jätkus Kuressaare Linnateatri ehitus. Ajalehtedest käisid: Rahva Hääl, Saarte Hääl, Päevaleht, Maaleht, Liivimaa Kroonika ja Õhtuleht. Presidendi valimised, krooni tulek, Rootsi kuninga visiit, toidutalongid, olümpiamängud, uus põhiseadus, Eesti Vene läbirääkimised sõjavägede väljaviimisest olid sündmused, mida mäletasid minu vanemad. Kuid kõige meeldejäävamaks oli siiski minu sündimine.
Nimed marmortahvlil Koostas : Elor Lember AUT-21 "Nimed marmortahvlil" on eesti kirjaniku Albert Kivika 1936. aastal ilmunud Vabadussõja- teemaline romaan. 2002. a valmis Tallinnas romaani ainetel täispikk mängufilm, mille tiitliks pandi samuti ,,Nimed marmortahvlil". Filmi saatis Eestis erakordselt suur publikumenu. Filmi produtsent on Kristian Taska, lavastajaks on Elmo Nüganen, Tallinna Linnateatri peanäitejuht ja näitleja. Ütlen kohe ära, et film on hästi õnnestunud ja seda tuleks näidata ka üle maailma. Võrreldes raamatuga on aga film tugevasti romantiseeritud. Kui romaanis õppursõdurid ainult ühes poolpurustatud mõisas kohalike neidudega veidi tantsu lõid ja hiljem talutütardega pannkooke süües flirtisid, siis filmis on nagu filmis: raamatusündmustele lisaks on vahele pandud Henn Ahase armuromaan valitsusametniku ilusa vennatütrega. Ta päästab tüdruku
Laulukava koostaja ja muusikajuht Riina Roose oli kokku pannud nostalgilisi meenutusi - laule operettidest, muusikalidest, ooperitest, näidentitest, lavastustest. Eripära lisati küsimustega, mida esinejad publikule lugude vahel esitasid, pälvides sedasi kogu vaatajaskonna tähelepanu. Ühtlasi mainiti igale muusikapalale ära ka selle päritolu, helilooja ja sõnade autor. Avalooks sättis end lavale Tallinna Linnateatri näitlejaterst koosnev kvintett ja neile lisaks veel R.Roose ja arraneerija Jaak Jürisson, kes kahe tunni jooksul erinevates koos seisudes nii laulsid kui musitseerisid. Erinevad anrid ja laulud lubasid küllaltki laia pillivalikut. Mängiti klaverit, süntesaatorit, viiulit, akordionit, kitarri, trumme, pasunaid,ksülofoni. Väga effektne oli Indrek Tiiseli suupillimäng, mis dässinoote õhku paiskas ning saali filmiliku õhkkonna lõi. Näidenditest ja lavastustest,millest laulunoppeid
Retsensioon „Persona” Käisin 29. detsembril vaatamas Kuressaare Linnateatri etendust „Persona”. Etenduse lavastajaks ja kunstnikuks on Matteo Spiazzi, helikunstnikuks Villem Rootalu, valguskunstnikuks Tarmo Matt ja maskimeistriteks Annika Aedma, Evelin Vassar ja Matteo Spiazzi. Mängivad Rauno Kaibiainen, Merilin Kirbits, Kristian Põldma ja Tanel Ting. Esietendus oli 4. novembril Kuressaare Linnateatris. Nagu ka pealkiri „Persona” ütleb, mängivad peaaegu terve etenduse aja näitlejad maskides.
Tuletõrjeteemalisel kirjandivõistlusel sai koolis kolmanda, rajoonis teise ja vabariigis esimese koha. Sündis velsker Jaan Tätte peres. Jaan Tätte õppis 1982–1984 Tartu Riiklikus Ülikoolis bioloogiat ja 1985–1986 Tallinna Pedagoogilises Instituudis näitejuhtimist. Aastal 1990 lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri XIV lennu. Jaan Tätte on abielus Margit Tättega, peres kasvab kaks poega (Jaan Tätte ja Kunter Tätte). Rollid Linnateatri lavastustes: Goldberg (Harold Pinter "Sünnipäevapidu"; 1990; diplomilavastus) Indrek (A. H. Tammsaare / Mati Unt "Priius – kallis anne" ja "Taeva kingitus"; 1991) Poiss (Per Olov Enquist "Ilvese tund", 1991) André Chénier (P. Weiss / Mati Unt "Rahvasõbra tagakiusamine ja tapmine vaimuhaiglas sadisti juhtimisel", 1992) Urban (H. Mankell "Lollprints", 1992) Raamatud: "Jaan Tätte laulud" (2002; kirjastus Tänapäev) "Näidendid" (2002; Tallinna Linnateater) "Kuhu kuningad kadusid
Sinna laekus lausa 61 projekti Saksamaalt, Austriast, Soomest, Venemalt ja mujalt. Võiduprojekti töö hakkas edasitöötamise käigus aga sarnanema Berliinis 1908. aastal valminud Hebbeli teatriga. Teatrihoone ise aga esindab juugendi rahvusromantilist varianti: klombitud paekivi kasutamine, mis annab fassaadile romantilise ja jõulise ilme. Olen päris tihti käinud Draamateatris etendusi vaatamas, aga pean tunnistama, et olen alati rohkem eelistanud Linnateatri etendusi. Tallinna Metodisti kirik Vilen Künnapu, Ain Padrik, Narva mnt. 51, 2000 Metodisti kirik on kõikidest teistest nähtud hoonetest kõige uudsema stiiliga, väga modernne. Katusel olevad suured klaasipinnad toovad siseruumidesse palju valgust ja silma jäävad kolmnurksed ning viltused tasapinnad. Alguses, kui kirik ehitati, oli see silmale pisut võõras ja
Suur rõõm väikestest asjadest 8. detsembril külastasin Paide kultuurikeskust, et näha Ott Sepa stand-up etendust. Näitleja on selle monoetenduse ise kirjutanud ning esitas seda ise laval ka. Kuulutusi jälgisin juba oktoobris, kuid Kuressaare Linnateatri etendused magasin maha. Kuulutus sundis internetist natuke rohkem etenduse kohta uurima, kuid iseloomustus etenduse osas lausa sundis vaatama minema. Ott Sepp on noor Eesti näitleja. Ta on sündinud 29. juunil 1982 ja on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli 21. lennu vilistlane. Ott Sepp on töötanud nii Vanemuise teatris kui ka Eesti Draamateatris. Kuid nüüd on ta vabakutseline näitleja. Kuulsust on ta kogunud suuresti
"Valge uni" (Richard Grauberg; 2000; Rakvere teater) 2 "Vanaema õunapuu otsas" (Mira Lobe / Peeter Raudsepp; 2001; Rakvere teater) "Hommikueine Tiffany juures" (Truman Capote; 2002; Rakvere teater) "Jäneste kirik" (Andry Ervald; 2009; Rakvere teater) 2.3 Rollid Rakvere teatris Juhan Smuul ("Johannese passioon", lavastaja Üllar Saaremäe) 2.4 Raamat "Sööärasöö" 3. Lavastus ,,Igavene kapten" Kuressaare linnateatri selle suve lavastus "Igavene kapten" on Urmas Lennuki poolt kirjutatud just Saaremaal mängimiseks. Kus siis veel rääkida merest, armastusest ja merearmastusest kui mitte Saaremaal. Lavastusel on kaks põhiliini mehe, Kapteni (Allan Noormets) asjaajamised ja suhted merega ning armastus kauni Helina Laanega (Merilin Kirbits). Tegemist on ilusa ja võluva looga, mille näitlejate valik, efektne visuaalne ja muusikaline kujundus on väga heas kooskõlas etenduse looga
Laura Jürisson 11C Retsensioon „Otsides varandust“ Ma käisin 28. november vaatamas Aarne Mägi etendust „Otsides varandust“. See toimus Kuressaare Linnateatri suures saalis. Näitemäng on mõeldud lastele, kuid isegi minu vanusele oli see lugu väga õpetlik. Etendus oli nukuetendus, kuid vahepeal näitlesid ka päris näitlejad. Näidendi põhiprobleem seisneb selles, et inimesed ei suuda väärtustada seda, mis on neile päriselt tähtis ja vajalik ning üldjuhul saadakse sellest aru alles siis, kui neil on tõeline väärtus käest läinud. Etendust iseloomustab lause- Kõik hea on kuskil olemas, leia see üles.
Ta on andud oma hääle ,,Tweenie põngerjates" Milole ja ETV teleseriaalis ,,Õnne 13" on tal Marko osa. Lisaks näitlemisele on ta tegev ka lavastajana. Tema lavastatud on: · 2004:Vladimir Presnjakov, Oleg Presnjakov "Terrorism" (Ugala) · 2006: Igor Bauersima "norway.today" (Ugala) · 2007: Ann Jellicoe "Nõks" (Tallinna Linnateater) Alates 2007 aastast töötab Priit Võigemast Tallinna Linnateatris. Tema viimased rollid Linnateatri lavastustes on : Melesk A.H.Tammsaare / E.Nüganen ,,Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.",Valja O. ja V. Presnjakov, ,,Ohvrit mängides," C. Gozzi "Ronk" - Smeraldina, Brighella, Ratsu, Meigas A.H.Tammsaare / U.Lennuk ,,Wargamäe Wabariik". Olgugi et Priit Võigemast on alles noor näitleja, on ta oma töö eest saanud mitmesusugseid tunnustusi: · 2000: Voldemar Panso nimeline preemia · 2003: Publikupreemia Kuldõun 2003 Gerry rolli eest lavastuses "Minu pere ja muud
kestab kella 15-ni.Siis on tavaliselt selline pikem lõunapaus. Ja kuna etendus algab õhtul kell 19, siis umbes kella 18-ks olen ma tagasi teatris ja etendus kestab kella 22 või 23- ni tavaliselt. Millega teie vanemad tegelvad ? Minu ema on pearaamatupidaja, alati on olnud väga tugev numbrite alal. Isa töötab kaubalaos. Kas te olete abielus ? Jah, olen abielus ja hiljuti tähistasin viiendat pulmaaastapäeva. Kes on teie abikaasa ? Minu abikaasa on Priit Õigemaast ja tema on ka Tallinna Linnateatri näitleja ja lavastaja. Kui vanad on teie lapsed ja millega nad tegelevad? Lapsed veel ei tegelegi millegagi. Kõige noorem on ühe aastane ja suurem on kolm ja pool. Vanem tüdruk on Laviise ja poed on Lennard. Kuidas te tavaliselt vabat aega veedate ? Vabat aega veedan hetkel põhiliselt sõprade seltsis. Meil on palju sõpru kellel on ka väikesed lapsed ja oma vabat aega üritame sisustada ikka nii, et lastel oleks kaa millega tegeleda ja huvitav olla
1998. aastal jõudis ta noorte interpreetide võistlusel „Con brio“ finaali. Heli on Rahvusooperi Estonia solist alates 2001. aastast. Heli Veskus on pälvinud mitmeid auhindu: Harjumaa teatripreemia, Eesti teatri aastaauhinna ja Georg Otsa nim. Preemia. Rauno Elp on Rahvusooper Estonia solist aastast 1992. Ta on hinnatud laulja, kelle repertuaaris on palju eriilmelisi baritonirolle nii eesti kui maailma ooperiliteratuurist. Külalissolistina on Elp laulnud Oulu Linnateatri, Türgi Riigiooperi ja Läti Rahvusooperi lavadel. 2007. aastal pälvis ta Georg Otsa nimelise auhinna muusikaliselt ja näitlejameisterlikkuselt kõrgtasemel esitatud ooperiosade ja kontserditegevuse eest. Jüri Alperten on lõpetanud Tallinna Konservatooriumi professor Bruno Luki klaveriklassi ja Leningradi konservatooriumi professor Ilja Mussini dirigeerimisklassi. Ta on olnud Rahvusooper Estonia dirigent aastast 1985 ning peadirigent aastail 2002–2004. Alperten on
Nüüd võib Eestit samasse olukorda asetada, sest Eestil täitus peaaegu et 20 aastat heaolu ja rikkuse kasvu kuni meid majanduskriis enda rüppe tõmbas. Lavastaja ei saanud teha originaalteksti palju muudatusi, kuid tuleb lavastajat kiita, et ta õigel ajal lavastusega välja oskas tulla. Näitlejad edastasid oma teksti väga tundeküllaselt ja veenvalt. Etenduses oli 4 näitlejat: Guido Kangur Eesti Draamateatrist, Riho Kütsar ,,Vanemuisest", Elina Reinold, Kuressaare Linnateatri direktori asetäitja Aarne Mägi. Etlejad suudsid viia publiku tagasi 20. sajandi Ameerikasse ja tuua välja draama olemuse. Guido Kangurile oli see esimene kord Kuressaare Linnateatris näidelda, kuid see ei mõjutanud tema meisterlikku näitlejaoskusid. Vahel tundus, et Guido Kangur mängib komöödias, kui teised mängivad draamas, sest tema tegelasel oli 100 erinevat tahku, millega ta üllatada võis. Tema kehastatud 89-aastane juudist antiigikaupmees Solomon oli nooruslik kui ka
Lihtsate aariate meloodiad vältisid 17. sajandi baroki toredust. Koomilise ooperi tegelaskujud olid lihtsad madalast seisusest inimesed. Nende käitumiste ja armastusstseenide lihtsus vastandusid teravalt ja selgelt ooperi peategelastega. Selline ülesehitus rõhutas peakonflikti ülevust - hea ja halb, tark ja rumal. Sageli etendati naljakaid ja põhioopereid parodeerivaid stseene - intermeediume tõsise ooperi vaatuste vaheaegadel. Parodeerivad näitlejad olid pärit Itaalia linnateatri maskikomöödiatest – commedia dell` arte. Intermeedium ja commedia dell` arte olid hilisema klassikalise koomilise ooperi eelkäijad. 1.1. Saksakeelse ooperi sünd ja selle seosed Tallinnaga Tallinn on saksakeelses ooperiloos väga erilisel kohal. Tallinnast pärineb 1680. aastast kõige varasem säilinud partituur. Suurteose autoriks on Johann Valentin Mederi ooper ,,Kindlameelne Argenia”. Johann Valentin Meder (1649—1719) oli pärit Tüüringist
peadirigent Fifth level · Mahleri paljud teosed on kadunud või hävinud ning need on toonud palju arutelu · Gustavit piinasid migreen, hemorroidid ja korduvalt septiline kõri · Ungaris ei läinud Mahleril hästi, sest konservatiivididele ei meeldinud tema ettekantud teosed · Edasi sai ta tööle Hamburgi Linnateatri peadirigendina teda saatis suur edu Click to edit Master text styles Second level Third level · 1893 asus elama Steinbachi Attersee Fourth level järve äärde, kus ta sai Fifth suviti rahulikult level komponeerida · Asus tööle Keiserliku-kuningliku Viini Õukonnaooperisse, selle koha
meeleheite selle piirini mil sa ei pea hakkama budistiks sest sa oled juba loobunud kõigest mida kalliks peetakse ja sul pole midagi hoida kalliks sest sul pole midagi peale mineviku millest sa oled loobunud kõigest mida kalliks peetakse maailmas millest sa välja ei pääse aga oled käega löönud või nagu poeetiliselt öeldakse oled valmis siibrit kinni lükkama kui ahjus on veel tuld Keti lõpp Põrandal laiali vedelevate pallide vahelt läbi laveerides leiavad vaatajad Linnateatri Taevalava saalis oma istekoha ja jäävad "Keti lõpu" etenduse algust oodates mõtlema, miks on üks mees lavale magama jäänud, pea pallimeres. Lisandub valgust ja muusika hakkab mängima. Mitte lihtsalt muusika, vaid Wagneri "Tristani ja Isolde" prelüüd. Odav oranživärviline plastmassmööbel, täispuhutav bassein pallidega, nende keskel magav väsinud mees ja Wagner hakkasid üksteise peale karjuma. Jõudsin veel mõelda, et kas "Tristani ja Isolde"
Möödunud aastal valmis Tallinnas romaani ainetel täispikk mängufilm, mille tiitliks pandi samuti „Nimed marmortahvlil“. Filmi saatis Eestis erakordselt suur publikumenu. Nüüd, 20. septembril, etendus film esimest korda Ameerikas. Washingtonis käis seda vaatamas ligi 200 inimest. Etenduse korraldas Eesti- Ameerika Fond, filmi näitamisega seoses olevaid asju ajas Helmo Raag. Filmi produtsent on Kristian Taska, lavastajaks on Elmo Nüganen, Tallinna Linnateatri peanäitejuht ja näitleja. Ütleme kohe ära, et film on hästi õnnestunud ja seda tuleks näidata ka Ameerika mandri teistes eestlaste keskustes. Võrreldes raamatuga on aga film tugevasti romantiseeritud. Kui romaanis õppursõdurid ainult ühes poolpurustatud mõisas kohalike neidudega veidi tantsu lõid ja hiljem talutütardega pannkooke süües flirtisid, siis filmis on nagu filmis: raamatusündmustele lisaks on vahele poogitud Henn Ahase armuromaan valitsusametniku ilusa vennatütrega
võtnud. Möödunud aastal valmis Tallinnas romaani ainetel täispikk mängufilm, mille tiitliks pandi samuti ,,Nimed marmortahvlil". Filmi saatis Eestis erakordselt suur publikumenu. Nüüd, 20. septembril, etendus film esimest korda Ameerikas. Washingtonis käis seda vaatamas ligi 200 inimest. Etenduse korraldas Eesti-Ameerika Fond, filmi näitamisega seoses olevaid asju ajas Helmo Raag. Filmi produtsent on Kristian Taska, lavastajaks on Elmo Nüganen, Tallinna Linnateatri peanäitejuht ja näitleja. Ütleme kohe ära, et film on hästi õnnestunud ja seda tuleks näidata ka Ameerika mandri teistes eestlaste keskustes. Võrreldes raamatuga on aga film tugevasti romantiseeritud. Kui romaanis õppursõdurid ainult ühes poolpurustatud mõisas kohalike neidudega veidi tantsu lõid ja hiljem talutütardega pannkooke süües flirtisid, siis filmis on nagu filmis: raamatusündmustele lisaks on vahele poogitud Henn Ahase armuromaan valitsusametniku ilusa vennatütrega
Poolteist aastat enne Giorgio sündi oli surnud väike õde Silvana. Tema isa oli fasistliku partei administratiivtöötaja ja ema oli küll koduperenaine kuid oli tegev ka sotsiaalsfääris. Just ema oli see, kes teda inspireeris, olles nõudlik ja õrnustele mitte aldis. Ema valmistas militaarriietest ja langevarjudest lastele riideid, ta oskas kõige lihtsamat eset eriliseks muuta, mis väljendub ka Giorgio Armani stiilitunnetuses. Giorgio vanaisa valmistas linnateatri rahvale 19.sajandi stiilis parukaid ning Giorgiole meeldis vanaisaga teatris kaasas käia. Giorgio arvates olid vanaisa tehtud parukad võltsid ja koledad. See lõi aluse vaimsele protsessile, mille baaasil kujundab ta aastaid hiljem välja oma stiili. Alguses tahtis ta saada arstiks ja astus Bologna ülikooli meditsiiniteaduskonda. Pärast kahe kursuse läbimist võeti ta sõjaväeteenistusse, mille jooksul töötas sõjaväehaiglas, sealsed nähtud koledused
See etendus tõi tagasi minu sügavustesse vajunud soovi teatris käia. ,,Vares" oli nooremana minu lemmik raamat ning sellest tehtud lavastus taaselustas nii mõnegi raamatust saadud mälestuse. See oli erinev teistest teatritükkidest, mida näinud olen ning liigutas mind väga. Ühel hetkel naersin koos terve publikuga kogu südamest ja järgmisel hetkel valitses saalis vaikus ning nii mõnigi õrnahingelisem, kaasa arvatud mina, poetas paar pisarat. Arvan, et see, et linnateatri sünnipäeva puhul lavastati just ,,Varest", oli väga õige valik.
domineerima religioossus. Nad elasid kaheksa aastat USAs. 1949. aastal võimaldas paavst talle eraviisilise audientsi, mille käigus Dali näitas kirikuisale oma maali "Port Lligati madonna". Vananedes mõistis Dalí, et maalikunsti piirid tema jaoks kitsaks jäänud ja püüdis seda uute tehnikate ja optilise taju uurimise abil avardada. Tema pühendumus teadustele väljendus sümboolikas, mida ta oma töödes kujutas. 1960. aastatel plaanis Dalí kodulinna Figueresi linnateatri hoonesse oma muuseumi rajamist. Olles juba peaaegu 70-aastane, teostas Dalí ise ehitustööde järelvalvet ja kavandus sisekujunduse. Muuseum avati 1974. aasta 23. septembril. 1970. aastate keskel valmistas Dalí erinevaid hologramme, kuna vaimustas võimalus luua ehtsaid kolmemõõtmelisi pilte. Ta maalis mitmeid stereoskoopilisi töid fotograafist sõbra Marc Lacroix' poolt spetsiaalse kaameraga tehtud fotode põhjal. 1981. aasta suvel külastas Dalid Hispaania kuningas Juan Carlos
Teatrit ja leiba, rohkem pole midagi vaja, nüüd kui leib käes tuleb ka teatrisse sisse saada. Sel hetkel nagu jumalad oleksid saatnud, lendles mulle näkku määrdunud paberileht, millel seisab, et täpselt keskpäeval etendatakse linna serval amphiteatris kuulsa Teiriase näidentit ,,Ori ja Vein". Isegi minu harimata pea on sellisest etendusest kuskilt kuulnud, pidi väärt tükk olema. Vot see oleks mulle paras teater, mõtlesin endamisi. Mõeldud tehtud, sean sammud linnateatri poole. Sammudes teatri poole meenub mulle aeg, kus ma olin veel jõukas täieõiguslik kodanik, aga nüüd, kui olen läinud põhja tänu ühele petturist ärimehele, kes suutis kogu mu vara mult välja petta. Juba mitmendat aastat elan ma rentslis ja elatun annetustest. Tööd ma korralikult teha ei suuda, kuna minul pole haridust ega ka füüsilise jõuga särada ei suuda. Elan erakuna ja ei tea ilmauudistest midagi.
Sinna hulka kuuluvad Juliusz Slowacki teater Krakówis (ehitatud 1893. aastal), Lvivi Ooperi- ja Balletiteater Lvivis (ehitatud 1897-1900) ja ka Varssavi Filharmooniahoone (1900-1901). Ukrainas leidub Palais Garnier poolseid mõjutusi Kiievis asuva Ukraina Rahvusliku ooperimaja (ehitatud 1901) juures. Ameerika Ühendriikides on kujundatud Pariisi Ooperiteatri järgi USA Kongressi raamatukogu, eeskätt selle fassaad ja Suur saal. Rio de Janeiro linnateatri kujunduses on samuti saadud inspiratsiooni Pariisist, eriti just suure saali ja treppide juures. Hanoi ooperimaja Vietnamis peetakse seal tüüpiliseks prantsuse koloniaalarhitektuuri monumendiks ja on Palais Garnier'ga võrreldes selle väiksemõõdulisem koopia. 10 Kasutatud kirjandus 1. http://en.wikipedia.org/wiki/Palais_Garnier 2. http://www.operadeparis.fr/cns11/live/onp/L_Opera/Palais_Garnier/PalaisGarnier
adumine. Siinkohal võiks taas luua paralleeli Lotmani kirjeldatud mänguga, kus kohtuvad teadmine ja teadmatus. Nimelt mängu puhul on osalejatel (publikul) teada, et olukord on tinglik, kutsub see esile ikkagi emotsioone (kurbus, kaastunne jne). Elatakse läbi asju neid tegelikult läbi elamata. Kuid kui mõtiskleda selle üle, kuidas nn välismaailm teatrit mõjutab, siis neid faktoreid on mitmeid. Kindlasti kuuluvad siia juurde valitsev võim, ajaloosündmused (nt Linnateatri etendus “Koletis kuu peal”, autor R. Kalinoski) ehk konkreetsed vapustavad sündmused võivad olla teatrimaailma ja selle loojate inspiratsiooniallikaks. Kui vaadelda üldisemat pilti kuidas teater kui instiutsioon on mõjutatud, siis võiks siinkohal nimetada majandussuhted (mitte enam kui inspiratsioon vaid kui mehhanism, mis suunab teatri tegutsemist). Kuigi Tiit Ojasoo ütleb 2004. aastal ajakirjas teater.muusika
eelkäijaks võib pidada Manheimi õukonnaorkestrit. Aluseks neljahäälne keelpillirühm. Uuendus – keelpillidele liidetud neljahäälne puupillirühm. Carl Philipp-Emmanuel Bach – esimene muusikaõpik. Uus suund ooperis Opera seria – itaalia tõsine ooper; Georg Friedrich Händel Opera buffa – laulumäng ja koomiline ooper; William Hoghart „Kerjuseooper“; Giovanni Battista Pergolesi „Teenija-käskijanna“ Commedia dell’arte – linnateatri maskikomöödia Singspiel – laulumäng, 18. sajandi keskel; Austrias Joseph II õukonnas toetati seda, Mozarti „Haaremirööv“, „Teatridirektor“, „Võluflööt“ ?? Uuendused tõsises ooperis – lühemad aariad, orkestrit kasutati julgemalt, koor sekkus rohkem draamasse Tõsise ooperi üks tuntumaid reformijaid oli Christoph Willibald Gluck (1714- 1787) – „Orpheus ja Euripide“
elemendid · Juba 1950.a. Algusest oli Dali püüdnud oma maalimistehnikat kindlatele traditsioonilistele reeglitele allutada. Hilised eksperimendid: 1970.aastatel ei maalinud Dali enam kuigi palju · 1982.a suri Gala. Hoolimata nende võõrandumisest viimastel aastatel, oli Dali sügavalt sokeeritud ja tõmbus avalikkusest tagasi Figueres: Oma muuseumi rajamiseks valis ta väljavana linnateatri hoone oma koduinnas · Kuna muuseum on täis viiteid Dali elule , võib seda vaadelda ka omalaadse autobiograafina Kolmemõõtmelised eksperimended: 1970. aastate keskel valmistas Dali erinevaid hologramme, kuna teda vaimustas võimalus luu ehtsaid kolmemõõtmelisi pilte Surematus ja surm: 1983.aasta algul Dali tervis halvenes, kuna ta keeldus söömast ning lõpuks tuli teda sondi kaudu toita .
Linnateater Üks paremini säilinud näiteid Tallinna keskaegseist elamuist. Hoonet Lai tänav 23/25 ja Aida tänav 6/8 on ürikuis mainitud 1467. aastal, tänaseni säilinud hoone on ehitatud mitmes järgus. Praeguse mahu sai hiljemalt 16. sajandi II veerandil. Tänapäeval asub hoones Tallinna Linnateater: alates 1965. aastast, kui hoone eraldati Noorsooteatrile kontori- ja prooviruumideks. Tänapäeval asuvad Lai 23 majas Väike saal, Linnateatri kohvik, Kaminasaal, Voldemar Panso nimeline saal, teatri kontoriruumid ja Diele. Linnateatri kaminasaali tõenäoliseks ehitamisajaks 1434. aasta, mis on tuvastatud 2007. aastal saali laepalkide vanuse tuvastamise teel. Lai 23 põhiplaan annab küllaltki hea ettekujutuse keskaegsest hilisgooti elamust, mille ehitamist alustati XV sajandil, lõpliku kuju sai ta XVI sajandil. Diele nurgas asub mantelkorsten, mille alumine osa moodustas koos küttekoldega kööginurga
Aastatel 2000 ja 2002 osales ta Eurovisiooni lauluvõistlusel, olles Eesti ja Malta esinduslugude taustvokalist. Valguskunstnik Margus Vahur Ta on tunnustatud valguskunstnik, kes teinud silmapaistvat tööd nii Eesti teatrites kui välisriikides. On lõpetanud Viljandi Kultuurikolledzi valguskujunduse erialal. Aastatel 1994-2002 töötas Viljandi draamateatris Ugala. Aastast 2002 on Pärnu teatri Endla valgusala juht. Vahur teeb valguskujundust ka Tallinna Linnateatri, Birgitta festivali, Smithbridge Productionsi, Vaasa Ooperiteatri jt teatrite lavastustele. Koreograaf Vahur Agar Sündinud 1984.aastal. Ta on tantsija ja koreograaf, kes valdab paljusid tantsustiile nagu hip-hop, house, breik-, klubi- ja võistlustants ning eesti rahvatants. Vahur on kaasa teinud tantsijana tunnustatud Rahvusooper Estonia lavastuses ,,Wallenberg" ning samuti Eesti Rahvusooperi lavastuses ,,Minu veetlev leedi". Ta on
annaabi.ee 
