Retsensioon filmist „Nimed marmortahvlil” (0)

Retsensioon filmist „Nimed marmortahvlil ”
Albert Kivika romaanil põhinev film
2002. aastal valmis A. Kivikase „Nimed marmortahvlil“ romaani põhjal täispikk mängufilm. Nii romaani, kui ka filmi süźee põhineb Vabadussõja ainete alusel, aastatest 1918-1920. Ajaloos toimus Vabadussõda Tartus, seda kajastab ka film. Poisidki, kes uljaspäi lahingusse jooksid olid pärit Tartust ja käisid Tartu Kommertskoolis. Eestis saatis filmi erakordselt suur edu. Filmi produtsent on Kristian Taska, lavastajaks on Elmo Nüganen, Tallinna Linnateatri peanäitejuht ja näitleja.
Film algas ajaloolise tausta tutvustamisega, mida kirjeldas suurepäraselt vendade Ahaste ajaseisma panek kellatornis ja punaste lipu Eesti lipuga vahetamine. Selline hulljulge vemp näitas hästi ära, kui tähtis oli Eestlastele nende vaba riik. See episood lõi filmist positiivse ja vaatama paneva esmamulje. Ühtlasi oli see ka üks minu lemmikutest episoodidest antud filmis. Järgmiseks meeldejäävaks lõiguks oli poiste vaidlus ja arutlus Kommertskooli klassiruumis . Enamus poistest ju tegelikult kartsid astuda lahinguväljale, kuid siin sai määravaks noortepärane kambavaim ja patriootlikkus. Arvan, et paljud neist ei oleks oma loomu ja isiksuse tõttu sõdalaseks sobinudki, kuid kodumaa truudus ja soov olla sõpradele meelepärane kaalus selle üle.
Filmi vürtsitas suurepäraselt peategelaste Henn Ahase ja Marta armuafäär, mis oli erutavaks killukeseks masendavasse sõja meeleollu. Kahe noore omavahelised leegitsemised paiskasid esile juba peale esimest kohtumist. Ebarealistlikult juhtus ka taaskohtumine peagi, kus valiti juba ühine teekond. Nende vahel tundus kõik kohe nii kindel ja määratud olevat. Armunute kiindumus ja üksteisest sõltuvus oli domineeriv kogu filmi vältel. See oli kauniks vahepalaks külmale veresaunale. Kõige selle kütkestava ja meeldiva sees oli minu jaoks ka üks pisike häiriv tegur – Hennu vanem vend. Tema olemus ja punaste poolele minek oli kui realistlik toon, mis paiskas õhust selle ulja ja romantilise. Kuigi ta täitis vaid oma kohust, käskides nooremal vennal koju jääda ja jälgis vaid oma vaatevinkleid, minnes vastaste poolele, oli tema tegelaskujus siiski niivõrd palju reaalsust, mis tõi sind õhkõrnast põnevusfilmi fiilingust maa peale tagasi. Tema karakter oli see, mis süvendas mõttet – noored kogenematud poisid sõjas ellu ei jää.
Olgugi, et poiste kadedust väärt omavaheline tugev side ja hea läbi saamine hoidis neid kaua elus, oli peagi käes see hetk, millal jälle ja jälle keegi sai surma või haavata. Need leinavad ja abi paluvad emotsioonid jõudsid filmist üllatavalt hästi vaatajani. Seda kindlasti tänu väga heal tasemel filmipildi kvaliteedile, helile ja ka suurpärasele näitlejate valikule. Rakendatud oli rida tuntud näitlejaid. Pataljoniülemat mängis Martin Veinmann, kompaniiülemat Jaan Tätte, valitsusametnikku Guido Kangur ja Soome ohvitseri Peter Franzen, soome näitleja. Tartu koolipoisse kehastasid Muusikaakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli viimase lennu õpilased eesotsas Priit Võigemastiga Ahase osas ja Hele Kõre Marta rollis.
Minu jaoks kuulub see film auväärt Eesti filmiklassikate hulka. See on just selline teos, mida peaks näinud olema iga eestlane. Teos, mille üle peaksime olema tohutult uhked . Me peaksime kindlasti näitama seda filmi oma lastele, lastelastele, lastelastelastele jne. Täpselt samamoodi nagu meile on näidatud näiteks O. Lutsu „Kevadet“. Minus tekitas film väga patriootlikke mõtteid, see pani mind olema uhke ja tänulik oma vaarisade suhtes. Tänu neile oleme ju tänini Vabariik! 