Antiikteater (0)

Aprillikuine hommik. Esimesed päikesekiired hakkavad paistma ehitud Ateenale. Dionüüsiaks üles löödud Ateena särab päikesekiirguses, esimesed inimesed hakkavad tänavatel ringi liikuma, eilsest peost ärkavad üles valutavate peadega pidutsejad. Nii umbes keskpäeva paiku tõuseb päike ka piisavalt kõrgele, et minu silma paista. Nimelt, minu voodiks pole mitte kallis mahagonist siidlinadega voodi vaid rentsel. Niisiis , mind äratavad kevadpäikese kiired, mis läbi rentsli võre mulle silma paistavad. Avan silmad, ninna tungib jälle see haiglane hais solgivedelikkudest, mis minu kõrval voolavad . Tõusen ja ringutan ennast natuke, hämaras valguses on näha minu räbaldunud kaltse ja mustunud keha, mis on vaevu kaetud. Olles juba vaikselt üles ärganud mõistan kui tühi mu kõht on ja kuidas kurk kuivab. See on mitme nädalase nälja ja vaesuse tagajärg. Süüa mul pole, pole ka enam ehteid mida müüa või isegi ei leidu mul puhast vett, mida juua või millega ennast pesta
. Ringutanud ja ennast kogunud liigun ma välja oma armsast rentsli kodust ja hakkan tänaval liikuvaid ülikuid paluma, et nad mulle natukenegi leiba annaksid, või kas või mõne pronksmündi viskaksid. Olles poole tunni jooksul saanud ainult tüki leiba loobun ja vaatan linnas ringi. Alles siis meenub mul, et Ateenas on juba mitmendat päeva suured pidustused ning, et ma pole veel ühtegi etendust näinud. Seal pole ka midagi imestada, kuna minusugust kerjust ei lasta ühtegi teatrisse sisse. Niisiis liigun mööda Ateena kõrval tänavat ühiskondliku kaevu poole. Sinna jõudes loputan enda määrdunud nägu mitte just kõige puhtama veega ja vaatan mis muud huvitavat keskväljakul toimub. Iga nurgapeal paistavad tööd tegevad orjad ja väljaku ääres on kaupmehed , kes juba hommikul vara proovivad oma kaubast lahti saada. Väljak ise on rokane ja kõik kohad on sodi ja prahti täis, ning kuna on Dionüüsia siis on prügi ligi kaks korda rohkem kui tavaliselt, mis on tavalisele linnakodanikule halb, kuid minule imehea, kuna kõik kohad on tasuta sööki täis, enamik prahti on kellegi pooleli jäänud lõunad. Natuke korjates ja otsides saan väljakul olevatest jäänustest isegi kõhu täis, mis on väga meeldiv peale sellist pikka nälga. Teatrit ja leiba, rohkem pole midagi vaja, nüüd kui leib käes tuleb ka teatrisse sisse saada.
Sel hetkel nagu jumalad oleksid saatnud, lendles mulle näkku määrdunud paberileht, millel seisab, et täpselt keskpäeval etendatakse linna serval amphiteatris kuulsa Teiriase näidentit „Ori ja Vein“. Isegi minu harimata pea on sellisest etendusest kuskilt kuulnud, pidi väärt tükk olema. Vot see oleks mulle paras teater, mõtlesin endamisi. Mõeldud tehtud, sean sammud linnateatri poole.
Sammudes teatri poole meenub mulle aeg, kus ma olin veel jõukas täieõiguslik kodanik, aga nüüd, kui olen läinud põhja tänu ühele petturist ärimehele, kes suutis kogu mu vara mult välja petta . Juba mitmendat aastat elan ma rentslis ja elatun annetustest. Tööd ma korralikult teha ei suuda, kuna minul pole haridust ega ka füüsilise jõuga särada ei suuda. Elan erakuna ja ei tea ilmauudistest midagi.
Teater hakkab juba vaikselt paistma, see on esimene kord kui ma seda näen, see on ilmatu suur, tundub nagu mahuks sinna terve linn teatrit vaatama. See on ehitatud künka servale, nii et pealtvaatajad saavad kõrgemal istuda. Keskel oli suurem väljak, millel kaks sissepääsu, ma eeldan, et see on koorile tehtud. Väljaku keskel on Dionysose altar . Selle väljaku taga oli ilusate arhitektuuriliste kaunistustega ja minu poolt on näha ka selle taga harjutavaid näitlejaid ja nende ruume . Imestunult vaatan ma kuidas orjad korrigeerivad keerukaid lavamehhanisme, eriti jääb silma üks suur tõsteseadeldis. Paistis veel ka ratastega poodium, millel igasugused erinevad seadmed , millega arvatavasti tehakse helisid. Minust mööduvad inimesed, kes naervad minu imestunud nägu ja lahti vajunud suud. Näinud seda kõike tahan ma veel rohkem etendust näha, näen sissepääsu, seal ees seisavad turvama pandud mehed, mõtlen, et kas proovida sealt sisse saada. No küsida võib kõike. Seisan järjekorras ja jõudes sissepääsuni küsitakse mult pileti raha, mida mul muidugi pole, seda ma ka ausa mehena vastasin. Kaks minu ees seisvat turvavat meest naervad, üks ütleb teisele: „ Näed, jälle üks hulkur , pane linna arvele“. Ja jällegi vajus mul imestusest suu lahti, ma sain sisse ja tasuta. Ma teadsin , et täna tasus oma mitte just kõige paremast voodist üles tõusta. Liigun mööda vaatamispaika, kus on juba parajalt joobunud inimesi ja palju ilusaid naisi. Ma otsin endale vaikse koha ja jään vaikselt etenduse algust ootama. Minu kõrval lamav mees pakub mulle veini, mida ma ka kohe vastu võtan, sest ma ei mäletanudki viimast korda kui ma veini jõin. Kogu rahvas, mis ootas etendust oli pidutsemas, kõigil oli hea tuju, suur karjumine ja laaberdamine käib. Möödub ligi pool tundi, rahvast tuleb ja tuleb, ma arvan, et üle viieteist tuhande inimese juba ootab, millal saaks näha kuulsat Teiriast. Kohe peakski kätte jõudma aeg millal etendus algab.
Keskpäev, väljakule, mis pidi olema orkestra nagu ma mööduvatelt inimestelt kuulsin, kõndis kõrgete kontsadega ja suure maskiga näitleja, kes esitas „Ori ja Vein“-i proloogi. Niimoodi algas üks minu elu huvitavamaid lõunaid. „Ori ja Vein“ räägib orjast, kes tahab vabaks saada ning ta usub, et tema saatus on saada veinimeistriks. Kuid lõpus ta sureb läbi oma isanda käe. Peale proloogi tuli lavale koor, kes laulis avalaulu ja seejärel tulid episoodid, ning nende vahel veel mõned stasimoned, nii ma vähemalt kuulsin kõrval lamavatelt ülikutelt. Näitlejad kannavad eredavärvilisi kaunistatud rüüsid ning ülikõrgeid jalanõusid. Kõigil olid ees maskid , erinevaid rolle oli üle kahekümne kuid näitlejaid vaid kolm. Etendus kestab ligi kaks tundi ja see lõppes väga intrigeeriva eksoodiga. Ma olen ülimalt vaimustuses sellest ja plaksutan väga kõvasti ning vilistan nii kõvasti kui suudan, sama teeb kogu ülejäänud publik . See oli üks minu elu võimsamaid asju mida ma näinud olen. Teatrist väljudes tunnen nagu oleksin ma jälle edukas ja normaalne kodanik, aga kõndides tagasi Ateena keskväljaku poole, tean, et midagi pole muutunud.