Nimed marmortahvlil retsensioon (1)

Nimed marmortahvlil
Koostas : Elor Lember AUT-21
"Nimed marmortahvlil" on eesti kirjaniku Albert Kivika 1936. aastal ilmunud Vabadussõja- teemaline romaan. 2002. a valmis Tallinnas romaani ainetel täispikk mängufilm, mille tiitliks pandi samuti „Nimed marmortahvlil“. Filmi saatis Eestis erakordselt suur publikumenu. Filmi produtsent on Kristian Taska , lavastajaks on Elmo Nüganen, Tallinna Linnateatri peanäitejuht ja näitleja. Ütlen kohe ära, et film on hästi õnnestunud ja seda tuleks näidata ka üle maailma. Võrreldes raamatuga on aga film tugevasti romantiseeritud. Kui romaanis õppursõdurid ainult ühes poolpurustatud mõisas kohalike neidudega veidi tantsu lõid ja hiljem talutütardega pannkooke süües flirtisid, siis filmis on nagu filmis: raamatusündmustele lisaks on vahele pandud Henn Ahase armuromaan valitsusametniku ilusa vennatütrega. Ta päästab tüdruku vägistamisest jõhkra punakomissari poolt. Järgneb dramaatiline põgenemine vaenlase käes olevast mõisast üle lageda välja käsikäes neiuga, tagaajavate ratsanike mõõgad välkumas ja kahurimürsud ümberringi lõhkemas.
Kõik see ja muid dramaatilisi seiku — näiteks Ahase vastakuti sattumine punaarmeelasest vennaga, kes surmatakse (mitte Ahase poolt) ja kogu see viimane traagiline lahing raudtee blokeerinud punastega — on filmile juurde mõeldud ja muudavad realistliku romaani filmilikuks melodraamaks.
Samal ajal on filmi siiski Kivika romaanist küllalt alles jäänud. Eelkõige põhimotiiv — kooliõpilased lähevad Eesti eest vabatahtlikult sõtta, panevad oma elu kaalule olukorras, kus puhkev Eesti riik on veel nõrk. Samuti on film tabanud Vabadussõja algperioodi sõjalist ja sotsiaalpoliitilist olemust ning ümbritsevat olustikku. Mõneski mõttes pakub film rohkemat kui romaan. Näiteks filmi algus saksa ohvitseride kõneluse, noorte poolt „aja seisma paneku“ ja lippude vahetusega, annab paari lause ja efektiivse visuaalse sümboolikaga hästi edasi ajaloolise tausta . Emotsionaalselt väga mõjuv ja visuaalselt suurejooneline on lahingustseen, kus vaenlase eliitüksuse, läti punaste küttide kolonn läheneb koolipoiste hõredale ahelikule ning paiskudes lahingusse on just ähvardamas neist üle rullida, kui pea viimsel hetkel tulevad poiste selja tagant tormijooksuga valges lumeriietuses soomlased ja löövad punased lätlased tagasi.
Seda tegelikult ei juhtunud. Lätlaste vastu pidasid koolipoisid lahinguid küll, aga soomlased jõudsid abiks mitte neile, vaid Kuperjanovi partisanidele Paju lahingus, millest Tartu koolinoorte üksus osa ei võtnud. Filmiosalised mängisid oma rolle suurepäraselt. Rakendatud oli rida tuntud näitlejaid. Pataljoniülemat mängis Martin Veinmann, kompaniiülemat Jaan Tätte, valitsusametnikku Guido Kangur ja Soome ohvitseri Peter Franzen, soome näitleja, keda võis mõne aasta eest näha Soome uue sõjafilmi „Rukajärvi tee“ peaosalisena. Tartu koolipoisse kehastasid Muusikaakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli viimase lennu õpilased eesotsas Priit Võigemastiga Ahase osas. Filmi olin ma varem näinud aga ma ei mäletanud sellest eriti midagi, seega hea et tuli selline töö teha. Filmis meeldis väga see kuidas näitlejad emotsioone välja mängisid ja muidu ka väga hea film, eriti veel Eesti kohta.