Ott Sepp stand-up retsensioon (0)

Suur rõõm väikestest asjadest
8. detsembril külastasin Paide kultuurikeskust, et näha Ott Sepa stand -up etendust. Näitleja on selle monoetenduse ise kirjutanud ning esitas seda ise laval ka. Kuulutusi jälgisin juba oktoobris , kuid Kuressaare Linnateatri etendused magasin maha. Kuulutus sundis internetist natuke rohkem etenduse kohta uurima , kuid iseloomustus etenduse osas lausa sundis vaatama minema.
Ott Sepp on noor Eesti näitleja. Ta on sündinud 29. juunil 1982 ja on Eesti Muusika - ja Teatriakadeemia lavakunstikooli 21. lennu vilistlane. Ott Sepp on töötanud nii Vanemuise teatris kui ka Eesti Draamateatris. Kuid nüüd on ta vabakutseline näitleja. Kuulsust on ta kogunud suuresti vana-aasta õhtu saatega „Tujurikkuja“, mille sketšid on ta suuresti ise kirjutanud. Näitleja endi sõnul on tema unistus alati olnud teatrist mitte nii palju sõltuda ja teha seda, mis talle meeldib ja just nii palju kui aega ja suutmist on. Ja komöödia ongi see, mis talle meeldib. „Suur rõõm väikestest asjadest“ on tema teine stand-up komöödia. Esimene monotükk etendus juba paar aastat tagasi, kuid näitleja on öelnud, et viimasest korrast on piisavalt aega möödas, ta on nüüd küpsem uue turnee jaoks. Praegu endiselt kestev turnee ongi palju paremini vastu võetud. Saalid erinevates teatrites on täis, kuigi etendusi on olnud juba väga palju.
„Suur rõõm väikestest asjadest“ oli vürtsitatud piisavalt teravate, kuid viisakate naljadega. Naerutavate naljade sisuks olid kõikvõimalikud igapäevased teemad poliitikast , era- ja pereelust, näitlemisest jne. Nalja tegi ta ka oma enese pere kohta, rääkis väga humoorikalt oma lapse tegemistest ja imiteeris neid väga hästi. Suurem osa teemasid , mida pilgati, olid minu arvamustega päri. Kuid kui näitleja tegi naljatledes maha meie rahvuskööki, polnud ma üldse nõus. Minu arvamus on see, et näitkes kama on just imehea vahepala . Kuid ma tean, et selle koha peal on alati vaidlus. See pole absoluutselt asi, mis mind etenduse suhtes heidutanud oleks. Pigem oli asi, mis vahepeal ära tüütas, pidev karjuv kõneviis . Nii mõnigi humoorikas jutt oli selline, mida oleks saanud ka ilma karjumiseta rääkida, kuid ilmselt pidi see nii olema. Siiski väga märkimisväärne on näitlejameisterlikkus, mis väljendus publiku tähelepanu haaramises ja kogu lava keskpunktiks olemises. Rahvas naeris enamasti küll vahetpidamata ning kui näitleja publikut kõnetada proovis, ei läinud tihti keegi kuidagi kaasa. Kuid siis oli ta taaskord osav ja keeras publiku vaikuse ja häbelikkusegi naljaks.
Ott Sepp on näitlejana mulle alati meeldinud, sest tema huumorisoon on must ja isegi natuke ropp. Kuid ütlen, et vahest on mõne nalja või pilkamise efekt just üks ropp sõna, mis selle jutu mõtte kohe väga tugevalt esile toob. Ott Sepp on piisavalt ropu kõneviisiga, kohati isegi liialt. Kuid see teebki temast tema. Mind isiklikult häiris tohutult väga noorte teismeliste viibimine saalis, sest oli nalju, mida tavaliselt nii noored kõrvad kuulma ei peaks. Need olid nii ropud kui ka lastele mittesobiva sisuga.
Minu arvates oli etendus lahe. Ma pole varem käinud ei stand-up etendusel ega ka Paide kultuurikeskuses. Kartsin alguses, et äkki ei saa ma kõikidest naljadest aru ega naera saalis ainsana kaasa. Kuid seda ei juhtunud. Kõik jutud olid mõistetavad ja etenduse pikkus oli täpselt paras. Üle 1,5h poleks suutnud niimoodi naerda. Edaspidi olen ka stand-up komöödia etenduste suhte tähelepanelikum, sest ega esimene kogemus teiseta jää.