"Meediavabaduse head ja vead" (0)

Meediavabaduse head ja vead
Eesti Vabariigis on põhiseadusega antud inimestele täielik sõnavabadus , mille tõttu on absoluutselt igal viimsel kui ühel isikul õigus avaldada oma ideid, mõtteid ning arvamusi . Küll aga ei ole põhiseaduste kogumikus sõnakestki meediavabadusest, mis tähendab seda, et miski ei piira igaühel meist massimeedia vahendusel kuulutada seda, mida sülg suhu toob. Kas meediavabadus , mida mujal maailmas väga palju piiratakse, on eestlaste uhkuseasi või teeb see meile tegelikult liiga?
Tänapäevasel infoajastul, mil peaagu igas kodus on olemas televiisor , raadio, internet või paberkandjal ajalehed, on meedial tohtult võimas mõjujõud ning ühel või teisel viisil puutume me kõik sellega kokku. Meedia kättesaadavus annab meediakanalitele pideva võimaluse inimesi mõjutada, nende mõtteid suunata ja kallutada ning nendega manipuleerida. Küll ja küll oleme me silmitsi seisnud olukorraga, kus meediakära on tekitanud inimestes tohutu paanika , milleks tegelikult üldse põhjust pole olnud. Sellised juhtumid saavadki alguse sellest, et ajakirjanikud kirjutavad artikli enda oletuste põhjal, mitte uurides fakte, kuid ega keegi ei saa neid kontrollida ega takista ka. Peaasi, et artikkel müüks.
Kohati, lugedes nö „kollast ajakirjandust“, jääb küll selline tunne, et kirjutataksegi ainult sellest, mis inimestele meeldib, ehk intriigidest ja skandaalidest, ning kui millestki kirjutada ei ole, siis pannakse kaks täiesti absurdsest fakti kokku, millel tegelikult ei ole mitte mingisugust seost, ja saadaksegi lugu. Minu meelest just siit tulebki välja meediavabaduse kõige suurem miinus – inimeste argielu mõjutamine. Kui meediakanal „Elu24“ avaldab artikkli , mille pealkiri on „Mari Pokinen kihlus Linnateatri näitlejaga“ ning artikkli sisus kirjutatakse , et õnnelikuks Linnateatri näitlejaks on Mait Jürjens ja särtsu lisamiseks mainitakse ka seda, et Rakvere Teatri näitleja Mikk Joorits on samuti endale kallima leidnud, siis kes selle loo pärast kõige rohkem kannatab? Loomulikult on selleks Mikk Joorits, kes töötab Rakvere Reaalgümnaasiumis kehalise kasvatuse õpetajana ning on just mõniaeg tagasi saanud väikelapse isaks. Mari Pokineni väljavalitu nimi on Mikk Jürjens ning Rakvere Teatri näitleja on Mait Joorits, mitte tema vend Mikk Joorits. Inimlik eksitus, kirjutaja ajas kaks nime segamini , kuid kontrollimata faktide tõttu kannatas hoopis kolmas isik.
Loomulikult on meediavabadusel ka mitmeid positiivseid külgi, kuid täiusliku olukorra poole me veel ei pürgi. Eestimaa kogub oma meediavabaduse plusspunktid sellest, et inimesed saavad avaldada oma arvamust nii ajalehtedes, veebipäevikutes kui ka sotsiaalmeediakanalites, muretsemata tagajärgede pärast. Läbi massimeedia leiavad paljud inimesed abi ning samuti saab läbi selle mõjutada inimesi ka positiivses suunas.
Meediavabadus annab inimestele võimaluse ennast väljendada ning oma seisukohti seletada, kartmata suurimaid tagajärgi kui kriitika. Ometi leian ma, et ka Eesti Vabariigis peaksid kehtima mõningad seadused, mis meediavabadust vähemalt „kollase ajakirjanduse“ kohapealt piiraksid, sest kontrollimata faktid ning „otsitud intriigid“ võivad mõjutada inimeste argielu. Kui mõningatel asjadel oleks kontroll peal, siis võiksime juba praegu väita, et meie oleme oma meediavabaduse üle ühked!